2-09-5581/123 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Taivo Israel 09.08.2006. a hüpoteeklaenu lepingu nr 16913, mille alusel laenas hageja Taivo Israelile 950 000 krooni (tl 6-19, kd I). 22.05.2007. a sõlmisid nimetatud isikud lepingu uue redaktsiooni. 20.06.2007. a sõlmisid hageja ja Tarvo Israel käenduslepingu, mille alusel vastutab Tarvo Israel käendajana Taivo Israeli laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest maksimumsummas 500 000 krooni (tl 20-21, kd I). 22.05.2007. a sõlmisid hageja ja Milvi Israel käenduslepingu, mille alusel vastutab Milvi Israel käendajana Taivo Israeli laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest maksimumsummas 931 000 krooni (tl 22-23, kd I). Hageja ja Krista Jõesaar sõlmisid 05.07.2007. a käenduslepingu, mille alusel vastutab Krista Jõesaar käendajana Taivo Israeli laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest maksimumsummas 700 000 krooni (tl 24-25, kd I). Alates 2007. a oktoobrist tekkisid Taivo Israelil viivitused lepingust tulenevate laenumaksete tasumisel. Hageja edastas Taivo Israelile võlateated 26.10.2007. a ning 07.02.2008. a, milles nõudis lepingu korrektset täitmist. 07.10.2008. a edastas hageja kostjatele lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuna kostjad ei reageerinud, ütles hageja lepingu üles 24.10.2008. a. Hageja palus välja mõista kõikidelt kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 500 000 krooni laenulepingust nr 16913 tulenev võlgnevus – põhivõlg 875 594.93 krooni, intressivõlg 60 584.04 krooni, viivis 93 589.65 krooni, leppetrahv 1600 krooni. Lisaks palus hageja välja mõista viivise 0.1% põhinõudelt päevas alates 05.02.2008. a kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus Krista Jõesaare vastuhagi jätta rahuldamata (tl 127-129, kd I). Vastuhagi on hageja jaoks arusaamatu kuna nimetatud vastuses väidetakse samaaegselt nii seda, et Krista Jõesaar ei ole käenduslepingut sõlminud kui ka seda, et sõlmitud käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Nimetatud väited on teineteist välistavad. VÕS § 142 lõike 4 kohaselt ei sõltu käenduslepingu kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. 04.05.2010. a esitas hageja hagiavalduse täpsustuse. Uueks täpsustatud põhisummanõudeks oli 750 410,25 krooni. Hageja nõue kostjate vastu kõrvalnõuete osas jäi endiseks (tl 177-178, kd I). 08.02.2011. a esitas hageja vastuse kostja täpsustusele (tl 41-44, kd II). Asjaolu, et menetluse käigus on kostjad Taivo Israel, Tarvo Israel ja Milvi Israel hagejaga sõlminud kompromissilepingu ei tähenda seda, et hagejale oleks tema poolt tasutud riigilõiv tagastatud. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et käendusega tagatud laenulepingust nr 16913 tulenev kohustus oleks lõppenud. 29.06.2011. a täiendas hageja hagiavaldust kõrvalnõuete osas – lisaks põhivõlgnevusele 43 33.10 eurot palus hageja välja mõista ka sissenõutavaks muutunud viivise 9384.85 eurot ning viivise alates 01.07.2011. a kuni põhinõude täieliku tasumiseni (tl 95-96, kd II).

