Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-87-12 Tartu, 19. september 2012. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Eesti Energia AS-i hagi AS-i Jõhvi Stomadent vastu 36 109 euro 6 sendi (564 984 krooni 4 sendi) saamiseks ning AS-i Jõhvi Stomadent vastuhagi Eesti Energia AS-i vastu elektrivarustuse taastamisek Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 202-381 AS-i Jõhvi Stomadent kassatsioonkaebus 30 116 eurot 76 senti Hageja Eesti Energia AS (registrikood 10421629), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arne Ots Kostja AS Jõhvi Stomadent (registrikood 10176295), lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm 21. august 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-381 ja teha uus otsus, millega jätta jõusse Viru Maakohtu 30. mai 2011. a otsuse resolutsioon, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-i Jõhvi Stomadent kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 301 (kolmsada üks) eurot 17 senti Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ kontole nr 10220011658017 (SEB Pank).
4.
Mõista Eesti Energia AS-ilt AS-i Jõhvi Stomadent kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 420 eurot ja kassatsiooniastme menetluskulud 600 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Energia AS (hageja) esitas 16. detsembril 2002 Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse AS-i Jõhvi Stomadent (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 564 984 krooni 4 senti (36 109 eurot 6 senti). Hagiavalduse kohaselt tarbis kostja 12. septembril 1995 sõlmitud elektrivarustuse lepingu (edaspidi leping) alusel elektrienergiat. Kostja ei ole kogu tarbitud elektrienergia eest tasunud ja võlgneb hagejale 5. septembri 2002. a seisuga 564 984 krooni 4 senti (36 109 eurot 6 senti).
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt fikseeris arvestit kontrollinud hageja töötaja 27. märtsil 2002 öise elektrinäidu 084498 kWh ning 1. augustil 2002 öise näidu 848100 kWh. Seega pidanuks kostja tarbima umbes viie kuuga 763 602 kWh öist elektrit. Ajavahemikus 27. märts 2002 kuni 1. august 2002 oli öötariifselt aega 1592 tundi, mis teeb öiseks võimsuseks 480 kW (763 602 : 1592). Arvestades sellega, et kostjale kuuluva hoone peakaitse
suurus on 63A, polnud selline tarbimine füüsikaseadustest tulenevalt võimalik.
3.Kostja esitas 18. veebruaril 2003 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat taastama pooltevahelise lepingu alusel elektriühendus kostjale kuuluvas ettevõttes.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja lõpetas kostjale elektrienergia edastamise energiaseaduse § 16 alusel võlgnevuse tõttu, järgides etteteatamise nõuet.
5.Ida-Viru Maakohus rahuldas 27. mai 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 116 eurot 75 senti (471 224 krooni 88 senti) ja kohtukulude katteks 1591 eurot 40 senti (24 900 krooni) ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 12. septembril 1995 elektrivarustuse lepingu. Hageja paigaldas 3. märtsil 1998 kostja tarbitava elektrienergia koguse mõõtmiseks kahetariifse elektriarvesti näitudega 000009 päevase ja 000004 öise elektri tarbimise kohta. Paigaldatud arvesti näidud teatas kostja iga kuu hagejale, kes esitas näitude alusel arved. Esitatud arvete alusel tasus kostja elektri tarbimise eest. Kostjal oli tarbitud elektrienergia eest 1. augustil 2002 tasutud järgmiste näitudeni: päev 123121 ja öö 084809. Elektriarvesti vahetamiseks demonteeris hageja selle
1.augustil 2002 järgmiste näitudega: 123228 päev ja 848100 öö. Arvesti demonteerimisel fikseeritud näit erines kostja teatatud näidust öise tariifi järgi 763 331 kWh ja päevase tariifi järgi 107 kWh võrra. Arvesti demonteerimisel fikseeritud näitude alusel esitas hageja 2. oktoobril 2002 kostjale arve 564 984 krooni 4 sendi saamiseks. Poolte sõlmitud elektrienergia müügileping on olemuselt kestvusleping, mistõttu tuleb lähtuda VÕS §-st 108 ja § 208 lg-st 1. Asjas on tõendatud, et arvesti mõõtis kostjale üleantavat energiat, arvesti oli töökorras ning selle näit
