Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

Hageja ja kostja Moonika Planken sõlmisid 20.10.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0606010/96st, mille raames on sõlmitud 2 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 2 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 49,47 euro (774,07 krooni) võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on kokkuleppe nr 2 kohaselt krediidisaaja kasutuse olevaks krediidisummaks 1 122,50 eurot (17 563,27 krooni). Kokkulepe nr 2 järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 26,83% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 16.11.2009.a, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema. Hageja ütles 25.06.2010 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 1 653,83 euro tasumist. Kostja ei ole peale hageja poolt lepingu ülesütlemist nõuetekohaselt hageja ees oma kohustust täitnud. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks 2 058,45 eurot, millest 1043,01 eurot on tagastamata krediidisumma, 383,39 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 57,51 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 504,24 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 70,30 eurot lepingu sõlmimise tasu ning mõista kostjalt alates 13.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 26,83% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUS

Kostja oma vastuses hagile märgib, et tunnistab hagi osaliselt summas 1 043.01 eurot. Kostja selgitab, et ta võttis ASilt BIGBANK laenu 20.10.2006 summas 20 000 krooni, tänaseks on kostja tagasi maksnud 28 145.80 krooni. Kostjal on olnud makseraskusi ning ta on sõlminud mitmeid kokkuleppeid, uued lepped on aga tunduvalt suurendanud võlasummat intresside osas, millest tulenevalt on olnud jälle makseraskused. Kostja märgib, et ta ei ole kuritahtlikult kõrvale hoidunud oma kohustustest, vaid tema majanduslik olukord ei ole seda võimaldanud. Kostja palub vähendada võlasummat ja koostada tasumiseks maksegraafik. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS

Hageja leiab, et kuna kostja on võtnud hagi tagastamata krediidisumma 1 043,01 euro osas õigeks ja pooltel puudub selles osas vaidlus, siis see tuleb kostjalt hageja kasuks igal juhul välja mõista. Kostja taotlus vähendada kõrvalnõudeid ei kuulu rahuldamisele, kuna kostja ei ole oma väiteid kuidagi tõendanud ega põhjendanud.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt alltoodud kohtu põhjendustel. Lepingu sõlmimine ja ülesütlemine. Kohtule esitatud materjalide kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud 20.10.2006 tarbijakrediidileping nr. 0606010/96st, mille kohaselt BIGBANK AS andis hagejale laenu 20 000 krooni, intressimääraga aasta kohta 27.18% krediidisummast. Nimetatud laenulepinguga seotult sõlmisid pooled 7.03.2008 kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta ja 3.07.2009 kokkulepe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe nr. 1 kohaselt andis hageja kostjale täiendavalt juurde krediiti 2 475.17 krooni. Pooled leppisid kokku uue intressimäära alates 7.03.2008.a. 26.02 % uuest krediidisummast ühe aasta kohta. Kokkuleppe nr. 2 kohaselt andis hageja kostjale juurde krediiti 774.07 krooni mis tasaarvestati lepingust nr 0606010/96st tulenevate krediidisaaja rahaliste kohustustega krediidiandja ees, millest 568.37 krooni moodustab intress, 5.7 krooni moodustab viivis, 200 krooni moodustavad võla sissenõudmise kulud. Pooled leppisid kokku uue intressimäära alates 3.07.2009.a. 26.83 % uuest krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingule on kohaldatavad krediidilepingute üldtingimused S. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 416 lõige 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seaduses sätestatud põhimõtet on korratud üldtingimuste punktis 5.1.1. Toimikumaterjalidest nähtuvalt (tl 34) on hageja VÕS § 416 lõike 1 ja üldtingimuste punkti 5.1.1 nõuded täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda. Hageja ütles lepingu kostjale üles 25. juuni 2010.a kirjaga (tl. 35). Üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja muud võimalikud kohustused. Tagastamata krediidisumma. Lepingu ülesütlemisavalduses nõudis hageja kostjalt tagastamata krediidisumma 17 132.56 krooni so. 1094.97 euro tasumist. Hagiavalduse kohaselt on kostja pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 51.96 eurot. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on osaliselt tasunud peale hageja poolt lepingu ülesütlemist hagejale makseid. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Hageja on kostja poolt tehtuid