5.Tartu Maakohus rahuldas 06.09.2011. a otsusega AS Eesti Krediidipank hagi Krista Jõesaare vastu ja jättis rahuldamata Krista Jõesaare vastuhagi AS Eesti Krediidipank vastu. Kohus mõistis välja Krista Jõesaarelt AS Eesti Krediidipank kasuks 05.07.2007. a käendusega tagatud laenulepingust (nr 16913) tuleneva kohustuse täitmiseks 43 332.10 eurot, perioodil 30.11.2008. a - 30.06.2011. a sissenõutavaks muutunud viivise 9384.85 eurot ja viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 01.07.2011. a kuni põhikohustuse (43 332.10 eurot) täieliku tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud Krista Jõesaare kanda. Kohus leidis asja arutamise põhjal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad 05.07.2007. a käenduslepingu (tl 24) kehtivuse üle. Kostja on menetluse kestel esitanud vastuolulisi seisukohti lepingu kehtivuse osas, sh kinnitanud, et ei ole lepingut allkirjastanud. Hageja on menetluse jooksul jäänud kindlaks lepingus sätestatud tingimuste juurde ning taotlenud kostjalt võla väljamõistmist. Kostja kohustus tasuda käenduslepingust tulenev võlg tuleneb VÕS § 142 lg-st 1, mille kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Antud juhul on pooled sõlminud 05.07.2007. a lepingu (tl 24), mille kohaselt on kostja vastutuse piirmäär 700 000 krooni, kirjeldatud on käendatav kohustus ning põhivõlgniku isik. Vastutuse ajalist kehtivust ei ole pooled piiranud. Lepingule on allakirjutanud pooled, kostja vastuväide allkirja võltsituse kohta on ümber lükatud ekspertarvamusega (tl 160). Hageja on menetluse kestel vähendanud kostja vastu suunatud põhinõuet tagatisvara müügist saadu võrra. Hageja lõplikuks nõudeks kostja vastu on (2 kd tl 95) käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmine põhinõude osas summas 43 332.10 eurot, viivitusintress seaduses sätestatud määras perioodi 30.11.08. a – 30.06.11. a eest summas 9 384.85 eurot, viivitusintress kuni kohustuse täieliku täitmiseni alates 01.07.2011. a. Samuti esitas hageja

nõude menetluskulude jätmiseks kostja kanda. Kuna Krista Jõesaar ei ole hageja esitatud nõude suurust vaidlustanud, ei pea kohus vajalikuks nõude ulatust sisuliselt analüüsida. TsMS §5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus on määrusega 28.05.2010. a kinnitanud kompromissi hageja ja põhivõlgniku ning kahe teise käendaja vahel (1 kd tl 186-187). Määrus on jõustunud. Hageja esindaja seletuste kohaselt ei ole kohustatud isikud kompromissi tingimusi nõuetekohaselt täidetud. Kohus leidis, et kompromissi sõlmimine ja esialgsete lepingute muutmine hageja ja kolmandate isikute vahel ei vabasta käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest kostjat. VÕS § 145 lg 4 välistab üksnes käendaja vastutuse suurenemise põhivõlgniku hilisemate tehingute tõttu, kuid käenduse lõppemise alused on ammendavalt toodud VÕS § 153 lg-s 1. Kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mille alusel saaks lugeda käenduse lõppenuks. Kreeditori kokkulepped põhivõlgniku ja teiste käendajatega on iseseisvad kahepoolsed lepingud ning ei ole üldjuhul teineteisest sõltuvad. Antud juhul tuleneb kostja vastutus hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingust, mille täitmine on pooltele kohustuslik VÕS § 76 lg 1 kohaselt. Kostjal oli võimalus menetluse kestel ühineda kompromissiga, mille sõlmisid hageja ja teised menetluses osalenud kostjad. Kompromissi sõlmimine on põhimõtteliselt võimalik ka hiljem, kuid käesolevalt on tekkinud olukord, kus põhivõlgnik ning kaks ülejäänud käendajat on oma kohustused hageja ees ümber kujundanud ning saavutanud soodsama maksegraafiku. Kostja Krista Jõesaar peab käendajana vastutama hageja eest käenduslepingus (sõlmitud 05.07.2007. a) sätestatud tingimustel, kuna pooled ei ole selle lepingu tingimusi seni muutnud. Hageja õigus pöörata nõue valikuliselt iga võlgniku vastu tuleneb VÕS § 145 lg-st 1, mille kohaselt põhivõlgnik ja käendajad vastutavad solidaarselt. Kristja Jõesaare vastutuse eripära seisneb üksnes piirmäära olemasolus. Oma nõude maksmapanemisel on hageja soovinud teiste võlgnikega sõlmida kokkuleppe (kompromissi) kohustise täitmise osas, kostjaga taolist kokkulepet saavutatud ei ole ning seetõttu tuleb kostja vastutuse kindlaksmääramisel lähtuda esialgsest käenduslepingust. Kostja on lisaks allkirja võltsitusele esitanud hagile