Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Hagiavalduse asjaolud ja nõue Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud sõidukikindlustuse leping, kindlustuspoliis nr 56303, sõiduki BMW 745 registreerimismärgiga xxxxxxx kindlustamiseks kehtivusega 09.04.2009-08.04.2010. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on maismaasõidukite kindlustamise tingimused nr 4F-E. Hageja kindlustatud sõiduki suhtes pandi 04.02.2010 toime vandalismiakt: sõiduki rüüstamise käigus lõhuti aknad ja rehvid ning määriti sõiduk värviga (kahjustati välisvärvi ja auto sisemust). Nimetatud sündmuse kohta alustati kriminaalmenetlust (asi nr 10230101726), mis aga 31.03.2010 lõpetati kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu. Hageja esitas kostjale 09.02.2010 kahjuavalduse. 23.03.2010 otsusega (tl 20, I köide) keeldus kostja kui kindlustusandja kahju hüvitamisest, kuna kostja arvates ei olnud kahju tekkimise ajal sõiduki uksed lukustatud puldist, nagu näevad ette kindlustuslepingu tingimused. Kostja tugines punkti 6.1.6 rikkumisele, mis sätestab õiguse keelduda kindlustuslepingu täitmisest juhul, kui sõidukist lahkumise korral seda ei lukustata ega lülitata sisse ärandamisvastast seadet. Seejuures tugines kostja ekspert A Lu 06.03.2010 arvamusele (tl 66-67, I köide), mille kohaselt ei olnud sõiduki salongi värviga ülevalamise ajal auto uksed lukustatud. Kuna hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, lasi ta sõiduki üle vaadata ekspert K Ll, kes andis kahju tekitamise asjaolude kohta arvamuse. Tihenditega kaetud alade vaatlus kinnitas üheselt, et sõiduki uksed olid vandaalitsemise ajal suletud. Erinevalt A Lu arvamusest oli K L seisukohal, et järeldus sõiduki uste lahtioleku (lukustamata) kohta ei ole tõene, sest värv sai uksenuppudele sattuda ka siis, kui need olid allalükatud asendis, ning et sõiduk ei olnud värviga üle valatud, vaid värvi oli sõiduki peale ja sisse pritsitud (värvipritsmeid leiti ka polstriga kaetud kohtadest). Kuid isegi juhul, kui sõiduki uksed ei oleks olnud lukustatud, ei oleks alust keelduda kahju hüvitamisest. Vandaalitsemise asjaolud viitavad üheselt sellele, et sõiduki uksi ei ole kahju tekitamise käigus avatud ning sõiduki salongi on kahjustatud läbi purustatud klaaside. Seetõttu ei ole kostjal alust tugineda kindlustuslepingu tingimuste punktile 6.1.6, sest sellekohane kahju hüvitamisest keeldumise tingimus on vastuolus kindlustuslepingu olemusega ja võlaõigusseadusega. VÕS § 452 lg 2 p-s 2 sätestatud lepinguvabaduse piirangust tulenevalt tuleb tõendada kindlustusvõtja kohustuse ja kindlustusjuhtumi toimumise vahel põhjuslik seos. 12.07.2010 esitas hageja kindlustusandjale pretensiooni koos ekspert K L uuringuga sündmuse asjaolude kohta (22.06.2010 akt tl 21-54, I köide). 28.07.2010 saatis kostja vastuse, milles keeldus põhjendusi esitamata arvestamast ekspert K L arvamust. Kostja viide kuriteokaebuse esitamisele pärast hagejalt pretensiooni saamist on pahatahtlik. Hageja ei ole toime pannud kindlustuskelmust, tal puudus igasugune motivatsioon oma sõiduki kahjustamiseks, see ei saanud tuua talle mingisugust varalist kasu. M-R K esitas 06.08.2010 hagi kohtusse BTA Insurance Company SE Eesti Filiaal vastu kindlustuslepingu täitmiseks ja kahju (sõiduki taastamise kulud) hüvitamiseks summas 211 380 krooni, s.o 13 509, 64 eurot. Kuna kostja kahju ei hüvitanud, remontis hageja sõiduki oma vahenditega. Remondi teostas väike töökoda OÜ Orini, kelle esitatud arve tasus hageja osade kaupa sularahas. Tuginevalt VÕS §-le 100 ja § 101 lg 1 p-le 6 ning kindlustuslepingu tingimuste punktile 8.7.5 esitas hageja nõude rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise

Tsiviilasi nr 2-10-38311 väljamõistmiseks. Hageja taotles viivise 0,1% päevas väljamõistmist alates hagi esitamisest, s.o 06.08.2010, kuni kohustuse täitmiseni. Kostja seisukoht Kostja vaidles hageja nõudele täies ulatuses vastu. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate maismaasõidukite kindlustamise tingimuste nr 4F-E punkti 6.1.6 kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud järgima kõnealuseid hoolsuskohustuse nõudeid. Vastasel juhul on kindlustusandjal õigus lepingu täitmisest keelduda. Viidatud punkti kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele, kui sõidukist lahkumise korral seda ei lukustatud (lukustatud peavad olema kõik uksed, suletud aknad ja luugid) ja ärandamisvastane seade ei olnud sisse lülitatud. Ekspert K L arvamuses toodud järeldused on oletuslikud, seda nii värvi sissepritsmete kui ka uste suletuse kohta juhtumi toimumise ajal. Ekspert AL on seisukohal, et sõiduki salongi ülevalamise eel polnud auto uksed lukustatud ja sõiduk polnud alarmi all, millele viitavad värvipritsmed uksenuppude alapiirkondades, mis uste lukustatud asendi korral asuvad sissetõmbununa uste sisemuses. Ekspert on selgelt väljendanud, et salongi ülevalamise eelselt polnud auto uksed üldse lukustatud või olid lukustatud võtmest. United Motors AS poolt alarmi rakendumise testi tulemuste kohaselt oli alarm korras. Puldist lukustamisel oleks pidanud sõidukil taolise