Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (8)

QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse põhinõude 1202,46 eurot ja viivise 549 eurot väljamõistmiseks (tl 3– 5). 21.02.2012 esitas Axx Axxxxxxxx vastuväite, tunnustades nõuet summas 348 eurot, kuna nimetatu peaks Axx Axxxxxxxx arvates olema tasumata summa suurus. Ülejäänud osas peaks Axx Axxxxxxxx võlgnevus olema makstud (tl 6–8). Pärnu Maakohtu 20.03.2012 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja edastati QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal nõue Axx Axxxxxxxx vastu 1799,39 euro saamiseks Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (tl 2). Tartu Maakohtu 12.04.2012 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (tl 9–10). QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal kõrvaldas 24.04.2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis puudused (tl 14–17). Hageja taotleb kostjalt põhivõlgnevuse summas 1202,46 eurot ja viiviste summas 549 eurot väljamõistmist ning menetluskulude kostja kanda jätmist. 26.11.2007 sõlmisid QBE Kindlustuse Eesti AS ja Axx Axxxxxxxx võla tagastamise lepingu nr 1248, mille objektiks oli kahju hüvitamise nõue summas 43 832,56 krooni (2801,41 eurot) LKindlS § 48 lg 2 p 2 ja § 48 lg 3 alusel. Vastavalt lepingu lisale 1 kohustus kostja tasuma võlgnevuse igakuuliste osamaksetena summas 1000 krooni (63,91 eurot) alates 10.12.2007 kuni 10.07.2010 (viimane osamakse summas 832,56 krooni, s.o 53,21 eurot). Kuna kostja ei ole nõuetekohaselt tasunud maksegraafiku kohaselt sissenõutavaks muutunud võlgnevust, teavitas hageja korduvalt kostjat lepingu rikkumise faktist ning viitas võimalike õiguskaitsevahendite rakendamisel viivisenõude kasutamisele. Hagi esitamise päeva seisuga on kostjal hageja ees lepingust ja selle lisast tulenevalt täitmata rahalisi kohustusi summas 1751,46 eurot, millest moodustab põhinõue 1202,46 eurot ja lepingu p 1.5.2 kohaselt viivis 549 eurot. Viivisenõude arvestuses kasutas hageja lepingu p-s 1.5.2 sätestatud viivisemäärast (0,5%) soodsamat määra, arvestades viivist (0,25%) päevas. Hageja on arvestanud viivist alates 11.07.2011 (maksegraafiku viimase osamakse tasumisele järgnev päev). Seega on viivituses oldud periood 11.07.2011 – 10.01.2012, s.o kokku 183 päeva. Viivise arvestuse aluseks olev põhinõude jäägiks 1202,46 eurot, viivisenõue päevas 3 eurot. Seega on viivisenõue kokku 549 eurot. Hageja on 21.07.2008 sõlmitud kindlustusportfelli üleandmise lepinguga (notariaalselt tõestatud) andnud kogu oma portfelli QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaalile üle. Haginõude põhjendusena viitab hageja VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1,6, § 101 lg-le 1 ja § 108 lg-le 1 ning leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda 1751,46 euro tasumist. Tartu Maakohtu 04.05.2012 määrusega võeti esitatud hagiavaldus menetlusse ning saadeti hagimaterjalid kostjale, kohustades kostjat hiljemalt 30.05.2012 kirjalikult kohtule vastama (tl 12). 30.05.2012 esitatud kostja vastuses taotleb kostja hagi rahuldamata jätmist osas, mis ületab summat 62,16 eurot, kuid millele lisandub viivis. Kostja palub arvestada kohtul viivis ning võimaluse korral alates 07.02.2012. Lisaks taotleb kostja hageja kohtukulude tema enda kanda jätmist (tl 36–38). Kostja möönab, et ta on sõlmitud lepingu täitmisega olnud aeg-ajalt mõningases viivituses sõltuvalt majanduslikest raskustest. Kostja märgib, et ta on tasunud lepingujärgseid makseid

