Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse AT(kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 08.02.2012.a määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 20.02.2012.a esitas hageja hagiavalduse Harju Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning OÜ PE(liisinguvõtja) 22.05.2008.a liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduk Subaru Forester. Lepingu alusel andis hageja sõiduki liisinguvõtja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus selle eest tasuma. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, kuna ei tasunud makseid nõuetekohaselt. Liisinguvõtja jättis tasumata lepingust tulenevad maksed kokku summas 2869,56 eurot. Liisinguvõtja jättis tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja liisinguvõtja eest kindlustusmakseid summas 340,13 eurot. Seoses võlgnevusega saatis hageja liisinguvõtjale 25.09.2009.a teate liisingulepingu ülesütlemise kohta. Kuna liisinguvõtja sõidukit ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamisteenust pakkuva OÜ Incure Inkasso Agentuur poole. Hageja sai sõiduki valduse 25.03.2010.a. Pärast seda andis hageja sõiduki üle AS-ile Saksa Auto, et see müüa. OÜ Incure Inkasso Agentuur ja AS SAesitasid hagejale osutatud teenuste eest (vara tagastusteenus, hoiutasu, müügieelne tehniline ülevaatus) arved kokku summas 380,42 eurot (käibemaksuta). Sõiduki müügist saadu ei katnud hageja nõuet liisinguvõtja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 8059,10 eurot, mis koosnes vara jääkmaksumusest 3604,57 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 2869,56 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 380,42 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 340,13 eurot ja viivisest 864,42 eurot. Sõiduk müüdi 1738,40 euro eest (käibemaksuta). Hageja vähendab nõuet summas 434,60 eurot (müügihinna korrektuur). Sellest tulenevalt on liisinguvõtja võlgnevus 5886,10 eurot. 22.05.2008.a sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingust tuleneva nõude tagamiseks käenduslepingu, mille alusel võttis kostja kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmine. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 5886,10 eurot ja viivise 0,25 % päevas põhinõudelt (s.o 5021,68 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestanud tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sellega ei saa võrdsustada müügihinda, mis selgub teatud aja jooksul. Sõiduki remondikulud ei kuulu kostja poolt hüvitamisele, kuna tegemist ei ole lepingu ülesütlemisest tingitud lisakuludega.

Kuna hageja on liisingulepingu üles öelnud, siis ei saa hageja nõuda liisingulepingust tulenevat viivist. Samuti on viivise määr 0,25 % päevas kostjat ebamõistlikult kahjustav ning tüüptingimusena tühine. Juhul, kui viivise määr ei ole tühine, siis palub kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni. Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja ja OÜ PE 22.05.2008.a liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduk Subaru Forester. Lepinguga andis hageja sõiduki liisinguvõtja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus hagejale auto kasutamise eest igakuiselt tasuma. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus tagama liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi. Käendatavaks summaks oli 6601,40 eurot. 25.09.2009.a avaldusega ütles hageja liisingulepingu üles seoses liisinguvõtja võlgnevusega liisinguandja ees. Poolte vahel puudub vaidlus, et sõiduk tagastati hagejale 25.03.2010.a. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et liisinguvõtja debitoorne võlgnevus hageja ees oli 2869,56 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevus 340,13 eurot. Samuti ei vaidlustanud kostja, et sõiduki jääkmaksumus oli 3604,57 eurot (käibemaksuta). VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja on leidnud, et hageja ei ole kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestanud tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus sellega ei nõustu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus nõustub kostjaga, et eseme müügihinda ei saa samastada selle turuhinnaga. Siiski on liisingueseme müügihind üheks tõendiks, mille kaudu saab määratleda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduki müügihind ja selle väärtus liisinguandjale tagastamise ajal võivad ka kattuda. Vara müügiaktist nähtuvalt müüdi sõiduk 06.08.2010.a 27 200 krooni (s.o 1738,40 euro) eest. Hagiavaldusest nähtuvalt on tegemist käibemaksuta hinnaga. Hagiavalduse kohaselt on hageja teinud müügihinna korrektuuri summas 434,60 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et sõiduki väärtuseks oli 2173 eurot (käibemaksuta). Hageja 01.04.2010.a teatisest nähtub, et sõiduk pandi müüki hinnaga 55 000 krooni (käibemaksuta). 04.05.2010.a teatisest selgub, et sõiduki uueks müügihinnaks on määratud 47 000 krooni (käibemaksuta). 18.06.2010.a teatise kohaselt on müügihinda alandatud 34 000 kroonini (käibemaksuta). Siit järeldub, et hageja proovis sõidukit müüa ka kõrgema hinnaga, kui 34 000 krooni (s.o 2173 eurot), kuid see ei õnnestunud. Kohus leiab, et asjaolu, et sõiduk müüdi natuke rohkem kui neli kuud pärast selle liisinguandjale tagastamist, ei tähenda, et sõiduki müügihind ei saaks tõendada selle väärtust sõiduki tagastamise hetkel. Konkreetne

