Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

II Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline.

2-11-64525 PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada kuni kuue kuuni. Tähtaja pikendamisel määrab kohus kindlaks summa, mille taotluse esitanud isik peab tasuma likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja likvideerimiskulutuste katteks ning mis ei ole suurem kui 396.25 eurot. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapitali väljendatakse eurodes. Osakapital peab olema vähemalt 2 500 eurot. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut. 30.12.2011 esitas OÜ T Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse. 19.01.2012 on võlgnik esitanud pankrotiavalduse täiendamise avalduse. Pankrotiavalduse ja selle täienduse kohaselt sai OÜ T oma maksevõimetusest teada 2011. a lõpus. Pankrotiavalduse kohaselt puudub äriühingul juba kolm aastat sissetulek. Võlgniku majandustegevus on lõppenud. Varad võlgnikul puuduvad. Võlgnik leiab, et ta on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul puudub vara, mille arvelt oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid ja kanda pankrotimenetluse kulusid. Võlgnikul on nõue OÜ A(pankrotis) vastu. OÜ A(pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud võlgniku nõuet summas 6 356.76 eurot, OÜ A(pankrotis) pankrotihalduri selgituste kohaselt ei ole võlgniku nõude rahuldamine OÜ A(pankrotis) pankrotimenetluses tõenäoline. Kohustusi on võlgnikul vähemalt 6 087.48 eurot. Võlgnik on alates 2009. a tegutsenud kahjumlikult: 2009. a majandusaasta tulemuseks on olnud kahjum 82 604 krooni ja 2010. a majandusaasta tulemuseks on olnud kahjum 14 089 krooni. Võlgniku omakapital ei vasta ÄS § 136 nõuetele: seisuga 31.12.2009 oli võlgniku omakapital 2 608 krooni, seisuga 31.12.2010 oli võlgniku omakapital – 110 952 krooni (-7 091.13 eurot); seisuga 31.12.2011 oli võlgniku omakapital – 6 072.30 eurot. Võlgnikul puudus alates 2009. a reaalne majandustegevus. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku majanduslik olukord võiks tulevikus paraneda. Võlgniku majandustegevuse jätkamine või tervendamine ei ole võimalik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnikul on kohustusi vähemalt 6 087.48 eurot ja vara, mille arvelt kanda pankrotimenetluse kulusid ja rahuldada võlausaldajate nõudeid, puudub, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 kohaselt maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud ja tema eelnev tegevus oli alates 2009. a kahjumlik, võlgniku omakapital ei vasta alates 2009. a ÄS § 136 nõuetele ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks muutuda, siis ei ole maksejõuetuse seisund ajutine.