vandalismiakti teostamise ajal hakkama tööle alarm, mis oleks võinud vältida kahju tekkimist sellises ulatuses. Hageja poolt esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ärakirjaga on tõendatud vaid asjaolu, et politsei kohale saabudes olid uksed suletud ja lukustatud. Kostja hinnangul ei kuulunud vaidlusalune sõiduk taastamisele. Kindlustuslepingu tingimuste punkti 8.2.6 kohaselt mõeldakse sõiduki hävimise all sellist seisundit, kus sõiduki remondi ja kahjustuse põhjuste likvideerimiseks vajalikud kulud ületavad 70% sõiduki tegelikust maksumusest kindlustusjuhtumi saabumise hetkel. Ekspert A Lu arvamuse kohaselt oli sõiduki juhtumieelseks maksumuseks 12 782, 33 eurot, jääkmaksumuseks 1917, 35 eurot. OÜ Orini arve (tl 54, I köide) ei tõenda, et kostja oleks nõudes esitatud kulutusi kandnud. Ekspert K L ei suutnud tuvastada, et sõiduk oli varem olnud kahjustatud liiklusõnnetuses, seega ei ole ka tema arvamus sõiduki turuväärtuse kohta õige, mistõttu palus kostja jätta tõendina tähelepanuta ekspert K L 03.09.2010 eksperthinnang A10-226 (tl 108-110, I köide). Varem oli sõiduk osalenud raskes liiklusõnnetuses, mille järgselt sõiduki taastamine ei olnud majanduslikult põhjendatud (tl 131, I köide) ning kahju hüvitati kannatanule. Ekspert A L on oma arvamuses üheselt tuvastanud sõiduki osalemise varasemas liiklusõnnetuses ning sellest lähtuvalt on andnud objektiivse hinnangu sõiduki turuväärtuse kohta. 31.10.2008 registreeris kostja kahjujuhtumi, mis toimus 25.10.2008 ja kus sai kahjustada sama sõiduk. Sõiduk hävis liiklusõnnetuses ja kostja otsustas tekkinud kahju hüvitada. Avariiline sõiduk realiseeriti AMJ Autoäri korraldatud oksjonil. Oksjonil osales isik nimega Marek, kes tegi parima pakkumise - 7094, 19 eurot. Isiku kontakttelefoni järgi on tuvastatav, et telefoninumber kuulub A.A. Autorent ja Autod OÜ-le. Äriregistri B-kaardi andmete kohaselt on osaühingu juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks M-R K. Seega on tõendatud, et M-R K osales antud avariilise sõiduki oksjonil ja võitis selle, olles seega teadlik, millise sõiduki oksjonil ta osales. Ostu-müügileping sõlmiti OÜ-ga Oveido, mille juhatuse liikmeks on T I. Järgmiseks omanikuks on vormistatud T K ning seejärel M-R K. Kostja väitel on hageja esitanud kindlustusandjale ja kohtule valeandmed selle kohta, et ta ei olnud teadlik sellest, et antud sõiduk oli ostetud oksjonilt kindlustusjuhtumi järgselt avariilisena. Kostja on veendunud, et tegelikuks avariilise sõiduki ostjaks oli hageja ise, kes läbi erinevate isikute vormistas sõiduki enda nimele. Motiiviks oli soov varjata asjaolu, et ta oli ostnud

Tsiviilasi nr 2-10-38311 kindlustusseltsilt liiklusõnnetuses hävinud sõiduki jäänuki. Peale käesolevat juhtumit on sõiduki registreerimisnumber vahetatud ning M-R K müüs kohtule esitatud müügilepingu järgi sõiduki 21.10.2010 K Aile hinnaga 16 936, 59 eurot. Äriregistri B-kaardi andmetel on K A OÜ Oveido juhatuse liige, nagu seda on ka T I. Kostja on seisukohal, et nimetatud tehing võib olla fiktiivne ja sõiduki müügitehingut ei ole toimunud. Seda tõendab väljavõte MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasist ARK-i andmete kohta 15.12.2010. Hageja täiendavad seisukohad Vastuseks kostja poolt nimetatud kahjujuhtumile märkis hageja, et tegi oksjonil pakkumise OÜ Oveido juhatuse liikme T Ii palvel, kes ei saanud oksjonil ise osaleda. Pakkumise tegi hageja telefoni teel, mistõttu ei olnud ta sõidukit ise näinud. Hageja sugulane T K ostis sõiduki OÜ-lt Oveido kevadel 2009, kuid seoses rahaliste raskustega otsustas auto ära müüa. Hageja ostis BMW 745 juulis 2009 T Kilt hinnaga 17 575, 70 eurot selleks, et ise autoga liikuda ja ka teistele välja laenata. Sõidukit ostes ta ei teadnud, et tegemist on sama sõidukiga, mille ostmist aitas ta OÜ-l Oveido korraldada. Sõiduki varasem avariiline minevik ei tulnud jutuks, sellel ei olnud ka tähtsust, sest sõiduk oli heas korras. Sügisel 2010 müüs M-R K sõiduki K Kile hinnaga 16 936, 59 eurot. Sõiduki eest tasus K Ki ema K A, kelle nimele müügileping ka vormistati. Müügitehing tõendab, et sõiduki turuväärtus käesoleval ajal, s.o kuus kuud pärast kahjujuhtumit ja sõiduki taastamist on endiselt oluliselt kõrgem, kui seda näitab A Lu hinnang. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus nõustus kostjaga, et vaidlusalune sõiduk ei kuulunud taastamisele. Tuginevalt kindlustuslepingu tingimuste punktile 8.2.6 on sõiduk hävinud, sest sõiduki remondi ja kahjustuse põhjuste likvideerimiseks vajalikud kulud ületavad 70% sõiduki tegelikust maksumusest kindlustusjuhtumi saabumise hetkel. Sõiduki väärtuse osas arvestas kohus ekspert ALu arvamust, mille kohaselt hindas ekspert sõiduki juhtumieelseks maksumuseks veebruaris 2010 - 12 782, 33 eurot (200 000 krooni), jääkmaksumuseks 1917, 35 eurot (80 000 krooni), sest ekspert arvestas ka asjaolu, et sõiduk on eelnevalt osalenud liiklusõnnetuses ning sõiduki taastamine ei olnud ka siis majanduslikult põhjendatud. Kuna sõiduk oli liiklusõnnetuse tagajärjel täielikult amortiseerunud, nõustus kohus kostjaga, et sellise sõiduki turuväärtus sõiduki andmete kontrollimise korral on keskmisest turuväärtusest tunduvalt madalam. Kohus ei pidanud ekspert K L hinnangut pädevaks, sest tema ei tuvastanud sõidukil varasema avarii tunnuseid. