Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagiavaldus LEOÜ (hageja) esitas 20.04.2011.a Pärnu Maakohtule hagiavalduse TN (kostja I) ja AA (kostja II) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 27.05.2008.a müügilepingu, mille alusel ostis kostja I tolmuimeja hinnaga 21 000 krooni. Samaaegselt sõlmiti hageja, kostja I ning SF OÜ vahel järelmaksuleping, millega hageja loovutas järelmaksu summade nõudeõiguse SF OÜ-le. Kuna kostja I ei täitnud osamaksete tasumise kohustust, loovutas SF OÜ 28.01.2009.a nõude kostja I vastu hagejale. Kosja I võlgneb hagejale põhivõlana 1304,76 eurot. Järelmaksulepingu kohaselt kohustus kostja I tasuma intressi 11 % aastas. Kostja I on lepinguliste kohustuste täitmisega viivitanud alates 29.01.2009.a kuni 19.04.2011.a ning võlgneb intressidena 316,29 eurot. Järelmaksulepingust tulenevaid kostja I kohustusi käendas kostja II. Kostja II vastutuse maksimumsummaks oli 1592,09 eurot (24 754,40 krooni). Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt I välja mõista 1621,05 eurot. Sellest summast 1592,09 eurot palus hageja välja mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt. 30.12.2011.a määrusega edastas Pärnu Maakohus asja kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule. Kostja vastuväited Kostja I hagi suhtes seisukohta ei esitanud. Kostja II vaidles hagile vastu. Käendusleping on tühine, kuna puudub käendaja vastutuse maksimummäär. Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja kostja I sõlminud 27.05.2008.a müügilepingu, millega kostja I ostis tolmuimeja hinnaga 21 000 krooni. Samal päeval on hageja, kostja I ja SF OÜ sõlminud järelmaksulepingu, millega kostja I kohustus tasuma tolmuimeja eest SF OÜ-le 24 kuu jooksul. Esimeseks maksepäevaks oli 10.07.2008.a. Lisaks tuli kostjal I tasuda intressi 11 % aastas. 28.01.2009.a teatega on SF OÜ loovutanud järelmaksulepingust tuleneva nõude hagejale. Kostja I ei vaidlustanud hagis väidetut, et tal on tasumata tolmuimeja eest 1304,76 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1304,76 eurot. Järelmaksulepingus on lepitud kokku intressis 11 % aastas. Kohus on seisukohal, et intressi saab hageja nõuda kuni lepingu lõppemiseni, s.o kuni 10.06.2010.a. Pärast lepingu lõppemist

on hagejal õigus nõuda viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. Viivist ei ole aga hageja nõudnud. Seega tuleb kostjalt I välja mõista intress ajavahemiku 29.01.2009.a kuni 10.06.2010.a eest summas 192,66 eurot. Seega kuulub hagi kostja I vastu rahuldamisele osaliselt ning kostjalt I tuleb hageja kasuks kokku välja mõista 1497,42 eurot. Järelmaksulepingust nähtuvalt on kostja II võtnud kohustuse vastutada solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kohustuste eest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on käenduslepinguga. VÕS § 143 lg 1 (käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestas, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 34 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tulenevalt VÕS § 143 lg 2, tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas antud juhul kokkulepitud ei ole. Hageja on märkinud, et kostja II vastutuse maksimumsuuruseks on 24 754,40 krooni. Ilmselt on hageja pidanud sellega silmas järelmaksulepingus märgitud krediidi brutohinda. Kohus leiab, et järelmaksulepingus märgitud krediidi brutohinda ei saa võrdsustada käendaja vastutuse maksimumsummaga. VÕS § 143 lg 2 mõtte kohaselt peab vastutuse maksimumsumma olema selgelt märgitud ehk käenduslepingust peab käendaja jaoks ühemõtteliselt nähtuma tema vastutuse maksimaalne suurus. Kuna käesoleval juhul see nii ei ole, siis on käendusleping tühine ning hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleb hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja I vastu, jätta 92 % ulatuses kostja I kanda ja 8 % ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja II vastu, jätta hageja kanda. Kostja I menetluskulud tuleb jätta 92 % ulatuses tema enda kanda ja 8 % ulatuses hageja kanda. Kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.