2 (8)

vastavalt võimalusele kokkulepitud ulatuses ja temale teadaolevalt tasus ta kogu võla. Sellest tulenevalt ei ole kostja võlausaldajale rohkem lepingujärgseid makseid teinud. Hageja ei ole kostjale ka teatanud olemasolevast võlast. Viimane kiri, mille kostja on kätte saanud, on saabunud aastal 2010. Lepingust tulenevad maksed on kostja tasunud QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal arveldusarvele üldjuhul sularahas ja teostatud makseid tõendavaid dokumente tal kahjuks säilinud ei ole. Sellest tulenevalt möönab kostja, et ta võib olla tasumisel teinud arvestusliku vea, kuid kindlasti mitte sellises ulatuses, nagu väidab hageja. 06.01.2010 on QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal esitanud kostjale märgukirja. Vastavalt nimetatud kirjale oli Ain Andersalu võlgnevus seisuga 06.01.2010 QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali ees kokku 10 500 krooni. Kirjast ja nõudest võla tasumiseks hiljemalt 18.01.2010 esitas kostja võlausaldajale avalduse lepingu tagasimaksete ajutiseks peatamiseks, mille hageja esindaja on vastu võtnud 25.01.2012. Nimetatud avaldusega kohustus kostja tasuma lepingust tuleneva võla alates juulist 2010 igakuuliste maksetena. Märkusena on võlausaldaja poolt avaldusele lisatud, et peale 10.06.2010 saab poolte vahel sõlmida lepingu lisa. Kostja, arvestades hagiavaldusele lisatud raamatupidamise koondõiendit, leiab, et 10 500 kroonist tuleb maha arvestada kõik pärast eelnimetatud kuupäeva teostatud maksed: 02.08.2010 – 86,98 eurot, 31.08.2010 – 86,98 eurot, 01.10.2010 – 86,98 eurot, 16.11.2010 – 86,98 eurot, 22.01.2011 – 87 eurot, 12.02.2011 – 87 eurot ja 19.03.2011 – 87 eurot. Seega on kostja arvates tõendatud, et ta on pärast 06.01.2010 tasunud lepingujärgseid makseid summas 608,92 eurot, mistõttu on tema võlg maksimaalselt 62,15 eurot. Nimetatud summa osas kostjal vastuväiteid ei ole ning kostja on nõus hagejale 62,15 eurot koheselt tasuma. Vajadusel palub kostja kohtul teha viivise arvestus, mille kostja kohustuks samuti tasuma. Samas, arvestades asjaolu, et hageja ei ole kostjat võlgnevusest teavitanud, on kostja arvamusel, et viivise arvestus võiks alata ajast, millal kostja sai kätte Pärnu Maakohtu makseettepaneku (07.02.2012) ehk ajast, millal kostja sai teada oma võlgnevusest hageja ees. Eeltoodut arvestades on kostja seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud, kuna tõendeid hinnates on ilmselge, et kostja põhivõlgnevus on oluliselt väiksem. Hageja on esitanud tõendamata väiteid, nagu oleks kostjale edastatud korduvalt teateid võlgnevuse kohta. Kostja palub nimetatud väited jätta arvestamata. Teateid vms ei ole kostja saanud ning arvestades, et kostja oli teadmatuses, on hagiavaldus esitatud ennatlikult. Kui hageja oleks teatanud olemasolevast võlgnevusest 62,15 eurot, oleks kostja nimetatud summa koheselt tasunud. Hageja 20.06.2012 esitatud vastuse (tl.44-46) kohaselt on kostja tõlgendanud hageja 06.01.2010 teatise sisu vastandlikult. Hageja selgitab, et selgitamaks välja kostja tegeliku võlgnevuse, tuleb lähtuda lepingust, lahutades lepingu p-s 1.2 fikseeritud võlasummast 43 832,56 eurot, s.o 2802,59 eurot, maha kostja poolt tasutud maksed summas 1599,54 eurot. Seega on kostja põhivõlgnevus hageja ees 1203,05 eurot (hageja on esitanud nõude summas 1202,46 eurot kostja vastu tulenevalt andmebaasi kalkulaatori tulemist). Hageja selgitab, et 06.01.2010 teatises tähendab mõiste „põhivõlgnevus“ juba sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis omakorda tähendab, et korduvkohustused, mis on suunatud tulevikku, muutuvad sissenõutavaks vastavalt lepingus määratud iga üksiku kohustuse tähtaja saabumisel. Kostjale teatise saatmise ajal olid sissenõutavaks muutunud maksegraafikujärgsed osamaksed nr 1-25 (tähtajaliselt 10.12.2009 – 10.12.2009). Seisuga 06.01.2010 oli kostja tasunud kokku 15 500 krooni, s.o 990,62 eurot. Vastavalt maksegraafikule pidanuks kostjal olema selleks ajaks tasutud kokku 25 000 krooni, s.o 1597,80 eurot. Seega oli kostja võlgnevus muutunud sissenõutavaks nõude põhiosas 9500 krooni, s.o 607,16 eurot. Hageja andis täiendava tähtaja