hulgaliselt teisi vastuväiteid. Väär on kostja seisukoht selle kohta, et VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduse puhul olema eraldi kirjalik dokument – käendaja avaldus. Seadusest ei tulene, et tarbijakäenduse puhul oleks kohustuslik eraldi avalduse olemasolu. VÕS § 144 lg 2 kohaselt on nõutav üksnes tarbija tahte selge väljendamine kirjalikus vormis, mis antud juhul on ka tehtud. Kostja tahe ja nõustumus käendust anda sisaldub selgelt käenduslepingus endas. Antud juhul on tegemist tarbijakäendusega VÕS § 143 lg 1 kohaselt, sellest tulenevalt oli ja on ka tulevikus kostjal käenduse lõppemise osas erisused VÕS § 154 kohaselt. Kostja ei ole oma õigusi realiseerinud. Asja lahendamisel ei ole tähtis, et kostja ja põhivõlgnik väidetavalt ei ole seotud isikud. VÕS § 142 lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus võlgniku ja käendaja suhtest. Praktikas on laialt levinud nt õppelaenu käendamine isikute poolt, kes ei ole teineteisega seotud oluliste sugulus-, tutvus – või muude sidemetega. Kohus ei saa nõustuda kostja käsitlusega sõlmitud käenduslepingust, kui temale pealesurutud ja tahtevastaselt sõlmitud tehingust. Tunnistaja R.K. on andnud pooltevahelise käenduslepingu sõlmimise asjaolude kohta põhjalikke selgitusi (2 kd tl 127), mis ei ole üldjoontes vastuolus ka kostja enda vande alla antud seletusega (2 kd tl 124). Üksnes väidetava sunni ja ähvarduse kohaldamist tunnistaja eitab. Kohtu hinnangul ei ole usutavad kostja väited käenduslepingu allkirjastamise kohta sunni ja ähvarduste mõjul ning neid väiteid tuleb lugeda antuks üksnes eesmärgiga vabaneda oma kohustustest. Ärakuulatud isikute seletustest tulenevad asjaolud kostja võimalike rikkumiste kohta tagatiseks olnud maatüki

hindamisel võivad küll selgitada ja teha mõistetavaks käenduse andmise motiivid kostja poolt, kuid kindlasti ei saa neid asjaolusid lugeda sunniks lepingu sõlmimisel. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja või keegi muu isik oleks tegelikkuses murdnud kostja tahet ning käenduslepingu sõlmimine 05.07.2007. a oleks tõepoolest olnud kostja tegeliku tahte vastane toiming. Kohtu veendumust selles osas kinnitab asjaolu, et kostja ei ole vahetult peale tehingu allkirjastamist astunud mõistlikke samme tehtu tagasipööramiseks. Kostja ei ole pöördunud hageja enda poole ülesütlemisavaldusega ega esitanud kaebust õiguskaitseorganitesse. Kostja tegelikku tahet aitab mõista tema enda käitumine peale käenduslepingu sõlmimist, sh maksete tegemine käenduskohustuste täitmiseks neljal korral. Kostja esitatud vastuhagi põhineb kostja poolt teostatud neljal maksel kokku summas 22 000 krooni (1 kd tl 118). Maksed on teostatud lühikese aja jooksul oktoobris 2008. Maksedokumente ei ole kohtule esitatud, tunnistaja R. K ütluste kohaselt olid maksed seotud käenduskohustuse täitmisega. Kuna teiste pooltevaheliste õigussuhete olemasolu ei ole pooled esile toonud, siis tuleb neid makseid kohtul hinnata, kui käenduskohustuse täitmist. Kohus ei saa käsitleda rahasumma 22 000 krooni tasumist kui õigusliku aluseta tehtud tehingut. Seetõttu tuleb jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Hageja on oma nõude esitamisel kostja vastu arvestanud kostja poolt tasutud rahasummadega. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga selle kohta, et pooltevaheline käendusleping oleks tühine vastuolu tõttu heade kommetega. TsÜS § 86 lg 2 annab juhendloetelu tunnustest, millal tehing on heade kommete vastane. Kohus leidis, et oma olemuselt ongi käendusleping tugevalt tasakaalust väljas ning käendaja ei omanda selle lepinguga tavapäraselt mingeid õigusi. Õiguste-kohustuste suhte poolest on käendusleping võrreldav kinkelepinguga. Seetõttu ongi seadusandja kehtestanud käenduslepingu sõlmimisele eriregulatsioonid (nt VÕS §-d 143, 144, 145, 146, 148, 152, 154). Üldise lepinguvabaduse tingimustes on käenduslepingu sõlmimisele ette nähtud osaliselt kohustuslik kirjalik vorm VÕS § 144 lg 2 kohaselt. Samas on käenduse andmine tsiviilkäibes laialt levinud ning selle õiguskaitsevahendi kasutamine on suhtelise lihtsuse ja efektiivsuse poolest igati õigustatud. Antud juhul oli kostjal võimalus keelduda käenduslepingu sõlmimisest või vähemalt sellest viivitamatult taganeda peale allakirjutamist. Kostja ei ole kumbagi käitumisvõimalust kasutanud. Heade kommete