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all, et sõiduk ei kuulunud taastamisele, kuid hageja on väidetavalt sõiduki taastanud, mistõttu nõuab vandaalitsemise tagajärjel teostatud remondi kulude kandmisest tekkinud kahju. Hageja on esitanud remonditööde maksumuse ulatuses kahju nõude, mistõttu viitab kostja õigesti kindlustustingimuste punktile 6.1.6, mille kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele, kui sõidukist lahkumise korral seda ei lukustata (lukustatud peavad olema kõik uksed, suletud aknad ja luugid) ja ärandamisvastane seade ei olnud sisse lülitatud. Kohtu arvates ei leidnud asja arutamisel tõenditega kinnitust, et sõiduk oli lukustatud ja signalisatsiooni all, nagu väitis hageja. Hageja enda sõnul oli auto mitu päeva enne vandaalitsemist tema sugulase T Ki käes. 19.04.2011 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T Ki ütluste kohaselt parkis ta auto oma töökoha OÜ Armet parklasse valvekaamera alla, hommikul, kui ta autost mööda sõitis, nägi, et see on lõhutud ja värviga üle valatud. Tunnistaja ei vaadanud lähemalt, kas auto uksed olid lukustatud. Kuna tunnistaja ütluste kohaselt jättis ta autovõtmed lukustamata kappi tööriiete taskusse, järeldas

Tsiviilasi nr 2-10-38311 kohus, et võtmed olid kättesaadavad kolmandatele isikutele. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlustega leidnud kinnitust, et sõiduki uksed olid lukustamata. Kohus nõustus sellega, et lukustatud ukse nupule võis värv voolates sattuda, kuid leidis, et tähtsust omab asjaolu, et alarmi tööle hakkamiseks peavad uksed olema lukustatud puldist, mitte võtmest. Kindlustusandja võib tugineda tingimuste punktile 6.1.6, seega hüvitatakse kahju vaid juhul, kui ärandamisvastane seade on sisse lülitatud ja lukustatud on kõik uksed, suletud aknad ja luugid. Jättes uksed nõuetekohaselt puldist lukustamata ja võtmed lukustamata kappi, on rikutud hoolsuskohustust, mis on otseselt seotud juhtumiga, mistõttu kindlustusvõtjal ei ole õigust nõuda kahjujuhtumi korral kindlustusandjalt hüvitist. Seetõttu ei pidanud kohus oluliseks ka hageja väidet, et vandaalitsemise ajal uksi ei avatud. Kohus ei pidanud asjakohaseks hageja viidet asjaolule, et signalisatsiooni töölehakkamine ei oleks takistanud vandalismi toimepanemist, sest tingimuste punkt 6.1.6 vabastab kindlustusandja kahju hüvitamisest, kui kahjusaajal polnud ärandamisvastane seade sisse lülitatud. Hageja väide, et signalisatsiooni töölehakkamine ei oleks takistanud vandalismi toimepanemist, on seega vaid oletuslik. Kohtus andsid oma arvamuste kohta ütlusi ka mõlemad ekspertiisi läbiviinud isikud. 22.02.2011 kohtuistungil kinnitas K L, et tal ei ole võimalik uste lukustamist kinnitada ega välistada (kas auto oli lukustatud ja milliste vahenditega). Kohtu hinnangul ei ole uste suletus samane mõistega lukustatud, viimast aga ei ole ekspert kinnitanud. Vastupidiselt hageja taotletud asjatundja K L arvamusele on ekspert A L jõudnud järeldusele, et sõiduki salongi värviga ülevalamise ajal ei olnud auto uksed lukustatud (tl 66-67, I köide). AL on 19.03.2010 (tl 88, I köide) täpsustanud oma arvamust, et uksed ei olnud kas üldse lukustatud või olid lukustatud võtmest. Samale seisukohale jäi ekspert ka kohtuistungil. Tema väitel tõmbuvad lukustuse korral lukustusvardad sisse, pritsmed olid aga ka uste varraste alaosa piirkonnas. Eksperdi 19.03.2010 arvamuse 10/38-1 kohaselt, tuginevalt United Motors AS-lt saadud informatsioonile, poleks uste avamine puldist lukustatud uste korral olnud võimalik ei siselingist ega ka keskluku nupust. Eelnimetatule tuginedes jättis kostja kahju põhjendatult hüvitamata. Ka selle tõttu, et ekspert K L ei tuvastanud sõidukil varasema liiklusõnnetuse tunnuseid, ei pidanud kohus tema hinnangut pädevaks. Kohus asus seisukohale, et hageja esitatud OÜ Orini arve nr 01/07-004 (tl 54, I köide) ei ole usaldusväärne ega tõenda remondikulu kandmist hageja poolt ega selle suurust, lisaks on ka hageja enda selgitused ebausutavad (et ta suhtles kellegi Mga, kellele andis sularaha, kuid pärast soovitas advokaat võtta selle kohta ka paber - tl 258, I köide). Kohus hindas hageja tegutsemist sõiduki remondi korraldamisel/teostamisel kaheldavaks, kuna hageja oli teadlik, et tal tuleb hiljem oma kulusid tõendada. Ka äriregistrist ei nähtu, et OÜ Orini oleks tegelenud sõidukite remondiga, tema tegevusalaks on muu jaemüük väljaspool kauplusi, kioskeid, turge. Arvest nähtuva suuremahulise remonditöö läbiviimine eeldab vastavate seadmete olemasolu, eelnevat kalkulatsiooni ja hinnapakkumist. Kui ka remondikulude kandmisest tulenev kahju nõue oleks olnud võimalik, siis kohtu hinnangul ei ole OÜ Orini arve piisav tõend tõendamaks, et hageja on vastava summa ka tasunud. Esiteks seetõttu, et hageja on kõik auto parandustööd teostanud OÜ-s Orini, võtnud sealt tehtud tööde kohta arve ning ütluste andmisel väidab hageja kohtule, et tal puudub igasugune seos antud osaühinguga. Teiseks, hagejal puuduvad väidetavalt andmed selle kohta, kes autot remontis ja arve väljastas, ning kolmandaks ei tegele OÜ Orini äriregistri väljavõtte kohaselt sõidukite remondiga. Puudub vaidlus selles, et hageja osales vaidlusaluse sõiduki omandamiseks AMJ Autoäri korraldatud oksjonil ja võitis selle. Müügilepingu sõlmis OÜ Oveido, mille juhatuse liikmeks on T I, kes kuulati üle tunnistajana. Tema ütluste kohaselt (tl 230, I köide) ostis ta auto romu.ee-st avariilisena 2009. a hageja vahendusel. Järgmiseks omanikuks oli vormistatud T K ja seejärel

