Illar Eensoo hagi OÜ Viljandi Takso vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
162 944,01 krooni (10 414,02 eurot)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Illar Eensoo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. august 2012
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Illar Eensoo (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Kalju Kutsar
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): OÜ Viljandi Takso (registrikood: 10741631), esindaja vandeadvokaat Eve Laine
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsus
2.Tühistada Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsus osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista OÜ-lt Viljandi Takso Illar Eensoo kasuks 3 932,55 eurot.
Rahuldada vastuhagi osaliselt ja välja mõista Illar Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 5 288,73 eurot.
3.3.Teha tasaarvestus ja lõpliku summana välja mõista Illar Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 1 356,18 eurot (üks tuhat kolmsada viiskümmend kuus eurot 18 senti).
3.4.Menetluskulud maakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.“
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 97,4% ulatuses Illar Eensoo kanda ja 2,6% ulatuses OÜ Viljandi Takso kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.I. Eensoo esitas hagi OÜ Viljandi Takso vastu 144 100 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt on hageja töötanud alates 10.11.2004 OÜ-s Viljandi Takso taksojuhina ning tema kasutuses oli sõiduauto Kia Carnival (registreerimismärk XXX XXX ). Nimetatud sõidukit kasutas ka teine kostja töötaja K.T. . Asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping, on tõendatud Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-21276. OÜ Viljandi Takso oli sõlminud sõiduki Kia Carnival liisingulepingu AS-ga Hansa Liising Eesti. Kostja nõudis, et hageja tasuks igakuiselt sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid ning hüvitaks kostja poolt hageja ja K.T. eest makstud maksud, mida kostja ka tegi. 2005 jaanuaris tasus hageja kostjale sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid summas 6 900 krooni ja K.T. maksude katteks 1 981 krooni. 30.12.2004 tasus hageja kostja arvele 20 000 krooni kostja eest liisingmaksete katteks, 28.02.2005 veel 7 200 krooni ning 07.05.2005 veel 14 000 krooni. Hageja ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue tema poolt hagejale töölepingu kehtivuse ajal makstud 57 024 krooni osas tuleb kohaldada tööõiguse sätteid ja nõue on aegunud. Seadus ei keela pooltel sõlmida võlaõiguslikke lepinguid, kui nende vahel on sõlmitud kehtiv tööleping. I. Eensoo poolt kostjale maksete tegemist ei olnud ette nähtud poolte vahel sõlmitud töölepingus ning seega on tegemist võlaõigusliku suhtega, mida reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. Hageja sõlmis 16.05.2005 kostja juhataja K.V. kasutusvalduslepingu, millega hageja võttis endale kohustuse tasuda edaspidi kostja eest igakuiseid liisingu- ja kindlustusmakseid ning taksoteenuste osutamisega seotud kulusid. Lepingu kohaselt pidi pärast liisinguandja ja kostja vahel sõlmitud liisinglepingu lõppemist minema sõiduauto Kia Carnival omandiõigus hagejale
tasuta üle. 16.05.2005 lepingu sõlmimise päevaks oli hageja tasunud kostjale liisingu- ja kindlustusmaksete katteks kokku 88 062 krooni. Kuna eelnevalt oli hageja maksnud kostjale olulise rahasumma ilma õigusliku aluseta, siis oli tal selleks ajaks kostja vastu rahaline nõue, mida ta alates 2006 jaanuarist tasaarvestas lepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega. 16.05.2005 kirjutas hageja omakäeliselt ka teise lepingu, millega lubas tasuda kostjale 40 000 krooni, s.o suurema summa, kui samal perioodil sõiduauto eest tasumisele kuuluvad liising- ja kindlustusmaksed. Tegemist ei olnud iseseisva kohustusega, vaid see oli kokkulepe, millega hageja tegi ettemaksu, mida tal oli hiljem õigus tasaarvestada. Perioodil 2005 mai – 2005 detsember maksis hageja kostjale liisingumakseid summas 110 000 krooni. Lisaks sellele oli hageja tasunud 2004 detsembris, 2005 jaanuaris ja 2005 veebruaris kostjale kokku 34 100 krooni. Kuna lepingu kohaselt tulnuks hagejal maksta 7 000 krooni kuus, siis oli hagejal 2005 lõpuks tekkinud ettemaks ühe aasta maksete ulatuses summas 104 600 krooni. 31.01.2006 saatis hageja kostjale kirja, milles tasaarvestas enam tasutud summa arvel liisingumaksed 2006 jaanuari, veebruari ja märtsi eest. Kostja esindaja sai tasaarvestusavalduse kätte ja vaidles vastu vaid jaanuarikuu tasaarvestuse osas, väites, et hageja on vastava avaldusega hilinenud. 27.03.2006 ja 29.09.2006 saatis hageja kostjale uued avaldused, milles palus varem tasutud summade arvelt teha tasaarvestused kuni 30.11.2006. Kuigi hageja saatis kostjale korrektse tasaarvestusavalduse, luges kostja kasutusvalduslepingu alates 11.03.2006 lõppenuks. Kostja on möönnud, et hageja oli 2005 lõpuks maksnud kostjale rohkem, kui kuulus tasumisele poolte vahel 16.05.2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu alusel ning seega ei olnud kostjal alust lepingut juba alates 11.03.2006 üles öelda ning teha hagejale takistusi sõiduki kasutamisel. Kuna tolleaegne kostja juhataja pöördus auto tagasisaamiseks politseisse, siis ei saanud kostja enam sõidukit kasutada ning see jäi kostja valdusesse. 02.10.2006 võeti inkassofirma töötajate poolt hagejalt sõiduk ära, sest kostja ei ole tasunud liisinguandjale sõiduauto liisingumakseid. Kuna sõiduauto liisinguleping lõpetati ja liisinguese võeti hagejalt ära, siis lõpetas kostja ühepoolselt pooltevahelise lepingu ja langes ära ka hageja kohustus liisingumakseid tasuda ning kostja on kohustatud hagejale alusetult saadu tagastama. Hageja oli tasunud kostja eest liisingu- ja kindlustusmakseid summas kokku 144 000 krooni, mille väljamõistmist kostjalt enda kasuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 alusel hageja taotles. Menetluse kestel suurendas hageja oma nõuet 153 751 kroonini.