vastaseks ei saa lugeda hageja käitumist kostjaga käenduslepingu sõlmimisel, kuna krediidiasutuse tavapärane töövaldkond ongi erinevate tagatislepingute sõlmimine. Kostja enda esitatud asjaoludest ja ärakuulatud tunnistaja ütlusest nähtub, et pooled pidevalt suhtlesid ning korduvalt kohtusid seoses käenduslepingu sõlmimisega ja kostja teostatud maksetega käenduse katteks. Olukorras, kus kostja ei vältinud hagejat ning avaldas oma käitumisega nõustumist käenduslepingu sõlmimiseks, ei saa hageja käitumist lugeda heade kommetega vastuolus olevaks. Vaieldamatult on krediidiasutuse ja tarbija suhetes nõrgemaks pooleks füüsilisest isikust tarbija. Seadusandja on sellega arvestanud ning kehtestanud nn nõrgemat poolt kaitsvaid regulatsioone. Samas otsustab krediidiasutusega krediidilepingu või tagatislepingu sõlmimise ja selle lepingu endale sobivuse ikkagi tarbija. Kohtule esitatud tõendid kostja väidetavalt tavapärasest nõrgema või labiilsema närvisüsteemi kohta tõendavad (1 kd tl 120) kostjal üksnes depressiooninähtude olemasolu alates 2002. a. Kohus leidis, et ainuüksi depressiooni olemasolu ei saa muuta isiku käitumist määral, et ta ei oleks võimeline mõistlikult juhtima oma tegusid tsiviiltehingutes. Viidatud tõendist ei nähtu, et arst oleks tuvastanud kostjal käitumishäireid, töövõime vähenemist, vältimatu psühhiaatrilise ravi või psühholoogilise abi vajadust. Kostja jätkas samal ajal oma tavapärast tegevust, tegutsedes muuhulgas kinnisvaramaaklerina, kus pidi samuti langetama kaalukaid otsuseid erinevate isikute huvide konflikti olemasolul. Kostja ei ole esitanud kohtule näidet

6.Krista Jõesaar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta AS Eesti Krediidipank hagi rahuldamata ja rahuldada Krista Jõesaare vastuhagi. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole kostja nõudelt tasunud riigilõivu, mistõttu menetluse jätkamiseks puudub alus; 2) on otsus olulises osas põhjendamata. Kohus märgib, et kompromissi sõlmimine ja esialgsete lepingute muutmine hageja ja kolmandate isikute vahel ei vabasta käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest kostjat. Apellandile jääb arusaamatuks, keda peab kohus silmas kolmandate isikute all. Kohus viitab VÕS § 145 lg-le 4 ja VÕS § 153 lg-le 1 ja märgib, et kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mille alusel saaks lugeda käenduse lõppenuks. Kohus märgib otsuse punktis 49, et kreeditori kokkulepped põhivõlgniku ja teiste käendajatega on iseseisvad kahepoolsed lepingud ning ei ole üldjuhul teineteisest sõltuvad. Kohus märgib, et oma nõude maksmapanemisel on hageja soovinud teiste võlgnikega sõlmida kokkuleppe (kompromissi) kohustise täitmise osas, kostjaga taolist kokkulepet saavutatud ei ole ning seetõttu tuleb kostja vastutuse kindlaksmääramisel lähtuda esialgsest käenduslepingust. Apellant leiab, et kohtu poolt esitatud seisukoht ei ole põhistatud õigusnormidega, millele kohus sellisele seisukohale asudes toetus. Nagu nähtub kompromissi sisust, on tegemist uue võlakohustusega, mis on sõlmitud võlausaldaja ja võlgnike vahel, mis tähendab lepingupoolte loobumist oma nõuetest ning kompromisslepingu alusel uute õiguste omandamist vastavalt VÕS §-le 578 lg 2. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja õiguslikud põhjendused käenduse lõppemise kohta; 3) möönab apellant, et käendaja tahteavaldus võib tuleneda ka allkirjast käenduslepingul, kuid siinkohal tahab apellant rõhutada, et kostja ei ole avaldanud oma tahet hagejale viisil, mis võiks olla mõistliku isiku käitumine sellises olukorras. Käendada võhivõõra isiku võlakohustust ei ole mõistlik. Nii tunnistaja R. K kui ka kostja vande all antud ütlused kinnitavad seda, et käendusleping ei sõlmitud mitte laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, vaid ebaõigest kinnisvara hindamise aktist tuleneva võimaliku kahju hüvitamise tagamiseks, mis aga ei ole kooskõlas VÕS § 142 lg-s 1 sätestatud käenduse mõistega. Kohus on jätnud täielikult hindamata selle, kas võib pidada heade kommetega vastavaks olukorda, kus kinnisvarabüroo töötaja allutatakse panga sunnile lisatagatise, käenduse näol, saamiseks ja jätnud vastamata kostja poolt välja toodud heade kommete ning hageja poolt heas usus käitumise analüüsile; 4) on apellant seisukohal, et esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alused.