1.augustil 2002 oli 123179 päevase ja 848100 öise elektri tarbimise kohta. ASis Elektrikontrollikeskus tehtud ekspertiisi käigus kontrolliti arvestit ja leiti, et see on korras ja täpne. Õige ei ole kostja väide, et arvesti ei ole võimeline 4 aasta ja 5 kuuga nimetatud kogust voolu läbi laskma, kuna peakaitsme võimsus on 65A. Arvesti vaatlusel ilmnes, et peakaitsme võimsuseks on tegelikult märgitud 80A. Kohus luges tõendatuks, et perioodil 3. märtsist 1998 kuni 1. augustini 2002 oli kostja tarbimispunkti peakaitsme võimsus 63A. Samuti luges kohus tõendatuks, et 27. märtsil 2002 (otsuses ekslikult märgitud 2003) olid arvesti näidud järgmised: päev 118180 ja öö 844985. Kuna tuvastatud on kaks näitu eri aegadel, leidis kohus, et tõendatuks võib lugeda, et ajavahemikul
27.märtsist 2002 kuni 1. augustini 2002 tarbis kostja elektrienergiat 3115 kWh (848100 - 844985). Otsuse kohaselt on pooled ühel meelel öise tarbimise arvutamise metoodikas, selle kohaselt kehtib soodustariif 8 tundi ööpäevas tööpäevadel ja 24 tundi puhkepäevadel. Pooled on aluseks võtnud 30päevase kuu. Sellest tulenevalt on pooled ühel meelel, et kostja peakaitsme võimsuse 63A juures sai kuus tarbida maksimaalselt 14 720 kWh ja päevas 490 kWh. Arvestades ajavahemikku 3. märtsist 1998 kuni 27. märtsini 2002, sai kostja tarbida elektrienergiat 48 kuud ja 24 päeva. Maksimaalselt sai kostja seega tarbida 718 320 kWh [(14720 × 48) + (490 × 24)]. Kuna hageja on täitnud oma tõendamiskoormuse ning kostja on tõendanud, et ajavahemikul
3.märtsist 1998 kuni 27. märtsini 2002 ei saanud kostja elektrienergiat tarbida rohkem kui 718 320 kWh ning perioodil 28. märtsist 2002 kuni 1. augustini 2002 3115 kWh, luges kohus
tõendatuks, et kokku tarbis kostja öise tariifi järgi 721 435 kWh. Öise elektri eest on kostja tasunud kuni näiduni 084809, tasumata on seega 636 626 kWh eest. Tariifi (0,6271 kr/kWh) järgi tuleb (koos käibemaksuga) tasuda 471 089 krooni. Päevase tariifi järgi võlgneb kostja hagejale 135 krooni 88 senti, mida kostja ei ole vaidlustanud. Kokku võlgneb kostja hagejale 471 224 krooni 88 senti (30 116 eurot 76 senti).
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 27. mai 2004. a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas ei vaidlustanud.
7.Viru Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, kuna hagi on usaldusväärselt tõendamata.
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maavõi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Riigikohus tühistas 8. veebruari 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-170-05 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt heitis ringkonnakohus kostjale ette, et kostja ei ole tõendanud dokumentides fikseeritud näitude järgset elektrienergia tarbimist, kuid kohtuotsusest ei selgu, millistest näitudest kohus lähtus. Ringkonnakohus pidi asja lahendades võtma esmalt seisukoha elektriarvesti näitude kohta ja näidud tuvastama. Seejärel tuli kohtul hinnata kostja väiteid selle kohta, et arvesti fikseeritud näitude kohane energiatarbimine ei olnud tehniliselt võimalik, st elektriarvesti näidud ei näita kostja tarbitud energiakogust õigesti. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite ja asjaolude alusel järeldas ringkonnakohus, et dokumentides fikseeritud mahus ei ole elektrienergia tarbimine tehniliselt võimalik, st leidis, et elektriarvesti mõõtetulemused ei ole õiged. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millisel perioodil, millise energiakoguse tarbimine ja miks pole kohtu arvates tehniliselt võimalik. Kui kohus jõuab järeldusele, et elektriarvesti ei näita kostja tarbitud energiakogust õigesti, peab kohus oma seisukohta ka seadusele vastavalt otsuses põhjendama. Kui asjas tuvastatakse, et tehniliselt ei olnud mõõtetulemustele vastav elektritarbimine võimalik, ei vabasta see kostjat tegelikult tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustusest. Vajadusel tuleb tarbitud energiakogus teha kindlaks arvestuslikku metoodikat kasutades. Kuna hageja maakohtu 27. mai 2004. a otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, tuleb asi uuesti läbi vaadata kostja apellatsioonkaebuse alusel, s.o osas, milles maakohus rahuldas hagi.