2.OÜ Viljandi Takso vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt kui hageja asus kostja juurde tööle autojuhina, ei olnud hageja nõus vormistama end FIE-na ja seetõttu vormistasid pooled 12.11.2004 omavahalised suhted näiliselt töölepinguna tegeliku kavatsuseta tekitada töösuhet. Hageja palus kostjal sõlmida töölepingu, lubades hüvitada kostjale sellega kaasnevad riigimaksud. 13.03.2005 hageja soovil tööleping lõpetati, kuna ta otsustas edaspidi taksoteenuste osutamist jätkata FIE-na. Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010 otsusega on tõendatud, et I. Eensoo töötas ajavahemikus 10.11.2004 – 13.03.2005 kostja juures autojuhina. Hageja on tasunud töölepingu kehtivusajal sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid ning enda ja K.T. maksusid kokku 57 024 krooni. Hageja esitatud nõue 153 751 krooni hõlmab ka 57 024 krooni liisingu- kindlustusmakseid, mis hageja maksis töölepingu kehtivuse ajal. Kostja leidis, et nõude 57 024 krooni osas tuleb kohaldada tööõiguse sätteid, sest kostja nõue, et talle hüvitataks sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed ning maksudeks tasutud summad, tuleneb pooltevahelisest töölepingust. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg-st 1 on hageja nõue 57 024 krooni osas aegunud. Aegunud nõue hõlmab ka hageja poolt kolmanda isikuna K.T. eest maksudeks tasutud 3 962 krooni.
16.05.2005 sõlmisid pooled kasutusvalduslepingu, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid, samuti Centrum Takso logo, platsi ja telefoni kasutamise tasu ning pärast liisingulepingu lõppemist pidi sõiduauto omandiõigus tasuta üle minema hagejale. Perioodil 16.05.2005 – 30.12.2005 tasus hageja kostjale liisingu- ja kindlustusmakseid 49 501 krooni ja telefoni ja platsi kasutamise eest 6 000 krooni, kokku 55 501 krooni. Kostja leidis, et hageja on maksnud 55 501 krooni kasutusvalduslepingus kokkulepitud kohustuste katteks ning puudub alus väita, nagu kostja oleks selle summa arvel alusetult rikastunud. Poolte tegelik tahe oli suunatud sõiduauto Kia Carnival taksoteenuste osutamiseks hageja valdusse ja kasutusse andmise tingimuste kindlaksmääramisele. Sõiduauto hageja kasutusse andmisel leppisid pooled suuliselt kokku, et hageja võtab enda kanda sõidukiga seotud liisinguja liikluskindlustuse maksed. Hageja on kandnud kostjale kokkuleppe täitmiseks perioodil 30.12.2004 – 17.05.2005 kokku 48 100 krooni, märkides maksete selgitusse, et raha kantakse üle liisingu- ja kindlustusmaksete katteks. Seega kosja tunnistas kokkulepet. 16.05.2005 sõlmisid pooled ka teise kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale täiendavalt 40 000 krooni ja hageja on käesoleva kokkuleppe täitnud, kandes kostja arvele perioodil 30.06.2005 – 31.08.2005 kokku 40 000 krooni. Seega tasus hageja kostjale vastavalt kokkuleppele perioodil 30.12.2004 – 30.12.2005 kas jooksvate liisingu- ja kindlustusmaksete katteks ning sõiduauto sissemaksuks kokku 144 100 krooni (48 100 krooni + 56 000 krooni + 40 000 krooni). Kuna hageja tasus nimetatud summa vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele, ei saanud tal tekkida mingisuguseid ettemakseid. Poolte vahel puudus kokkulepe, et hageja poolt enne 2005 maikuud sõiduauto sissemakseks tasutud rahasummad loetakse tulevaste perioodide liisingu- ja kindlustusmaksete ettemaksuks. 02.02.2006 sai kostja hageja kirja, milles hageja taotles 2005 märtsi, aprilli ja mai liisingu- ja kindlustusmaksete tasaarvestamist perioodi 01.01.2006 – 30.03.2006 eest tasumisele kuuluvate liisingu- ja kindlustusmaksetega. Kostja ei aktsepteerinud hagejapoolset väidetavat ettemaksu ega olnud nõus taotletud tasaarvestustega. Alates 2006 jaanuarist ei tasunud hageja kostjale sõiduauto liisingu- ega kindlustusmakseid. Hageja ei reageerinud kostja kirjadele, kus ta andis täiendava tähtaja liisingumaksete ja viivise tasumiseks ega tagastanud sõidukit kostjale. 03.03.2006 avaldusega ütles kostja kasutusvalduslepingu üles. Ebaõige on hageja väide, et kostja liisingumaksete võlgnevuse tõttu on liisinguandja kostjaga sõlmitud liisingulepingu lõpetanud. Liisinguleping on kehtiv, sõiduauto on kostja valduses ja ta maksab liisinguandjale liisingumakseid. Kostja tunnistas hageja nõudeid osaliselt. Hageja nõue 2005 märtsis, aprillis ja mais tasutud liisingu- ja kindlustusmaksete summas 19 000 krooni on põhjendatud, sest sel perioodil oli sõiduauto toimunud avarii tõttu remondis. Põhjendatud on hageja nõue 18.09.2006 tasutud 550 krooni sõiduki IV kvartali liikluskindlustuseks, kuna sõiduk võeti hagejalt ära 02.10.2006. Kostja tunnistas hageja nõuet sõiduki osamaksuks tasutud 40 000 krooni osas, sest sõiduk ei läinud tema omandisse üle. Kokku tunnistas kostja hageja nõuet summas 59 550 krooni.
3.OÜ Viljandi Takso esitas vastuhagi põhivõlgnevuse summas 66 287,96 krooni, kahjuhüvitise summas 12 106 krooni, kokku 78 393,96 krooni ja põhivõlgnevuselt arvestatud viivise summas 6 823,47 krooni, väljamõistmiseks. Vastuhagis esitatud põhjenduste kohaselt jättis I. Eensoo 2006 jaanuari eest tasumisele kuuluva liisingu- ja kindlustusmakseid tasumata ja teatas 02.02.2006 kirjas, et taotleb 2006 jaanuari, veebruari ja märtsi maksete tasaarvestamist väidetava ettemaksu arvel. I. Eensoo taotlus oli alusetu ja ta ei saanud tasaarvestust teha. Vaatamata kostja nõudmistele ei tasunud hageja veebruarikuu eest. Arvestades I. Eensoo käitumist oli kostjal põhjus eeldada, et hageja ei kavatse kohustust ka edaspidi täita.
Hageja on perioodil 01.01.2006 – 02.10.2006 tasunud liisingu- ja kindlustusmakseid 65 166,96 krooni ja liikluskindlustusmakseid 1 121 krooni, kokku 66 287,96 krooni. Kostja on arvestanud ka viivist, mis seisuga 01.07.2007 moodustas 6 823,47 krooni. OÜ Viljandi Takso palus mõista hagejalt välja ka hageja poolt tekitatud kahju katteks 12 106 krooni. Kahju seisneb selles, et OÜ Viljandi Takso tasus 3 000 krooni tagastusteenuse eest sõiduki enda valdusse tagasi saamiseks ja kuna sõiduk oli tagastamise hetkel puudustega, tegi kostja puuduste kõrvaldamiseks kulutusi summas 9 106 krooni. Kostja palus mõista hagejalt enda kasuks välja kokku 85 217,43 krooni, sh 78 393,96 krooni põhivõlga ja 6 823,47 krooni viivist.
