Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Epp Tombak
Otsuse avalikult teatavaks-
08. juuni 2012 Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12
tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-08-87639
Tsiviilasi
O. O. I. hagi A. R. väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende
Hageja: O. O. I. – registrikood xxxxxxxx, registrisse kantud asukoht xxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxx Seaduslik esindaja : T. F. , E-post: Kostja: A. R. – isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx-xx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx E-post:
esindajad
vastu
võla, summas 17709,25 krooni
Kirjalik menetlus
1.Rahuldada O. O. I. hagi A. R. vastu osaliselt. 2.Välja mõista A. R. O. O. I. kasuks 135 (ükssada kolmkümmend viis) eurot 08 senti, sealhulgas 63,91 eurot tagastamata laenu katteks, 19,17 eurot intressi katteks, 4,79 eurot meeldetuletuskirja saatmise tasu katteks, 13,82 eurot viivise katteks ja 33,39 eurot kahju hüvitisena. 3.Jätta menetluskulud 12 % ulatuses kostja kanda ja 88 % ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so 08. juunist 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse järgi on 12.11.2006 kostja poolt esitatud laenutaotluse alusel sõlmitud O. M. T. kostja vahel laenuleping, mille alusel väljastati kostjale laen summas 63,91 eurot (1000 krooni). Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenu ning tasuma intressi – 19,17 eurot (300 krooni) hiljemalt 12.12.2006. Kuna kostja ei täitnud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi, loovutas O. M. T. tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kostja ei ole kuni hagi esitamiseni teinud mitte ühtegi makset, mistõttu hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. Hagi esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale laenu põhisummana 63,91 eurot ja intressidena 19,17 eurot. Lisaks taotleb hageja kostjalt täiendava intressi 465,28 euro (7280 krooni) väljamõistmist perioodi eest 12.12.2006- 10.12.2008 määras 1% päevas, samuti viivise ja leppetrahvi väljamõistmist. Viivise tasumise kohustus tuleneb laenulepingu üldtingimuste p 7.2, mille järgi maksab laenusaaja viivist 0,5 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist 10.12.2008 seisuga 232,64 eurot (3640 krooni). Leppetrahvi - 25,56 euro (400 krooni) tasumist nõuab hageja tuginedes laenulepingu punktile 8.1, mille järgi on laenuandjal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 40% ulatuses tagastamata laenust. Hageja nõuab ka tasu 4,79 eurot (75 krooni) meeldetuletuskirja saatmise eest laenulepingu punkti 9.1 järgi ja 320,47 euro (5014,25 krooni) ulatuses kahju hüvitamist. Kokku taotleb hageja kostjalt 1131,83 euro (17 709,25 krooni) väljamõistmist ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Kostja vastuväited ja hageja arvamus kostja vastuse kohta Kostja on vastuses hagile (tl 18) võtnud tema vastu suunatud nõuded õigeks osaliselt, tunnistades nõuet põhivõla ja intressi 19,17 euro väljamõistmiseks. Ülejäänud osas vaidleb kostja hageja nõudele vastu, põhjendusega, et ta ei teadnud, kuhu tuleb laen tagastada. Kostjale polnud esitatud arvet, kus oleks kirjas laenu tagastamise koht. Kostja helistas hagejale, et küsida arve kohta ning hageja on väidetavalt kinnitanud, et seoses tagasimakse viivitusega tema vastu mingeid viiviseid ei rakendata. Hageja ei saatnud kostjale arvet ja kostjal ei õnnestunud hiljem hagejaga enam ühendust saada. Esimene teade, mille kostja sai, oli 31.05.2007 saadetud võlanõue mitmekordse summa peale. Pärast kohtu poolt asja läbivaatamise määramist kirjalikus menetluses ei ole hageja ega kostja täiendavaid taotlusi ega tõendeid esitanud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätteid kohaldades kirjalikus menetluses, kuna pooled- hageja hagiavalduses (tl.4) ning kostja 26.01.2012 kohtule elektrooniliselt saadetud kinnituses (tl.22) on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hageja nõue on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, arvestades alljärgnevaid õiguslikke põhjendusi. Kostja ei ole vaidlustanud võlasuhte tekkimist 12.11.2006 sõlmitud laenulepingu alusel (tl 5). Tulenevalt TsMS § 231 lg 2 ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks.