3 (8)

tasuda hiljemalt 18.01.2010 sissenõutavaks muutunud võlgnevus kogusummas 10 500 krooni, s.o 671,08 eurot (nõue sisaldas lepingulist põhivõlgnevust summas 9500 krooni ja 10.01.2010 sissenõutavaks muutuvat osamakset nr 26 summas 1000 krooni). Samuti on meelevaldne kostja väide, et hageja on võimaldanud alates 25.01.2010 kuni juuni 2010 kostjale maksepuhkust. Hageja täpsustab, et kostjalt 25.01.2010 avalduse vastuvõtmine ei muuda võla tagastamise lepingu nr 1248 ja selle lisa kohaselt reguleeritud õigussuhteid, kuna tegemist on informatiivse teabega, milles kostja teavitab oma väidetavast majandusliku seisundi muutumisest. Kostja esitatud avaldus ei saa seada piiranguid hageja õigusele kasutada lepingu rikkumise korral kohaseid õiguskaitsevahendeid.

KOHTU SEISUKOHT

4 (8)

kostja võlgnevus hageja ees 10 500 krooni, millest tuleb maha arvestada kõik pärast 06.01.2010 kostja poolt hagejale tehtud maksed. Kohus leiab, et kostja on tõlgendanud hageja 06.01.2010 kirja nr SE-3/ meelevaldselt. Nimetatud kirja kohaselt teatab hageja kostjale, et seisuga 06.01.2010 on kostja tasumata võlgnevus hageja ees summas 10 500 krooni (tl 40). Seisuga 06.01.2010 pidanuks maksegraafiku kohaselt olema kostjal hagejale tasutud 25 000 krooni (tl 21), s.o 1597,79 eurot. Toimikust nähtuvalt oli eelnimetatud tähtpäevaks kostja hagejale tasunud 990,62 eurot (tl 26), s.o 15 499,83 krooni. Seega oli kostjal tasumata 9500,17 krooni. Hageja selgituste kohaselt arvestati eelnimetatud kirjas märgitud summa hulka ka 10.01.2010 sissenõutavaks muutuv 1000 krooni. Eeltoodust tulenevalt peab kohus usutavaks ja veenvaks hageja selgitusi 06.01.2010 teate kohta. Siinjuures osundab kohus VÕS § 82 lg-le 2, mis sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Maksegraafikuga leppisid pooled kokku kostja täitmise tähtpäevade osas ning selleks ajaks oli möödunud tagastamistähtpäevad summa 9500 osas, mida kostja tasunud ei olnud. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus märgib, et vastavalt eelviidatud sättele tekib hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist siis, kui maksegraafikus kokkulepitud tähtaeg on möödunud. Seega on põhjendatud hageja väide, et teatises esitatud nõudele lisati 10.01.2010 sissenõutavaks muutunud summa 1000 krooni ning teatises märgitud summa sisaldas ka seisuga 06.01.2010 juba sissenõutavaks muutunud kostja poolt tasumata summat. Teatisest nähtuvalt anti kostjale täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, s.o kuni 18.01.2011 (tl 40). Kohus leiab, et kostja on põhjendatult asunud seisukohale, et pärast 06.01.2010 on ta tasunud hagejale 608,92 eurot, tuginedes sealjuures asja materjalides olevale väljatrükile kostja tehtud maksete kohta (tl 26). Samas on kostja vääralt asunud seisukohale, et teatises märgitud summa 10 500 krooni moodustas hageja nõude tervikuna, kuna vastavalt VÕS § 82 lg-le 2,7 ei olnud maksegraafikus kokku lepitud osamaksed suures osas sissenõutavaks muutunud ning hagejal puudus õiguslik alus kogu lepingus kokkulepitud summa osas kostjalt täitmist nõuda. Ühtlasi nähtub eelnevast, et hageja väited teate kohta on usutavad ja kooskõlas esitatud tõenditega.