4.I. Eensoo vaidles vastuhagile vastu. Vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 16.05.2005 kasutusvalduslepingu, mille kohaselt I. Eensoo kohustus tasuma kostja eest sõiduauto liisingumakseid ning taksoteenuse osutamisega seotud kulud. Lepingu sõlmimise kuupäevaks oli I. Eensoo tasunud kostjale 34 000 krooni, ehkki lepingu järgi tekkis tal vastav kohustus alles 2005 mais. Lisaks sellele maksis I. Eensoo perioodil 2005 mai – 2005 detsember kostjale veel 110 000 krooni, ehkki lepingu järgi tulnuks tal tasuda 7 000 krooni kuus. Seega oli I. Eensool õigus nõuda tasaarvestust ning ta on vastavad avaldused esitanud. Samuti kostja ei ole lepingut üles öelnud. Samuti ei ole kostja süüdi selles, et sõiduk oli tagastatud puudustega. 27.02.2005 toimus autoga liiklusõnnetus, milles auto sai kannatada. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli kostja poolt tehnilistele nõuetele mittevastava auto kasutamine (sõidukil kasutati ebasobivaid rehvi) ning liiklusõnnetuse ajal juhtis sõidukit K.T. .
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt Viljandi Takso I. Eensoo kasuks välja 59 550 krooni. Maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis I. Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks välja 85 217,43 krooni, millest põhivõlgnevus on 78 393,96 krooni ja viivis 6 823,48 krooni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-21276 tuvastatud, et I. Eensoo ja OÜ Viljandi Takso sõlmisid 10.11.2004 töölepingu, mille alusel asus hageja tööle taksojuhina. Pooltevaheline tööleping lõpetati 13.03.2005. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tasus töölepingu kehtivusajal sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed ja nii enda kui K.T. maksud summas kokku 57 024 krooni. Maakohus leidis, et poolte vahel 12.11.2004 sõlmitud tööleping ei sätesta auto kasutamise tingimusi taksoteenuse osutamisel. Tõendatud on, et poolte ühine tahe oli suunatud sõiduauto Kia Carnival taksoteenuste osutamiseks hageja valdusse ja kasutusse andmise tingimuste kindlaksmääramisele. Sõiduauto Kia Carnival hageja kasutusse andmisel leppisid poole suuliselt kokku, et hageja võtab enda kanda sõidukiga seotud liisingu- ja liikluskindlustuse maksed. Kokkuleppe olemasolu kinnitab selle täitmine: hageja kandis kostja pangaarvele 30.12.2004 20 000 krooni, 31.01.2005 6900 krooni, 28.02.2005 7200 krooni ja 17.05.2005 14 000 krooni, kokku 48 100 krooni, märkides maksete selgituseks, et raha kantakse üle liisingu- ja kindlustusmaksete katteks. 13.03.2005 hageja soovil tööleping lõpetati, kuna ta otsustas edaspidi taksoteenuste osutamist jätkata FIE-na. Tõendatud ei ole, et hageja poolt töölepingu kehtivusajal tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed loetakse tulevaste perioodide liisingu- ja kindlustusmaksete ettemaksuks. Maakohus leidis, et nõude summas 57 024 krooni osas ei saa kohaldada tööõiguse sätteid ja sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kohaldada aegumist. Maakohus leidis, et haginõue 57 024 krooni tuleb jätta rahuldamata, kuna liisingu- ja teiste maksete suhtes kehtis suuline
kasutusvaldusleping, mis töölepingu lõppemisel vormistati 16.05.2005 kirjaliku kasutusvalduslepinguna. Hageja tahe ja nõusolek auto eest liisingumaksete ja muude maksete tegemiseks on tõendatud kasutusvalduslepingu p-ga 2.2, mille järgi pärast Hansaliisingu lepingu lõppemist läheb kasutusvalduse ese üle tasuta kasutusvaldajale. Tõendatud on, et sõiduauto Kia Carnival oli avarii tõttu 2005 märtsis, aprillis ja mais remondis ning nimetatud kuude eest tasutud liisingu- ja kindlustusmaksete osas summas 19 000 krooni on hageja nõue põhjendatud. Samuti on tõendatud, et hageja on 18.09.2006 tasunud 550 krooni sõiduki IV kvartali liikluskindlustuseks. Kuna sõiduk võeti 02.10.2006 hagejalt ära, on hageja nõue 550 krooni osas põhjendatud. Tõendatud on samuti, et hageja ja kostja vahel on 16.05.2005 sõlmitud veel kokkulepe, mille järgi hageja kohustus tasuma sõiduki eest 40 000 krooni osamaksetena, mille kohta hageja 16.05.2005 kirjutas omakäelise kohustuse. Hageja poolt sõiduki osamaksuks tasutud 40 000 krooni tuleb talle tagastada, kuna sõiduk hageja omandisse üle ei läinud. Tõendatud ei ole hageja väide, et 16.05.2005 lepingu alusel osamaksuks tasutud 40 000 krooni oli tehtud tulevaste liisingu- ja kindlustusmaksete ettemaksuna. Seega on põhjendatud rahuldada hagi summas kokku 59 550 krooni, mida on ka kostja omaks võtnud. Ülejäänud ulatuses, s.o perioodi 29.07.2005 – 30.12.2005 osas on tegemist lepingujärgse kasutustasuga, mille tagastamiseks hagejale puudub alus. Kuna hagejal ei olnud alust 16.05.2005 käsikirjalise dokumendi alusel tasutud 40 000 krooni suurust sõiduki osamaksu tasaarvestada perioodil 31.03.2006 – 15.09.2006 tasumisele kuuluvate liisingu- ja kindlustusmaksetega, siis oli kasutusvalduslepingu ülesütlemine kostja poolt põhjendatud. Ülesütlemisavalduse kättesaamist ei ole hageja vaidlustanud. Pärast lepingu ülesütlemist oli hagejal lepingu p 3.2.1 alusel õigus nõuda sõiduk tagastamist. Ei ole vaidlust, et hageja sai kostjalt sõiduki koos peatuskoha, parkla ja telefoni kasutamise õigusega enda valdusse taksoteenuste osutamiseks, s.o majandus- ja