Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud avalduse ja sellele lisatud materjalidega, leidis, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt, avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt kohaldatakse TsMS-s sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 59 lõikele 1 oma siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus kohtuasjas C-327/10 p 40). Määruse nr 44/2001 artiklis 2 on sätestatud kohtualluvuse üldpõhimõte, s.t asja allumine selle liikmesriigi kohtutele, kelle territooriumil on kostjal alaline elukoht. Viidatud määrus sätestab sellest üldpõhimõttest kõrvale kaldudes kohtualluvuse erinormid vaid ammendavalt loetletud juhtudeks, mil kostjat võib või tuleb – vastavalt asjaoludele hageda teise liikmesriigi kohtus (Euroopa Kohtu 12.05.2011 otsus kohtuasjas C-144/10 p 30). Määruse nr 44/2001 artikkel 3 punkt 1 kohaselt saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a võimaldab kostja vastu esitada lepingutega seotud asjades hagi kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus (ka TsMS § 89 lg 1). Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et esiteks tähendab selles artiklis kasutatud mõiste „kohustus” lepingust tulenevat kohustust, mille täitmata jätmisele tuginetakse hagi põhjendamisel, ning teiseks määratakse paik, kus tuli täita asjaomane kohustus, sellele kohustusele kohaldatava õiguse järgi vastavalt vaidlust lahendava kohtu kollisiooninormidele (Euroopa Kohtu 23.04.2009 otsus kohtuasjas C-533/07 p 47). Selliseks hagi esemeks olevaks asjaomaseks kohustuseks on kostja tarbijalepingutest tulenev kohustus maksta tasu.

Määruse 4. jagu sätestab kohtualluvuse eeskirjad tarbijalepingute puhul. Artikli 15 lõike 1 punkt c on erand nii määruse nr 44/2001 artikli 2 lõike 1 suhtes, mis näeb ette kohtualluvuse kindlaksmääramise üldreegli, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukohaliikmesriigi kohtusse, kui ka sama määruse artikli 5 lõikes 1 ette nähtud reegli suhtes, mis puudutab kohtualluvuse erijuhtumeid lepingute puhul ja mille kohaselt kuulub vaidluse lahendamine selle riigi kohtute kohtualluvusse, kus hagi esemeks olev lepinguline kohustus täideti või pidi täidetama (Euroopa Kohtu 07.12.2010 otsus liidetud kohtuasjades C-585/08 ja C-144/09 p 53). Artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldatakse ka lepingutele, mis on sõlmitud liikmesriigis, mis ei ole tarbija elukohaliikmesriik. Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c käsitleb „kõiki lepinguid nende esemest olenemata”, kui tarbija on need sõlminud kutselise müüjaga ning leping kuulub viimase kutse - või äritegevuse raamesse (Euroopa Kohtu 14.05.2009 otsus kohtuasjas C-180/06 p 50). Käesoleval juhul on tegemist tarbijalepingutega määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses, mistõttu kohaldamisele kuuluvad määruse nr 44/2001 II peatüki 4 jao sätted, mis kehtivad erandjuhtudel. Määruse artikli 16 lõike 2 kohaselt võib menetluse tarbija vastu põhimõtteliselt algatada üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Asjaolu, et korteriühistu näol on tegemist vahendaja, mitte ettevõtja endaga, ei saa olla takistuseks sellele, et ettevõtjat käsitatakse ettevõtjana, kes on tarbijalepingu pooleks. Määruse artiklis 22 on küll sätestatud kinnisvara asukohajärgsete kohtute ainupädevus olenemata alalisest elukohast nagu ka TsMS § 99. Kohus märgib, et sellisel juhul peab tegemist olema asjaõigusliku nõudega. Hageja on esitanud kostja vastu võlaõigusliku nõude ning järelikult ei ole kinnisvara asukohajärgne kohtualluvus kohaldatav ja kostja tegelikuks alaliseks elukohaks on xxx, mistõttu tuleb hagi menetlusse võtmisest keelduda, sest määrusega ettenähtud ainupädevus on antud juhul Itaalia Vabariigi kohtutel.

Kohtute ainupädevus ei hõlma kõiki kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavaid hagisid, vaid nende hulgast ainult selliseid, millega taotletakse kinnisasja ulatuse, koosseisu, omandi, valduse või kinnisasja koormavate muude asjaõiguste kindlaksmääramist ja nende õiguste omanike seisundist tulenevate õiguste kaitse tagamist (Euroopa Kohtu 18.05.2006 otsus kohtuasjas C-343/04). Kuna asjas ei esine ka määruse art 17 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda art 15 ja 16 regulatsioonist ja kostja tegelikuks alaliseks elukohaks on Itaalia Vabariik, tuleb hagi menetlusse võtmisest keelduda, sest määrusega ette nähtud ainupädevus on antud juhul Itaalia Vabariigi kohtutel. Kohus märgib, et juhul kui kostja viibimiskohta ei ole võimalik kindlaks teha, saab vastavalt siseriiklikule õigusele hagi kostjale kätte toimetatud avalikult ja hagi rahuldada tagaseljaotsusega, kuid selline kohtulahend ei oleks kostja elukohariigis täidetav, kuna Euroopa täitekorralduse tõendi väljastamine ei ole sellisel juhul lubatav, ehkki tagaseljaotsus kuulub Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 artikli 3 tähenduses Euroopa täitekorraldusena kinnitatavate täitedokumentide hulka. Määruse artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et „käesoleva määruse kohaldamisel ei ole kättetoimetamine lõike 1 kohaselt lubatav, kui võlgniku aadress ei ole täpselt teada”. Seega ilmneb juba määruse nr 805/2004 sõnastusest, et kostja elukoha kindlakstegemise võimatuse korral tehtud tagaseljaotsust ei saa kinnitada Euroopa täitekorraldusena. Tagaseljaotsust, mis on tehtud kostja suhtes, kelle aadress ei ole teada, ei või kinnitada Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 tähenduses (Euroopa Kohtu 15.03.2012 kohtuasjas C-292/10 p 67). Vastavalt TsMS § 371 lg 1 p 2 ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. TsMS § 75 lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

Hagiavalduses on märgitud kostja elukohaks xxx, kuid rahvastikuregistri andmete kohaselt ei eksisteeri selle nimelist ja sünniajaga isikut Eesti Vabariigis. Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt on kostja elukohaks xxx. TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Kohtumäärus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja TsMS § 463 lg 1, § õiguslikel alustel.

465 sätestatud

Evi Kool Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.