2-11-64525 Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlgniku omakapital ei vasta ÄS § 136 nõuetele. Seisuga 31.12.2009 oli võlgniku omakapital 2 608 krooni, seisuga 31.12.2010 oli võlgniku omakapital – 110 952 krooni (-7 091.13 eurot); seisuga 31.12.2011 oli võlgniku omakapital – 6 072.30 eurot. Kuna seisuga 31.12.2009 ei ole võlgniku omakapital vastanud ÄS § 136 nõuetele ja bilansi seisuga 31.12.2010 kohaselt on võlgniku omakapital negatiivne ning kohtul puuduvad võlgniku 2010. a kohta igakuised bilansid, siis järeldab kohus, et võlgniku omakapital muutus negatiivseks 2010. a jooksul. Ka ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgniku püsiv maksejõuetus välja kujunenud 2010. a. Eeltoodust tuleneb, et võlgniku kohustused ületasid võlgniku vara juba 2010. a ja seetõttu tekkis võlgniku juhatuse liikmel pankrotiavalduse esitamise kohustus hiljemalt 2010. a lõpus. Kuigi juhatuse liikmel A P ’l oli 2010. a tekkinud pankrotiavalduse esitamise kohustus, esitas ta pankrotiavalduse alles 30.12.2011, s.o aasta pärast ÄS § 180 lg 51 sätestatud tähtaega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku juhatuse liige, kes ÄS § 183 tulenevast raamatupidamise korraldamise kohustusest, pidi omama ülevaadet ja saama aru äriühingu varadest ja kohustustest ning võlgniku maksejõuetusest, pidi esitama ÄS § 180 lg 51 sätestatud tähtajal pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on KarS § 3851 kohaselt süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige, kelle kohustuseks on võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada 20 päeva jooksul pankrotiavaldus, jättis pankrotiavalduse esitamata, mistõttu võlgniku varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine on karistusseadustiku kohaselt süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega toime pannud raske juhtimisvea. PankrS § 2 kohaselt selgitatakse pankrotimenetluse käigus välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks 2008. a alanud üldine majanduskriis, mis andis eriti tugevalt tunda ehitussektoris, samuti on ajutine pankrotihaldur leidnud, et muu hulgas on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks üleüldine majanduskriis ja ebaõnnestunud äriprojekt. Kohus ei nõustu ajutise pankrotihalduri seisukohaga. Äriregistri andmetel kanti võlgniku äriühing äriregistrisse 13.11.2007 (tl 52-54). A P on olnud võlgniku juhatuse liige alates asutamisest, s.o 13.11.2007 ja võlgniku ainuosanik alates 30.01.2008. PK on olnud võlgniku juhatuse liige ajavahemikus 13.11.2007-04.02.2008. Ajavahemikul 13.11.2007-30.01.2008 olid osanikeks A P , osa suurus 20 000 krooni ja PK, osa suurus 20 000 krooni (tl 52-54). Äriseadustik ei sätesta täpselt, millise osaühingu organi – juhatuse või osanike koosoleku – ülesandeks on osaühingu majandustegevuse planeerimine. Käesoleval juhul langevad nii juhatuse liikme kui osaniku isikud kokku. Seega on võlgnikke puudutavaid otsuseid vastu võtnud osanikud ja juhatuse liikmed A P ja PK. ÄS § 168 lg 2 sätestab, et osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Sellisel juhul vastutavad osanikud nagu juhatuse või nõukogu liikmed. ÄS § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Kohus leiab, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on hoolsus- ja planeerimiskohustuse rikkumised. Võlgniku juhatuse liikmed ei ole võlgniku äriplaani väljatöötamisel olnud piisavalt hoolas, kuna ei ole kogunud informatsiooni võlgniku tegevusvaldkonda iseloomustavate asjaolude kohta. Kohus loeb üldteada asjaoluks, et juba 2007. a avaldas

2-11-64525 ajakirjandus korduvalt artikleid selle kohta, et ehitus- ja kinnisvara valdkonnas toimub n.n kinnisvaramulli lõhkemine ehk nimetatud valdkond on kriisisituatsioonis, millest tulenevalt võlgniku juhatuse liikmed oleksid pidanud põhjalikult kaaluma majandustegevuse jätkamist võlgniku tegevusvaldkonnas. Puuduvad tõendid selle kohta, et võlgniku juhatuse liikmed või osanikud oleksid põhjalikult analüüsinud võlgniku majandustegevuse väljavaateid. Kohus leiab, et isegi juhul, kui võlgniku juhatuse liikmed või osanikud leidsid, et majandustegevuse jätkamise võlgniku tegevusvaldkonnas on edukas, oleksid nad pidanud majandustegevuse planeerimisel arvestama, et saadud tulud kataksid võlgniku kulusid. Nimetatut aga võlgniku juhatuse liikmed või osanikud arvestanud ei ole. Ka ei ole võlgniku juhatuse liikmed OÜ-ga A lepingu sõlmimisel kogunud piisavalt informatsiooni lepingupartneri maksevõime kohta, mille tulemusel nad sõlmisid lepingu ettevõttega, mis muutus maksejõuetuks ja jättis täitmata kohustused võlgniku ees. Eelnimetatud kohustuste rikkumise tulemusel ületasid võlgniku kulud võlgniku tulusid ja laekumata jäi OÜ-lt A tasu võlgniku poolt osutatud teenuse eest, mille tulemusel võlgnik ei suutnud täita oma kohustusi ja muutus maksejõuetuks. Kuna võlgniku juhatuse liikme kohustuste rikkumine põhjustas võlgniku maksejõuetuse, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud, et esineksid alused OÜ T vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. Esinevad kohtumääruses viidatud alused nõuete esitamiseks raske juhtimisvea toime pannud isikute vastu. Harju Maakohus tegi 20.02.2012 määrusega võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele ettepaneku maksta OÜ T pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti 2 000 eurot. Nimetatud summat ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole kõnealuse summa maksmise soovi käesoleva ajani võlgnik, võlausaldaja ega kolmandad isikud avaldanud. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus leiab, et kuna võlgnikul OÜ T ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb OÜ T pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.