kutsetegevuseks. VÕS § 28 kohaselt eeldatakse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised. Kasutusvalduslepingu p-st 2.2 tulenevalt seisnes lepingu tasulisus hageja kohustuses tasuda kostjale igakuiselt sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid, peatuskoha-, parkla ja telefoni kasutamise tasu. Asjaolu, et hageja lepingu ülesütlemise tõttu sõidukit enda omandisse ei saanud, ei tähenda, et ta poleks pidanud kostjale sõiduki kasutamise eest tasuma ja tal tekiks õigus sõiduki kasutamise eest tasutu alusetu rikastumise alusel tagasi nõuda. Hageja väide, et ta ei saanud pärast kostja poolt kasutusvalduslepingu ülesütlemist enda valduses olevat sõidukit enam kasutada seetõttu, et kostja pöördus politseisse, on paljasõnaline ja põhjendamatu. Tõendatud ei ole, et politsei oleks hagejale mingeid piiranguid kehtestanud. Kuivõrd hageja kasutusvalduslepingu lõppemisel meelevaldselt hoidis sõidukit enda valduses, siis tuleb tal selle perioodi eest tasuda vastavalt pooltevahelisele lepingule. Maakohus leidis, et vastuhagi tuleb rahuldada, kuna I. Eensoo rikkus kasutusvalduse lepingut, jättes tasumata 2006 jaanuarikuu liisingmaksed. Pooled sõlmisid 16.05.2005 kasutusvalduselepingu, mille kohaselt I. Eensoo kohustus tasuma liisingut ja kindlustust sõiduki eest. OÜ Viljandi Takso on perioodil 01.01.2006 – 02.10.2006 tasunud liisingu- ja kindlustusmakseid kokku 65 166,96 krooni, kindlustusmakseid kokku 1 121 krooni. Ka on põhjendatud mõista I. Eensolt välja viivis 6 823,47 krooni, tagastusteenuse katteks 3 000 krooni, kahjunõude katteks 9 106 krooni. Hageja täitis 16.05.2005 kasutusvalduslepingu p-s 2.2 märgitud kohustused kuni 31.12.2005, edasisest lepingu p-i 2.2 täitmisest aga keeldus, rikkudes sellega pooltevahelist lepingut. Maakohus leidis, et hageja pidi kasutusvalduslepingu p 3.2.1 järgi tagastama sõiduki pärast lepingu ülesütlemist. Vaatamata OÜ Viljandi Takso nõudele hageja ei tagastanud sõidukit ja
kostja sai selle oma valdusse tagasi inkassofirma vahendusel 02.10.2006. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud maksma hagejale kasutusvalduslepingu punkti 2.2 järgi ettenähtud makseid kuni sõiduki äravõtmiseni 02.10.2006. OÜ Viljandi Takso on perioodil 01.01.2006 – 02.10.2006 tasunud liisinguandja arvete alusel sõiduauto liisingu- ja kindlustusmakseid. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi. Maakohus leidis, et I. Eenso peab maksma OÜ-le Viljandi Takso 01.06.2007 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 6 823,47 krooni. Kasutusvalduslepingu p-de 3.1.2 ja 3.3 rikkumisega põhjustas I. Eensoo kosjale otsest varalist kahju. Kostja on tasunud 3 000 krooni tagastusteenuse eest sõiduki enda valdusse tagasi saamiseks. Auto kostjale tagastamise hetkel esinesid üleandmise-vastuvõtmise akti alusel sõidukil järgmised puudused: parema külgukse ülemises ääres muljumisjäljend, salongis tagumistel istmetel puuduvad käetoed, taksomeeter ja printer puudub, tagavara rehv ebastandardne. Kostja on süüdi nimetatud puuduste (v.a käetugede puudumine) tekkimises, kuna need tekkisid ajal, mil sõiduk oli kostja valduses ja kasutuses. Seega on põhjendatud mõista hagejalt kostja kasuks välja puuduste kõrvaldamiseks kahjuhüvitis summas 9 106 krooni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.I. Eensoo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata I. Eensoo hagi ning rahuldati OÜ Viljandi Takso vastuhagi. Apellant palub teha uus otsus, millega mõista OÜ-lt Viljandi Takso I. Eensoo kasuks välja täiendavalt 5 403,73 eurot ning jätta OÜ Viljandi Takso vastuhagi I. Eensoo vastu rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) sõlmisid pooled 16.05.2005 kasutusvalduslepingu, milles fikseeriti poolte õigused ja kohustused. Lepingu p-i 1.2 kohaselt tekkis hagejal sõiduki kasutusvaldus asja üleandmisega ning kasutusvalduslepingu allakirjutamisest, s.o alates 16.05.2005. Leping oli sõlmitud kolmeks aastaks. I. Eensoo oli alates 2004 detsembrist kuni 15.05.2005 tasunud OÜ-le Viljandi Takso kokku 42 042 krooni, märkides selgitusena, et tegemist on liisingu- ja kindlustusmaksete tasumisega sõiduauto KIA Carnival eest ning riiklike maksude tasumisega enda ning OÜ Viljandi Takso töötaja K.T. eest. Kuigi I. Eensoo tasus kostja eest makseid, ei olnud kuni 16.05.2005 mingil viisil fikseeritud kostja kohustust anda sõiduk pärast liisingulepingu lõppemist I. Eensoo omandisse. Seega ei saa 2004 detsembrist kuni 15.05.2005 tasutud summasid käsitleda l6.05.2005 sõlmitud lepingu täitmisena, mingeid teisi lepinguid, mille alusel oleks I. Eensoo olnud kohustatud täitma OÜ Viljandi Takso eest kohustusi selle eest mingit hüvitust saamata, poolte vahel sõlmitud ei ole; 2) töötas I. Eensoo alates 10.11.2004 OÜ-s Viljandi Takso töölepingu alusel taksojuhina. Tööandja seadis töösuhte jätkumise tingimiseks eelnimetatud maksete tegemise, milline kohustus ei tulene seadusest ega lepingust. Seega täitis hageja 2004 detsembrist kuni 15.05.2005 OÜ Viljandi Takso eest viimase kohustusi liisinguandja ja maksuhalduri ees olemata selleks kohustatud. Seega tuleb poolte vahel 30.12.2004 – 15.05.2005 eksisteerinud võlasuhet eristada hilisemast lepingulisest suhtest ning hagejal oli õigus nõuda põhjendamatult tasutud summade arvel tasaarvestuse tegemist nn kasutusvalduslepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega; 3) toimub VÕS § 189 kohaselt tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on tunnistanud hageja avalduste saamist ning esitas neile vastuväite vaid ühel korral põhjusel, et I. Eensoo olevat vastava avalduse esitamisega hilinenud. Väite, et hagejal puudus õiguslik alus tasaarvestuse tegemiseks, esitas kostja alles kohtuliku menetluse käigus hagiavaldusele esitatud
