Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas Harju Maakohtule 05.02.2010 hagi kostja vastu 36 854, 41 krooni nõudes. Kostja, olles Motokaru Autokool OÜ juhatuse liige, kasutas osaühingu vara oma tarbeks, tekitades sellega hagejale varalist kahju. Osaühing asutati 10.03.2006, ainuosanikuks on N Ǻ E, kes on alates 21.04.2006 ka juhatuse liikmeks, kuid ettevõtte igapäevase juhtimisega ta ei tegelenud, sest elab Soomes. Ettevõtte juhtimisega tegeles kostja, kes oli juhatuse liige ajavahemikus 26.09.2006 kuni 17.03.2008. 07.03.2008 esitas kostja teise juhatuse liikme teadmata kohtule pankroti-avalduse, millest teine juhatuse liige loobus, sest likvideeris võlad. Seoses pankrotiavaldusega tutvus juhatuse liige N Ǻ E ettevõtte raamatupidamisega, millest nähtus, et kostja on kasutanud hageja rahalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks. Nii nähtub mitmetest raamatupidamise kuludokumentidest, et kostja on teinud kauplustest oste, mida ei saa seostada ettevõtte tegevusega: on teostanud oste toidukauplustest, matka- ja ehituspoodidest, samuti on tankinud kütust, s.h Tallinnast väljapool asuvatest tanklatest (ostetud on kütust 98 EURO, mida ettevõtte tegevusega seotud sõiduauto Volvo S40 ja mootorratas Kawasaki ER 6N ei kasutanud). Nimetatud tehingutest tulenevalt on hagejale tekitatud kahju summas 6399, 41 krooni. Lisaks sellele on kostja soetanud hageja rahaliste vahendite eest mitmesuguseid esemeid, mida ta ei ole ettevõttele üle andnud: kostja on ostnud mootorratta varustust-riietust, rehve, muid esemeid koguväärtuses 30 455 krooni. Kogusummas on kahju suuruseks 36 854, 41 krooni, s.o 2355, 43 eurot. Nõude õigusliku alusena tugines hageja ÄS § 187 lg-le 1 ja VÕS §-le 127. Hageja väitel on kostja rikkunud temal kui juhatuse liikmel lasuvata hoolsuskohustust, kasutades hageja vara oma isiklikuks otstarbeks, tehes tehinguid, mis väljusid igapäevase majandustegevuse raamest. Lähtudes keskmise mõistliku inimese arusaamast, on ilmne, et toidukaupade ning matkaja ehituspoodidest esemete ostmine, samuti väljaspool ettevõtte tegevuskohta öistel kellaaegadel ja nädalavahetustel kütuse ostmine ei ole seotud ettevõtte igapäevase majandustegevusega. ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutab tekitatud kahju eest see juhatuse liige, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule. Kuigi OÜ-l Motokaru Autokool oli ka teine juhatuse liige - N Ǻ E - ei vastuta tema tekitatud kahju eest, sest poolte vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt hoolitses raamatupidamise korraldamise ja muu igapäevase ettevõtte juhtimisega seotud toimingute tegemise eest kostja, kuna teine juhatuse liige elab alaliselt Soomes. Juhatuse liige N Ǻ E eeldas heauskselt, et kostja täidab juhatuse liikme kohustusi korrektselt, vastavalt seadustele ega kahjust hageja huve. Kostja seisukoht ning vastuhagi nõue ja põhjendus Kostja vaidles hageja nõudele vastu, leides, et ta ei ole hageja arvelt midagi omandanud ega hageja arvelt rikastunud. Kostja oli hageja juhatuse liige kuni pankrotiavalduse esitamiseni aprillis 2008. Kohus ei rahuldanud pankrotiavaldust, kuna hageja omanik N Ǻ E tasus võlgnevused ja hageja jätkas tegevust. Kostja väitel ei piisa tema süü ja vastutuse tõendamiseks pelgalt kuludokumentidele viitamisest ja nende lisamisest hagiavaldusele. Enne hagiavaldusega kohtusse pöördumist ei esitanud hageja kostjale ühtegi pretensiooni. Samas on hageja ise jätnud kostjale tasumata töötasu. Kostja täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, täites oma

