Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Jätta

maakohtus

kantud

CES

Kaubanduse

OÜ

menetluskuludest 85 % AS-i Saarek kanda ja AS-i Saarek maakohtus kantud menetluskuludest

jätta 15 % CES

Kaubanduse OÜ kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hagejal puudus õigus nõuda külmutatud marjade väljastamist, sest ta ei olnud tasunud vastavat hoiutasu. Hageja ei ole tasunud hoiutasu käesoleva ajani, mistõttu kostjal on jätkuvalt õigus keelduda marjade väljastamisest. Sõltumata hoiulepingu lõpetamisest tuleb hagejal maksta kostjale hoiutasu käsundita asjaajamise sätete alusel. Viimane tasaarvestus kostja poolt on toimunud 07.09.2006. a, mil hageja nõue kostja vastu jäi veel 83 095.93 krooni. Alates 07.09.2006. a on kostja hoidnud hageja marju laos veel 711 päeva, mille eest kuulub tasumisele 248 850 krooni. Alternatiivselt, kui lähtuda hageja käsitlusest arvete tasaarvestamise kohta, siis on viimane arve, mille tasaarvestamist hageja on aktsepteerinud, arve nr 4023, 30.09.2004. a. Pärast seda on hageja marjad olnud kostja laos 28.08.2008. a seisuga 1408 päeva, mille eest hoiutasu on 492 800 krooni. 04.05.2011. a esitas kostja avalduse nõude suurendamiseks 38 273.49 euroni.

MAAKOHTU LAHEND

summas 85 000 eurot. Kohus jättis rahuldamata CES Kaubanduse OÜ hagi viivise väljamõistmiseks kahjuhüvitiselt (s.o 85 000 eurolt). Kohus jättis AS Saarek vastuhagi CES Kaubanduse OÜ vastu rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud 95,5% ulatuses kostja AS Saarek kanda. Kohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: 1) hageja ja kostja sõlmisid ja allkirjastasid 14.09.2001. a hoiulepingu nr 140901, mille alusel hageja õiguseellane Ösel Foods Kaubandus OÜ hoiustas kostja laos 100 tonni külmutatud pohli (toimiku kd I, lk 27-30); 2) hageja müüs 19.05.2004. a kostjale 110 tonni mustikaid, mille alusel esitas samal kuupäeval arve nr 2 summas 3 046 406 krooni maksetähtajaga 26.05.2004. a (mis muutus sissenõutavaks 27.05.2004. a) (toimiku kd I, lk 31); 3) kostja esitas 08.06.2004. a hagejale nõude teenuste eest tasumiseks ja laopinna vabastamiseks (toimiku kd I, lk 32); 4) kostja esitas 8.06.2004. a hagejale ka võlgnevuste tasaarvelduse avalduse, millega tasaarvestas oma nõude hageja nõudega (toimiku kd I, lk 33); 5) kostja laos on käesoleva ajani 50 tonni hagejale kuuluvaid pohli. Hageja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised: 1) kostja on vääralt teostanud tasaarvestusi ja arvestanud tasaarvestustelt ebaõigesti viiviseid (toimiku I kd, lk 3, 4, 132); 2) hageja oli seisukohal, et poolte vahel 14.09.2001. a kirjalikult sõlmitud pohlade hoiuleping lõppes 30.06.2004. a (toimiku I kd, lk 1, 195); 3) hageja leidis, et kostja võlgneb talle 19.05.2004. a mustikate müügilepingu eest veel 757 909.51 krooni (millele lisandub seadusjärgne viivis) (toimiku I kd, lk 4); 4) hageja aktsepteeris kostjapoolseid tasaarvestusi septembri lõpuni, mil hageja esitas nõude 100 tonni pohlade väljastamiseks ja seega kuni kostja poolt esitatud hoiutasu arveni nr 4023, mis muutus sissenõutavaks alates 15.10.2004. a (toimiku I kd, lk 4); 5) hageja oli seisukohal, et viimase tasaarvestuse järel 13.12.2004. a võlgneb kostja hagejale 757 909.51 krooni, millega on kostja hageja ees viivituses alates 15.10.2004. a (toimiku I kd, lk 4). Kostja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised: 1) hageja nõue 19.05.2004. a mustikate müügiarve nr 2 tasumise nõudes tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja on antud arve tasaarvestanud enda hoiutasu nõudega (toimiku kd I, lk 121); 2) kostja oli seisukohal, et ta ei pea kaupa väljastama, sest hageja ei ole tulenevalt lepingust õiges vormis teavitanud kauba väljavõtmisest (toimiku kd I, lk 95, 96, 173); hageja ei ole teatanud kauba väljavõtmisest lepingus ettenähtud tähtaega järgides (toimiku kd I, lk 95, 96, 173, 174); kostja ei pea kaupa väljastama, sest hageja ei ole tasunud hoiuarveid ja seega VÕS § 111 lg 1 järgi on õigus keelduda pohlade väljaandmisest (toimiku kd I, lk 119, 175, 176); 3) kostja oli seisukohal, et hagejal puudub kahju hüvitamise nõue, kuivõrd ta ei ole kahju kannatanud (toimiku kd I, lk 119, 120, 176-178); 4) kostja oli seisukohal, et hageja võlgneb kostjale hoiutasu veel 492 800 krooni (toimiku kd I, lk 123, 124). Esmalt vaatles kohus tasaarvestuse õiguse tekkimist ja tasaarvestuse olukorda, et lahendada küsimused, kas ja millised nõuded saab hageja ja kostja vahel tasaarvestada ning kas ja mis alusel on kostjal õigus nõuda tasaarvestatud hoiuarvetelt viiviseid.

