Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Tiiu Hiiuväin
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.august 2012 kell 14.00, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-52884
Tsiviilasi
AS-i SEB Pank väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
911,16 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht Tornimäe 2, 15010 Tallinn)
hagi
JS
vastu
võlgnevuse
Hageja volitatud esindaja: Ervin G (XXX) Kostja: JS(isikukood XXX, elukoht XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalikus (liht)menetluses
Resolutsioon
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
20.12.2007 sõlmisid hageja ja kostja Magnet krediitkaardi lepingu nr XXX, mille alusel hageja väljastas kostjale Magnet krediitkaardi ja võimaldas talle krediidilimiiti 1661,70 eurot. Lepingu punkti 5.9 kohaselt kohustus kostja tagama, et krediitkaadriga seotud arvelduskontol on igal kuul maksepäevaks piisavalt raha kohustusliku tagasimakse summa, intresside ja kaardi kasutamisega seotud hinnakohaste teenustasude tasumiseks. Vastavalt lepingule oli maksekuupäev iga kuu 6. kuupäev ja intress 16% aastas. Kostja kasutas krediitkaardi limiiti, kuid oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud ning seetõttu hageja blokeeris kostja kaadi ja ütles lepingu üles 13.08.2011. Vastavalt lepingu punktile 11.2 on pangal õigus muuta ühepoolselt lepingu tingimusi, kui teatab muudatusest konto omanikule ja annab lepingu ülesütlemiseks mõistliku tähtaja, milleks oli üks kuu. Kui konto omanik ei ole selle tähtaja jooksul lepingut üles öelnud, loetakse muudatused jõustunuks. Alates 30.08.2010 on hageja arvestanud intressi määraga 20% aastas, kostja pärast lepingu muutmist seda üles ei öelnud. Kui kostja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi, siis lepingu punkti 7.4.2. järgi on hagejal õigus nõuda viivist seadusega kehtestatud määras võla summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1 sätestab viivise arvestamise alused. Lepingust tuleneva võlgnevuse tasumisega viivitamise eest on hageja arvestanud viivist vastavalt VÕS § 113 lg-le 1, lugedes viivise määraks antud perioodil kehtinud lepingujärgse intressimäära 20% aastas. 27.02.2012 seisuga on kostja võlgnevus 911,16 eurot põhivõla, 128,83 eurot intresside, 118,09 eurot viiviste eest. Kokku võlgneb hageja kostjale 1158,08 eurot. Hageja nõue tugineb VÕS § 396 lg-le 1, § 397 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 82 lg-le 1. Hageja taotleb kostjalt välja mõista võlgnevus 1158,08 eurot ja viivis 20% aastas põhinõudelt (911,16 eurot) alates 27.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti taotleb hageja kostjalt välja mõista menetluskulud summas 191,73 eurot, mis koosneb 47,93 euro ulatuses maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivust ja 143,80 euro ulatuses hagiavalduselt tasutud riigilõivust. 20.04.2012 avalduses märgib hageja, et talle jääb arusaamatuks kostja väide, mille kohaselt kostja osaliselt tasus põhivõlga, kuid ei tea täpselt, kuidas ja millal. Kostjale oli teada igakuiselt 69,28 euro tasumise kohustus, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks seda teinud. Hageja saatis 13.07.2011 kostjale lepingu ülesütlemise teate, mis postitati kostja enda poolt nimetatud aadressile. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-156-05, mille kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks hetkest, kui tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Hageja on tõendina esitanud väljastusteate, millest ilmneb, et hageja on kostjale ülesütlemisteate postitanud. 15.08.2011 saatis kostja hagejale e-kirja, milles kinnitab, et on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Nimetatud ekirjast ilmneb muuhulgas, et kostja oli kohustuste täitmisega viivituses juba alates 07.02.2011. Kostja tunnistas ka 14.06.2011 e-kirjas, et on võlast teadlik, loodab hageja vastutulelikkusele lepingut mitte üles öelda ning lubab nõude tasuda. Hageja kinnitab, et ei ole kostjaga võlgnevuse tasumiseks täiendavaid kokkuleppeid sõlminud, kostja vastavasisuline väide on täielikult tõendamata. Kostja poolt hagejale tasutud makseid arvestas hageja põhiosa katteks. Laenumaksete aruande kohaselt on näha, millal ja millises summas kostja nõuet tasus. Hageja arvutas intressi alates võlgnevuse tekkimisest 07.02.2011 kuni lepingu ülesütlemiseni 13.08.2011, mis langes laupäevasele päevale. Seetõttu arvutas hageja intressi kuni 15.08.2011. Viivise arvestus on välja toodud hagis, viivise alguseks on võlgnevuse tekkimise päev, mis oli 07.02.2011.