2 (6)
Laenulepingu järgi tuli laen tagastada 30 päeva pärast 12.12.2006. Laenulepingu punkti 3.2.1 järgi on 30 päevalise 1000 krooni suuruse laenu puhul laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenu saaja poolt laenuandjale tasumisele kuuluv intress 300 krooni (1,00% päevas). Laenulepingu p 7.1 ja 7.2 on sätestatud, et laenuandjal on õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5 % päevas tähtajaks tasumata summalt, kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt. Tulenevalt laenulepingu p 8.1 on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 40% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust, kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust laenuandja ees. Vastavalt laenulepingu p 8.2 kasutab laenuandja leppetrahvi nõudmise õigust juhul, kui laenusaaja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud laenuandja poolt antud täiendava tähtaja jooksul. Laenulepingu punkti p 9.1 kohaselt kohustub laenusaaja laenu mittetähtaegsel tasumisel tasuma laenuandja poolt laenusaajale saadetud meeldetuletuskirjade saatmise eest teenustasu. Esimese meeldetuletuskirja saatmine maksab laenusaajale 75 krooni ning iga järgnev 150 krooni. Poolte vahel on tegemist laenusuhtega, mida reguleeritakse võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 396. Osundatud paragrahvi 1.lõige sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tulenevalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus-või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita VÕS § 82 lg 2 kohaselt selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kostja on hageja nõudele osas, mis ei puudata põhinõuet ja intressi 19,17 eurot, esitanud vastuväite, mille kohaselt ta ei pea nõuet tasuma, sest ta ei teadnud, kuhu tuleb laen tagastada, sest hageja pole talle esitanud arvet laenu tagastamise koha osas, ning telefonis ütles hageja talle, et ta ei nõua temalt viiviseid. Kuid kuna kostja pole tõendanud, et ta on hagejale helistanud, et küsida laenu tagastamise kohta, jätab kohus kostja vastuväited tähelepanuta. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 63,91 eurot, intress 19,17 eurot ja meeldetuletuskirja saatmise tasu 4,79 eurot. Hageja on nõudnud täiendava intressi , summas 465,28 euro tasumist perioodi 12.12.2006 – 10.12.2008 eest. Üldpõhimõtte järgi arvestatakse intressi laenusummalt alates laenu andmisest laenusaajale kuni laenu tagastamise tähtajani. Laenu tagastamise tähtaja saabumisel lõpetatakse intressi arvestamine ja hakatakse arvestama viivist tähtajaks laekumata laenusummalt. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue täiendava intressi väljamõistmiseks laenu tagastamise tähtajale järgneva perioodi eest. VÕS §-de 101 lg 6 ja 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Samas pole hageja õigus nõuda viivise tasumist piiramatu. Hageja ei saa nõuda viivise tasumist põhivõlast suuremas ulatuses ning ta peab arvestama võlaõigusseaduse sätteid, mis reguleerivad viivisemäära kokkuleppimist tüüptingimustes. Nimelt sätestab VÕS § 42 lg 1 esimene lause, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt
3 (6)
rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kuna nii viivis kui ka leppetrahv on täiendav rahasumma, mille peab võlgnik tasuma kohustuse rikkumise korral, siis on võimalik kohaldada analoogia korras seda leppetrahvi kohta käivat sätet ka viivise korral. Arvestades asjaolu, et laenuleping on sõlmitud kiirlaenufirma ja füüsilise isiku vahel väljaspool tema majandustegevust, on laenulepingu punktis 7.2 ette nähtud viivise määr 0,5 % päevas ehk 182,5 % aastas tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Seetõttu on laenulepingu üldtingimuste punkt 7.2, mille järgi on viivisemääraks 0,5% päevas, VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks viivis välja mõista VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagiavalduse järgi on viivist arvestatud perioodi 12.12.2006 – 10.12.2008 eest. Võlgnevuse tekkimise ajal oli seadusjärgne viivis 9,75 % aastas ehk 0,027% päevas. Ajavahemikul 01.01.2007 – 30.06.2007 oli seadusjärgne viivis 10,5% aastas ehk 0,029 % päevas ning 01.07.2007 – 31.12.2008 11% aastas ehk 0,030% päevas. Eeltoodud viivisemäärasid aluseks võttes tuleb perioodi 13.12.- 31.12.2006 eest maksta viivist 0,33 eurot (63,91 x 0,027% x 19), perioodi 01.01.-30.06.2007 eest 3,35 eurot (63,91 x 0,029% x 181) ja perioodi 01.07.2007 – 10.12.2008 eest 10,14 eurot (63,91 x 0,030% x 529). Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks viivise katteks välja mõista 13,82 eurot (0,33 + 3,35 + 10,14). VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuid ka hageja õigus nõuda leppetrahvi tasumist ei ole piiramatu. Hea usu põhimõtet aluseks võttes ei saa nõuda leppetrahvi tasumist põhinõudest suuremas ulatuses ning arvestama peab võlaõigusseaduse sätteid, mis reguleerivad leppetrahvi kokkuleppimist tüüptingimustes. Nimelt sätestab VÕS § 42 lg 1 esimene lause, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Arvestades asjaolu, et laenuleping on sõlmitud kiirlaenufirma ja füüsilise isiku vahel väljaspool tema majandustegevust ning laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral on hagejal lepingu järgi õigus nõuda lisaks leppetrahvile kostjalt ka viivise väljamõistmist, on laenulepingu punktis 8.1 ette nähtud leppetrahvimäär 40% kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Seetõttu on laenulepingu üldtingimuste punkt 8.1, mille järgi on leppetrahvimääraks 40% kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust, VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Seega tuleb hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