Tasaarvestuse õiguse tekkimine ehk tasaarvestuse olukorra esmaseks eelduseks on, et kahe isiku ehk tasaarvestuse poolte vahel on vastastikused rahalised või muud samaliigilised nõuded. Hageja müüs 19.05.2004. a kostjale 110 tonni mustikaid ja esitas 19.05.2004. a kostjale arve summas 3 046 406 krooni maksetähtajaga 26.05.2004. a (muutus sissenõutavaks alates 27.05.2004. a). Hageja ja kostja vahel on 14.09.2001. a sõlmitud hoiuleping nr 140901, mille alusel hageja on hoiustanud kostja laos 100 tonni külmutatud pohli. Kostja esitas 08.06.2004. a hagejale nõude teenuste eest tasumiseks ja laopinna vabastamiseks. Sama avaldusega lõpetas kostja kauba hoiustamise lepingu nr 140901 alates 30.06.2004. a. Samal kuupäeval esitas kostja hagejale ka tasaarvestuse avalduse, millega soovis tasaarvestada järgmised hoiuarved hageja 19.05.2004. a esitatud mustikate müügi arvega: arve nr 220032 summas 26 432 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.03.2002. a); arve nr 220034 summas 55 534.30 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.03.2002. a); arve nr 220059 summas 29 264 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.04.2002. a); arve nr 220060 summas 39 171.30 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.04.2002. a); arve nr 220080 summas 28 320 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.05.2002. a); arve nr 220081 summas 53 798.60 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.05.2002. a). Arve nr 231129 summas 1 800 362.60 krooni (muutus sissenõutavaks alates 15.06.2004. a). Kohus märkis, et VÕS § 197 lg 1 kohaselt tekib tasaarvestuse õigus juhul, kui tasaarvestataval poolel on õigus oma kohustus täita ja teisel poolel nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (seega kohustus muutub sissenõutavaks alates järgmisest päevast pärast tähtaja möödumist). Seega tulenevalt § 197 lg-st 1 tekib tasaarvestuse õigus ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole (teise poole vastu suunatud) nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu (sõltumata sellest, kas selle nõude täitmise tähtaeg on saabunud või mitte). Tasaarvestuse üheks eelduseks on ka see, et tasaarvestuse teostamiseks peab üks pooltest tegema tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198), tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Kohus märkis, et siinjuures on ka oluline, et tasaarvestuse võimalus kujutab endast VÕS § 197 lg 1 kohaselt tasaarvestuse õigust omava isiku subjektiivset õigust, mille teostamiseks ei ole vajalik teise poole nõusolek. Lepingu lõppemine kaasneb seega ülesütlemisega automaatselt. Ka VÕS § 186 p 2 sätestab, et võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. Tulenevalt eeltoodust ja VÕS § 197 lg-st 1 ja VÕS § 82 lg-st 7 ning VÕS §-st 198 oli kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel kuuluvad hageja 8.06.2004. a tasaarvestuse avalduse alusel tasaarvestamisele järgmised hageja ja kostja vahelised samaliigilised kohustused: arve nr 220032 summas 26 432 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.03.2002. a); arve nr 220034 summas 55 534.30 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.03.2002. a); arve nr 220059 summas 29 264 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.04.2002. a); arve nr 220060 summas 39 171.30 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.04.2002. a); arve nr 220080 summas 28 320 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.05.2002. a); arve nr 220081 summas 53 798.60 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.05.2002. a), kokku summas 232 520.20 krooni – need arved saab tasaarvestada hageja 19.05.2004. a esitatud mustikate müügi arvega (arve oli summas 3 046 406 krooni). Seega 8.06.2004. a võlgnevuste tasaarvestuse avalduse alusel tehtud tasaarvestuse järgi võlgneb kostja peale tasaarvestust hagejale 2 813 885.80 krooni (arvutuskäik: 3 046 406-232 520.20=2 813 885.80). Tasaarvestuse puhul on oluline määrata ajahetk, mil tasaarvestuse poolte vastastikused nõuded lõppevad. See on oluline eelkõige juhul, kui nõuetelt arvestatakse intressi või viivist

ja tekib küsimus, millise ajavahemiku eest seda pärast tasaarvestust nõuda saab. Seejuures tuleb arvestada, et tasaarvestatavad nõuded ei lõppe mitte tasaarvestuse avalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet. VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt lõpevad tasaarvestavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest ehk tagasiulatuvalt alates ajahetkest, mil tekkis tasaarvestuse olukord. Nimetatud asjaolu omab eelkõige tähendust tasaarvetuse nõuetega seotud kõrvalkohustustega, mis lõpevad nõude lõppemise korral (intressinõue, viivisenõue). Kuna tasaarvestuse toimumise korral lõpevad tasaarvestavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimise hetkest, lõppeb sama ajahetke seisuga ka intressi ja viivisearvestus. Intresse ja viiviseid, mis seonduvad ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa. Kohus juhtis tähelepanu ka sellele, et tulenevalt eeltoodust tekkis poolte vahel tasaarvestuse olukord 19.05.2004. a, mil toimus mustikate müügitehing ja tulenevalt sellest oli võimalik kostjal 2002. a hoiuarvete tasaarvestust teha 19.05.2004. a. Siinjuures ei ole oluline tasaarvestuse avalduse esitamise hetk. Seega eeltoodust tulenevalt on oluline ka märkida, et kostja ei ole 08.06.2004. a hagejale esitatud tasaarvestuse avalduses (toimiku kd I, lk 33) viiviseid nõudnud ega selles osas tasaarvestust teostanud. Seega VÕS § 197 lg 2 järgi ei saa kostja hagejalt nõuda viiviseid. VÕS § 197 lg 2 järgi on hageja ja kostja vahel lõppenud 19.05.2004. a seisuga järgmised tasaarvestatud nõuded: arve nr 220032; arve nr 220034; arve nr 220059; arve nr 220060; arve nr 220080; arve nr 220081, kokku summas 232 520.20 krooni. Peale tasaarvestust 08.06.2004. a võlgnevuste tasaarvestuse avalduse alusel tehtud tasaarvestuse järgi võlgneb kostja hagejale mustikate müügiarve nr 2 alusel 2 813 885.80 krooni. Kohus arvestas ka sellega, et hageja on hagiavalduses kostja kasuks 19.05.2004. a seisuga arvestanud oma poolt tasumata hoiuarvetelt viiviseid järgnevalt: 26 432 (kr) x 796 (päeva) x 0,1% + 55 534.30 (kr) x 796 (päeva) x 0,1% + 29 264 (kr) x 765 (päeva) x 0,1% + 39 171.30 (kr) x 765 (päeva) x 0,1% + 28 320 (kr) x 735 (päeva) x 0,1% + 53 798.60 (kr) x 735 (päeva) x 0,1% = 21 039.87+44 205,30+22 386.96+29 966.04+20 815.20+39541.97= 177 955,34 (toimiku kd I, lk 3). Seega, peale viiviste mahaarvamist, võlgneb kostja hagejale 2 635 930.46 krooni (arvutuskäik: 2 813 885.8-177 955.34=2 635 930.46 krooni). Arve nr 231129 summas 1 800 362.60 krooni muutus sissenõutavaks alates 15.06.2004. a (toimiku I kd, lk 40) ja seega ei saa seda 08.06.2004. a tasaarvestuse avaldusega tasaarvestada, sest nõude täitmise tähtaeg ei ole saabunud. Järgnevalt vaatles kohus, kas kostja poolt 08.06.2004. a hagejale esitatud nõue teenuste eest tasumiseks ja laopinna vabastamiseks, millega kostja lõpetas ka kauba hoiustamise lepingu nr 140901 alates 30.06.2004. a, saab käsitleda hoiulepingu ülesütlemisena kostja poolt. VÕS § 186 sätestab võlasuhte lõppemise alused. Antud säte sätestab üheks võlasuhte lõppemise aluseks ka lepingu ülesütlemise, mis on lepingu ühepoolne lõpetamise viis. Lepingu ülesütlemine vabastab lepingupooled edasisest täitmiskohustusest. Kohus märkis, et lepingu ülesütlemine ei lõpeta lepingut kui sellist, vaid lõppevad lepingu täitmise nõuded ja lepinguline võlasuhe kujundatakse ümber tagastusvõlasuhteks, mille sisuks on põhiliselt kohustused vastastikuseks tagasitäitmiseks. Oluline on ka see, et lepingu lõpetamine ülesütlemise vormis ei mõjuta selliste kokkulepete kehtivust, mis puudutavad sanktsioone lepingu rikkumise eest. VÕS § 890 sätestab, et kui hoidmise tähtaega ei ole kindlaks määratud, võib hoidja hoiulepingu igal ajal üles öelda ja nõuda, et hoiuleandja võtaks hoiule antud asja tagasi. Kui hoidmise tähtaeg on kindlaks määratud, võib hoidja nõuda asja tagasivõtmist enne tähtaja möödumist üksnes mõjuval põhjusel. Antud säte eristab hoidja poolt (ehk käesoleval juhul kostja poolt) hoiulepingu ülesütlemist tähtajalise ja tähtajatu hoiu korral. Olukorras, kus hoidmine on kokku lepitud tähtajalisena, on hoiuleandja arvestanud teatud ajavahemikuga