Hageja ei ole nõudnud viivist tasumata intressidelt. Hageja nõuab viivist intressiga samas määras, mis on 20% aastas. VÕS § 113 sätestab õiguse küsida viivist intressiga samas määras. Hagejal oli lepingu ülesütlemise eeldused VÕS § 416 lg 1 mõttes täidetud, kostja teadis pika perioodil vältel oma võlgnevusest ning hageja oli kostjat vastavatest asjaoludest ka e-posti teel teavitanud. Kostja viidatud VÕS § 416 lg 3, § 417 lg 1 ei ole käesoleval juhul asjassepuutuvad. Hageja esitas 26.04.2012 hagiavalduse resolutsiooni täpsustuse, milles palub käesoleva tsiviilasja menetluskulud välja mõista kostjalt. Kostja vastuväited Kostja vaidleb esitatud hagile täies ulatuses vastu. Kostja nõustub, et tagastamata on jäänud osaliselt laenu põhisoa, kuid seda on ositi pidevalt tasutud, mistõttu peaks hageja nõutav põhivõla osa olema väiksem. Kostjal puudub käesoleval ajal võimalus tõendada, millises osas ta on põhiosa makseid tasunud. Kostja tunnistab, et on hagejaga sõlminud lepingu krediidi saamiseks summas 1661,70 eurot, kuid on sellest tagastanud suurema osa. Kostjani ei ole jõudnud hageja lepingu ülesütlemise avaldus, kostja sai sellest aimu alles siis, kui tema konto saldo muutus negatiivseks. Kostja sõlmis seejärel hagejaga uue kokkuleppe ja asus seda täitma. Hageja ei ole tõendanud, millal kostja oleks pidanud väidetava ülesütlemisavalduse kätte saama. Hageja on kostja tasutud summadest arvestanud oma suva järgi maha muid võlgnevusi, mitte laenu põhiosa. Muuhulgas on hageja arvestanud maha viiviseid ja intresse, kuid ei ole kostjale selle kohta esitanud vastavat arvestust. Hageja on maha arvestanud viivise tasumata intressilt. Hageja ei ole esitanud detailset informatsiooni, kuidas ja millisel perioodil on tekkinud tema poolt nõutavad viivise ja intressi summad. Kostjale on arusaamatu, kas hageja nõuab viivist VÕS § 113 määras või 20% ulatuses, nagu märgitud avalduses. Hageja avaldus on põhistamata. Hagejal ei ole tulenevalt VÕS §-st 412, §-st 415 õigust kostjalt nõuda viivist suuremas määras, kui sätestab VÕS § 113 lg 1. Hageja ei ole lepingu ülesütlemisel järginud VÕS §-st 416 tulenevat korda ja tingimusi. Hageja ei ole välja toonud, milles seisnes kostjapoolne rikkumine, kostja ei ole hagejale kordagi võlgu jäänud kolme üksteisele järgnevat makset. Kostjal ei ole nimetatud asjaolu võimalik tõendada. Kostja on üritanud hagejaga läbirääkimisi pidada, kuid hageja on neid püüdeid eiranud. Hageja ei ole järginud ka VÕS § 417 nõudeid. Kostja on seisukohal, et hageja on jätnud täielikult järgimata lepingu ülesütlemise nõuded, kostja kaalub hageja vastu vastuhagi esitamist. Kostja palub hagiavaldus rahuldamata ning kohtukulud poolte endi kanda jätta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud kirjalike avalduste ja kostja vastusega ning uurinud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kooskõlas TsMS § 405 lõikega 1 määras kohus asja lahendamiseks lihtmenetluse ning andis pooltele tähtaja kõigi tähtsust omavate dokumentide ja taotluste esitamiseks. Tõendatud on, et pooled sõlmisid 20.12.2007 Magnet krediitkaardi lepingu nr XXX (tl 24), millega hageja andis kostjale 26 000 krooni, s.o 1661,70 euro ulatuses krediiti. Hageja on seisukohal, et kostja nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu hageja ütles krediidilepingu 15.08.2011 üles. Kostja tunnistab, et tema poolt on osaliselt põhivõlgnevus tasumata, kuid on seisukohal, et leping ei ole nõuetekohaselt üles öeldud, samuti vaidleb vastu viiviste ja intresside nõudele. Kohus lahendab esmalt küsimuse sellest, kas hageja ja kostja vahel 20.12.2007 sõlmitud