5 (8)

kajastatu. Samuti ei ole kostja põhjendanud, kas ja miks ta leiab, et enne 02.08.2010 tasutud summade osas ei ole koondõiend õige. Kohus, hinnates kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et eelviidatud kostja väide ei ole tõendatud ning kostja tasumata summa tuvastamiseks tuleb lähtuda hageja esitatud raamatupidamise koondõiendist, mis kajastab kostja poolt tasutud makseid. Ühtlasi osundab kohus asjaolule, et kostja, esitades maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, leidis, et tema tasumata osa suuruseks on 348 eurot (tl 6–8). Samas ei ole kostja välja toonud, millele tuginedes kostja sellesisulisele seisukohale asus ning miks tunnustas kostja hagimenetluses hageja nõuet oluliselt väiksemas suuruses. Nimetatud kahtlused jäävad kohtu jaoks selgusetuks.

6 (8)

VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt maksegraafikule muutus 11.07.2011 sissenõutavaks ka viimane osamakse (summas 832,56 eurot) (tl 21 pöördel), mistõttu pidanuks kostjal olema nimetatud tähtpäevaks olema tasutud kogu lepingus sätestatud summa, s.o 48 832,56 krooni. Seega on kohtu arvates põhjendatud võtta viivise arvestuseks kogu kostja poolt tasumata põhivõlgnevus. Kostja on leidnud, et viiviseid tuleks arvestada alates 07.02.2012, kuna nimetatud päeval sai kostja Pärnu Maakohtu makseettepaneku ning seega sai kostja teada võlgnevusest hageja ees. Kohus ei pea kostja väidet piisavaks, et viivist arvestada alates 07.02.2012. Kohus osundab lepingu sidususe põhimõttele, mille kohaselt on lepingulised kohustused siduvad mõlemale lepingupoolele, sh kostjale. Seega oli kostja teadlik oma lepinguga võetud kohustustest ja sellest, et lepingulised kohustused hageja ees peavad tal olema täidetud hiljemalt 11.07.2011. Siinjuures on oluline märkida, et võlausaldaja kohustuseks ei ole võlgnikule võla olemasolu meenutada või meelde tuletada. Lepingu täitmiseks võiks (ja üsna mõistetavalt peaks) initsiatiivi üles näidata ka võlgnik ise. Seega, kuna 11.07.2011 oli kostja jätnud hagejale tasumata 1202,46 eurot, tuleb lugeda, et nimetatud päevast alates tekkis kostjal kohustuste täitmisega viivitus hageja ees ning sellest tulenevalt tuleb nimetatud päevast arvestada ka rahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu viivist. Kuigi VÕS § 113 lg 1 kohaselt tuleb viiviste arvestamisel lähtuda lepingus ettenähtud viivise määrast. Lepingu p 1.5.2 sätestab, et juhul, kui võlgnik ei ole tähtaegselt (maksegraafikus fikseeritud tagastamispäevadel) tasunud ükskõik millist lepingujärgset makset, maksab võlgnik viivist 0,5% võlgnetavast (võlajäägist) summast iga viivitatud päeva eest. Seega on pooled lepingus kokku leppinud viivises 0,5% päevas. Hageja on taotlenud kohtult viiviste väljamõistmist kindla summana 183 viivitatud päeva eest, arvestades viivise määraks 0,25% päevas. Seega tuleks viivise summaks 550,13 eurot (1202,46 eurot x 0,25% x 183 päeva). Kuna vastavalt TsMS §-le 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, ei saa kohus mõista kostjalt välja viivise suuremas summas, kui hageja on nõudnud. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised hageja taotletud summas, s.o 549 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluses kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

7 (8)

Hageja on vastuses kohtule (tl.46 p.2) viidanud tema menetluskulude nimekirjale, millest võib järeldada, et hageja soovib tehtavas lahendis ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist. TsMS § 1741 sellist võimalust ei anna, mistõttu kohus käesolevas lahendis menetluskulude suurust kindlaks ei määra. Hageja võib nõuda kohtult kostja poolt hüvitatavate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Selleks tuleb esitada kohtule ettenähtud tähtaja jooksul hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 1,3).

Kohtunik Ü. Raag

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.