Tsiviilasi nr 2-10-5776 lojaalsuskohustust hageja ees. Kõik kostja juhatusse kuulumise ajal tehtud tehingud on kajastatud raamatupidamises. Mõlemad juhatuse liikmed kannavad solidaarset vastutust ettevõttes toimunu eest. Kostja valduses ei ole mingisugust vara, mille väljaandmist hageja temalt nõuab. 03.01.2011 esitas kostja kohtule vastuhagi (tl 170-177, I köide) 4427, 29 euro (69 272 krooni) ja viivise nõudes. Vastuhagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.08.2006 töölepingu, mille kohaselt asus kostja tööle hageja tegevdirektorina. Lepingu järgi oli hageja kohustatud maksma kostjale tasu 27 000 krooni kuus brutosummana, mida hageja kuni makseraskuste tekkimiseni 2007.a ka tegi. Kostja oli hageja juhatuse liige alates 26.09.2006 kuni 17.03.2008. Juhatuse liikme staatuse lõpetas vastava kande tegemine äriregistrisse 17.03.2008. Reaalselt tegi kostja tööd kuni 22.04.2008, mil vaadati Harju Maakohtus läbi hageja pankrotiavaldus. Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel jäi kostjal saamata tasuna 69 272 krooni ehk 4427, 29 eurot. Nimetatud summa on kirjas kostja saamata jäänud tasuna ka ajutise halduri 21.04.2008 aruandes kohtule. 31.01.2011 esitas kostja vastuhagi suurendamise ja täpsustamise avalduse, paludes hagejalt välja mõista lepingujärgse tasu võlgnevus 6737, 24 eurot (105 414, 83 krooni). Kuna tegemist on lepingujärgse nõudega, palus kostja mõista hagejalt välja ka viivis seaduses sätestatud määras, milleks oli avalduse esitamise ajal 8% aastas ehk 0,022% päevas tähtajaks tasumata summalt. Alates 17.03.2008 kuni vastuhagiavalduse esitamiseni on hageja viivitanud kostjale tasu maksmisega 1018 päeva, seega moodustab viivis avalduse esitamise päevaks 991, 54 eurot (15 514, 16 krooni). Ühtlasi palus kostja mõista samas määras välja viivise ka edaspidiselt kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja seisukoht vastuhagi suhtes Hageja vaidles vastuhagile vastu, leides, et kostja tegevus äriühingu juhtimisel on vaadeldav juhatuse liikme kohustuste täitmisena, kuid viimase eest hagejal tasu maksmise kohustust ei lasunud. Ajavahemikul, mille eest kostja hagejalt tasu nõuab, oli kostja ise hageja juhatuse liige ja ta oleks pidanud vaidlusaluse lepingu ära lõpetama, kui hagejal tekkisid majanduslikud raskused. Kuna kostja väidab, et ta tasuski endale tasu vastavalt hageja majanduslikule olukorrale, ei ole kostjal tulenevalt hea usu põhimõttest ja juhatuse liikme lojaalsus- ning hoolsuskohustusest õigus rohkem tasu saada. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi. Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja asutati äriühinguna 10.03.2006; 2) hageja ainuomanikuks ja osanikuks on N Ǻ E, kes on ühtlasi alates 21.04.2006 kuni käesoleva ajani hageja juhatuse liikmeks; 3) hageja ja kostja vahel sõlmiti 01.08.2006 tööleping, mille kohaselt asus kostja alates 01.08.2006 tööle hageja tegevdirektori ametikohale; 4) alates 26.09.2006 kuni 17.03.2008 oli kostja hageja juhatuse liikmeks koos N Ǻ E; 5) 07.03.2008 esitas kostja hageja juhatuse liikmena kohtule hageja pankrotiavalduse, kuna hageja oli muutunud maksejõuetuks; 6) hageja teine juhatuse liige N Ǻ E tasus pärast pankrotiavalduse esitamist mitmele võlausaldajale võlad ning hageja pankrotti välja ei kuulutatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tekitas hageja juhatuse liikmeks oleku ajal hagejale kahju juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega. Pooled vaidlevad samuti selle üle, kas hageja vara on kostja valduses ning kas kostjalt tuleks hagejale kuuluvad asjad välja mõista. Pooled vaidlevad