10.Viru Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2006. a otsusega maakohtu 27. mai 2004. a otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja vastuoluline ning ringkonnakohtul ei ole võimalik neid puudusi kõrvaldada. Maakohus on lugenud arvesti näidu 844985 kWh ebareaalseks. Maakohus peab asja uuesti läbi
vaadates selgitama eelmenetluses välja hageja nõuded, mis tuginevad asjaolule, et kostja rikkus väidetavalt poolte 12. septembri 1995. a lepingut. Vajadusel tuleb anda hagejale täiendav tähtaeg lepingu sisu, kostja rikkumise ja tähtaja täpsustamiseks ning kostjale tähtaeg oma vastuväidete esitamiseks.
11.Viru Maakohus jättis 30. mai 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, kohustades hagejat taastama poolte 12. septembri 1995. a lepingu alusel kostja tarbimiskohas elektriühenduse. Maakohtu põhjenduste kohaselt esitas hageja täpsustatud hagiavalduse, kuid uusi tõendeid oma väidete kinnitamiseks ei esitanud. Hagiavalduse sisu ja nõue on vastuolus ning hageja nõue ei ole kooskõlas mõõtetulemustega. Hageja esitatule tuginedes ei ole võimalik hagi rahuldada, sh tarbitud energia kindlaksmääramiseks arvestuslikku meetodit kasutades. Hageja peab taastama elektriühenduse kostja tarbimiskohas.
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 30. mai 2011. a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
13.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Viru Maakohtu 30. mai 2011 otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 116 eurot 76 senti (471 224 krooni 88 senti). Vastuhagi jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi, sest ei hinnanud asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks ei tule neid arvestada. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega. Arvestades seda, et hageja ei vaidlustanud maakohtu 27. mai 2004 otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, on maakohtu otsus nimetatud osas jõustunud ning hageja nõudeks on 30 116 eurot 76 senti (471 224 krooni 88 senti). Hageja nõue kostja vastu tuleneb lepingu rikkumisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tarbimiskoha peakaitsme võimsus oli 63A. Pooled vaidlevad selle üle, kas ajavahemikul 3. märtsist 1998 kuni 1. augustini 2002 rikkus kostja lepingut, tasudes hagejale väiksema koguse elektrienergia eest, kui ta tegelikult tarbis. Samuti vaieldakse selle üle, kas hagejal oli õigus lõpetada kostja elektrienergiaga varustamine. Poolte leping on olemuselt kestvusleping. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping sõlmiti enne
1.juulit 2002. Vaidlus lepingu täitmise üle puudutab nii sellele eelnevat aega (elektrienergia tarbimine alates 3. märtsist 1998 kuni 1. juulini 2002) kui ka sellele järgnevat aega (tarbimine 2002. a juulis). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt tuleb enne 1. juulit 2002 tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustuse suhtes kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi ja 2002. a juulis tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustuse suhtes võlaõigusseaduse sätteid. Lepingu p 2 kohaselt kohustus hageja müüma kostjale elektrienergiat. Lepingu p 5.1 järgi oli kostja
kohustatud tähtaegselt tasuma kasutatud elektrienergia eest. Kostja kohustus tasuda hagejale kui müüjale kasutatud elektrienergia eest tulenes ka TsK § 242 lg-st 1 ja VÕS § 208 lg-st 1. Lepingu pdest 5.2 ja 5.3 tulenevalt mõõdetakse üleantud elektrienergia kogust arveldusarvestiga, kusjuures p 5.2 järgi kohustus kostja fikseerima arveldusarvesti näidud iga kuu 20. päeval ning teatama need müüjale. Lepingu p-s 4 sätestati, et elektrienergia eest tasutakse üks kord kuus hageja esitatud elektriarvete alusel. Hageja väitel teatas kostja talle elektriarvesti näite, mis ei vastanud tegelikkusele, ning sellest tulenevalt rikkus kostja lepingut ja tasus elektrienergia eest vähem, kui ta tegelikult tarbis. Hageja väitel paigaldati kostja tarbitava elektrikoguse mõõtmiseks 3. märtsil 1998 elektriarvesti, mille päevase elektrienergia tarbimise näit oli 000009 ja öise elektrienergia tarbimise näit 000004.