müügiperiood ei ole nii pikk, et saaks väita, et sõiduki vanuse suurenemine hakkaks mõjutama sõiduki hinda. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber hageja poolt sõiduki väärtuse kohta esitatud tõendeid. 21.05.2012.a toimunud istungil teatas kostja esindaja, et ta soovib esitada tõendit sõiduki väärtuse kohta. Kohus andis kostjale aja tõendite esitamiseks, kuid kostja tõendeid ei esitanud. Tuginedes ülaltoodule ja lähtudes kohtule esitatud tõenditest, asub kohus seisukohale, et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli 2173 eurot (käibemaksuta). Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale eseme võõrandamisest tekkinud kulud (sh eseme valduse ülevõtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on tasunud OÜ-le Incure Inkasso Agentuur sõiduki tagastusteenuse eest 2500 krooni (käibemaksuta). Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.5 peab liisinguvõtja, lepingu ülesütlemise korral, liisingueseme valduse üle andma liisinguandja esindajale. Kohus leiab, et kuna liisinguvõtja sõidukit ise ei tagastanud, siis on tagastusteenuse kasutamine põhjendatud ning sellele kantud kulu tuleb pidada põhjendatud lisakuluks. Sõiduki hoiukulude eest on hageja tasunud AS-ile SA2542 krooni (käibemaksuta). Kohus leiab, et ka seda kulu tuleb liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 ja VÕS § 367 lg 4 tulenevalt lugeda põhjendatud lisakuluks. Lisaks on hageja tasunud AS-ile SA sõiduki müügiks ettevalmistamise eest 910,26 krooni (käibemaksuta) (sh mootoriõli eest 200 krooni, müügieelse tehnilise ülevaatuse eest 626,70 krooni ja remonttööde eest 83,56 krooni). Kostja on leidnud, et sõiduki remondikulud ei ole lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulud. Hageja on selgitanud, et remonttööde (summas 83,56 krooni) all on silmas peetud töötasu mootoriõli vahetamise eest. Kohtu hinnangul on see väide usutav, kuna AS-i SA poolt esitatud arvel puuduvad andmed varuosade kohta, mis viitaksid remonditööde tegemisele. Seega tuleb ka nimetatud kulu lugeda lisakuluks VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohtu hinnangul tuleb müügiks ettevalmistamise kulu summas 910,26 krooni pidada liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 ja VÕS § 367 lg 4 tulenevalt põhjendatud lisakuluks. Seega moodustavad liisingulepingu ülesütlemisega seotud lisakulud kokku 5952,26 krooni (s.o 380,42 eurot). Eeltoodust tulenevalt koosneb hageja nõue kostja vastu debitoorsest võlast 2869,56 eurot, kindlustusmaksete võlast 340,13 eurot, lisakuludest 380,42 eurot (käibemaksuta) ning sõiduki jääkmaksumusest 3604,57 eurot (käibemaksuta). Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal summas 2173 eurot (käibemaksuta). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 5021,68 eurot. Liisingulepingu punktis 5.1 on lepitud kokku viivisemääras 0,25 % päevas. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja ei saa nõuda lepingust tulenevat viivist, kuna leping on üles öeldud. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles

öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega on hagejal, VÕS § 195 lg 2 teisest lausest tulenevalt, õigus nõuda lepingus kokkulepitud viivist. Samuti on kostja leidnud, et tüüptingimus viivise määr kohta (0,25 % päevas) on tühine. Kohus kostjaga ei nõustu. Käesoleval juhul on liisingulepingu poolteks äriühingud ja leping on sõlmitud poolte majandustegevuses. Eeltoodut arvestades ei ole kokkulepitud viivise määr kohtu hinnangul ebaproportsionaalselt kõrge. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise 01.11.2009.a seisuga 864,42 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise 0,25 % päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Otsuse tegemise aja, s.o 06.09.2012.a, seisuga on hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise suuruseks 2510,84 eurot. Arvestades, et kostja vastutuse rahaline maksimummäär on 6601,40 eurot ning kostja põhivõlg on 5021,68 eurot, siis tuleb kostjalt välja mõista viivis 01.11.2009.a seisuga 864,42 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivis 715,30 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6601,40 eurot. Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kohus leiab, et viivise vähendamiseks tulenevalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 puudub alus, kuna kostjalt väljamõistetav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb kõik menetluskulud jätta 21 % ulatuses hageja kanda ja 79 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.