Tsiviilasi nr 2-10-5776 selle üle, kas hageja on jätnud tasumata kostjale sõlmitud lepingu alusel kuuluvad tasud ning kas hagejalt tuleks kostja vastuhagi alusel saamata jäänud tasu ja viivis välja mõista. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milline kostja poolt juhatuse liikmena teostatud ja hagiavalduses viidatud tehing ei olnud majanduslikult otstarbekas ning põhjustas hagejale kahju. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millist konkreetset juhatuse liikme kohustust on kostja rikkunud. Kohus selgitas hagejale tõendamiskoormust 03.12.2010 eelistungil ning andis hagejale täiendavalt aega hagi aluse täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks, kuid vaatamata kohtu selgitustele hageja kohtule täiendavaid tõendeid ei esitanud, vaid leidis oma 03.01.2011 seisukohtades, et nõue on tõendatud üksnes kohtule esitatud arvetega. Kohus leidis, et ainuüksi hagiavaldusele lisatud kuludokumentidega ei ole hageja nõue kostja vastu tõendatud. Hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud isegi seda, et hagiavaldusele lisatud kviitungite ja arvete tasumisel on kasutatud hageja rahalisi vahendeid. Hageja ei ole ka välja toonud ega tõendanud, millisel konkreetsel viisil on kostja tehingute tegemisel oma hoolsuskohustust rikkunud ning kuidas on tegemist ebaotstarbekate tehingutega. Hageja on oma nõude tõendamisel ja sisustamisel piirdunud vaid üldsõnalise seletusega, mille kohaselt ei saa hagiavaldusele lisatud kviitungite ja arvete puhul tegemist olla äriühingu huvides teostatud tehingutega, kuna hageja tegutses õppesõitude korraldamise valdkonnas ja mõistliku inimese arusaamast lähtudes ei saa need tehingud olla seotud hageja majandustegevusega. Kohus leiab, et hageja nõude tõendamiseks ei piisa vaid üldsõnalisest seletusest. Kostja on väitnud, et kõik teostatud tehingud on olnud vajalikud hageja majandustegevuses, kuna koolituste läbiviimisega seoses oli vaja pakkuda koolitusel osalejatele suupisted, oli vaja kaasa võtta lisavarustust ning korrastada õppesõidu platse. Hageja ei ole nendele kostja väidetele vastanud ega oma nõude tõendamiseks kohtule täiendavaid tõendeid esitanud, jättes kõigile kostja väidetele vastamata. Lisaks eelnevale ei ole hageja esialgses hagiavalduses viidanud sellele, et kahel äriühingu juhatuse liikmel oli omavaheline kokkulepe kohustuste jaotamise suhtes. Vastava väite esitas hageja kohtule alles Harju Maakohtu 03.12.2010 eelistungil ning 03.01.2011 nõude täienduses. Kostja leidis, et hageja on hagi alust muutnud ning vaidles sellele vastu. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi aluse muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kohus leiab, et tegemist oli hageja poolt hagi aluse täiendamisega, mis hagi aluseks olnud põhilisi asjaolusid ei muutnud. Hagejal oleks seega tulnud tõendada oma väidet vastava juhatuse liikmete vahelist tööjaotust puudutava kokkuleppe olemasolu kohta, kuid hageja kohtule sellekohaseid tõendeid ei esitanud. Seega on nimetatud hageja väide jäänud tõendamata ning hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et teine juhatuse liige N Ǻ E oli vaatamata äriregistri kandele täielikult vabastatud vastutusest hageja igapäevase majandustegevuse suhtes. Asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude esitamisel tuleb hagejal lisaks asjade temale kuulumisele tõendada, et kostja ilma seadusliku aluseta hagejale kuuluvaid asju valdab. Hageja ei ole nimetatud asjaolu mitte ühtegi tõendiga tõendanud ning kostja on hageja seletuses sisalduvaid asjaolusid eitanud. Seega