vastuses, s.o peaaegu aasta pärast tasaarvestuse avalduste saamist. Kuna kostja ei pöördunud pärast tasaarvestuse avalduse saamist mõistliku aja jooksul hageja pole nõudega väidetav võlgnevus tasuda ega esitanud I. Eensoo vastu hagi oma nõude sissenõudmiseks, siis oli hagejal alus eeldada, et kostja on aktsepteerinud tema poolt 2006 algul esitatud avaldust nõuete tasaarvestuseks. OÜ Viljandi Takso esitas vastuväite vaid ühe kuu osas ning vastavas kirjas ei väitnud kostja, et alus tasaarvestamiseks puudub. Kostja esitas vastuhagi oma nõude sissenõudmiseks alles pärast I. Eensoo hagi saamist ja sellist kostja käitumist ei saa pidada hea usu põhimõttele vastavaks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta teatas I. Eensoole mõistliku aja jooksul, et tasaarvestuse avaldust ei aktsepteerita ning hagejal on tekkinud võlgnevus; 4) sõlmisid pooled 16.05.2005 kasutusvalduse lepingu, millega määratlesid õigused ja kohustused. Samal päeval võttis I. Eensoo endale kohustuse tasuda OÜ-le Viljandi Takso kolme järgneva kuu jooksul 40 000 krooni. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tegemist oli täiendava kohustusega mitte aga ettemaksuga, mida võinuks hiljem tasaarvestada. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et nii kasutusvalduslepingus kui omakäelises kohustuses käsitletakse sõiduautoga KIA Carnival seotud liisingu- ja kindlustusmaksete tasumist. Nii võtab I. Eensoo käsikirjalises lepingus endale kohustuse tasuda osamakseid sõiduauto KIA Carnival eest. AS Hansa Liising Eesti ning kostja vahelisest liisingulepingust nähtuvalt pidi kostja tasuma igas kuus liisinguandjale ca 6 000 – 6 100 krooni. Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja võttis endale kohustuse tasuda 3 kuu jooksul 40 000 krooni lisaks kasutusvalduslepingus sätestatud summadele, kuna nimetatud summa ületab oluliselt liisingulepingu alusel tasutavaid osamakseid. Kostja ei ole ümber lükanud väidet, et tegemist oli ettemaksuga; 5) rahuldas maakohus kostja nõude I. Eensoo vastu kahju hüvitamiseks tuginedes 02.10.2006 koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktile. Samas ei tulene aktist, et I. Eensoo vastutaks aktis tuvastatud puuduste eest. 16.05.2005 ei koostanud pooled akti sõiduki I. Eensoole üleandmise kohta, mistõttu on alusetu väita, et aktis märgitud puudused tekkisid sel ajal kui sõiduk oli I. Eensoo kasutuses. OÜ Viljandi Takso töötaja K.T. oli põhjustanud sama sõidukiga 2004 veebruaris liiklusõnnetuse, milles auto sai tehnilisi vigastusi ning oli pikka aega remondis. Samuti ei ole OÜ Viljandi Takso esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukile oli paigaldatud OÜ-le Viljandi Takso kuuluv taksomeeter; 6) rahuldas maakohus OÜ Viljandi Takso viivisenõude ning mõistis I. Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks välja viivisena 436,10 eurot. Olukorras, kus kohus rahuldas osaliselt ka I. Eensoo nõude OÜ Viljandi Takso vastu, on viivise väljamõistmine alusetu. Maakohus leidis, et pärast kasutusvalduslepingu lõppemist oli I. Eensool õigus saada tagasi tema poolt OÜ-le Viljandi Takso tasutud summast 59 550 krooni ning ta oli omakorda kohustatud tasuma OU-le Viljandi Takso 78 393,96 krooni. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-56-06 märkinud, et kui pooled esitavad kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel tasaarvestada. Maakohus ei ole nimetatud nõuet järginud ning on põhjendamatult rahuldanud OÜ Viljandi Takso viivisenõude; 7) on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 ja § 232 lg-t 1. Maakohus leidis, et I. Eensool puudus õigus tasaarvestuste tegemiseks, kuna ta täitis ajavahemikul 2004 detsember – 15.05.2005 suulist lepingut, mis oli sisult analoogiline 16.05.2005 sõlmitud kasutusvalduslepinguga ning ta võttis endale 16.05.2005 veel teise lepinguga täiendava kohustuse. Samas ei nähtu kohtuotsusest, millistel tõenditel eelnimetatud järeldus põhineb. Seejuures on maakohus jätnud arvestamata, et lisaks liisingu- ja kindlustusmaksetele tasus I. Eensoo samal perioodil OÜ-le Viljandi Takso veel riiklike makse enda ning K.T. eest, samas ei ole mingil viisil fikseeritud OÜ Viljandi Takso poolseid kohustusi. Seega ei olnud I. Eensool pärast eelnimetatud summade tasumist õiguslikku alust nõuda endale sõiduauto KIA
Carnival üleandmist ning järelikult ei olnud tegemist sama kohustuse täitmisega, mis tulenes l6.05.2006 lepingust. OÜ Viljandi Takso esitas I. Eensoo vastu kahju hüvitamise nõude. Kuigi OÜ Viljandi Takso ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millises seisukorras oli sõiduk I. Eensoole üleandmise ajal, pidas maakohus nõuet põhjendatuks viitamata seejuures tõenditele.