krediidileping on hageja poolt nõuetekohaselt üles öeldud. Kohus märgib, et VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Käesoleval nähtub hageja esitatud 13.07.2011 ülesütlemisteatest (lk 28), et hageja on kostjale selgitanud, et juhul, kui kostja võlgnevusi ei tasu, ütleb hageja lepingu 13.08.2011 erakorraliselt üles. Nähtuvalt laenumaksete aruandest (lk 53-54) ei ole kostja alates 07.02.2011 tasunud hagejale kordagi nõutavat summat täies ulatuses. Seega oli kostja alates 07.02.-15.08.2011 osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ning hageja andis kostjale 13.07.2011 teates enam kui kahenädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Tulenevalt eeltoodust on hageja järginud kostjale krediidilepingut erakorraliselt üles öeldes kõiki VÕS § 416 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ülesütlemisteadet ei ole talle edastatud, mistõttu lepingut ei ole lõpetatud. Kohus märgib, et nähtuvalt väljastusteatest (lk 51) on hageja 13.07.2011 ülesütlemisteade postitatud 15.07.2011 ning see on jäetud 22.07.2011 kostja postkasti. Kostja on 15.08.2011 e-kirjas (lk 52) ise kinnitanud, et ta on vastava teate kätte saanud, kuid kostjal ei ole olnud võimalust võlgnevust tasuda. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodust on tõendamist leidnud, et hageja on kostjale vastava teate edastanud ning kostja on selle ka kätte saanud. Samuti peab kohus vajalikuks osundada asjaolule, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-156-05 p-s 10 asunud seisukohale, et TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Järelikult ei pea TsÜS § 69 lg 2 järgi tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik. Kohus leiab, et tulenevalt eelviidatud lahendist on hageja järginud ülesütlemisteate edastamisel TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud kriteeriumeid - ülesütlemisteade edastati kostja elukohta ning kostjale loodi mõistlik võimalus sellega tutvumiseks. Juhul, kui kostja viibis pikemat aega välismaal ega omanud seetõttu juurdepääsu oma postkastile ja minetas ülesütlemisteates nimetatud võimaluse võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja jooksul, oli tegemist kostja enda võetud riisikoga ning hageja esitatud ülesütlemisteade tuleb lugeda TsÜS § 69 lg 2 mõttes nõuetekohaselt kättetoimetatuks. Seoses kostja väidetega, et ta ei ole ülesütlemisteadet kätte saanud, kuid sõlmis hagejaga uue kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks ning asus seda täitma, märgib kohus, et kostja ei ole kõnealuse väite kinnitamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole kostja kõnealust nõuet täitnud ega oma väiteid tõendanud, mistõttu kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et kõnealune uus kokkulepe hageja ja kostja vahel sõlmiti. Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on hageja nõue põhjendatud põhivõla, intresside ja viivise sissenõudmisel. Kostja on esitanud vastuväited, et hageja ei ole arvestanud tema poolt tasutud summasid põhivõla vähendamiseks. Kohus osundab siinkohal laenumaksete aruandele (lk 53-54), millest nähtub, et kostja poolt perioodil 07.02.2011 kuni 15.08.2011 tasutud summad on täies ulatuses arvestatud põhivõlgnevuse vähendamiseks. Seega on kostja vastavasisulised väited põhjendamatud ning hageja on tõendanud, et hageja maksetest kustutati igakordselt üksnes põhivõlga, samuti nähtub nimetatud tõendist, millistel andmetel hagejapoolne põhivõlgnevuse arvutus rajaneb.