makseid hagi esitamisel arvestanud ja krediidisummat vastavalt vähendanud. Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe nr 2 järgi tagastamata krediidisummat 1 043.01 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Vastavalt TsMS § 231 lg 2 poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kui nõustumine protokollitakse. Kuna kostja tunnistab hageja poolt esitatud krediidisumma nõuet summas 1043.01 eurot ja ei vaidle sellele vastu, siis ei võta kohus seisukohta kostja poolt omaksvõetud nõuete põhjendatuse üle ja rahuldab selles osas hageja nõude täies ulatuses. Intress Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Pooltevahelise tarbijakrediidilepingu nr 060601/96st juurde 3.07.2009 sõlmitud kokkuleppest nr 2 nähtub, et krediidi kulukuse määr on 53.95% aasta kohta. Eesti Panga poolt 2009. aasta juulikuu kohta avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 27,86%. Tulenevalt TsÜS § 86 lg 3 eeldatakse, et tarbijakrediidilepingute puhul on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega antud juhul kui ta ületab (27.86 x 3) 83.58%-i. Antud juhul oli krediidilepingus kulukuse määraks 53.95%, seega ei ole sellises ulatuses kulukuse määr ka seadusandja mõttekohaselt ebamõistlikult suur ja heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus jätab rahuldamata kostja taotluse lepingujärgse intressi vähendamiseks. Kokkuleppe nr 2 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 26.83% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja on lepingut sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Kostja ei ole hageja poolset intressiarvestust vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt nõudis ülesütlemisavalduses hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 402.57 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud intressi katteks 19.17 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 383.39 eurot. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus välja kostjalt hageja tarbijakrediidilepingu järgse intressivõlgnevuse summas 383.39 eurot.

kasuks

pooltevahelise

Viivis Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivis summas 504.24 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokkuleppes nr 2 kokkuleppinud, et intressimääraks on 26.83% võlgnetavalt summalt aastas. Seega on poolte vahel kokkulepitud viivisemääraks 26.83% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 25.06.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 15.69 eurot. Hageja on kohtule esitanud viivise arvestuse (tl. 37). Kostja ei ole nimetatud viivise arvestust vaidlustanud ja on taotlenud üksnes viivise summa vähendamist. Hageja on arvestanud viivist alates pooltevahelise laenulepingu ülesütlemisest so 25.06.2010 kuni 12.03.2012 so. kuni hagiavalduse esitamiseni. Nimetatud perioodi eest on viivise summaks 488.54 eurot. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse lepingu kohaselt täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole vaidlust selles osas, et kostja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud, kostja on krediidisumma võlgnevust tunnistanud ja omaksvõtnud ja taotlenud viivise nõude vähendamist. Kostja on ise oma käitumisega põhjustanud tema vastu esitanud nõude suurenemise. Kohus leiab, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna see on põhinõudest väiksem. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet ehk laenusummat, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud. Kostja on palunud tema majanduslikust seisundist tulenevalt vähendada väljamõistetava viivise summat. Kostja ei ole oma raske majandusliku olukorra kirjeldamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus on seisukohal, et üksnes vastav taotlus viiviste vähendamiseks ei anna alust otsustada kostja majandusliku seisundi üle ja vähendada viiviseid. Kostja ei ole esitanud kohtule piisavalt andmeid (andmed pereliikmete, ülalpeetavate ja kostja omandis oleva vara kohta), mille alusel oleks põhjendatud võtta seisukoht väljamõistetava viivise summa vähendamise üle. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 13.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, viivisemääraga 26.83% tagastamata krediidisummalt aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eespool on kohus juba võtnud seisukoha viivisenõude põhjendatuse osas, seega toodud põhjendustel kuulub hageja nõue ka täiendava viivise osas rahuldamisele. Ja kuna sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on tehtud perioodi 25.06.2010. a – 12.03.2012. a kohta, tuleb lisanduv viivis mõista välja alates 13.03.2012. a. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 13.03.2012. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 26.83% tagastamata krediidisummalt 1 043.01 eurolt aastas. Samas kohus seisukohal, et lõplik kostjalt väljamõistmisele kuuluv viivisesumma ei tohi ületada krediidisummat 1 043.01 eurot. Kohus leiab, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole lisanduva viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab lisanduva viivise summa selliselt, et mõistab kostjalt välja viivise alates 13.03.2012

kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 26,83% tagastamata krediidisummalt aastas, kuid mitte rohkem kui põhinõude summa ulatuses, st 1 043.01 eurot. Kostjalt kuulub seega väljamõistmisele viivis perioodi eest 25.06.2010 – 12.03.2012 summas 488.54 eurot, mille kohta on hageja esitanud arvestuse, mida kostja ei ole vaidlustanud (tl. 37). Lisaks on hageja palunud hagiavalduses kostjalt välja mõista seisuga 25.06.2010 so. lepingu ülesütlemise ajaks juba sissenõutavaks muutunud viivise summas 15.69 eurot. Kohus leiab, et see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kokku kuulub hageja viivise nõue rahuldamisele summas (488.54 + 15.69) 504.23 eurot. Lepingu sõlmimise tasu Lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale 25.56 eurot lepingu sõlmimise tasu. 10.09.2010 ja 19.01.2011 sõlmiti kostjaga võla tasumise kokkulepped (tl. 38-41), mille p. 6.3. kohaselt pidi kostja tasuma kokku 44.73 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kostja ei ole hagejale lepingu sõlmimise tasu katteks midagi tasunud, seega tuleb üldtingimuste ja lepingu põhitingimuste ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 70.29 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud, mis koosnevad hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kuludest. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 57.51 eurot kostjale 23.04.2010 ja 24.05.2010 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 31.05.2010 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 25.06.2010 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest, mistõttu palub hageja üldtingimuste p-de 6.6 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 57.51 eurot. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Lepingu üldtingimuste punkti 6.6 kohaselt krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 36) nähtub, et meeldetuletuskirja maksumuseks on 200 krooni, ja lepingu ülesütlemise teade maksab 400 krooni. VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste

hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude sissenõudekirjade ja lepingu ülesütlemise avalduse kulude hüvitamiseks summas 57.51 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 2 000.92 eurot (krediidisumma 1 043.01 eurot + sissenõutavaks muutnud tasumata intressi 383.39 eurot + lepingu sõlmimise tasu 70.29 eurot + viivise summa 504.23 eurot) ja viivise alates 13.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni 26.83 % krediidisummalt 1 043.01 eurolt aastas, kuid mitte rohkem kui 1 043.01 eurot (krediidisumma). Kohtu seisukoht kostja taotluse osas otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks. Kostja taotles kohtult võimalust tasuda võlgnevus osade kaupa ja koostada vastav maksegraafik. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise korda, kuna kostja ei ole oma majandusliku olukorra kohta esitanud tõendeid ja kirjeldanud, milline on tema maksevõime võlgnevuse tasumiseks. Seetõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistetava võlgnevuse tasumise viis ja kord lahendamiseks täitemenetluse raames, mis võimaldab enam arvestada nii sissenõudja huvisid kui ka kohustatud poole tegelikke maksevõimalusi. Kohtule on seadusega antud võimalus juba täitemenetluses oleva nõude sissenõudmise kontrolliks. Täitemenetluse seadustiku § 45 järgi võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku majanduslikku olukorda.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta (2 000.92 eurot (rahuldatud osa nõudest)/ 2 058.45 (hageja nõue) x 100 ) 97 % ulatuses kostja ning 3 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.