ning hoiulepingu alusel hoiule antud asja tagasivõtmise kohustus on seatud sõltuvusse asja tagasivõtmiseks mõjuva põhjuse olemasolust. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Antud säte tagab üldise võimaluse öelda kestvusleping (hoiuleping) üles (ehk lõpetada). Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. VÕS § 116 lg 2 p 2 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud pohlade hoiuleping, mille p 9 kohaselt oli leping sõlmitud kehtivusajaga kuni üks aasta, aga juhul kui lepingu kehtivuse lõppedes ei ole hoiuleandja (ehk hageja) kaupa välja viinud, pikeneb leping automaatselt ühe aasta võrra. Seega oli poolte vahel tähtajaline hoiuleping. Hageja ja kostja vahelise hoiulepingu nr 140901 p 6.3 järgi kohustus hoiuleandja (ehk hageja) maksma hoidjale (ehk kostjale) kasutatud hoiuteenuse eest 7 krooni/tonn ööpäevas vastavalt esitatud arvele 14 kalendripäeva jooksul arvates arve väljastamise kuupäevast. Kostja on esitanud hagejale arveid kauba hoiustamise kohta külmhoones – 2002. a esitas kostja hagejale järgmised arved: arve nr 220032 summas 26 432 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.03.2002. a); arve nr 220034 summas 55 534.30 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.03.2002. a); arve nr 220059 summas 29 264 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.04.2002. a); arve nr 220060 summas 39 171.30 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.04.2002. a); arve nr 220080 summas 28 320 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.05.2002. a); arve nr 220081 summas 53 798.60 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.05.2002. a), kokku summas 232 520.20 krooni. Hageja eelnimetaud arveid ei tasunud, mistõttu kostja esitas 08.06.2004. a hagejale nõude teenuste eest tasumiseks ja laopinna vabastamiseks. Sama avaldusega lõpetas kostja hoiulepingu nr 140901 ja kostja esitas samal ajal hagejale ka võlgnevuste tasaarvelduse avalduse, millega tasaarvestas oma nõude hageja nõudega. Eeltoodust tulenevalt ületas hageja oma kohustuse täitmise tähtpäeva (hageja ei tasunud hoiuarvete eest tähtaegselt), millest tulenevalt lõppes kostjal lepingu täitmise huvi. Tõlgendades VÕS § 116 lg 2 p 2 VÕS § 6 tähenduses selliselt, et lepingut rikkunud poolel ehk hagejal pidi eelnevalt selge olema, et kohustuse rikkumise korral võib teise poole ehk kostja huvi lepingu täitmise vastu üldse lõppeda. Selliseks tõlgenduseks annavad aluse sättes kasutatud sõnad „lepingust tulenevalt“, millest võib järeldada, et juba lepingu sõlmimisel (või hiljemalt enne rikkumist) tuli täpse täitmise huvi ka teise poole jaoks väljendada, kui hiljem sellele tugineda soovitakse. Seega on täitmise tähtaja vastu olev eriline huvi lepingut rikkunud poolele arusaadav. Seega tulenevalt eeltoodust, on täidetud lepingu ülesütlemise eeldused, kus hageja oli kostjale pohlade eest teatud perioodi arveid võlgu ja kostja tulenevalt sellest ütles lepingu oma tasaarvestuse avalduses 08.06.2004. a. üles ja teostas tasaarvestuse mustikate müügi eest võlgnetava summa osaga. Järgnevalt vaatles kohus poolte vahelist suhet peale hoiulepingu nr 140901 ülesütlemist kostja poolt. Siinjuures on oluliseks küsimuseks see, et kas poolte vahel peale hoiulepingu ülesütlemist hakkas kehtima mõni suuline leping. Kohus on sel eesmärgil soovinud võimaldada vande all kohtulikku ärakuulamist äriühingute seaduslikele esindajatele. Hageja seaduslik esindaja kohtuistungitele ei ilmunud.

Kohus leidis, et kostja esitas 08.06.2004. a hagejale nõude teenuste eest tasumiseks ja laopinna vabastamiseks ning sama avaldusega lõpetas kostja kauba hoiustamise lepingu nr 140901 alates 30.06.2004. a. VÕS § 890 sätestab hoidja õiguse nõuda asja tagasivõtmist. Kostja on hoiulepingu üles öelnud ja tulenevalt §-st 890 on kostjal õigus nõuda, et hageja vabastaks lao ja viiks oma marjad ära. Kostja märkis 08.06.2004. a nõudes (ehk ülesütlemise avalduses (toimiku I kd, lk 33)), et soovib lõpetada kauba hoiustamise lepingu alates 30.06.2004. a. Sellest saab järeldada, et kostja soovis, et hageja viiks oma marjad ära hiljemalt 30.06.2004. a. Kohus märkis, et hoiuleandja peab asja tagasi võtma, kui leping on üles öeldud ja hoiuleandja on nõudnud asja tagasivõtmist. Kui hoiuleandja ei täida asja tagasivõtmise kohustust, on tegemist võlausaldaja (ehk hageja) viivitusega VÕS § 119 tähenduses ning kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes ja hoidja (ehk kostja) võib kasutada hoiuleandja suhtes seaduses või lepingus ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Kohus juhtis tähelepanu ka sellele, et hoidja (ehk kostja) on kohustatud asja hoidma kuni asja tagasivõtmiseni või võtma kasutusele asja säilitamiseks seisundis, mis vastab lepingutingimustele üldise lepingujärgse kaitsekohustusena. VÕS § 119 lg 1 sätestab, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Arvestades seda, et kostja pidi marjad ära viima hiljemalt 30.06.2004. a, siis alates 01.07.2004. a sattus hageja VÕS § 119 järgi vastuvõtuviivitusse ning tegemist on kohustuste rikkumisega VÕS § 100 tähenduses ja kostja saab hageja suhtes kasutada vastavaid lepingus või seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid – nii saab kostja nõuda peale esimest tasaarvestust tekkinud hoiutasu arvete tasumist võlaõigusseaduse kahju hüvitamise § 115 alusel (kahju hüvitamine § 115 alusel ei nõua kehtiva lepingulise suhte olemasolu, piisab pooltevahelisest võlasuhtest). Nagu kohus eelnevalt märkis, et lepingu ülesütlemine ei lõpeta lepingut kui sellist, vaid lõppevad lepingu täitmise nõuded ja lepinguline võlasuhe kujundatakse ümber tagastusvõlasuhteks, mille sisuks on põhiliselt kohustused vastastikuseks tagasitäitmiseks. Oluline on ka see, et lepingu lõpetamine ülesütlemise vormis ei mõjuta selliste kokkulepete kehtivust, mis puudutavad sanktsioone lepingu rikkumise eest. Kohus analüüsis järgnevalt, et kas kostjal oli õigus keelduda pohlade väljaandmisest (ehk keelduda kohustuse täitmisest) VÕS § 111 alusel. VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Järgnevalt vaatles kohus VÕS § 111 kohaldamise eelduseid. Esmaseks eelduseks on see, et poolte vahel peab olema sõlmitud kehtiv leping, millest tulenevad poolte vastastikused põhikohustused. Käesoleval juhul on kostja lepingu üles öelnud 30.06.2004. a ja seega puudub alates 01.07.2004. a poolte vahel kehtiv leping. Seega on täitmata esimene eeldus kohustuse täitmisest keeldumiseks VÕS § 111 alusel. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et kostja on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.10.2008. a otsusele nr 3-2-1-80-08, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 111 lg 1 alusel esitatav vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel (toimiku I kd, lk. 176). Arvestades seda, et kostja on teinud oma nõudega tasaarvestust, siis ei saa kostja VÕS §-st 111 tulenevat kohustuse täitmisest keeldumise õigust kasutada, sest täitmine oli kindel – kui hageja hoiuarveid ei tasunud, tasaarvestas kostja need mustikate müügi arvega. Seega, isegi kui