27.märtsil 2002 olid arvestinäidud vastavalt 118180 ja 844985 ning 1. augustil 2002 123228 ja 848100. Kostja vastuväite kohaselt oli aga 27. märtsil 2002 arvesti näit öise elektrienergia tarbimise kohta 084498. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja esitatud elektriarvesti näitudest. Pooled ei vaidle
3.märtsil 1998 fikseeritud arvesti näitude õigsuse ega selle üle, et elektriarvesti demonteerimisel
2.augustil 2002 oli päevase elektritarbimise näit 123228 ja öise elektritarbimise näit 848140. Vaidluse all on arvesti näit öise tarbimise kohta 27. märtsil 2002. Hageja väitel oli see 844985 ja kostja vastuväitel 084498. Hageja väidet, et nimetatud ajal oli arvesti näit öise elektrienergia tarbimise kohta 844985, kinnitab tarbimiskoha andmik (I kd, tl 152) ja tunnistaja I. Kadajase ütlused (I kd, tl 161). Tunnistaja T. Lulla ütlustest (I kd, tl 88-89) nähtub, et 27. märtsil 2002 käis kontrollija ja fikseeris arvesti näidud. Seega tuleneb ka tunnistaja T. Lulla ütlustest, et I. Kadajase 27. märtsil 2002 tarbimiskoha andmikus märgitud arvestinäidud on õiged. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväidet, et 27. märtsil 2002 oli arvesti näit öise elektrienergia tarbimise kohta 084498. Paljasõnaline on kostja vastuväide, et tarbimiskoha andmiku andmeid öise näidu kohta on muudetud ning seda kinnitab asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale kohe arvet tuvastatud tarbimise eest. Kostja esile toodud asjaolu ei tõenda tarbimiskoha andmikus öise näidu väära märkimist. Arvestades elektriarvesti näitusid 3. märtsil 1998 (päevase elektrienergia tarbimise näit 000009 ja öise elektrienergia tarbimise näit 000004) ning 2. augustil 2002 (päevase elektrienergia tarbimise näit 123228 ja öise elektrienergia tarbimise näit 848140), tarbis kostja 3. märtsist 1998 kuni
2.augustini 2002 öist energiat 848 136 kWh ja päevast energiat 123 219 kWh. Kostja on öise energia puhul tasunud 84 805 kWh eest, st tasumata on 763 331 kWh eest. Päevase energia osas on tasutud 123 112 kWh eest ja tasumata on 107 kWh eest. Kostja vastuväide, et peakaitse võimsuse (63A) tõttu ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul võimalik tarbida öist energiat 848 136 kWh, on osaliselt põhjendatud. Hageja esitatud arvestuse kohaselt (I kd, tl 63) on öise tariifi järgi võimalik tarbida 14 720 kWh kuus. Arvestades, et nõude perioodiks on 53 kuud, oleks selle aja jooksul võimalik tarbida öist energiat 780 160 kWh. Hageja arvestas öise
energia tarbimise koguse elektriarvesti näitude alusel. AS-i Elektrikontrollikeskus ekspertiisiakti kohaselt oli 2. augustil 2002 demonteeritud arvesti korras ja vastas IEC 1036 nõuetele (I kd tl 14 ja 147). Seega ei ole alust kahelda elektriarvesti näitude õigsuses. Arvestades peakaitsme võimsusest lähtuvat võimalikku öise energia tarbimist, on kostja tarbitud, kuid tasumata, öise energia koguseks vaidlusalusel perioodil 695 355 kWh (780160 - 84805 = 695355). Tariifi 0,6271 kr/kWh (I kd, tl 8688) järgi tuli kostjal tasuda 436 057 krooni 12 senti (koos käibemaksuga 514 547 krooni 40 senti (436 057 krooni 12 senti + 78 490 krooni 28 senti = 514 547 krooni 40 senti). Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu 27. mai 2004. a otsust hagi osalise rahuldamata jätmise osas, mistõttu on hageja nõudeks praegu 471 224 krooni 88 senti, mahub hageja nõue peakaitsme võimsusest tuleneva võimaliku tarbimise piiridesse. Seetõttu, kuigi kostja vastuväide on osaliselt põhjendatud, ei anna see enam alust jätta hageja nõue osaliselt rahuldamata. Kostja vastuhagi taastada elektrienergiaga varustamine tuleb jätta rahuldamata, sest elektrienergiaga varustamise katkestamise ajal kehtinud energiaseaduse § 16 lg 6 p 3 järgi oli võrguettevõtjal õigus katkestada võrguühendus või energia edastamine või jaotamine, teatades sellest kirjalikult ette vähemalt seitse päeva, kui tarbija või energiaettevõtja võlgneb energia või võrguteenuse kasutamise eest. Kehtivas õiguses on samasugune õigus sätestatud elektrituruseaduse § 90 lg-s 1. Vastuhagist nähtuvalt teatas hageja kostjale 13. jaanuaril 2003 elektrienergia edastamise lõpetamisest ning kostja varustamine elektrienergiaga lõpetati 20. jaanuaril 2003. Hageja kasutas seaduses sätestatud õigust katkestada elektrienergia edastamine ega ole seda kostja võlgnevuse pikaajalisust ja suurust arvestades kuritarvitanud.
1.jaanuaril 2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja enne selle seaduse jõustumist kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt tuleb hagi rahuldatud osa arvestades mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivust 24 900 krooni (1591 eurot 40 senti). Ringkonnakohtus tasus hageja apellatsioonkaebuse esitamisel 3195 eurot 58 senti. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 4786 eurot 98 senti. Õigusabikulude väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 289 lg 1 kohaselt tuleb arvesti nr 60347987 kohtuotsuse jõustumisel AS-ile Eesti Energia tagastada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud ringkonnakohus maakohtu otsust tühistades seisukohta kõigi esitatud väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus luges küll elektriarvesti näidud õigeks, kuid ei analüüsinud mõõtetulemusi ega selgitanud, kuidas saab lähtuda elektriarvesti näidust, kui tehniliselt ei olnud võimalik sellist kogust energiat tarbida. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta Riigikohtu juhise, mille järgi tuli kasutada arvestuslikku metoodikat tarbimise
kindlakstegemiseks. Hagejal oli võimalus täpsustada nõuet ja esitada nõue arvestusliku metoodika alusel, kuid hageja ei ole seda teinud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta tunnistaja A. Mõigu ütlused, kes hageja töötajana kinnitas, et kostja esitatud näitude õigsust kontrolliti perioodiliselt. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta kostja tõendid 27. märtsil 2002 tehtud kontrolli ja tarbimiskoha andmiku koostamise kohta, ega arvestanud asjaolu, et hageja esitas ka pärast seda kostjale arveid viimase esitatud näitude järgi. Kui hageja oleks avastanud oluliselt suurema öise energia tarbimise, oleks ta esitanud kostjale kohe fikseeritud näitude alusel arve. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühest küljest leiab ringkonnakohus, et tuleb lähtuda hageja esitatud näitudest, teisalt leidis kohus, et peakaitse võimsust arvestades ei saanud kostja nii palju elektrienergiat tarbida. Ringkonnakohus ei arvestanud kostja väidet, et tarbimiskohas oli hambaravikabinet ning öisel ajal ja nädalavahetustel kasutati elektrienergiat ainult ruumide kütteks ja seda üksnes kütteperioodil. Seega ei saanud kostja kasutada maksimummääras elektrienergiat aasta ringi. Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel luges ringkonnakohus tõendatuks energia tarbimise maksimaalses ulatuses peakaitsme võimsust arvestades ja mitte arvesti näidu järgi. Lugedes arvesti näidu õigeks, ei saanud ringkonnakohus teha arvestusi, mis ei lähtu näidust. Kuna asjas ei ole võimalik teha kindlaks, kui palju kostja tegelikult vaidlusalusel perioodil öisel ajal energiat tarbis, on hageja nõue tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kui kostja ei ole omavoliliselt elektrienergiat tarbinud, ei olnud hagejal õigust katkestada kostja tarbimiskoha elektriga varustamist.