7.OÜ Viljandi Takso vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige hageja väide, et maakohus pidanuks ajavahemikus 30.12.2004 – 15.05.2005 võlasuhet eristama hilisemast lepingulisest suhtest ning lugema perioodil 30.12.2004 – 15.05.2005 apellandi poolt tehtud maksed järgneva perioodi liisingu- ja kindlustusmaksete ettemaksuks. Maakohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei sätestanud sõiduauto kasutamise tingimusi taksoteenuste osutamisel. Töölepingu olemasolu ei välista poolte vahel teisi lepingulisi suhteid. Kostja on korduvalt selgitanud, et ta nõustus sõiduauto KIA Carnival andma apellandi valdusse ja kasutusse taksoteenuste osutamiseks FIE-na. Tööleping vormistati apellandist sõltuvatel asjaoludel ning töölepingu olemasolu oli takistuseks, miks sõiduki kasutustingimusi ei vormistatud kirjalikult. Pärast töölepingu lõpetamist apellant jätkas taksoteenuste osutamist FIE-na ning senised suulised kokkulepped vormistati kasutusvalduse lepinguna. Sõiduauto hageja kasutusse andmisel leppisid pooled suuliselt kokku, et hageja võtab enda kanda sõidukiga seotud liisingu- ja kindlustusmaksed ning sellise kokkuleppe olemasolu kinnitab liisingu- ja kindlustusmaksete faktiline tasumine apellandi poolt; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel kehtis suuline kasutusvaldusleping, mis töölepingu lõppemisel 16.05.2005 vormistati kirjaliku kasutusvalduslepinguna. 16.05.2005 sõlmisid pooled veel kokkuleppe, millega hageja võttis endale kohustuse sõiduauto KIA Carnival osamaksu 40 000 krooni tasumiseks. Seega oli hageja poolt kostjale tasutu näol tegemist lepingujärgse tasuga, mille osas hagejal ei olnud tasaarvestatavat ettemaksu ning järelikult ka nõuet. Ebaõige on apellandi väide, et vastustaja esitas tasaarvestusele sõnaselge vastuväite alles kohtumenetluses. Apellant möönab, et vastustaja 03.02.2006 esitatud vastuväite on ta kätte saanud. Kohtule on esitatud vastustaja poolt 03.03.2006 apellandile tähtkirjana saadetud teatis, milles apellandile antakse tähtaeg kuni 10.03.2006 võlgnevuse tasumiseks või sõiduki tagastamiseks. Nimetatud teatise kättesaamist ei ole apellant vaidlustanud. Seega oli apellant vastaspoole vastuväidetest ja nõuetest õigeaegselt informeeritud, mistõttu tal ei olnud mõistlikku alust eeldada, et vastustaja on tema tasaarvestusavaldusi aktsepteerinud; 3) ei ole hageja ümber lükanud maakohtu järeldust, et hageja on 16.05.2005 kirjutatud omakäelise kohustuse järgi tasunud kostjale 40 000 krooni sõiduauto KIA Carnival osamaksuks. Pooled sõlmisid 16.05.2005 kaks iseseisvat lepingut, millest tekkinud õigusi ja kohustusi ei tule omavahel ära segada. Suuline kokkulepe sõiduki osamaksuks kokku 40 000 krooni tasumise kohta ei oma mingit puutumust vastustaja poolt AS-ile Hansa Liising Eesti liisingulepingu tasumisele kuulunud maksete suurusega. Kokkulepet tasuda 40 000 krooni just nimelt sõiduki osamaksuna ning olenemata liisingufirmale võlgnetavast maksete jäägist, kinnitab vastustaja omakäeline kohustus, mis on oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tasus 40 000 krooni kasutusvalduslepingus ettenähtud maksete ettemaksuks; 4) on apellant uue asjaoluna, millele ta asja arutamisel maakohtus ei ole tuginenud, vaidlustanud vastutuse 02.06.2006 üleandmisaktis toodud puuduste eest. Kuivõrd apellant ei ole antud asjaolu
varasemat mitteesitamist apellatsioonkaebuses põhjendanud, palub vastustaja jätta selle tähelepanuta. Väär on apellandi väide, et üleandmisaktist ei tulene, et puudused tekkisid sel ajal, kui sõiduk oli apellandi kasutuses. Üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud erapooletu isiku poolt ja ei ole vaidlust, et sõiduauto oli vähemalt alates 16.05.2005 olnud apellandi valduses. Sõiduautol apellandi valdusse üleandmisel mingeid silmaga nähtavaid vigastusi ei olnud ja sõiduk anti üle taksoteenuse osutamiseks komplektsena, s.o koos taksomeetri ja printeriga. Kuna apellant sõiduauto enda valdusse võtmisel üleandmis-vastuvõtuakti koostamist ei nõudnud, lasub tõendamiskoormis temal endal. Seetõttu on ka apellandi viide sõiduautoga 2004 toimunud avariile asjakohatu; 5) ei nõustu kostja hageja väitega, et võimalus vastastikused (hagi ja vastuhagi) nõuded kohtuotsuses tasaarvestada välistab apellandilt viivise väljamõistmise. Põhihagis viivisenõuet ei ole esitatud. Vastuhagis on esitatud nõue vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas vastavalt VÕS §-s 113 lg-le 1. Maakohtus apellant viivisenõudele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Vastuhagi rahuldamine viivisenõude osas on põhjendatud; 6) on alusetud hageja väited menetlusnormide rikkumise kohta. Maakohus on kõiki poolte poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid igakülgselt ammendavalt analüüsinud. Kohus on otsuses märkinud, milliste tõenditega ta loeb ühe või teise asjaolu tuvastatuks ja miks ta mõne faktiväitega ei nõustu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tartu Maakohtu
20.jaanuari 2012 otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega muudab hagi ja vastuhagi rahuldatud osa ning mõistab välja OÜ-lt Viljandi Takso Illar Eensoo kasuks 3 932,55 eurot ja Illar Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 5 288,73 eurot. Ringkonnakohus teeb tasaarvestuse ja lõpliku summana mõistab välja Illar Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 1 356,18 eurot.
9.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata I. Eensoo hagi OÜ Viljandi Takso vastu 5 403,73 euro ulatuses ning rahuldati OÜ Viljandi Takso vastuhagi ja ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas.
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt perioodil 10.11.2004 – 13.03.2005 tasutud tulu- ja sotsiaalmaks ning ravikindlustusmaks summas 7 924 krooni (506,44 eurot). Tartu Ringkonnakohtu 10.11.2010 jõustunud otsusega on tuvastatud, et poolte vahel oli töösuhe ajavahemikul 10.11.2004 – 13.03.2005. Hageja on kostjale tasunud 10.03.2005, s.o töösuhte kehtivuse ajal, tulu- ja sotsiaalmaksuks ning ravikindlustusmaksuks 1 981 krooni. Poolte kokkulepe, et hageja tasub kostjale tulu- ja sotsiaalmaksu ning ravikindlustusmaksu, saab tuleneda vaid töölepingust. Makse tegemise ajal kehtinud TLS § 15 kohaselt töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud. Tulumaksuseaduse § 40 lg 1 kohaselt on tulumaksu kinnipidaja residendist juriidiline isik, riigivõi kohaliku omavalitsusüksuse asutus, füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, samuti Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes teeb füüsilisele isikule või
mitteresidendile käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki kohaselt tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid. Kostja tööandjana pidi ise hagejale töötasuna makstavatelt summadel kinni pidama tulumaksu. Kostja ja hageja vaheline kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale töölepingu kehtivuse ajal tulumaksu, on kehtetu TLS § 15 alusel. Samuti on kehtetu TLS § 15 alusel kokkulepe hageja poolt kostjale sotsiaalmaksu ja ravikindlustusmaksu tasumiseks, sest ka nimetatud maksude tasumise kohustus oli kostjal kui sotsiaalmaksu maksjal. Lähtudes eeltoodust on hageja tasunud 10.03.2005 kostjale 1 981 krooni (126,61 eurot) ilma õigusliku aluseta ning VÕS § 1028 lg 1 alusel peaks kostja saadud summa hagejale tagastama. Kostja on esimese astme kohtus esitanud aegumise vastuväite. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, sest tegemist on alusetu rikastumise situatsiooniga ning TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on sellise nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetu makse on tehtud 10.03.2005 ja hagi on esitatud 30.11.2006, s.o aegumistähtaja jooksul.