poolte vahel oleks lepinguline suhe, ei saaks kostja kasutada VÕS §-st 111 tulenevat õigust keelduda kohustuse täitmisest. Kohus leidis, et kostja on viidanud asjaõiguslikule kinnipidamisõigusele (toimiku I kd, lk 96, vt ka lk 173), kuid antud sätted on alates 01.07.2003. a kehtetuks tunnistatud, seega jättis kohus selle tähelepanuta. Järgmisena analüüsis kohus, kuidas oleks pidanud toimuma marjade väljaandmine kostja poolt hagejale peale hoiulepingu ülesütlemist kostja poolt. Hageja sattus alates 01.07.2004. a VÕS § 119 järgi vastuvõtuviivitusse, sest lepingu ülesütlemisega kostja poolt pidi hageja marjad ära viima hiljemalt 30.06.2004. a. 27.09.2004. a faksi teel saadetud teatisega teatas hageja, et soovib 28.09.2004. a laadida 100 tonni pohli transportimiseks. Kostja hagejale pohli ei väljastanud. 02.11.2004. a kirja teel saadetud teatisega teatas hageja, et soovib laost 50 tonni pohli transportimiseks. 05.11.2004. a väljastas kostja hagejale 50 tonni pohli. Seega väljastas kostja hagejale pohlad 4-ndal päeval hageja poolt teatise esitamisest ja ei vajanud ette teatamist 30 päeva ega keeldunud pohlade väljastamisest ka muul alusel. Peale 05.11.2004. a jäi kostja lattu veel 50 tonni hagejale kuuluvaid pohli. 26.11.2004. a faksi teel saadetud teatise alusel teatas hageja, et soovib 29.11.2004. a laost välja võtta 50 tonni pohli transportimiseks. Samale teatisele on märgitud, et kahjuks on juhatuse esimees Raul Kets ja tootmisjuht Veljo Jalak puhkusel kuni 07.12.2004. a ning nende isikute korraldusteta pole deklarandil volitusi kaupa väljastada ja seega hagejale pohli ei väljastatud. VÕS § 23 lg 2 sätestab üldise koostöökohustuse, mille kohaselt võlgnik ja võlausaldaja peavad tegema koostööd, mis on teisele poolel vajalik oma kohustuse täitmiseks. Antud põhimõte on tuletatav ka VÕS §-st 6, mis sätestab õiguse üldpõhimõttena hea usu põhimõtte, mille kohaselt võlgnik ja võlausaldaja peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Siinkohal on oluline küsimus, et kas kostja on teinud endast kõik oleneva, et hageja saaks oma kohustuse täita. Kui kostja keeldus hagejale pohlade väljastamisest, siis oleks ta pidanud ka põhjendama, miks ta pohli ei väljastanud, kuid kostja selles osas hagejaga koostööd ei teinud. Kohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et hageja esitas pohlade äraviimise teatise faksi teel ja 30-päevase etteteatamise tähtajata, ei anna kostjale alust keelduda marjade väljaandmisest. Marjade väljaandmisest keeldumiseks ei anna alust ka see, et marjade väljastamiseks volitatud isikud s.o AS Saareki juhtkond viibis puhkusel. Kohus leidis, et tegemist on kostjast tuleneva alusetu viivitusega. Kohus märkis, et kostja ei ole hagejale 50 tonni pohli väljastanud kuni käesoleva hetkeni. Kohus osundas, et kostjal ei olnud õigus teostada hageja marjade suhtes kinnipidamisõigust VÕS § 111 alusel, sest selleks puudusid nõutavad eeldused. Kostja väidab, et marjad ladustati juba 2001. a ja ladustati lao kaugemasse otsa, et need ei segaks muid jooksvaid tegevusi ning tulenevalt spetsiifilisest ladustamiskorrast kostja laos ei ole võimalik kaupa välja anda lühema etteteatamistähtajaga, kui oli poolte vahel hoiulepingus kokku lepitud. Seega asus kostja seisukohale, et marju ei olnud tehniliselt võimalik väljastada kiiremini kui lepingus sätestatud 30-päevase etteteatamisajaga (toimiku I kd, lk. 174). Siin juhtis kohus tähelepanu sellele, et 05.11.2004. a väljastas kostja hageja poolt 02.11.2004. a kirja teel saadetud teatise alusel 50 tonni pohli. Seega väljastas kostja hagejale pohlad 4-ndal päeval hageja poolt teatise esitamisest ja ei vajanud ette teatamist 30 päeva ega keeldunud pohlade väljastamisest ka muul alusel. Kui kostja siiski väidab, et tal ei ole võimalik hageja pohli tehnilist nii kiiresti laost välja tuua, siis oleks pidanud kostja sellest hagejale ka teada andma ja läbirääkimiste kaudu koostööd tegema ning vajadusel määrama uue mõistliku tähtaja pohlade väljaandmiseks. Kostja ei ole hagejaga koostööd teinud, kuigi hageja korduvalt nõudis pohlade väljaandmist. Sellise käitumisega tekitas kostja olukorra, kus ta küll nõudis hagejalt kohustuse täitmist (pohlade äraviimist), kuid samal ajal keeldus pohlade väljaandmisest, põhjendamata

keeldumise aluseks olnud asjaolusid, mis ei olnud hagejale mõistetavad ja segasid tema ettevõtlust. Kohus asus seiskohale, et kostjal puudus alates 28.09.2004. a, mil kostja soovis laost välja võtta 50 tonni pohli ja millega lõppes hageja vastuvõtuviivitus, õiguslik alus pohli mitte väljastada ja arvestades seda, et kostja ei ole hagejaga koostööd teinud ega läbirääkimisi pohlade väljastamiseks pidanud, siis alates 28.09.2004. a puudus kostjal hagejale pohlade väljastamisest keeldumiseks alus. Kohus arvestas, et hageja aktsepteerib kostja esitatud arveid üksnes septembri lõpuni 2004, s.o arveni nr 4023. Kohus leidis, et käesolevas asjas ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud vaidlust hagejale kuulunud pohlade väljanõudmise kohta kostjalt 27.09.2004. a ning 26.11.2004. a esitatud teatiste alusel ja et kostja keeldus pohli hagejale välja andmast. Kostja on märkinud 21.01.2008. a esitatud vastuses, et 28.09.2004. a ja 29.11.2004. a ei olnud kostja pohli nõus välja andma, sest hageja on pohlade väljaandmist nõudnud faksi teel (toimiku I kd, lk 96). Seega on tegemist omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 tähenduses ja pooled on selles osas tõendamisest vabastatud. Sellest tulenevalt ei pea hageja esitama ka täiendavaid tõendeid selle kohta, et kostja keeldus pohli välja andmast. Järgnevalt vaatles kohus, kas kostja poolt esitatud vastuhagi kuulub rahuldamisele ja lahendas küsimused selle kohta, et kas ja millised tasaarvestuse avaldused on lubatavad ja millises osas ning mis ajani saab kostja oma nõuded hageja vastu tasaarvestada. Kostja esitas 16.09.2008. a vastuhagi hoiutasu väljamõistmiseks hagejalt alusetu rikastumise soorituskondiktsiooni regulatsiooni (VÕS §-d 1028-1036) alusel (toimiku I kd, tl 122,123). Esmalt märkis kohus, et seadus ei võimalda paralleelselt tugineda lepingu järgi üleantu tagastamisele ülesütlemise ja alusetu rikastumise sätete järgi. Alusetu rikastumise soorituskondiktsiooni regulatsiooni (VÕS §-d 1028-1036) saab kohaldada üksnes juhul, kui midagi anti üle teisele isikule õigusliku aluseta või kui see alus hiljem ära langes (§ 1028 lg 1). Ülesütlemise puhul ei lange aga saadu õiguslik alus (leping) ära (VÕS § 196 koostoimes §-ga 195 lg 2). Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust. Kohus on eelnevalt asunud seiskohale, et peale hoiulepingu ülesütlemist alates 01.07.2004. a sattus hageja VÕS § 119 järgi vastuvõtuviivitusse ning tegemist on kohustuste rikkumisega VÕS § 100 tähenduses ja kostja saab hageja suhtes kasutada seaduses või lepingus ettenähtud õiguskaitsevahendeid – nii saab kostja nõuda peale esimest tasaarvestust (08.06.2004. a) hoiutasu arvete tasumist VÕS §-s 115 reguleeritud kahju sätete alusel. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Vastuhagi lahendamisel on oluline, et VÕS § 115 järgi on kahju hüvitamise eelduseks see, et nõue oleks kehtiv selliselt, et sellele ei saa esitada vastuväidet. Käesoleval juhul on hageja aga esitanud tasaarvestuse vastuväite – nimelt kostja on oma nõuded hageja vastu tasaarvestanud (tasaarvestus toimus 13.12.2004. a) ja seega ei ole 01.10.2004. a. seisuga kostjal hageja vastu kehtivat hoiuarvete nõuet. Kohus arvestas, et hageja aktsepteerib kostja esitatud arveid üksnes septembri lõpuni 2004, s.o arveni nr 4023 (mis muutus sissenõutavaks alates 15.10.2004. a). Seega tulenevalt eeltoodust on kostjal VÕS § 115 alusel õigus kahju hüvitamisele ehk tasumata hoiuarvete hüvitamiseks kuni hoiuarveni nr 4023, mis muutus sissenõutavaks 15.10.2004. a. Kostja esitas hagejale 31.12.2004. a tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma järgmised hoiuarved: arve nr 231129 summas 1 800 362.60 krooni (muutus sissenõutavaks alates 15.06.2004. a); arve nr 231137 summas 28 320 krooni (muutus sissenõutavaks alates 15.07.2004. a), arve