Tsiviilasi nr 2-10-38311 hageja. Arvestades asjaolu, et hageja ise osales oksjonil, kuigi autot ta enda nimele ei ostnud, ei pidanuks kohus tõeseks hageja väidet, et tal puudus info auto avariilisuse kohta ning auto eelnev avariilisus polnud tema jaoks ka oluline. Kohtu hinnangul on auto eelnev avariilisus olulise tähtsusega sõiduki hinna kujunemisel. Avariilise sõiduki hind on madalam mitteavariilisest ja see asjaolu peaks olema oluline igale ostjale, et vältida kõrgema hinna tasumist. Kohus nõustus kostjaga, et hageja vormistas sõiduki enda nimele läbi erinevate isikute sooviga varjata asjaolu, et ta oli ostnud kindlustusseltsilt liiklusõnnetuses hävinud sõiduki jäänuki, mille väärtus on ka pärast remonti tunduvalt madalam kui samasugusel mitteavariilisel sõidukil. Hageja püüab näidata auto väärtust tegelikust kõrgemana, et põhjendada kõrgeid remondikulusid. Hageja väitel on ta vaidlusaluse sõiduki hinnaga 16 936, 50 eurot (265 000 krooni) 21.10.2010 võõrandanud. Müügilepingu järgi on ostjaks K A, kes äriregistri andmetel on OÜ Oveido juhatuse liige, nagu ka T I. Kostja on seisukohal, et nimetatud tehing võib olla fiktiivne, millele viitavad seosed hageja ja OÜ Oveido vahel (oksjonilt ostetud sõiduk liikus läbi OÜ Oveido M-R K omandisse). Eesmärgiks on näidata sõiduki väidetavat turuhinda, millele hageja ka sõnaselgelt viitas. VÕS § 208 lg-st 1 tulenevalt tuleb müügilepingu kehtivuseks tuvastada, kas pooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kohus nõustus kostjaga, et hageja pole tõendanud, et ostja on hagejale ostuhinna tasunud, seega ei ole müügitehingu toimumine tõendatud. Müügileping ei tõenda summa tasumist. Kuna sõiduki omanikuna on liiklusregistris endiselt M-R K, siis pole hageja täitnud VÕS § 208 lg-st 1 tulenevat kohustust teha võimalikuks omandi üleminek K Aile. Samuti oli 04.12.2010 kõnealune sõiduk endiselt hageja valduses. Maakohus asus seisukohale, et kostja on põhjendatult, tuginedes tingimuste punktile 6.1 ja 6.1.6, jätnud hüvitise maksmata, sest hageja on rikkunud eelkirjeldatud hoolsuskohustust. VÕS § 452 lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud VÕS §-s 444 sätestatud kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust, siis vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsus tühistada, teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja oli teadlik sõidukiga varem toimunud liiklusõnnetusest. Asjaolu, et hageja osales sõiduki oksjonilt ostmisel ning sõiduki taastajaks oli tema sugulane, ei tõenda, et hageja oli teadlik sõidukiga toimunud varasemast liiklusõnnetusest. Hageja jaoks oli oluline, et sõiduk on tehniliselt heas seisukorras, mitte see, kas sõiduk on kunagi osalenud liiklusõnnetuses. Hageja ei vaidle vastu, et sõidukiga oli tõepoolest toimunud varem liiklusõnnetus, kuid sõiduki ostmise ajal ei olnud see avariiline, nagu väitis kohus. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et sõiduk oli ebakvaliteetselt taastatud. Sõiduki varasem osalemine liiklusõnnetuses oli teada kostjale, kes hindas sõiduki kindlustusväärtuseks 300 000 krooni (sarnaste sõidukite turuväärtus oli sel ajal suurem). Kuna kostja oli teadlik varasemast kahjujuhtumist (kostja oli selle juhtumi puhul ise kindlustusandjaks ja pärast juhtumit omandas

Tsiviilasi nr 2-10-38311 sõiduki), tuleb asuda seisukohale, et vastava valdkonna spetsialistina oli kostjal olemas kogu informatsioon ning tema määratud kindlustusväärtus vastas tegelikkusele. Nagu nähtub Eesti Liikluskindlustuse Fondi kirjast, ei kajasta Eesti andmebaasis olevad andmed tegelikke juhtumeid ning kostja on ise omal algatusel pärast hageja poolt sõiduki omandamist teinud sissekanded andmebaasi. Isegi kui hageja oleks teinud sõiduki ostmise hetkel päringu vastavasse andmebaasi, ei oleks ta saanud infot varasema liiklusõnnetuse kohta. Vaatamata omal initsiatiivil tehtud sissekannetele ei teinud kostja VÕS § 481 kohast teadet kindlustusväärtuse vähenemise kohta. Seetõttu ei mõjutanud teave liiklusõnnetusest sõiduki kindlustuslepingus määratud väärtust ja ühtlasi kindlustussummat. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud sõiduki turuväärtuse. Kohus on tuginenud vaid A Lu arvamusele, milles puuduvad igasugused põhjendused, miks konkreetse sõiduki väärtus on ligi kaks korda väiksem analoogsete teiste sõidukite turuväärtusest. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et A L ei ole teostanud teiste pakkumises olnud sõidukite vaatlust, seega ei ole teada teiste võrreldud sõidukite tehniline seisukord ja osalemine liiklusõnnetustes. Tuvastamist leidis, et hageja sõiduk käivitus, turvaseadmete häireid ei olnud ning sõidukil oli kaubanduslik välimus. Ühtegi hinda alandavat tegurit A L sõiduki ülevaatusel ei tuvastanud, hinna langetamisel lähtus ta üksnes teabest, et sõidukit oli otsustatud seoses varasema kindlustusjuhtumiga mitte taastada. Hageja jaoks on arusaamatu, millisel alusel loeti temale kuulunud sõiduk hävinenuks. Asjaolu, et kindlustusselts otsustab sõidukit mitte taastada, ei tähenda, et sõiduk oleks hävinenud. Pärast eelmist kindlustusjuhtumit müüs kostja sama sõiduki maha mootorsõidukina, s.t müügi-objektiks ei olnud mitte registrist kustutatud sõiduki säilinud osad, vaid sõiduk müüdi autona. See kinnitab, et tegelikult ei olnud sõiduk hävinenud, kuid arvestades kindlustusseltsi kahjukäsitleja tehtud majanduslikku analüüsi, ei pidanud kostja selle taastamist majanduslikult põhjendatuks. Praegustes majandustingimustes on võimalik sõidukit remontida (soetada varuosi) erineva hinnaga. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige A Lu arvamus, et sõiduki väärtus kahjujuhtumi toimumise ajal oli 200 000 krooni. Avariiliste sõidukite oksjonil oli selle väidetavalt hävinenud sõiduki reaalne müügihind avariilisena aasta enne käesolevat juhtumit 111 000 krooni. Samas oli sõiduk pärast eelmist kahjujuhtumit taastatud täielikult. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et sõiduki ärandamisvastane seade ei olnud sisse lülitatud. Kostja tellitud ekspertiisi kohaselt ei olnud sõiduki uksed lukustatud puldist ja sõidukil ei olnud sisse lülitatud signalisatsioon. Kostja ekspert tugines asjaolule, et hageja sõiduki vähemalt ühe ukse nupul olid värvipritsmed piirkonnas, mis lukustatud ukse korral on ukse sisemuses. Hageja tellitud ekspert lükkas selle väite absoluutsuse ümber. Nimelt tuvastas hageja ekspert, et hageja sõidukil olid värvipritsmed mitmetes sellistes varjatud kohtades, kuhu värv ei oleks saanud otse kanduda - näiteks kruvide või tüüblitega kinnitatud detailide taga, ukseklaasil piirkonnas, mis kunagi ei tõuse uksest välja. Maakohus tuvastas, et sõiduki uksed võisid olla lukustatud, s.t kostja väide selle kohta, et auto uksed ei olnud lukustatud, on kohtu hinnangul ümber lükatud. Järgnevalt asus aga kohus seisukohale, et sõidukil ei olnud sisse lülitatud ärandamisvastane seade. Sellega rikkus maakohus tõendite hindamise nõudeid. Kostja väide ärandamisvastase seadme mittesisselülitamise kohta tugines asjaolule, et kahjujuhtumi ajal avati sõiduki uks(ed) ning ukse avamisel tõusis lukustusnupp üles. Kostja eksperdi arvamus põhines sellel, et kahju tekitamise ajal pidi sõiduki uksenupp olema mingil ajal üles tõstetud, s.t uks ei olnud lukustatud. See arvamus osutus ekslikuks ning ka maakohus luges tuvastatuks, et uksenupule sai värv sattuda ka siis, kui uksenupud olid lukustatud asendis. Ekspert K L arvamus lükkab ümber ekspert A Lu arvamuse põhiväite. Kuna värvipritsmed said uksenupule sattuda ka juhul, kui uksenupp oli ukse sees, siis ei tõenda uksenupul olev värv seda, et uks ei olnud lukustatud. AL vastas kohtuistungil ukse avatuse küsimustele, et seda tema käest üldse ei küsitud ja seetõttu ta ei osanud vastata, millel põhineb tema väide, et uksed võisid olla avatud. Seega ei tõenda A Lu arvamus, et sõiduki alarmseade ei

Tsiviilasi nr 2-10-38311 olnud sisse lülitatud, kuna see arvamus põhineb ebaõigel eeldusel. Kohus ei andnud hinnangut kriminaalasjas 04.02.2010 teostatud sündmuskoha vaatlusele, mille protokolli kohaselt olid sõiduki uksed ja pagasiruumi luuk kinni ja lukustatud. Kohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud uste lukustamist puldist, ei põhine kogutud tõenditel. Tunnistaja T K on andnud ütlusi, et lukustas auto uksed eelmisel õhtul puldist. Tema avastas hommikul vandaalitsemise ja teatas sellest hagejale. On igati mõistlik, et ta ei läinud ise auto juurde. Samas andis ta ütlusi selle kohta, et sõiduki võti oli tema töö juures, mis on valve all, ning see oli hommikul samas kohas. Kostja ekspert on uste lukustatuse osas tuginenud eeldusele, mis on hageja eksperdi poolt ümber lükatud ja ka kohtu poolt aktsepteeritud. Vaatamata sellele on kohus pannud hagejale selles olukorras oluliselt suurema tõendamiskoormuse, mis on vastuolus poolte võrdsuse põhimõttega. Kostja eksperdi arvamust tuleb hinnata sisuliselt, s.t kuidas ekspert jõudis järelduseni, et uksed ei olnud lukustatud puldist. Vaid sellest, et ekspert pidas võimalikuks värvipritsmete sattumist uksenuppudele üksnes olukorras, kus uksenupud olid üles tõstetud, tegi kohus järelduse, et uksed ei olnud lukustatud puldist. Kuna nimetatud eeldus oli ebaõige, ei saa ka järeldus olla õige. Kostja ei ole esitanud ühtegi teist tõendit, mis kinnitaks, et signalisatsioon ei olnud sisse lülitatud. Kohale kutsutud politseinikud vaatlesid sündmuskohta ja sõidukit ning tuvastasid, et sõiduki uksed olid suletud ja lukustatud. Maakohus ei ole andnud hinnangut ka VÕS § 452 lg 2 p-s 2 sätestatule, mille kohaselt olukorras, kus kindlustusvõtja rikub kindlustustingimusi, tuleb tuvastada rikkumise ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Ukse lukustamata jätmine või ärandamisvastase seadme sisse lülitamata jätmine võib kergendada uste avamist, kuid ei saanud olla iseenesest kahju tekkimise põhjuseks. Suletud ustega autot ei hakata sellepärast lõhkuma, et sõidukil ei ole signalisatsioon sisse lülitatud. Kahjujuhtumi asjaolud olid sellised, et sõidukile valati värvi peale ning torgati läbi rehvid. Sellise tegevuse käigus ei avata sõiduki uksi ning signalisatsioon ei saa tööle rakenduda, akende lõhkumine üldjuhul aktiveerib signalisatsiooni. Samas on ekspert K L tuvastanud, et kahjujuhtumi toimumise ajal olid sõiduki uksed suletud, s.t värvi visati auto salongi läbi autoakna. Kuna uksi faktiliselt ei avatudki, siis isegi kui uksed olid lukustamata või signalisatsioon sisse lülitamata, ei saanud hüpoteetilised tõendamata rikkumised põhjustada kahju tekkimist. Sõidukit ei ärandatud. Maakohus asus seisukohale, et OÜ Orini arve ei ole piisav tõend selle kohta, et arve on tasutud. Maakohtu menetluses on tuvastatud, et sõiduk on taastatud. Kostja on selle omaks võtnud 23.08.2011 ja 27.10.2011 kohtuistungil. OÜ Orini arvele on märgitud, et arve on tasutud sularahas. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et hageja ei ole nimetatud sularahaarvet tasunud. Asjaolu, et hageja ei tea tema autot remontinud inimese perekonnanime, et tähenda, et nimetatud isik ei remontinud autot. Kohtumenetluse ajal pöördus hageja nimetatud firma poole, kuid remondiboks oli suletud ning hagejale teatati, et sõidukit remontinud mees on surnud. Hageja ei saa vastutada selle eest, milline on temale väljastatud arve ning kas remonti teostanud ettevõte on registreerinud oma tegevuse äriregistris. Hageja sõiduki remonditööd ei eeldanud eriliste seadmete olemasolu, enamik töödest olid teostatavad tavalises garaažiboksis. Vahetatavad osad leiti erinevatest autolammutustest, seejuures osales hageja ise aktiivselt varuosade ostmises. Auto remonditi reaalselt ja see on menetluse käigus tuvastatud. Hageja on esitanud kohtule kostja poolt tellitud United Motors AS kalkulatsiooni remondiks vajalike varuosade maksumuse kohta. See on uute varuosade maksumus, millega ei ole majanduslikult otstarbekas sõidukit taastada. Kuna tegemist on 6 aastat vana sõidukiga, oli selliste sõidukite varuosade järelturg olemas. Sõiduki kahjustatud detailid olid sellised, mida üldjuhul ei vahetata, seega oli neid võimalik soetada. Kostja on esitanud kohtule valeandmeid, nagu poleks ta küsinud hageja sõiduki taastamiseks hinnapakkumist United Motors AS-lt. Samuti on kostja

Tsiviilasi nr 2-10-38311 esitanud kohtule valeandmeid, nagu oleks hageja teinud pärast sõiduki müümist sõidukiga registritoiminguid. Selle väite ümberlükkamiseks esitab hageja liiklusregistri vastuse tema teabenõudele. Kui selgus, et sõiduki uus omanik ei ole sõidukit oma nimele registreerinud, esitas hageja vastava avalduse liiklusregistrile. Kohtuotsuses on märgitud, et hageja põhjustas kahju tahtlikult. Sellist väidet ei ole kostja kordagi esitanud ja kahjuks ei ole maakohus ka viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et kahjujuhtum põhjustati hageja enda poolt tahtlikult. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on selgitanud otsuses piisavalt, miks ta jätab hagi rahuldamata. Ka sõiduki turuväärtuse osas on maakohtu seisukoht õige. Kohus on hinnanud tõendeid õigesti ja leidnud, et hageja teadis, millise sõidukiga tegemist oli. Kuivõrd hageja omab sõidukite rendifirmat ja tegeleb valdkonnaga aastaid, siis on ta vaieldamatult asjatundja ega osta juhuslikke sõidukeid. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, samuti hinnanud ebaõigesti tõendeid. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud sõidukikindlustuse leping sõiduki BMW 745 registreerimismärgiga 820AYC kindlustamiseks perioodil 09.04.2009-08.04.2010 ning lepingu lahutamatuks osaks olid maismaasõidukite kindlustamise tingimused nr 4F-E; samuti selle üle, et kindlustatud sõiduki suhtes pandi 04.02.2010 toime vandaalitsemine (lõhuti aknad ja rehvid ning sõiduk määriti värviga) ning et hageja esitas kostjale 04.02.2012 kahjuavalduse, mille kostja jättis rahuldamata, keeldudes 23.03.2010 otsusega kahju hüvitamisest (põhjenduseks kindlustuslepingu tingimuste punkti 6.1.6 rikkumine, mis sätestab õiguse keelduda kindlustuslepingu täitmisest juhul, kui sõidukist lahkumise korral seda ei lukustata ega lülitata sisse ärandamisvastast seadet). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu tingimuste punktis 6.1.6 nimetatud kohustust ja kas kindlustusandja vabanes kohustuse rikkumise tõttu lepingu täitmise - hüvitise maksmise - kohustusest. Pooled vaidlevad samuti kindlustushüvitise suuruse üle, seda juhul, kui kindlustusandja ei ole hüvitise maksmise kohustusest vabanenud. Kostja on seadnud kahtluse alla sõiduki juhtumieelse väärtuse, samuti hageja väidetavad kulutused sõiduki remondile (OÜ Orini arve õigsuse) ning hageja väite, et kõnealune sõiduk on võõrandatud (et hageja poolt sõlmitud müügileping on fiktiivne) ja seda hinnaga, mis tõendavat sõiduki tegelikku väärtust. Pooltevahelise kindlustuslepingu tingimuste punkti 6.1 kohaselt on kindlustusvõtja ning temaga samastatud isikud kohustatud järgima käesolevaid hoolduskohustuse nõudeid; vastasel juhul on kindlustusandjal õigus kindlustusjuhtumi korral kindlustuslepingu täitmisest keelduda ja need (kahjud) ei kuulu kindlustusandja poolt hüvitamisele. Punkti 6.1.6 kohaselt loetakse selliseks juhtumiks ka see, kui sõidukist lahkumise korral seda ei lukustatud (lukustatud peavad olema kõik uksed, suletud aknad ja luugid) ja ärandamisvastane seade ei olnud sisse lülitatud. Kuna väite hoolduskohustuse rikkumise kohta on esitanud kostja, lasub tal selle väite tõendamise koormus. Esimese astme kohus on tuvastanud, et auto uksed olid lukustatud vähemalt võtmest, kuna ka lukustatud ukse nupule võis sattuda värv, mis võis voolata nupu alapiirkonda. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Sama kinnitab ka Põhja Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokoll kriminaal9

Tsiviilasi nr 2-10-38311 asjas nr 10230101726 (tl 106-107, I köide). Ühesed andmed selle kohta, kas sõiduk oli lukustatud puldist ja signalisatsiooni all või mitte, antud juhul puuduvad. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole ringkonnakohus veendunud maakohtu järelduse õiguses, et sõidukil ei olnud ärandamisvastane seade sisse lülitatud. Pigem on tõene eriteadmistega isiku K L arvamus, mida ta on kinnitas ka kohtuistungil (tl 215-216, I köide), et lukustusnupu varjatud osal asuvad värvipritsmed ja polstri detailide varjatud piirkondades tuvastatud pritsmed on sarnase iseloomuga, mis ei võimalda üheselt määratleda lukustusnuppude asendit värvi pritsimise ajal, seega ka kinnitada uste lukustamist või seda välistada („Suletud, varjatud piirkondades on demonteerimise järgselt tuvastatud palju üksikuid pritsmeid, sarnaselt luku nuppudega.“). Nimetatud isiku ütlustest tulenevalt avastas ta värvipritsmeid nii nuppudelt kui mujalt varjatud piirkondadest, millest ta järeldas, et värvi pritsimine oli teostatud sellise tehnoloogiaga, mis võimaldas värvi sattumist ka varjatud piirkondadesse. Maakohus on muuhulgas lugenud kindlustusvõtja kohustuse rikkumiseks ka autovõtme hoidmist lukustamata kapis tööriiete taskus, millele kostja ei ole hüvitise maksmisest keeldumisel tuginenud (võtmete lohakat hoidmist käsitleb kindlustuslepingu tingimuste punkt 6.1.7). Pealegi ei olnud vaidlust selles, et kõnealune tööruum asus majas, mis oli öösel valve (signalisatsiooni) all, ning et hommikul oli võti samas kohas. Samas on maakohus jätnud aga tähelepanuta hageja õigusliku väite, et kindlustusvõtja kohustuse rikkumise ja kindlustusjuhtumi toimumise vahel puudub põhjuslik seos. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Vaidlusaluse sündmuse asjaolusid hinnates on kolleegium seisukohal, et sõiduki uste puldist lukustamata jätmine (ega ka võtme tööriiete taskusse jätmine) ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist. Nimetatud asjaoludel võiks olla tähtsust siis, kui uksed oleksid sõiduki kahjustamise eel või ajal avatud. Seda aga kogutud tõenditest ei nähtu. Kostja esitatud eriteadmistega isiku A Lu arvamuse (tl 66-67, I köide) kohaselt ei saa välistada uste avamist, kuid samas ei ole ekspert seda üheselt ka väitnud. Nimetatud isik avaldas istungil arvamust (tl 238-242, I köide), et värv visati läbi avatud tagaukse sõiduki esiosa poole, täiendavale küsimusele tagaukse avatuse kohta vastas ta, et sellist küsimust ei ole talle ekspertiisi käigus esitatud ja ta ei pea sellele vastama. Tunnistaja märkis ühtlasi, et tehniliselt oli võimalik tekitada vigastusi purustatud parempoolse esiukse klaasi kaudu. Eriteadmistega isiku K L arvamusest (tl 21-53, I köide) nähtub, et värvipritsmed ei ole levinud salongi sisemusest väljapoole uksi hermetiseerivate tihendite piirkonnas. Seetõttu ei ole alust järeldada, et sõiduki uste puldist lukustamata jätmine oleks vandaalitsemist takistanud: värvi võidi pihustada või valada (tõenäoliselt ka pihustati või valati) autosse purustatud ukseklaasi avade kaudu. Sel põhjusel ei ole võimalik ka väita, et hagejale kostja poolt etteheidetud rikkumine oleks mõjutanud kahjujuhtumit. Seega puudub kostjal kindlustusandjana VÕS § 452 lg 2 p 2 alusel võimalus tugineda kindlustuslepingu tingimuste punktile 6.1.6 ning kostja ei vabane kindlustuslepingu täitmise kohustusest. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgi on kindlustatavaks riskiks muuhulgas kolmandate isikute õigusvastased teod - nende poolt õigusvastaselt toime pandud kindlustusobjekti hävitamine või kahjustamine (tingimuste punkt 3.2.6), sõiduki kahjustamise korral on kindlustusandja kohustatud tasuma sõiduki remondi eest. Kindlustuslepingu tingimuste punkti 8.3.3 kohaselt arvestatakse rahalise hüvitise maksmise korral remondikuludeks remondi maksumus kompetentses remondi10