15.Hageja leia, et kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus.
17.Kolleegiumi arvates rikkus Tartu Ringkonnakohus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, sest ei järginud samas asjas vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid (Riigikohtu
8.veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-05). TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ülalviidatud kohtulahendis märkis kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma esmalt seisukoha elektriarvesti näitude kohta. Pärast näitude tuvastamist on võimalik analüüsida ka kostja väiteid tarbitud elektrienergia mõõtetulemuste ebaõigsuse kohta. Kui tuvastatakse, et tehniliselt ei olnud mõõtetulemustele vastav elektritarbimine võimalik, ei vabasta see kostjat tegelikult tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustusest. Tarbimise kindlakstegemiseks tuleb vajadusel kasutada arvestuslikku metoodikat. Seega tuli asja uuesti läbivaataval kohtul tuvastada elektriarvesti näidud ning juhul, kui näitudele
vastav energiatarbimine ei olnud võimalik, tuli teha kindlaks, kui palju kostja tegelikult energiat tarbis, ning tegelikult tarbitud energia koguse tuvastamiseks tuli vajadusel kasutada arvestuslikku meetodit.
18.Riigikohtu sellest juhisest lähtudes tühistas Viru Ringkonnakohus 18. detsembri 2006. a otsusega Ida-Viru Maakohtu 27. mai 2004. a otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, et maakohus selgitaks eelmenetluses välja hageja nõuded ning annaks hagejale täiendava võimaluse oma nõuet põhjendada ja tõendada. Hageja jäi maakohtus hagi täpsustades seisukohale, et asjas tuleb lähtuda elektriarvesti näitude järgsest tarbimisest ja et muid tõendeid ei tule esitada, sest muude tõenditega ei saakski tegelikult tarbitud energia kogust võrreldava usaldusväärsusega kindlaks teha. Hageja esitas ka arvutused, mille kohaselt oli vaidlusalusel ajavahemikul kostja tarbinud tarbimiskoha võimsust arvestades nii öist kui ka päevast energiat kokku 60% maksimaalselt võimalikust. Kostja vaidles hageja arvutustele vastu ja juhtis tähelepanu sellele, et hageja arvutused ei tee vahet tarbitud öise ja päevase energia kogustel, ning esitas arvutused, mille järgi oli vaidlusalusel perioodil võimalik öist energiat tarbida maksimaalselt 14 720 kWh kuus, kuid elektriarvesti näidu järgi pidanuks kostja tarbima 16 310 kWh kuus, mis ei ole tegelikult võimalik. Seega esitasid pooled oma väited ja arvutused elektriarvesti näitude õigsuse kohta. Tegelikult tarbitud energiakoguse kohta kumbki pool tõendeid ei esitanud. Sellest johtuvalt jättis Viru Maakohus 30. mai 2011. a otsusega hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tuvastas elektriarvesti näidud ning asus seisukohale, et hageja esitatud näit öise energiatarbimise kohta (848140) on õige. Näidu järgi oli kostja tarbinud vaidlusalusel perioodil öist energiat 848 136 kWh. Samas tuvastas ringkonnakohus, et kostja tarbimiskohas asuva peakaitsme võimsust arvestades oli kostjal võimalik tarbida öist energiat üksnes 780 160 kWh. Seega tuvastas ringkonnakohus, et elektriarvesti näidu järgne tarbimine ei olnud võimalik. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei saanud ringkonnakohus Riigikohtu juhised arvestades lähtuda elektriarvesti näidu järgi tarbitud energiakogusest, vaid pidi kindlaks tegema, kui palju kostja öist energiat vaidlusalusel perioodil tegelikult tarbis, kasutades selleks vajadusel arvestuslikku metoodikat.