nr 4007 summas 29 264 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.07.2004. a), arve nr 4015 summas 29 264 krooni (muutus sissenõutavaks alates 8.09.2004. a), arve nr 4023 summas 28 320 krooni (muutus sissenõutavaks alates 15.10.2004. a). Arved, mis on esitatud peale 01.10.2004. a ei kuulu tasaarvestamisele, sest kostjal puudub alates sellest hetkest kehtiv nõue hageja vastu. Kohus märkis, et § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused olid täidetud. Järgnevalt on oluline määrata ajahetk, mil tasaarvestuse poolte vastastikused nõuded lõppesid, et lahendada küsimus selle kohta, millise ajavahemiku eest pärast tasaarvestust saab kostja nõuda viivist. Kuna tasaarvestuse toimumise korral lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimise hetkest, lõppeb sama ajahetke seisuga viivisearvestus (VÕS § 197 lg 2) ja viivised, mis seonduvad ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa. Arve nr 231129 summas 1 800 362.60 krooni muutus sissenõutavaks alates 15.06.2004. a – antud arve ei kuulunud tasaarvestamisele 08.06.2004. a tasaarvestuse avalduse järgi, sest polnud tasaarvestuse ajal muutunud sissenõutavaks. 13.12.2004. a kostja poolt hagejale esitatud tasaarvestuse avalduses oli tasaarvestatuks loetud ka arve nr 231129, mis oli antud ajaks ka sissenõutavaks muutunud, seega algaks viivise arvestamine alates 15.06.2004. a, mil antud arve muutus sissenõutavaks. Oluline on siinjuures see, et mustikate müügitehing toimus 19.05.2004. a, siis tekkis arve nr 231129 tasaarvestuse olukord 15.06.2004. a, mil antud hoiuarve muutus sissenõutavaks ja sellest tulenevalt ei saa VÕS § 197 lg 2 järgi arvestada antud hoiuarvelt viiviseid. Sama kehtib ka arvete nr 231137, nr 4007, nr 4015, nr 4023 puhul – tasaarvestamise hetkeks on arvete sissenõutavaks muutumise hetk, mitte tasaarvestuse avalduse esitamise hetk ja sellest tulenevalt ei saa arvestada antud arvetelt viiviseid. Kohus märkis, et oluline ei ole tasaarvestuse avalduse esitamise hetk, vaid oluline on tasaarvestuse olukorra tekkimise hetk. Peale eeltoodud hoiuarvete tasaarvestamist 13.12.2004. a võlgneb kostja hagejale mustika müügiarve alusel 757 909.51 krooni. Arvestades seda, et 13.12.2004. a tasaarvestuse avaldusega tasaarvestas kostja oma nõude hageja nõudega ja et kostjal puudus õiguslik alus keelduda pohlade väljaandmisest, siis puudus kostjal õiguslik alus ka hoiuarvete hüvitamise nõudes, mis on esitatud peale 01.10.2004. a. Kohus märkis siinjuures ka seda, et VÕS § 111 ei oma asja lahendamisel tähendust, sest poolte vahel puudus kehtiv vastastikune lepinguline suhe ja sellest tulenevalt ei kuulu VÕS § 111 kohaldamisele. Isegi kui saaks antud sätet käesoleval juhul kohaldada, siis VÕS § 111 tulenevat vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväidet ei saa kostja kasutada, sest hagejapoolne täitmine oli kindel – kostja sai oma nõuded hageja nõudega tasaarvestada ja seda kostja aktiivselt ka tegi (selles osas vaadata ka käesoleva otsuse p 13.3). Peale 13.12.2004. a hoiuarvete tasaarvestamist võlgnes kostja hagejale mustika müügiarve alusel 757 909.51 krooni. Arvestades seda, et kostjal ei olnud õiguslikku alust keelduda marjade väljaandmisest alates 01.10.2004. a ja et kostja esitas 13.12.2004. a hagejale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas kostja oma nõuded ka kuni 01.10.2004. a, siis kostja edasised tasaarvestuse avaldused (30.06.2006. a, 20.12.2006. a, 7.09.2006. a esitatud tasaarvestuse avaldused) (toimiku kd I, lk. 73, 74, 75) tasaarvestamisele ei kuulu. Seega jääb kostja vastuhagi rahuldamata. Järgnevalt vaatles kohus, kas ja millisel alusel ning millises suuruses saab hageja nõuda kostjalt viiviseid tasumata mustikate müügiarvelt. Peale 13.12.2004. a hoiuarvete tasaarvestamist võlgnes kostja hagejale mustikate müügiarve nr 2 alusel 757 909.51 krooni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt

seadusjärgseid viiviseid alates 16.10.2004. a kuni hagi esitamiseni 28.09.2007. a, mis on kokku summas 208 928.64 krooni (hageja arvutuskäik viiviste osas – toimiku I kd, lk 4). Hageja viivisenõue kostja vastu on VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja taotleb ka TsMS § 367 alusel viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud välja mõista kostjalt viivis alates 29.09.2007. a, mille määraks on kehtiv Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Järgmisena analüüsis kohus, kas ja millisel alusel saab hageja nõuda kostjalt tühisõidu transpordikulude hüvitamist summas 44 000 SEK-i (Rootsi krooni ametlik vahetuskurss hagi esitamise ajal oli 1,66796 Eesti krooni), seega on summa 73 390.24 Eesti krooni. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 16.09.2008. a kostja poolt esitatud vastuväites oli kostja seisukohal, et kuivõrd poolte vahel lepinguline suhe lõppes 30.06.2004. a, siis puudub hagejal VÕS § 115 tulenev kahju hüvitamise nõue, kuivõrd tegemist on lepingulise kahju hüvitamise nõudega (toimiku I kd, lk 120). Kohus antud kostja seisukohaga ei nõustunud. Kahju hüvitamise nõude saab esitada kõigi olemasolevast võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumise korral, sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb lepingust või seadusest ning kas kohustus seisneb millegi tegemises või tegemata jätmises. Sellise nõude võib esitada ka juhul kui võlgnik viivitab lepingu ülesütlemise korral saadu üleandmisega. Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus võlausaldaja (ehk hageja) oleks olnud kohustuse kohase täitmise korral. Olle Svensson AB tellitud veokid käisid kostja laos külmutatud pohladel järel 29.10.2004. a ja 30.11.2004. a. Mõlema tühisõidu kohta on hagejale esitatud arve (toimiku I kd, lk 65, 66 (tõlked lk 107, 108) kokku summas 44 000 SEK-i ehk summas 4690.49 eurot, sest kostja keeldus hagejale külmutatud pohli välja andmast ja sellest tulenevalt ei saanud hageja müügitehingut lõpule viia. 22.12.2004. a tagastas hageja Olle Svensson AB-le tasutud müügihinna 85 000 eurot. Nii 29.10.2004. a kui ka 30.11.2004. a tehtud sõitude ajal kostja lattu pohlade pealelaadimiseks puudus kostjal hagejale pohlade väljastamisest keeldumiseks alus ja seega oli hagejal õigus kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Kohus märkis, et hageja ei pea esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et kostja keeldus pohli välja andmast (selles osas vaadata käesoleva otsuse p 14.3.). Kui kostja ei oleks rikkunud kohustust pohlad hagejale 29.10.2004. a kui ka 30.11.2004. a välja anda, siis ei oleks hageja pidanud veokite tühisõitude eest tasuma. Seega, tuginedes VÕS § 127 lg-le 1 ja lg-le 4 kohustub kostja kahju tekitajana hüvitama tema rikkumisest tulenevad, st sellega põhjuslikus seoses olevad kahjulikud tagajärjed. Kohustuse kohase täitmise korral kostja poolt ei oleks hagejale 73 390.24 krooni (4690.49 eurot) kahju tekkinud, seega kuulub eelnimetatud summa kostja poolt hüvitamisele. Kohus märkis ka seda, et iseenesest on majanduskäibes üldreeglina alati mõistlikult ettenähtav, et võlgnikupoolne (ehk kostjapoolne) kohustuste rikkumine võib omakorda kaasa tuua võlausaldaja (ehk hageja) vastutuse oma lepingupartnerite ees. Kohus märkis ka seda, et põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena kahju tekitaja teo ja tagajärje (kahju) vahel, st tekkinud kahju ei pea igal juhul

olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille kahju tekitaja oma tegevusega loob. Eeltoodud põhjendustel kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele kahjuhüvitis summas 73 390.24 Eesti krooni ehk 4690.49 eurot. Järgmisena vaatles kohus, kas ja millisel alusel saab hageja nõuda 85 000 eurot kahju hüvitamist kostjalt kohustuse täitmise asemel. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 2 sätestab, et kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Sama lõike teine lause sätestab, et kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Kohus selgitas, et täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmine tähendab õigusteoorias seda, et võlausaldaja on kaotanud huvi primaarse soorituse, s.o kohustuse täitmise vastu ja soovib edaspidi vaid seda, et talle hüvitataks rikkumisest tekkinud kahju. Siin peaks võlausaldaja saama esmajoones raha maksmise läbi asetatud täitmisega võrreldavasse positsiooni. Nii muutub sellise kahju hüvitamise nõudmisel kohustuse täitmisele suunatud võlasuhe kahju hüvitamise võlasuhteks. Järgnevalt vaatles kohus kahju hüvitamise eelduseid VÕS § 115 järgi. Esmalt peab poolte vahel olema kehtiv võlasuhe, eksisteerima kohustuse rikkumine. Käesoleval juhul on kostja hagejale külmutatud pohlade välja andmisest alusetult keeldunud (vaata selles osas kohtu eeltoodud seisukohta) ja sellega rikub kostja oma kohustust pohlad hagejale välja anda. VÕS § 115 lg 2 teine lause sätestab täitmise asemel kahju hüvitamise nõude eseme tagastamise kohustuse rikkumisel. Antud sätte kohaselt saab kahju hüvitamist nõuda eseme tagastamise asemel, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi tagastamise vastu. Lepingu ülesütlemise järel nõudis hageja 27.09.2004. a ja 26.11.2004. a teatiste alusel kostjalt külmutatud pohlade väljaandmist, kuid kostja keeldus alusetult pohli välja andmast, mistõttu kaotas hageja võimaluse pohlad edasi müüa soodsalt Olle Svensson AB-le ja seeläbi on hageja kaotanud ka huvi pohlade tagastamise vastu. Hageja on pohlade vastu huvi kaotanud ka seetõttu, et hageja ei tegele enam marjadega kauplemisega ja marjade realiseerimistähtaeg võib olla möödunud. Siinjuures on oluline ka see, et kostja ei ole hagejale alates 2004. a kuni käesoleva hetkeni, s.o 2011. a külmutatud pohli väljastanud. Sellest tulenevalt saab eeldada, et ka kostjale on eeldatavasti mõistlikult arusaadav, et hageja enam pohli ei soovi. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. 27.09.2004. a teatise alusel nõudis hageja 100 tonni pohli, kuid kostja neid ei väljastanud, misjärel 28.09.2004. a saatis Advokaadibüroo Concordia nõude (toimiku kd I, lk 60, 61, 111, 112) pohlad välja anda, soovides asja lahendada kokkuleppel kohtuväliselt, kuid kostja pohli siiski ei väljastanud. 02.11.2004. a teatise alusel nõudis hageja kostja laos olevast 100 tonnist pohladest 50 tonni, mille kostja ka väljastas. 26.11.2004. a teatise alusel nõudis hageja ülejäänud 50 tonni pohlade väljastamist, kuid kostja pohli ei väljastanud. Kuivõrd hageja on korduvalt oma pohli kostjalt välja nõudnud, kuid kostja on keeldunud, siis asus kohus seisukohale, et hageja on kostjale andnud tähtaja kohustuse täitmiseks. Kui kostja väidab, et antud tähtaeg on ebamõistlik, siis VÕS § 114 lg 1 lause 3 järgi loetakse tähtaeg pikenenuks mõistliku tähtajani. Kuid kostja keeldus pohli üldse välja andmast ega püüdnud oma kohustust ka edaspidi täita (nt läbirääkimiste kaudu). Nagu eelpool mainitud, on rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustust poleks rikutud. Nii tuleb kahjustatud isik kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamisega asetada olukorda, kus ta oleks eelduslikult olnud, kui teine pool oleks kohustust korrektselt täitnud. Kui kostja oleks täitnud omapoolset kohustust külmutatud pohlad 28.09.2004. a ja 26.11.2004. a teatise alusel välja anda, siis ei oleks hageja müügitehing Olle Svensson AB-ga ära jäänud ja hageja oleks saanud pohlade müügist 85 000 eurot (tõendatud – toimiku kd I, lk 68). Eeltoodud põhjendustel kuulub kostja poolt hagejale täitmise asemel hüvitamisele kahjuhüvitis summas 85 000 eurot. Järgnevalt vaatles kohus, kas ja millisel alusel saab hageja nõuda kostjalt viiviseid kahju hüvitamise (85 000 euro) nõudelt. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja nõudis kostjalt saamata jäänud tulu (mis seisneb keskmises tavapärases intressis) väljamõistmist kahjuhüvitiselt, s.o 85 000 eurolt alates 1.01.2005. a kuni 30.06.2007. a (toimiku kd I, lk 6), mis on kokku summas 105 997.89 krooni. Olemuslikult on antud hageja nõude näol tegemist viivise nõudega VÕS § 113 tähenduses. Arvestades seda, et hageja esitas kahju hüvitamise nõude kohustuse täitmise asemel kohtumenetluses (hagiga), siis VÕS § 113 lg 2 järgi ei ole hagejal õiguslikku alust saada kahjunõudelt viiviseid enne hagi esitamist ja sellest tulenevalt jättis kohus selles osas hagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3) oli apellandil õigus keelduda marjade väljastamisest VÕS § 111 alusel ka tagastusvõlasuhte raames. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 111 on kohaldatav ka tagastusvõlasuhtes. Samas eitab maakohus ka kostja sisulist õigust tugineda VÕS § 111 sätestatule. Tõlgendades eelnevalt viidatud maakohtu seisukohta, nähtub sellest, et maakohus on järjekordselt käsitlenud kostja kohustust tasuda mustikate müügihind tagatisena (sama vea tegi maakohus ka 12.01.2009. a otsuses), kuivõrd teised VÕS § 111 lg 1 loetletud alused langevad selgelt ära - hageja ei täitnud oma kohustust ega tasunud hoiutasu, samuti ei pakkunud hageja hoiutasu maksmist ega ka kinnitanud, et ta hoiutasu maksmise kohustuse täidab. Samas on täiesti väär ka maakohtu seisukoht tagatise olemasolu kohta ning see on eelnevalt ka ringkonnakohtu poolt ümber lükatud. Kostjal hageja ees mustikate ostmisest tuleneva rahalise kohustuse olemasolu ei välista VÕS § 111 lg 1 kohaldamist. Maakohtu järeldus on vastavas osas põhistamata ning vastuolus nii seaduse kui ka eelnevalt samas küsimuses ringkonnakohtu poolt antud seisukohaga; 4) kehtib 14.09.2001. a hoiulepingus sätestatud marjade väljastamise kord VÕS § 188 lg 3 alusel ka tagastusvõlasuhte raames. Kostjal oli seadusest tulenev õigus keelduda marjade väljaandmisest kuni hageja poolt hoiutasu maksmiseni. Samas rõhutab kostja veelkordselt ka seda, et marjade väljastamine hageja poolt soovitud viisil ei olnud ka tehniliselt võimalik. Pooled leppisid hoiulepingus kokku, et marjade väljastamine toimub 30-päevase kirjaliku etteteatamisega. VÕS § 188 lg 3 järgi ei mõjuta taganemine lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist. Sama säte kohaldub analoogia korras ka lepingu ülesütlemisele. Asja üleandmise kord on just selline lepingutingimus, mis jääb reguleerima asja üleandmist ka pärast lepingu lõppu, mistõttu VÕS § 188 lg 3 alusel tuleb 14.09.2001. a hoiulepingus sätestatud asja üleandmise korrast lähtuda ka tagastusvõlasuhte raames. Apellant leiab, et tema poolt 08.06.2004. a teate esitamine ei tähenda, et pooled ei oleks pidanud järgima 14.09.2001. a lepingus sätestatud kaupade väljastamise korda. Viidatud korra eesmärk oli tagada kummagi poole õiguste kaitse ning vältida olukorda, et kaup võidaks väljastada isikule, kellel selleks õigus puudub. Nimetatud põhjusel oli apellandi poolt marjade väljastamise nõude esitamisel vajalik ka korrektse volikirja esitamine ning apellant ei pidanud võimalikuks marjade väljastamist kõigest vastustaja poolt 26.11.2004. a faksi teel saadetud teate alusel. Selle põhjuseks oli asjaolu, et pooled olid eelnevalt selgelt ja üheselt mõistetavalt kokku leppinud, et faksi teel esitatud teate alusel marju ei väljastata; 5) on Olle Svennson AB kahju hüvitamise nõue tõendamata. Kohus on jätnud tähelepanuta kahju hüvitamise nõude esmase eelduse - kahju olemasolu. Hageja ei esitanud maakohtus ühtegi tõendit selle kohta, et Olle Svensson AB veoautod oleksid ka tegelikult kostja laos käinud, mistõttu ringkonnakohtu järeldus on jätkuvalt kehtiv. Ühtlasi on samas asjas kõrgema kohtu poolt antud juhtnöörid madala astme kohtule siduvad, mistõttu olukorras, kus hageja enda väite tõendamiseks ühtegi uut tõendit ei esitanud, puudus maakohtul ka alus asuda ringkonnakohtu seisukohti ümber hindama; 6) on maakohus täitmist asendava kahju hüvitamise nõude lahendamisel valesti kohaldanud diferentsihüpoteesi. Maakohus on rahuldanud hageja nõude 85 000 euro ulatuses leides, et tegemist on summaga, mis vastab VÕS § 127 lg 1 sätestatud diferentsihüpoteesi kohaldamisele. Kostja leiab, et kahju hüvitamise nõude põhjendatuse korral oleks ainus mõeldav kahjuhüvitis marjade väärtus mitte ärajäänud tehingu maksumus. Nimetatud summast tuleks VÕS § 127 lg 5 alusel veel maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Antud juhul seisnevad vastustaja poolt säästetud kulud selles, et ta ei pidanud Olle Svensson AB-le pohli üle andma