Kostja on esitanud vastuväite, et hageja küsitav intress on liiga kõrge ning hageja ei ole esitanud arusaadavat arvutuskäiku, millest nähtuksid nõutava summa alused. Kohus osundab, et nähtuvalt hageja ja kostja vahel sõlmitud Magnet krediitkaardi lepingust (lk 24) oli lepingujärgne intressimäär 16% aastas. Lepingu puntki 11.2 kohaselt oli hagejal õigus lepingu tingimusi ühepoolselt muuta ning alates 30.08.2010 oli hageja intressimäär 20% aastas. Asjaolu, et intressimäär oli 20% aastas, on hageja poolt kostjale üle korratud ka 13.07.2011 teatises (lk 28). Hageja poolt nõutava intressisumma arvutamise alus on välja toodud laenumaksete aruandes (lk 53). Kohus osundab, et VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Seega on hageja intressinõue põhjendatud ning kostja vastuväited, et hageja nõutava intressi määr ja arvutuskäik on arusaamatud, on alusetu. VÕS § 412 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Käesoleval juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, millest tulenevaid kohustusi kostja rikkus. Nähtuvalt eeltoodust on tuvastamist leidnud, et hageja ütles sõlmitud krediidilepingu VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõudeid järgides üles. VÕS § 76 kg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks sätestab VÕS § 101. Hageja poolt valitud õiguskaitsevahenditeks on viidatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigus nõuda kohustuse täitmist (p 1 ja § 108 lg 1) ja viivist (p 6). VÕS § 101 lg 2 alusel võib hageja võlausaldajana kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Hageja ja kostja vahel 20.12.2007 sõlmitud krediidilepingut kostja tähtaegselt täitnud ei ole. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tuleb 20.12.2007 sõlmitud krediidilepingu alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 911,16 eurot. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja vahel 20.12.2007 sõlmitud krediidilepingu kohaselt oli intressimäär 16 aastas, alates 30.08.2010 20% aastas. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda viivist lepingus sätestatud intressi määras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi 07.02.2011-26.02.2012 eest summas 118,09 eurot. Võlgnetava viivise summa nähtub laenumakse aruandest, kust on ühtlasi ka näha, et kostja poolt viivitusse sattumise algus on 07.02.2011 (lk 53). Seega on põhjendamatud kostja väited, et hageja nõutav viivisemäär on liigselt kõrge ja vastavat perioodi ei ole täpsustatud. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks 20.12.2007 sõlmitud krediidilepingu alusel välja mõista viivis 118,09 eurot. Hageja on lisaks taotlenud viivise protsendina põhinõudelt väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 alusel samas määras, mis lepingus sätestatud intress, s.o 20% aastas.
TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kostjalt tuleb tasuda viivist 20% aastas põhinõudelt (911,16 eurot) alates 27.02.2012 kuni põhivõla täieliku tasumiseni hageja kasuks. 11.05.2012 määrusega määras kohus, et antud tsiviilasja menetletakse lihtmenetluses, kohus näeb menetluskulude suuruse ette menetlust lõpetavas kohtulahendis ning menetluskulude nimekiri tuleb kohtule esitada 20 päeva jooksul. Hageja kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ei esitanud, kuid hagiavalduse kohaselt taotleb hageja menetluskulude kostja kanda jätmist. Kooskõlas TsMS § 124 lg-ga 1 ja § 133 lg-tega 1, 2 on hagihind 911,16 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 405 lg 1 p-st 3 määrab kohus lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on hageja tasunud maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 47,93 eurot (tl 4) ning hagiavalduse esitamisel täiendavat riigilõivu 143,80 eurot (tl 30), seega on hageja tasunud 911,16-euroselt hagihinnalt riigilõivu kokku 191,73 eurot. Kostjalt tuleb hageja menetluskulude katteks välja mõista 191,73 eurot.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.