Hageja on nõudnud ka kahju hüvitamist 320,47 euro ulatuses. Kahju koosneb nõude hindamise tasust 31,96 eurot (500 krooni), 15% esitatud nõuete kogusummast 121,70 eurot (1904,25 krooni), maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise tasust 75,42 eurot (1180
4 (6)
krooni), hagiavalduse esitamise tasust 75,42 eurot (1180 krooni) ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivust 15,98 eurot (250 krooni). VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Tulenevalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Osundatud paragrahvi 2. lõige sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis ning 3.lõike kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Vastavalt VÕS § 127 lg 4 peab tekkinud kahju ja vastustuse aluseks oleva asjaolu vahel esinema põhjuslik seos. Kuna hagejale on loovutatud võlausaldaja nõue kostja vastu, siis on hageja esitanud sisuliselt võlausaldaja laenulepingust tulenevad nõuded ja nõuded võlausaldaja kulude tasumiseks, mis on vajalikud võlgnevuse kättesaamiseks kostjalt. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud asjaolusid, mille järgi oleks rahalise kohustuse rikkumine kostja poolt vabandatav. Hüvitamisele kuuluvad kulud on tõendatud nõude loovutamise lepinguga (tl 10-13), kus on sätestatud, milliste nõude esitamise kulude hüvitamist on hagejal võimalik võlausaldaja eest kostjalt nõuda. Kahju on põhjuslikus seoses kostja lepingu rikkumisega, sest kui kostja oleks laenulepingust tuleneva võlgnevuse ettenähtud tähtajaks tasunud, poleks hagejal vaja olnud esitada kostja vastu laenulepingust tulenevat nõuet kohtueelses menetluses, maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses. Kostja pidi laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumata jätmisel arvestama, et hageja esitab tema vastu nõude ja nõude rahuldamata jätmisel esitab ta maksekäsu kiirmenetluse avalduse laenulepingust tuleneva võlgnevuse suhtes. Samuti pidi kostja arvestama asjaoluga, et vastuväite esitamisel maksekäsu kiirmenetluses jätkab hageja laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudmist hagimenetluses. Seetõttu on võlgnevuse kättesaamiseks kostjalt tehtud kulutused kostjale ettenähtavad ulatuses, mis ei ületa kahekordset põhivõlgnevust. Laenulepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hüvitada hagejale põhjendatud kulutused võlgnevuse kättesaamiseks kostjalt, mis ei kuulu hüvitamisele teiste seaduste järgi. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseks makstud riigilõiv ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning hagiavalduse esitamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu on menetluskulud, mille hüvitamine on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS). Seetõttu tuleb hageja nõue maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel makstud riigilõivu 15,98 euro ning maksekäsu kiirmenetluse ja hagiavalduse esitamise eest lepingulisele esindajale makstud kokku 150,84 eurot hüvitamiseks jätta rahuldamata. Maksekäsu kiirmenetluse ja hagimenetluse kulude kohta peab kohus vajalikuks märkida, et kuna käesolevas asjas ei ole maksekäsu kiirmenetlus läinud üle hagimenetluseks TsMS § 487 lg 3 alusel ei saa hageja nõuda maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasutud riigilõivu ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise eest lepingulisele esindajale makstud summade hüvitamist hagimenetluses. Hagiavalduse esitamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu
5 (6)
on hagimenetluse kulu, mille hüvitamist saab hageja nõuda TsMS § 174 lg 1 sätestatud taotluse esitamisel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Nõude hindamise tasu ja 15% nõuete kogusummast hõlmav tasu on võlgnikult laenulepingust tuleneva võlgnevuse kättesaamiseks tehtud kulutused, mis ei kuulu hüvitamisele teiste seaduste alusel. Laenulepingujärgsed nõuded on kokku põhjendatud 101,69 euro (63,91 +19,17 + 4,79 + 13,82 ) ulatuses, seega on põhjendatud ka 15% nimetatud summast, ehk 15,25 euro nõue. Nõude hindamise tasu ja 15% nõuete kogusummast hõlmav tasu on vastavuses hageja poolt tehtud tööga võlgnevuse kättesaamiseks kostjalt kohtueelses menetluses. Seega on lepingu rikkumisega tekitatud kahju kokku 47,21 eurot (31,96 +15,25). VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis 13,82 eurot, mis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 33,39 eurot (47,21- 13,82). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 135,08 eurot (põhivõlgnevus 63,91 eurot, intress 19,17 eurot, meeldetuletuskirja saatmise tasu 4,79 eurot, viivis 13,82 eurot ja kahju hüvitis 33,39 eurot) Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas nõudeid kostja vastu 1131, 83 euro (17 709,25 krooni) ulatuses, millest rahuldatud nõuete osakaal on 12 %. Seega tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud 12% ulatuses kostja kanda ja 88% ulatuses hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtu hinnangul ei ole võimalik käesolevas asjas TsMS § 1741 lg 1 alusel hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine kohtuotsuses, sest tegemist ei ole kostja õigeksvõtul põhineva otsusega (kostja on võtnud hagi õigeks vaid osaliselt). Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata pärast käesoleva otsuse jõustumist, kuid kostja esitab tähtaegselt vastava taotluse.
Epp Tombak Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.