ning need jäid jätkuvalt vastustaja omandisse. VÕS § 127 lg 1 sätestatud diferentsihüpoteesist lähtuvalt puudub igasugune põhjus leida, et vastustaja oleks kannatanud kahju summas 85 000 eurot, kuivõrd tema hüvede olukord nii enne kui pärast tehingu ärajäämist oli sama; 7) ei kuulu hageja põhinõuete põhjendamatuse tõttu ka kõrvalnõuded rahuldamisele, eelkõige viivisenõuded; 8) kuna apellandil oli õigus vastustajale kaupa mitte väljastada ning selline keeldumine ei oma õigust lõpetavat toimet, siis on apellandil jätkuvalt õigus nõuda marjade hoiustamise eest tasu. Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda senisest kokku lepitud tasust 7 krooni ööpäevas iga ladustatud tonni marjade eest. Juhul, kui lugeda, et kirjalik leping on poolte vahel lõppenud, siis tuleb see võtta aluseks hoiutasu suuruse arvestamisel kui lähim analoogiline leping samade asjaolude kohta. Analoogia korras kohalduvad viidatud sätted ka tagastusvõlasuhtele ning VÕS § 191 lg 2 lähtuvalt on ka tagastusvõlasuhte raames teisel lepingupoolel kohustus hüvitada lepingupoole poolt lepinguesemele tehtud vajalikud kulutused - antud juhul kulutused marjade säilitamiseks külmlaos; 9) on maakohus muuhulgas valesti käsitlenud ka pooltevahelisi tasaarvestusi. Apellant selgitab, et kohus ei ole järginud tasaarvestuse materiaalõiguslikke eeldusi. 08.06.2004. a tasaarvestusavalduse tegi AS Saarek CES Kaubanduse OÜ-le mitte vastupidi. Seega tuleb AS Saarek nõuet käsitleda aktiivnõudena ja CES Kaubanduse OÜ nõuet passiivnõudena. Sealjuures VÕS § 197 lg 1 kohaselt ei ole tasaarvestuseks nõutav, et mõlemad nõuded oleksid sissenõutavad. Sissenõutav peab olema ainuüksi aktiivnõue - antud juhul AS Saarek hoiutasu nõue - ning passiivnõude osas piisab, et tasaarvestaval poolel (st aktiivnõude omanikul) on õigus vastav kohustus täita. Rahalise kohustuse puhul on ennetähtaegne täitmine vastupidise kokkuleppe puudumisel alati lubatud, mistõttu AS-1 Saarek oli õigus täita ka arve nr 231129 ennetähtaegselt. Lisaks sellele esitas kostja hagejale veel kaks tasaarvestusavaldust vastavalt 13.12.2004. a ja 30.06.2006. a. Nende tasaarvestuste kehtivuse eelduseks on see, et AS-1 Saarek oli CES Kaubanduse OÜ vastu sissenõutav hoiutasu nõue, mida käsitleme alljärgnevalt vastuhagi juures. Eeldusel, et kostjal oli õigus nõuda hagejalt hoiutasu, on vastavalt ka järgnevad pärast 08.06.2004. a tehtud tasaarvestused kehtivad; 10) on AS Saarek vastuhagis esitatud hoiutasu nõude aluseks käsundita asjaajamise sätted, mille maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Kostja tugines enda vastuhagis lepingulisele tasunõudele ning alternatiivselt käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 jj) mitte soorituskondiktsiooni regulatsioonile. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätestatut, mille kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud; 11) kuulub vastuhagi rahuldamisele. Apellant on seisukohal, et tal on marjade hoiustamise eest tasunõue lepingulisest suhtest lähtuvalt. Käsundita asjaajamiseks on vajalik see, et oleks täidetud vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 toodud alternatiivsetest eeldustest. Antud juhul on ilmselge, et hagejale kuuluvate marjade kaitsmine hävimise eest vastab hageja huvidele ning on tema kasuks, tagades talle kuuluvate väärtuste säilimise. Teiseks on hageja marjade hoidmise ka konkludentselt heaks kiitnud, avaldamata soovi marjade hoidmist lõpetada. Antud juhul on kostja kulutusteks olnud tema enda laopinna hõivatus, kuivõrd ta oleks saanud seda samal ajal kasutada kas iseenda tarbeks või rentides laopinda välja mõne kolmanda isiku kasuks. Lisaks sellele kätkeb kergesti riknevate asjade, nagu marjad seda on, hoidmine külmlaos endas hoidja kulutusi elektri ja külmutusseadmete hoolduse ja käigushoidmise näol. Teiseks võib VÕS § 1023 lg 2 alusel oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Seega on antud juhul kostjal

hageja vastu ka mõistliku tasu maksmise nõue. Esialgses 2001. a sõlmitud hoiulepingus oli hoiutasuks sätestatud 7 krooni (0,447 eurot) iga tonni hoidmise eest ööpäevas. Kostja on seisukohal, et selline summa katab nii hoiustaja kulutused hagejale kuuluvate kaupade säilitamisel, kui on sinna sisse arvestatud ka mõistlik tasu sellise teenuse osutamise eest. AS-1 Saarek on õigus nõuda marjade hoiutasu ka kahju hüvitamise sätete alusel. Kostja on seisukohal, et isegi kui eeldada maakohtu seisukohtade õigsust - hoiuleping lõpetati ülesütlemisega ning alates 30.06.2004. a kehtib poolte vahel tagastusvõlasuhe - on kostjal õigus hoiutasule kahju hüvitamise nõudena ka pärast 01.10.2004. a.

6) asjaolu, et apellant on väidetavalt hoidnud vastustajale kuulunud külmutatud pohli ilma vastustajapoolse soovita, ei anna apellandile alust nõuda hoiutasu; 7) möönab vastustaja, et kohus ei ole selgitanud, miks ta ei kohalda käsundita asjaajamise regulatsiooni, ent samas on kohus selgitanud, et ülesütlemise puhul, erinevalt lepingu tühisusest või tühistamisest, millisel juhul tuleb kohaldada kas käsundita asjaajamise regulatsiooni või alusetu rikastumise regulatsiooni, ei lange saadu õiguslik alus ära ning seetõttu kohaldatakse lepingulise suhte kohta käivat regulatsiooni. Sellest tulenevalt ei leia vastustaja, et kohus oleks rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ning põhjendatuse nõuet. Vaatamata eeltoodule peab vastustaja vajalikuks märkida, et antud juhul ei oleks saanud apellandi alternatiivset nõuet, millise puhul apellant toetus käsundita asjaajamise regulatsioonile, rahuldada käsundita asjaajamise eelduste puudumise tõttu. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja ei ole asjaajamist heaks kiitnud. Kuna vastustajal puudus seoses apellandi poolse põhjendamatu keeldumisega võimalus külmutatud pohli müüa, siis ei olnud vastustajal VÕS § 115 lg 2 kohaselt enam huvi marjade tagastamiseks st, et tal puudus ka soov, et apellant viimasele hoiule antud marjade hoiustamist jätkaks. Marjade hoidmise jätkamisega ei täitnud apellant ülalpidamiskohustust ega olnud apellandi käitumine oluline avalikes huvides. Kuna ei olnud täidetud ükski VÕS § 1018 lg 1 punktides 1-3 toodud eeldus, siis ei ole tegemist käsundita asjaajamisega ning apellandil puudusid VÕS § 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

VÕS § 197 lg 1 kommentaari refereerides märgib ringkonnakohus selgitavalt apellandile, et tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole (kostja) teise poole vastu suunatud nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel (hagejal) on nõue tasaarvestava poole vastu (sõltumata sellest, kas selle (hageja) nõude täitmise tähtaeg on saabunud või mitte).

kostja olukorra, kus keeldudes ladustatud kauba väljaandmisest kasvatas ta laoteenuse osutamise eest esitatavate arvetega hageja võlga, et seda enda võlaga tasaarvestada. Ringkonnakohtu arvates peavad majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud toimima majanduslikult põhjendatud viisil ja TsÜS § 138 lg 2 teise alternatiivi kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja ütles laolepingu üles ja esitas avalduse laopinna vabastamiseks alates 30.06.2004 (I kd lk 32) ning hageja ei vabastanud laopinda ja sattus vastuvõtu viivitusse, siis mõistliku aja möödudes tekkis kostjal õigus hoiustamise asemel vallasasi (pohlad) müüa VÕS § 125 lg 1 p 3 alusel. VÕS § 125 lg 1 p 3 kohaselt võib hoiustamise asemel võlgnik käesoleva seaduse § 120 lõikes 1 nimetatud juhul, samuti juhul, kui vallasasja üleandmine võlausaldajale ei ole võimalik võlgnikust mitteoleneval põhjusel, võlgnetava vallasasja mõistlikul viisil müüa, kui asja säilitamine või hoidmine põhjustaks põhjendamatult suuri kulutusi;

bilansilise väärtuse 968 000 kr (61 866,48 €). Nimetatud summa annab ühe kilo pohlade hinnaks 1,24 €, mis on ligilähedane kostja esindaja poolt pakutud hinnale. Hageja ei ole asjas esitanud tõendeid, milline oli konkreetsete marjade vanus ja väärtus lepingu lõppemise ajal. Poolte vahel sõlmitud lepingust tuleneb, et marjad olid kostja juures hoiul juba enne seda kui hageja nende omanikuks sai. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus tõendatud kaubakahju suuruseks 61 866,48 €.

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.