11.Hageja nõue tema poolt K.T. eest 10.03.2005 tasutud tulu- ja sotsiaalmaksu ning ravikindlustusmaksu summas 1 981 krooni tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt ning hageja saaks makstud rahasumma tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel juhul, kui K.T. l ei olnud tegelikult kohustust kostjale makse tasuda. Antud juhul ei ole K.T. osalenud menetluses (ta ei ole ütlusi andnud ka tunnistajana) ning ei ole selge, kas K.T. ja kostja vahel oli või ei olnud kohustus, mille täitmiseks hageja tasus kostjale 1 981 krooni. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue Merike Eensoo poolt kostjale 07.02.2005 I. Eensoo eest tasutud platsi-, haigekassa- ja sotsiaalmaksuks summas 1 981 krooni ning 09.02.2005 K.T. eest tasutud platsi-, haigekassa- ja sotsiaalmaksuks summas 1 981 krooni tagastamiseks. Alusetust rikastumisest tulenev nõue oleks M. Eensool, kuid ta ei ole vastavat nõuet esitanud.
12.Ebaõige on apellandi väide, et tema poolt kostjale ajavahemikul 2004 detsember kuni 15. mai 2005 liisingu- ja kindlustusmaksete tasumine sõiduauto KIA Carnival eest on toimunud õigusliku aluseta ning seetõttu oli tal õigus nõuda põhjendamatult tasutud summade arvel tasaarvestuse tegemist nn kasutusvalduslepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ajavahemikul detsember 2004 – 16.05.2005 (s.o kuni kirjaliku kasutusvalduslepingu sõlmimiseni) reguleeris pooltevahelisi suhteid suuline leping. Suulise lepingu olemasolu poolte vahel tõendab nende käitumine. Kostja andis hagejale üle sõiduauto KIA Carnival (Takso auto nr XXX XXX ) taksoteenuse osutamiseks ning hageja tasus Takso auto nr XXX XXX eest kostjale liisingu- ja kindlustusmakseid. Kuna poolte vahel oli detsember 2004 kuni 16.05.2005 suuline leping, siis on alusetu hageja väide, et ta tegi makseid sel perioodil õigusliku aluseta ja seetõttu oli tal õigus nõuda nimetatud summade arvel tasaarvestuse tegemist 16.05.2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega. Hageja poolt sõiduauto kasutamiseks sõlmitud suulise lepingu olemasolu ei välista töösuhe poolte vahel 10.11.2004 – 13.03.2005. Hageja osutas sel perioodil taksoteenust kostja poolt tema kasutusse antud sõiduautoga, kuid teenuse osutamise eest saadud tasu ta ei andnud kostjale. Seega on hageja poolt liisingu- ja kindlustusmaksete maksmine vaadeldav tasuna sõiduauto kasutamise eest taksoteenuste osutamiseks.
13.VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise pole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg 2 järgi
tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Nähtuvalt hageja poolt kostjale esitatud tasaarvestusavaldustest, on ta soovinud 31.01.2006 tasaarvestada tema poolt märts kuni mai 2005 tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed kostja nõudega tema vastu perioodil jaanuar kuni märts 2006 eest (I kd tl 7), 27.03.2006 on hageja soovinud tasaarvestada 31. märts 2006 kuni 15. september 2006 liisingu- ja kindlustusmaksed juunis, juulis ja augustis 2005 tasutud osamaksetega (I kd tl 11) ning 29.09.2006 on hageja soovinud tasaarvestada kostja nõuet 15. september 2006 kuni 30. november 2006 hageja poolt 30.12.2004 tasutud rahalise ettemaksuga (I kd tl 8). Tasaarvestuse esmaseks eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, s.o tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad samaliigilised nõuded VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud viisil. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul hageja poolt 31.01.2006 tasaarvestuse avalduse esitamise ajal eksisteeris tasaarvestuse olukord. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et sõiduauto Kia Carnival oli avarii tõttu 2005 märtsis, aprillis ja mais remondis ning remondiperioodil tasutud liisingu- ja kindlustusmaksete, summas 19 000 krooni, on hageja nõue põhjendatud ning rahuldas selles osas hageja nõude. Nimetatud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seega oli hageja poolt 31.01.2006 esitatud tasaarvestuse avaldus õiguspärane osa perioodi osas ning kostja on ebaõigesti keeldunud seda aktsepteerimast. Olukorda ei muuda see, et 2006 jaanuaris, veebruaris ja märtsis kuulus tasumisele liisingu- ja kindlustusmakseid summas 21 519,19 krooni, s.o täielikult ei olnud võimalik tasaarvestada 2006 märtsikuu makseid. Tasaarvestuse olukorda ei eksisteerinud hageja poolt 27.03.2006 kostjale esitatud avalduse ajal. Osamaksete tasumine summas 40 000 krooni hageja poolt toimus 16.05.2005 allkirjastatud lepingu alusel (I kd tl 37) ning tegemist ei olnud ettemaksuga 16.06.2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Tasaarvestuse olukorda ei eksisteerinud ka hageja poolt 29.09.2006 tasaarvestuse avalduse esitamise ajal. Avalduses märgitu kohaselt on hageja soovinud tasaarvestada tema poolt 30.12.2004 kostjale tasutud rahalise ettemaksu 15. september 2006 kuni 30. november 2006 tasumisele kuulunud liisingu ja kindlustusmaksetega. Konto väljavõtte kohaselt (I kd tl 13) on hageja märkinud 30.12.2004 kostjale tehtud 20 000 krooni makse selgituseks „liising“. Seega nähtub makse selgitusest, et tegemist oli liisingumaksega, mitte ettemaksuga, ning kuna makse tegemine toimus suulise lepingu alusel, siis ei olnud tegemist ka õigusliku aluseta tehtud maksega.
14.Lähtudes asjaolust, et hageja poolt 31.01.2006 tasaarvestuse avalduse esitamise ajal eksisteeris tasaarvestuse olukord, on maakohus ebaõigesti tuvastanud vaidlustatud otsuses, et kostja on kehtivalt 16. mail 2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu üles öelnud alates 11.03.2006. Nähtuvalt kostja 03.03.2006 teatisest (I kd tl 38) nõudis ta hagejalt jaanuari- ja veebruarikuu liisingumaksete tasumist ning nende mittetasumisel sõiduauto tagastamist hiljemalt 10.03.2006. Kuna hageja oli teinud kehtivalt tasaarvestuse jaanuari ja veebruari 2006 liisingumaksete osas, siis puudus kostjal alus nõuda lepingu p 3.1.2. alusel sõiduauto tagastamist ning kasutusvalduse leping ei lõppenud alates 11.03.2006 ülesütlemise tõttu. Lepingu p 1.2. kohaselt „Lepingu p 2.1. nimetatud vallasasja kasutusvaldus tekib asja üleandmisega Rentnikult Kasutusvaldajale ja kasutusvalduse lepingu allakirjutamisest ning on sõlmitud tähtajaga kolm aastat“. Kuna kumbki lepingupooltest ei ole kehtivalt lepingut üles öelnud, siis lõppes leping tähtaja saabumisel.