tuleb hageja nõue kostja vastu tulenevalt hageja asjade väljanõudmisest või selle asemel nende rahalise väärtuse hüvitamisest jätta täielikult rahuldamata. Kostja vastuhagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Maakohus ei pidanud hageja vastuväiteid põhjendatuiks. Poolte vahel 01.08.2006 sõlmitud töölepingu näol on tegemist käsunduslepinguga vaatamata sellele, et leping on pealkirjastatud töölepinguna. Poolte vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel lähtub kohus lepingu sisust, mitte võimalikust ebaõigest tähistusest pealkirjas tulenevalt VÕS § 29 lg-st 2. Pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal ehk 01.08.2006 kehtinud

Tsiviilasi nr 2-10-5776 töölepingu seaduse § 7 p 10 nägi ette, et töölepingu sätted ei laiene juriidilise isiku suhetele juriidilise isiku organi liikmetega. Iseenesest ei keela seadus äriühingu juhatuse liikmel täita samas äriühingus töölepingu alusel talle pandud kohustusi, kuid äriühingu juhatuse liige võib samas äriühingus töötada töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endas juhatuse liikme kohustuste täitmist (RK 08.04.2004 otsus nr 3-2-1-39-04, p 9). Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 2.1. järgi asus kostja tööle tegevdirektori ametikohale ning tema tööülesanneteks oli muuhulgas klientide teenindamine ja koolitusteenuse pakkumine ning organiseerimine. Kohus leiab, et kuivõrd hageja näol oli tegemist õppesõidu koolitust pakkuva ettevõttega, hõlmasid kostja lepingulised kohustused sisuliselt juhatuse liikme kohustusi, kuna õppesõitude korraldamisega tegeleva äriühingu juhatuse liikme üheks peamiseks kohustuseks ongi korraldada teenuste osutamist ja klientide teenindamist. Kostja ise on seletanud, et temaga sõlmiti tegevdirektori leping selleks, et tal tekiksid hageja esindamiseks koheselt õigused. Kuna kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingus toodud kostja kohustused olid sisuliselt juhatuse liikme kohustused, on pooltevahelise lepingu näol tegemist käsunduslepinguga. Kõnealune käsundusleping nägi ette kostjale tasu maksmise teatud ajavahemike järgi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei täitnud nõuetekohaselt poolte vahel sõlmitud lepingut ega maksnud kostjale tasu lepingus ettenähtud ajal ja suuruses. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja tasunõude arvestusele ega tasunõude suurusele. Kostja vastunõue hageja vastu kuulub rahuldamisele ning hagejalt tuleb kostja kasuks saamata jäänud tasuna välja mõista 6737, 24 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele kostja viivisenõue summas 1758, 66 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv VÕS § 113 lg 1 järgne viivis põhivõlgnevuselt 6737, 24 eurolt. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta vastuhagi rahuldamata ja rahuldada põhihagi või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus leidis, et hageja nõue kostja vastu ei ole tõendatud (s.h et hagis märgitud esemed oleksid kostja valduses). Hageja taotles tunnistajana R R ülekuulamist, kes teadis, et asjad jäid kostja valdusse, kuid kohus jättis taotluse tähelepanuta. Seega võttis kohus hagejalt tõendamise võimaluse, leides samas ise, et hagejal on täiendav tõendamiskoormis. Kostja juhatuse liikme volitused lõppesid äriregistri andmete seisuga 17.03.2006, tegelikkuses ei täitnud kostja juhatuse liikme kohustusi juba aasta algusest, mistõttu oleks ta pidanud tagastama osaühingule kogu vara, mis oli seoses ülesannete täitmisega tema käes. Kostja ei ole tõendanud, et ta selle vara tagastas. Kostja tegutses osaühingu