Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kuu 15. kuupäeval. Laenuvõtja jäi laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 15.05.2009.a. Alates 15.05.2009 kuni 15.07.2010 laenuvõtja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses viieteistkümne üksteisele järgneva intressimaksega. Hageja saatis laenuvõtjale ja kostjale 27.04.2010 lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga kustutada võlgnevus hiljemalt 12.05.2010, hoiatades, et juhul kui võlgnevusi ei kustutata, öeldakse leping ennetähtaegselt üles. 12.08.2010 ütles hageja lepingu üles. 02.06.2011 seisuga on lepingust XXX tulenev võlgnevus 2 551,61 eurot, millest põhivõlg 1 902,32 eurot, intress perioodi 15.05.200912.08.2010 eest 487,38 eurot, viivis perioodi 15.06.2009-02.06.2011 eest 161,91 eurot. Swedbank AS (endise nimega AS Hansapank) ja MMs õlmisid 03.03.2007 püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel hageja andis laenuvõtja kasutusse MC püsimaksega krediitkaardi nr XXXXXXXXXXXXXX krediidilimiidiga 10 000 krooni (639,12 eurot). Laenuvõtja kohustus maksma kasutatud krediidilimiidi eest hagejale teenustasusid ja intressi 16%, mida hageja arvestas kasutatud krediidilimiidi eest igal kalendripäeval. Kasutatud krediidilimiiti kohustus laenuvõtja hagejale tagasi maksma iga kuu 18. kuupäevaks püsimakse summas 400 krooni (25,56 eurot). Laenuvõtja tegi krediitkaardiga tehinguid 692,29 euro väärtuses, kasutatud krediidilimiidilt jättis laenuvõtja maksepäeval tasumata intressi ja tagastamata püsimaksed. Hageja saatis laenuvõtjale ja kostjale 27.04.2010 lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 12.05.2010, hoiatades, et juhul kui võlgnevusi ei kustutata, öeldakse leping ennetähtaegselt üles. Hageja luges lepingu ülesöelduks 24.11.2009. 02.06.2011 seisuga on krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus 779,64 eurot, millest põhivõlg 692,29 eurot, intress 2,42 eurot, viivis 84,93 eurot. Laenuvõtja MM suri XXX , laenuvõtja kohustused ja õigused on üle läinud pärijale KMM. Hageja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja vastus Kohtule esitatud vastuses kostja tunnistab hagi osaliselt. Hageja ja MMvahel sõlmiti 14.12.2007 laenuleping nr XXX ning püsimaksega krediitkaardi kasutamise leping. Peale MM surma on katkenud lepingust tulenevate maksete tasumine. Seoses MM surmaga on lepingust tulenevad kohustused üle läinud kostjale, laenuvõtja surma hetkel ei olnud veel tekkinud võlgnevusi hageja ees. Kostja esindaja on teavitanud hagejat lepingu lõpetamise soovist, kuna kostjal lepingu jätkamise vastu huvi puudus. Kostja on alaealine ning tal puudub lepingu eseme kasutamise võimalus. Hageja selgitas kostja esindajale, et lepingut saab lõpetada vaid kostja ja tema esindajal tuleks lõpetamise õigus tõendada. Kostja nõustub põhinõudega, kuid mitte intressidega. Hageja on teadlik lepingupoole surmast, kuid ei ole kasutanud hea usu põhimõttest lähtudes oma õigust lõpetada leping ennetähtaegselt. Sealhulgas ei ole hageja arvestanud kostja sooviga lõpetada leping ennetähtaegselt. Hageja erakorraline lepingu lõpetamine 15 kuud pärast lepingupoole surma ei ole mõistlik, kostja peab mõistlikuks lepingu lõpetamist 3 kuu möödudes lepingu mittetäitmisest või lähtuda VÕS § 116 lg 2 p-st 4. 15 kuu intressi tasumine on kostjale ebamõistlikult koormav. Kostja teeb hagejale kompromissi korras arvestada intressi kolme kuu ulatuses alates kohustuse rikkumisest kostja poolt. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega.