Tsiviilasi nr 2-10-38311 ettevõttes vastavalt käesolevate tingimuste punktis 8.3.1 toodud tingimustele (sõiduk remonditakse, et taastada selle kindlustusjuhtumi eelne seisund). Sõiduki juhtumieelse väärtuse osas nõustub kolleegium maakohtuga. Eriteadmistega isiku A Lu arvamuse kohaselt oli sõiduki väärtuseks 12 782, 33 eurot (200 000 krooni), jäänuki väärtuseks 1917, 35 eurot (80 000 krooni). Hinnangu andnud isik arvestas seejuures kõiki turuväärtust oluliselt mõjutavaid asjaolusid - eelkõige seda, et tegemist oli taastatud sõidukiga, mis varasemas liiklusavariis praktiliselt hävis. Sõiduki taastamisel ei olnud sõiduki kere vahetatud, vaid pinnad õgvendatud (värvikihi paksus ületas tehase värvikihi paksuse). Ka kohtuistungil ütlusi andes märkis A L, et sõiduki ülevärvimisel on värvikihi ebaühtlane paksus tingitud pinna eelnevast õgvendamisest (pahtlikihi erinevast paksusest). Lisaks varasemale raskele liiklusõnnetusele pidas arvamuse andja hinda alandavaks oluliseks teguriks luksusautole sobimatut tekstiilpolstrit. Kindlustusväärtuse määramisel ei olnud pooled eelmärgitud asjaolusid arvestanud (mis põhjusel, ei oma sisulist tähendust), asja menetluse käigus esitatud tõendite põhjal ei saa teistsugust järeldust teha. Seetõttu ei olnud alust lähtuda kahju suuruse määratlemisel hageja esitatud remondikulude arvest, pealegi oli OÜ Orini arve (tl 54, I köide) tõesus kaheldav. Kolleegium nõustub maakohtu poolse hinnanguga arvele. Nimetatud tõendi põhjal ei ole võimalik teha järeldust hageja kantud remondikulude suuruse kohta. Kohus märkis seejuures õigesti, et ka hageja ise on andnud kohtus remondi teostamise asjaolude kohta ebausutavaid selgitusi (tl 258-261, I köide). OÜ Orini puhul oli tegemist äriühinguga, kes hageja väitel tegutses Tallinnas Kadaka tee 74b asuvas remondiboksis, töö tellimisel suhtles hageja M nimelise mehega, kusjuures nüüdseks on boks suletud ja mees surnud. Hageja täpsustas, et auto taastamiseks ostis ta osasid ka ise, Me tasus osade kaupa sularahas, ilmselt remontis autot M, taastamise kohta soovitas paberi võtta advokaat, arve andis hagejale M. Hageja seletuse kohaselt käis kogu arveldamine sularahas, kui midagi oli vaja osta ja M endal vaba raha ei olnud, viis hageja talle raha. Neist selgitustest nähtuvalt koostati arve pärast tööde teostamist advokaadi soovitusel („Selle paberi saime. See oli sularaha arve tehtud töödest ja ostetud osade kohta.“ - tl 259, I köide; „Kuna advokaat palus, et ma võtaksin taastamistööde kohta paberi, siis ma palusingi Mt arve nende tööde kohta, mis tema oli teinud - tl 261, I köide). Arvestades hageja väiteid remondi teostamise ja kulutuste tegemise viisi kohta, ei pea ringkonnakohus võimalikuks tuvastada esitatud tõendite põhjal hageja soovitud asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kostjaga, et kahju võimalikuks suuruseks, arvestades lepingust tulenevat omavastutust, on 7349, 84 eurot (115 000 krooni (120 000 - 5000)). Vaidlusalune sõiduk ei kuulunud taastamisele. Kindlustuslepingu tingimuste punkti 8.2.6 kohaselt mõeldakse sõiduki hävimise all sõiduki sellist seisundit, kus sõiduki remondiks ja kahjustuse põhjuste likvideerimiseks vajalikud kulud ületavad 70% sõiduki tegelikust maksumusest kindlustusjuhtumi saabumise hetkel. Antud juhul on hageja sõiduki remontinud ning nõuab kostjalt kantud kulutuste hüvitamist. VÕS § 489 lg 2 alusel kui üks lepingupool keeldub osalemast kahju suuruse kindlakstegemises või kui lepingupooled ei suuda tekkinud kahju suuruses kokku leppida, võib nõuda kahju suuruse määramist kohtu poolt. Seega määrab kohus remondikulude kahjuhüvitise suuruse, mis kolleegiumi hinnangul on 7349, 84 eurot (115 000 krooni). Hagiavalduses taotles hageja lepingust tuleneva viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Kindlustuslepingu tingimuste punktist 8.7.5 tulenevalt on viivise suuruseks kindlustushüvitise maksmisega viivitamise korral 0,1% päevas maksmisele kuuluvast kindlustushüvitise summast. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuigi kindlustuslepingu punktist 8.7.5 tuleneb piirang, et

Tsiviilasi nr 2-10-38311 viivist ei maksta rohkem kui 10% hüvitise summast, ei ole sellest võimalik lähtuda. Nimetatud lepingusäte on vastuolus VÕS §-ga 451, mille kohaselt on kokkulepe, et kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral, tühine. Kuna lepingu punktis 8.7.5 sisalduv viivise piirmäär on seadusega vastuolu tõttu tühine, arvestab kohus viivist kogu kindlustushüvitise maksmisega viivitamise aja eest, s.o alates hagis nimetatud ajast 06.08.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni 19.09.2012. Seega tuleb viivis välja mõista 776 päeva eest. Kostjalt väljamõistetavalt summalt 7349, 84 eurolt on viivise suuruseks päevas 7, 35 eurot. Kohtuotsuse tegemise seisuga tuleb kostjalt välja mõista viivist 5703, 60 eurot. TsMS § 367 alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise ka etteulatuvalt protsendina põhinõudest, s.o 0,1% põhinõudest päevas alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast, s.o alates 20.09.2012, kuni kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna käesoleval juhul on hagi rahuldamise määr 54%, s.o ligilähedane poolele hagis nõutud põhisummast, peab kohus õiglaseks jätta hageja tasutud riigilõivudest 54% kostja kanda, ülejäänud menetluskulud aga kummagi poole enda kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.