töös ainuisikuliselt, seega valdas ta ka kogu ettevõtte vara. Kostja ei tõendanud oma väidet, et õppesõitu teostati mitme sõidukiga, mistõttu kulus palju rehve. Kohus ei püüdnud välja selgitada, mis sai kostja kätte jäänud esemetest. Kuigi hageja esitas kõigi tema poolt vaidlustatud tehingute kohta raamatupidamise algdokumendid (arved, ostutšekid), leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et tasumisel kasutati hageja rahalisi vahendeid. Tegemist on tehingutega, mis ei olnud tehtud hageja majandustegevuse raames, vaid kostja isiklikes huvides tehtud ostudega. Väär on kohtu seisukoht, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, millist konkreetset juhatuse liikme kohustust on kostja rikkunud. Ka kohtuistungil (03.12.2010) kohus ei selgitanud, milliseid konkreetseid tõendeid ta hagejalt ootab. Kohus ei arvestanud, et ostude tegemist ei ole kostja kunagi vaidlustanud. Kostja seletuse refereering (p 29) ei ole tõend. Vale on ka otsuse p-s 34 märgitud järeldus, et hageja oleks pidanud tõendama, et tegemist on hageja rahaliste vahendite eest ostetud asjadega. Kõik esitatud arved ja ostutšekid on hageja raamatupidamise kuludokumendid. Kostja ei vaidlustanud, et need kulutused on tehtud hageja vahendite eest. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kui juhatuse liige ostab ettevõtte vahendite arvel kaupa, mis ei ole vajalik ettevõtte majandustegevuseks, siis on see vaadeldav hoolsuskohustuse rikkumisena.

Tsiviilasi nr 2-10-5776 Kui kostja väitis, et kulud olid vajalikud, sest koolitustel pakuti suupisteid ning oli vaja korrastada õppesõiduplatse, siis oleks pidanud kostja seda tõendama. Otsus on vastuoluline. Otsuse p-s 37 heidab kohus hagejale ette, et ta ei ole tõendanud, et kostja täitis juhatuse liikme kohustusi üksi, samas on kohus ise leidnud, et kostja oli juhatuse tegevliige, millest tulenevalt rahuldas vastuhagi. Vastuhagi osas leidis kohus, et kõik lepingus märgitud ülesanded on vaadeldavad juhatuse liikme kohustustena. Apellant sellega ei nõustu. Konkreetne õppekorralduslik osa ei ole käsitletav juhatuse liikme kohustusena. Maakohus ei ole neid asjaolusid välja selgitanud. Kostja poolt endale makstud tasud ei olnud mõistlikud, eriti arvestades äriühingu majanduslikku olukorda. Tasu võlgnevuse 69 272 krooni osas ei ole kostja välja toonud, millest see summa koosneb. Kostja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja oleks pidanud majandusraskuste ilmnemisel töölepingu endaga lõpetama, vähemalt enne, kui ta esitas kohtule pankrotiavalduse. Ebaõige on viivisenõude rahuldamine. Juhatuse liikmena võis ta maksta tasu endale ise, seega äriühingult viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui tegemist on juhatuse liikme lepinguga, siis VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt. Antud juhul ei lahendanud maakohus asja poolte poolt esitatu alusel, seades kahtluse alla hageja esitatud OÜ Motokaru Autokool kuludokumendid. Kohus mõistis valesti TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud poolte tõendamiskoormist, nõudes hagejalt kostja väidete ümberlükkamist seoses erinevate kulude kandmisega. Samuti on kohtuotsus oma sisult vastuoluline, kuna kohus leidis esmalt, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena üksinda, hiljem aga, et kuna kostja oli tegev juhatuse liikmena, kuulub vastuhagi rahuldamisele. Vastuhagi rahuldamise fakt iseenesest muudab juba kohtuotsuse ebaseaduslikuks, kuna vastuhagi rahuldamiseks puudus alus. Lisaks eelnevale on kohus jätnud ebaseaduslikult rahuldamata hageja taotluse tunnistaja R Re ülekuulamiseks, mis oleks andnud lisaaluse hageja nõude tõendamiseks. Samuti ei arvestanud kohus asjaoluga, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid juba 17.03.2006, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tagastanud osaühingule vara, mis asus kostja valduses. Ka jäi selgusetuks, mis nimetatud varast on tänaseks saanud. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Juhul, kui kohus siiski otsustab kaebuse läbi vaadata, palub kostja jätta see rahuldamata ning panna menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 osaliselt tühistada, seda põhihagi osas ning osaliselt vastuhagi osas. Põhihagi tuleb rahuldada, vastuhagi jätta viivisenõude osas rahuldamata. Ühtlasi tuleb ümber jaotada menetluskulud. Praegusel juhul esitas hageja hagi kostja kui oma juhatuse liikme vastu kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2, mille esimese lause järgi vastutavad oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liikmed kahju hüvitamise eest solidaarselt. Analoogne regulatsioon tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et osaühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. TsÜS § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast

Tsiviilasi nr 2-10-5776 tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Osaühingu juhatuse liikmel on seega seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka VÕS § 620. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes osanikega ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus. Kolleegium on seisukohal, et kostja ei ole juhatuse liikmena täitnud seadusest tulenevat hoolsuskohustust. Toimiku materjalist nähtuvalt oli hageja kui äriühingu majanduslik seisund ajal, mil kostja oli juhatuse liige, väga raske. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt põhines osaühingu tegevus suures osas laenurahal ning oli tervikuna kahjumlik (tl 52-63, I köide). Nii olid 2007.a müügitulud eelmise aastaga võrreldes küll suurenenud, kuid tegevuskulud olid suurenenud veelgi enam (tulud 777 472 krooni, kulud 1 255 896 krooni, kahjum 485 840 krooni). Aruandest nähtuvalt on haldur seadnud kahtluse alla mitmed kulutused ja osundanud raamatupidamisdokumentatsiooni puudulikkusele. Sellises olukorras eeldas nii osaühingu juhtimine kui ühingu rahaliste vahendite kasutamine erilist hoolt ja tähelepanu. Kostja ei vaielnud sisuliselt vastu asjaolule, et osaühingu juhtimisega tegeles tema ainuisikuliselt. Nõustuda tuleb apellandiga, et maakohtu otsus on mitmeti vastuoluline, seda eelkõige põhihagi rahuldamata jätmise osas. Maakohus on jaotanud tõendamiskoormise ebaõigesti, samuti teinud tõendite põhjal ebaõigeid järeldusi. Antud juhul on hageja esitanud kohtule rea tõendeid, millest nähtuvalt on kulutatud hageja rahalisi vahendeid otstarbel, mille vajalikkus on mõistliku isiku jaoks kaheldav. Kuigi kostja vaidles vastu sooritatud tehingute sisulisele olemusele, ei vaielnud ta vastu, et kõik väidetavad ostud teostati hageja rahalistest vahenditest. Seetõttu on põhjendamatu kohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et tegemist oli tema vahendite kulutamisega. Seega oli üheselt tuvastatud, et hageja väidetud kulutused tehti tema vahendite arvel ning et selle võrra vähenes hageja vara. Kuna kostja üheks väiteks oli see, et sooritatud ostud olid vajalikud hageja majandustegevuses, siis vastutusest vabanemiseks tuli temal seda tõendada. Samas on kostja vastuses hagile ka väitnud, näiteks rehvide osas, et tema poolt ostetud rehvide maksumus on kinni peetud tema palgast (tl 45, I köide), mida