Hageja seisukoht kostja vastuse osas

Kahjustatud lepingupoolel on lepingu ülesütlemise õigus, mitte kohustus. Seetõttu ei saa väita, et hageja käitus ebamõistlikult, kuna hageja lepingu ülesütlemise võimalust ei kasutanud. Samuti selgitab hageja, et intressi arvestab hageja lepingu kehtivuse ajal igal juhul, olenemata sellest, kas laenusaaja tasub lepingujärgseid makseid tähtaegselt või mitte. Sanktsioonina lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamise eest arvestab hageja viivist. Kostja kompromisspakkumisega hageja ei nõustu ning pakub kompromissina võimalust koostada võlgnevuse tasumiseks maksegraafik. Kohtu põhjendused Nii hageja kui ka kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kompromissile pooled ei ole jõudnud. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Puudub vaidlus, et Swedbank AS ja MM on 14.12.2007 sõlminud käenduseta väikelaenulepingu nr XXX (t lk 10-13) ning 03.03.2007 püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu (t lk 19-20). Samuti puudub vaidlus, et laenulepingust tulenevad kohustused ja õigused läksid MM surma järel üle kostjale. Kostja ei ole lepingute sõlmimist ega maksetega võlgnevusse jäämist vaidlustanud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hageja ja laenuvõtja vahel 14.12.2007 sõlmitud laenulepingust nr XXX ja 03.03.2007 sõlmitud püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja laenuvõtja on 14.12.2007 lepingus kokku leppinud intressimääras 19% aastas ning 03.03.2007 lepingus kokku leppinud intressimääras 16% aastas. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõue kostja vastu on 3 331,25 eurot, millest põhiosa 2 594,61 eurot, intress 489,80 eurot ja viivis 246,84 eurot, võlgnevuse tõendamiseks on hageja esitanud võlgnevuse arvestused (t lk 14-16 ja 21-31). Kostja tunnistab põhinõuet ja viivist nõutavas ulatuses, mistõttu kohus loeb tuvastatuks põhivõlgnevuse ja viivise olemasolu ning nende ulatuse TsMS § 231 lg 2 alusel. Poolte vahel on vaidlus selle osas, kas lepingu ülesütlemine oli hea usu põhimõttega vastuolus ning kas sellest tulenevalt on õigustatud sellises suuruses intressi nõudmine.

Hageja saatis laenuvõtjale ja kostjale 27.04.2010 lepingu ülesütlemise kirjad (t lk 17-18), tähtajaga kustutada väikelaenu lepingust ja püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus hiljemalt 12.05.2010, hoiatades, et juhul kui võlgnevusi ei kustutata, loetakse lepingud ennetähtaegselt lõppenuks. 12.08.2010 ütles hageja väikelaenu lepingu üles. Püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu luges hageja ülesöelduks 24.11.2009. VÕS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Käesoleval juhul on lepingute näol tegu tarbijakrediidilepingutega. VÕS § 402 tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kohus nõustub hagejaga selles, et lepingu ülesütlemine on kahjustatud lepingupoole õigus, mitte kohustus. Seda õigust tuleb aga VÕS § 196 lg 3 kohaselt kasutada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemiseks õigustatud isik ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Laenuvõtja MM suri XXX ning alates sellest ajast tekkis ka võlgnevus. Hageja ütles väikelaenulepingu üles 15 kuud hiljem. Kohtul tuleb hinnata, kas hageja on kasutanud oma õigusi mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Ühe asjaoluna on võimalik arvestada lepingu kestvust. Laenulepingust tulenev võlgnevus tuli tasuda 48 kuu jooksul, 15 kuud nimetatud perioodist oldi laenu tagasimaksetega võlgnevuses. Kohtu hinnangul on tegu laenu tagasimaksmise perioodi arvestades ebaproportsionaalselt pika ajaga. Samuti oli hageja teadlik laenuvõtja surmast, samuti asjaolust, et kostja ei soovi lepingut jätkata. Kohus asub seisukohale, et hageja ei kasutanud ülesütlemisõigust mõistliku aja jooksul. Järgnevalt tuleb kohtul hinnata, kas ning millises ulatuses on põhjendatud intresside vähendamine. Laenulepinguga on kokku lepitud intressimäär 19% aastas. Intressi arvestatakse kogu lepingu kehtivuse aja. Kuivõrd kohtu hinnangul ei kasutanud hageja ülesütlemisõigust mõistliku aja jooksul ning selle tulemusena sissenõutav intressisumma kasvas, on põhjendatud vähendada maksmisele kuuluva intressi suurust. Kohus peab põhjendatuks lähtuda asjaolust, et laenuvõtjaga seotud teise lepingu, s.o püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, luges hageja ülesöelduks 24.11.2009, seega 6 kuud pärast võlgnevuste tekkimist. Kohtu hinnangul võib seda pidada mõistlikuks ajaks, arvestades ka seda, et laenulepingust tulenevad kohustused läksid üle pärimise teel, pärimismenetlus aga ei pruugi olla kiire menetlus. Seetõttu peab kohus põhjendatuks vähendada väljamõistetava intressi suurust. Kostjal tuleb tasuda laenulepingust nr XXX tulenevalt tasumata põhivõlgnevuselt 1 902,32 eurot intressi perioodi 15.05.2009-24.11.2009 eest. Väljamõistetava intressi summaks on 195,60 eurot. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3 037,05 eurot, millest põhivõlg 2 549,61 eurot, intress 198,02 eurot ja viivis 246,84 eurot, samuti viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 07.06.2011 kuni põhinõude 2 549,61 eurot täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 91,16% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 91,16% menetluskuludest kostja kanda ja 8,84% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.