19.Ringkonnakohus lähtus kostja tarbitud elektrienergia koguse arvestamisel võimalikust maksimaalsest tarbimisest (780 160 kWh). Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, missugusel õiguslikul alusel ta arvestas elektrienergia kulu sellist arvestuslikku metoodikat. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks mõõturit rikkunud. Pooled on lepingu p-s 5.6 kokku leppinud, et võtavad täitmiseks majandusministri 4. novembri 1993. a määrusega kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskirja (edaspidi eeskiri). Hageja on lõplikus hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja rikkus eeskirja p 6.6 esimest lauset, mis kohustas kostjat teatama hagejale sellest, kui tema arvates esineb ebaõigsus tarbitud elektrienergia arvestuses. Sama punkti kolmanda lause järgi ei vabasta avalduse esitamine arvesti kontrollimiseks tarbijat talle esitatud arvete tähtajalise tasumise kohustusest. Kolleegium leiab, et eeskiri ei reguleeri elektrienergia arvestamise metoodikat puhuks, kus mõõturi
näit on ebaõige, kuid tarbija ei ole mõõturit rikkunud. Vaatamata sellele, et kostja esitas hagejale mõõturi näidust erinevaid andmeid, ei anna need rikkumised eeskirja järgi alust arvestada mõõturi näidu ebaõigsuse korral tarbitud elektrienergia kulu maksimaalse võimaliku tarbimise järgi. Eeskirja p 6.6 kolmas lause ei välista lepingupoolte vaidlust veel tasumata arve sisulise õigsuse üle juhul, kui elektrimüüja nõuab kohtu korras arve tasumist, mis on koostatud mõõturi näidu alusel. TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Arvestusliku metoodika esitamine ja selle alusel kostja tarbitud elektrienergia tegeliku kulu tõendamise koormus lasus praegusel juhul hagejal. Kuna hageja ei esitanud, vaatamata talle antud võimalusele, täiendavaid tõendeid ja arvutusi kostja tarbitud elektrienergia tegeliku kulu arvestusliku metoodika alusel kindlakstegemiseks (näiteks eelneva või järgneva elektrienergia tarbimiskulu või sarnase tarbimiskoha elektrienergia tarbimiskulu järgi), siis jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Kuna maakohus ei tuvastanud, et kostja rikkus poolte lepingut viisil, mis andnuks alust katkestada kostja tarbimiskoha varustamine elektrienergiaga, siis rahuldas maakohus õigesti kostja vastuhagi.
20.Kuna hagi esitati enne 1. jaanuari 2006, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Toona kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi tuli kohtul mõista poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg 3 järgi ei olnud poolel õigust nõuda kohtukulude hüvitamist, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse mõista hagejalt õigusabikulude katteks välja 420 eurot ning lisas apellatsioonkaebusele vastuse koostamise kohta esitatud advokaadibüroo arve. Samuti esitas kostja Riigikohtule taotluse mõista hagejalt õigusabikulude katteks välja 600 eurot ja lisas kassatsioonkaebuse koostamise kohta esitatud advokaadibüroo arve. Kolleegium leiab, et kostja õigusabi saamiseks kantud kulud on vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista nii apellatsiooniastme kohtukulu 420 eurot kui ka kassatsiooniastme kohtukulu 600 eurot.
21.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu lahendi alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ-le. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.