1) on Tartu Maakohus õigesti lahendanud riigilõivu tasumisega seonduva. AS Eesti Krediidipank tasus hagi esitamisel ettenähtud riigilõivu 06.02.2009. a maksekorraldusega nr 80 summas 4 473.82 eurot. Vastustaja/hageja ei ole menetluse kestel teinud ühtegi menetlustoimingut, mille tegemisele pidanuks seaduse kohaselt eelnema täiendava riigilõivu tasumine. Seisukoht, nagu tooks menetluse jätkamine kompromissiga mitteühinenud kostja suhtes kaasa täiendava riigilõivu tasumise kohustuse, ei põhine seadusel; 3) on kohus kaaskostjatega sõlmitud kompromissi mõju õigesti hinnanud. Apellandi käendus ei ole kohtuliku kompromissi sõlmimisega lõppenud. VÕS § 578 ei saa tõlgendada viisil, et mistahes kokkulepe, mida lepingu pooled kohustuse täitmise käigus sõlmivad, lõpetab varasema kohustuse. Kohtule esitatud ja kohtu poolt kinnitatud kompromisslepingu sisu kummutab VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eelduse; 4) ei vaidlusta vastustaja kaebuses esile toodut selles, et apellandiga sõlmitud leping ei olnud tavapärane. Apellant on ise tsiviilasjas esile toonud põhjendused, millest tingituna ta võttis pangaga ühendust, pidas läbirääkimisi ja andis kõnealuse käenduse. Küll ei ole tavapärasest erinevatel asjaoludel lepingu sõlmimine aluseks tehingu tühisusele (TsÜS § 86) nagu apellant ekslikult järeldab. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et apellant jätkab apellatsioonkaebuses sunnile viitamist, konkretiseerimata seejuures, kelle ja millistes tegudes väidetav panga sunnile allutamine seisnes; 5) kaebuses esile toodud käendaja “vaimustus” või selle puudumine ei ole õigussuhtele kohaldatava õiguse rakendamise hindamisel määrava tähendusega. Vastustaja saab kinnitada, et käenduskohustusi võtvad isikud avaldavad reeglina pigem murelikkust ja kaalutlevad võimaliku vastutuse realiseerumise üle. Seda tuleb pidada igati mõistlikuks, kohustuse sisu adekvaatselt tajuvaks käitumiseks. Apellandi käitumine võlasuhetes ja menetluses osalemisel viitab ebausaldusväärsusele; 6) apellandi selgitused tehingu sõlmimise asjaolude kohta on olnud ajas muutuvad. Vastustaja osundab, et lisaks vastuoludele apellandi enese seletustes on need vastuolus ka kõigi teiste menetluses kogutud tõenditega. Tõendid kinnitavad, et apellant pöördus panga poole omal algatusel. Apellant kinnitas lepingu sõlmimise tahte olemasolu ja tehingust arusaama osalemisega järgneval päeval toimunud koosolekul, samuti vestluses panga töötaja K. Toommägiga. Apellant on tehingu siduvust kinnitanud ka tegudega, tehes lepingu täitmiseks mitu erinevat makset.