kinnitavat ajutise pankrotihalduri tõdemus, et kostjale on makstud töötasu lepingus ettenähtust vähem. Kõnealune väide on otseses vastuolus kostja enda hilisema käsitlusega, mille kohaselt nõudis ta vastuhagis saamata jäänud tasu tervikuna. Samas, kui kostja väitis, et ostud kauplustest-baaridest, samuti kütuseostud (sooritatud väljaspool Tallinna ja ostetud kütust, mida hageja sõidukite tarbeks ei kasutatud) olid vajalikud koolituse läbiviimiseks, tuli temal tõendada, et need olid esindus-, ameti- vms kulud, nagu ta vastuses hagile väitis. Seejuures ei ole kostja tuginenud asjaolule, et vaidlusaluste ostude sooritamiseks oli tal aluseks sellekohane otsus (osaniku või juhatuse), mis võimaldas tal kulutada vahendeid oma äranägemise kohaselt (s.h söögiks-joogiks). Mootorratta-mootorratturi varustuse osas ei ole kostja samuti väitnud, et ta ei oleks neid esemeid soetanud või et selleks ei kasutatud hageja rahalisi vahendeid. Küll on kostja nende esemete osas väitnud, et need jäid hageja valdusse („vara, mille kostja pidi volituste lõppemisel hagejale tagastama, on kostja hagejale tagastanud...“ tl 84, I köide). Samas ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et need esemed on äriühingu varana arvele võetud. Kohus on jätnud mitmed menetlusosaliste taotlused tõendite osas rahuldamata (s.h taotluse sõiduõpetaja R R tunnistajana ülekuulamiseks), kuid vastuväiteid ei ole pooled selle kohta esitanud (TsMS § 333).

Tsiviilasi nr 2-10-5776 Eeltoodu põhjal ei ole kohtul alust hinnata kostja tehtud kulutusi summas 409 eurot (6399, 41 krooni) seotuks hageja majandustegevusega. Lisaks nimetatud põhjendamatutele kulutustele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka soetatud esemete maksumus 1946, 43 eurot (30 455 krooni). Kuna kostja väitel neid esemeid tema valduses ei ole, siis tuleb välja mõista nende maksumus. Seega kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista 2355, 43 eurot (36 854, 41 krooni). Vastuhagi osas nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga pooltevahelisele lepingule ning järeldusega tasu nõude põhjendatuse kohta. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea kohus seetõttu vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Samas nõustub kolleegium apellandiga, et viivisenõude rahuldamiseks ei ole alust. Toimiku materjalist nähtuvalt oli kostja kui osaühingu juhatuse liikme enda korraldada, kas ja kuidas ta tasu tehtud töö eest endale maksis. Kui kostja leidis, et tasu maksmisel tuleb eelistada teisi isikuid, kuna vahenditest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, siis ei ole alust lugeda seda viivituseks VÕS § 113 tähenduses. Samas ei ole kostja kuni vastuhagi esitamiseni nõudnud hagejalt tasu maksmist ega seega ka viivist. Seetõttu oleks kõnealuse nõude maksmapanek vastuolus ka hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Kuna hagi kuulub rahuldamisele summas 2355, 43 eurot, vastuhagi aga summas 6737, 24 eurot, siis tasaarvestuse kohaselt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 4381, 81 eurot. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse osaliselt, rahuldab hagi ja jätab vastuhagi osaliselt rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jätab ta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Taotluse lahendamine (vastavalt TsMS § 442 lg-le 5) Ringkonnakohus jätab vastustaja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu istungi protokoll vastab TsMS §-dele 49 ja 50. Poolte väidete põhisisu ei vaja kordamist, sest see on kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.