15.Maakohus on rahuldanud kostja vastuhagi ja välja mõistnud hagejalt kostja kasuks 85 217,43 krooni (5 446,39 eurot). Vastuhagis nõuab kostja perioodil 01.01.2006-02.10.2006 tasutud liisingu- ja kindlustusmakseid summas 65 166,96 krooni, kindlustusmakseid 1 121 krooni, viiviseid seisuga 01.06.2007 6 823,47 krooni; sõiduauto tagastusteenuse tasu 3 000 krooni; sõiduki üleandmis-vastuvõtmisaktis märgitud puuduste kõrvaldamise eest 9 106 krooni. Kuigi apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud vastuhagi rahuldamise tervikuna, ei ole ta vastuväiteid esitanud liisingu- ja kindlustusmaksete summas 65 166,96 krooni ja kindlustusmaksete 1 121 krooni väljamõistmise osas. Ringkonnakohus leiab, et kuna leping vaidlusalusel perioodil kehtis, siis oli kostja õigustatud nõudma hagejalt lepingujärgseid makseid. Lepingu p 2.2. kohaselt oli hageja kohustuseks tasuda iga kalendrikuu viimaseks päevaks liising, kindlustus, telefoni kasutustasu, platsi kasutustasu. Seega on vastuhagis esitatud nõue perioodil 01.01.2006-02.10.2006 tasutud liisingu- ja kindlustusmaksete summas 65 166,96 krooni ja kindlustusmakseid 1 121 krooni väljamõistmiseks hagejalt õigustatud. Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse punktis 13, et hagejal oli 31.01.2006 tasaarvestuse avalduse esitamise ajal õigus tasaarvestada tema poolt märts kuni mai 2005 tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed kostja nõudega tema vastu perioodil jaanuar kuni märts 2006. Ringkonnakohus leiab, et matemaatiliselt ei mõjuta otsust see, kui välja mõista kostjalt hageja poolt märts kuni mai 2005 tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed ning hagejalt välja mõista kostja kasuks vastuhagis nõutud maksed jaanuar-märts 2006 ja teha siis tasaarvestus.
16.Apellant on vaidlustanud viivisenõude summas 6 823,47 krooni (436,10 eurot) rahuldamise. Ebaõige on apellandi väide, et olukorras, kus kohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja vastu, on viivise väljamõistmine alusetu. Viivise nõue ei ole põhjendatud vaid nendelt summadelt, mille osas on juba eelnevalt pooled teinud tasaarvestuse, s.o nõue on lõppenud tasaarvestusega ning seetõttu ei ole viivise nõuet. Antud juhul on tasaarvestusega lõppenud vastuhagis esitatud nõue summas 19 000 krooni (hageja tasaarvestas 31.01.2006 avaldusega) ning selles osas on viivise nõue põhjendamatu. Lähtudes kostja poolt esitatud viivise arvestusest (I kd tl 87) on viivise suuruseks arvestades tasaarvestatud summat 4 356,64 krooni (278,44 eurot) ning see tuleb välja mõista hagejalt.
17.Vastavalt kasutusvalduslepingu p-le 3.3. vastutab kasutusvaldaja lepingu p 2.1. nimetatud vallasasja hävimise, rikkumise või tavalist korrashoidu ületavate parenduste vajaduste tekkimise eest, kui ta oli süüdi nende tekkimises. Apellandi väite kohaselt ei vastuta ta 02.10.2006 koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis (tl 12) märgitud puuduste eest, sest ei ole mingit alust väita, et hageja peaks nende eest vastutama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna üleandmisaktis märgitud asja puudused tekkisid sel ajal, kui sõiduk oli apellandi kasutuses ja valduses, siis vastutab ta vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise eest, s.o hageja vastutab taksomeetri ja printeri puudumise eest, aga samuti sõiduautol ebastandardse rehvi olemasolu eest. Sõiduauto anti lepingu alusel apellandi valdusse üle taksoteenuse osutamiseks, seetõttu, kui hageja võttis lepingu alusel vastu sõiduauto, millel puudus taksomeeter ja ise paigaldas sõiduautole taksomeetri (mitte aga kostja), siis oleks ta pidanud vastavat asjaolu ka tõendama, kuid ta ei ole seda teinud. Viide 2004 toimunud liiklusõnnetusele ei ole asjakohane, sest hageja ei ole välja toonud seda, milline seos oli taksomeetri puudumise ja ebastandardse rehvi paigaldamise vahel ning liiklusõnnetusel. Hageja ei ole esitanud vastuväidet selle kohta, et kahjuhüvitis oleks olnud liiga suur seetõttu, et ei ole arvestatud taksomeetri väärtuse vähenemist selle kaotsimineku ajal ning ka selle kohta, kas ebastandardset rehvi oli vaja vahetada ja kui oli, siis milline oleks olnud mõistlik väärtus.
Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti kahjuhüvitisena hagejalt välja mõistnud 9 106 krooni (581,98 eurot). Hageja ei ole esitanud põhjendusi vaidlustamaks sõiduauto tagastusteenuse eest tasu 3 000 krooni (191,73 eurot) väljamõistmist.
18.Kõike eeltoodut arvestades on hagejal kostja vastu nõue summas 61 531 krooni, s.o 3 932,55 eurot. Kostjal on hageja vastu nõue summas 82 943,13 krooni (tasutud liisingu- ja kindlustusmakseid summas 65 166,96 krooni, kindlustusmakseid 1 121 krooni, viiviseid seisuga 01.06.2007 4 356,64 krooni; sõiduauto tagastusteenuse tasu 3 000 krooni; kahjuhüvitis 9 106 krooni), s.o 5 288,73 eurot. Kui pooled on esitanud kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus rahuldab mõlema poole nõuded osaliselt, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel tasaarvestada. Seega peaks kohus hageja nõude ja kostja vastunõude kohta võtma seisukoha otsuse resolutsioonis ja ise tasaarvestama poolte rahuldatud nõuded. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte kohustused kattuvas osas. Sellest tulenevalt mõistab kohus kohtuotsusega välja vaid summa, mida pool on kohustatud maksma pärast nõuete tasaarvestamist.
19.Arvestades seda, et hagi ja vastuhagi osaliselt rahuldati, tuleb menetluskulud maakohtus jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ligikaudu 2,6% ulatuses, rahuldamata jääb 97,4 % ulatuses. Lähtudes sellisest kaebuse rahuldamise ulatusest, jaotab ringkonnakohus menetluskulud ja jätab menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 97,4% ulatuses apellandi kanda ja 2,6% ulatuses vastustaja kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.