Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

S e l g i t u s e d:

2(12)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

käenduslepingu on üle võtnud OÜ-ga Deebet-Konsultatsioonid seotud isikud ning hageja käendus on lõppenud. Jutuajamise juures viibis E K. Kostjal kujunes veendumus, et on võlakohustusest vabanenud. Hageja on möönnud, et oli teadlik, et laenulepingust tulenev põhikohustus muutus sissenõutavaks 7. jaanuaril 2008. a., mil põhivõlgnik kustutati pärast pankrotimenetluse raugemist registrist. Ometi lasi hageja pahauskselt koguneda intressil ning viivisel ning esimest korda pöördus ta kostja poole 12. märtsil 2009. a. Hageja vastuolulisele käitumisele viitab asjaolu, et 1. märtsi 2010. a. seisuga oli hageja kostja kontol reserveerinud 588.442, 34 Eesti krooni, kuid pärast kostja poolt selle alusetusele tähelepanu juhtimist vabastas hageja selle summa. Kui laenulepingu järgsed maksed lõppesid juba 20. detsembril 2005. a., ei teinud hageja väga pika aja jooksul midagi võlgnevuse sissenõudmiseks. Ühelt poolt hageja ei püüdnud rohkem kui aasta jooksul realiseerida laenulepingu tagatiseks olnud renoveeritavale ehitisele seatud vallaspanti, teisalt ei teavitanud hageja käendajaid ca 3, 5 aasta jooksul põhivõlgniku poolt kohustuse täitmata jätmisest. Põhivõlgnik võõrandas hüpoteegiga koormamata kinnistu, hageja ei teinud pingutusi rahuldada nõuet pandi realiseerimise arvel ega püüdnud ka hiljem tuvastada kinnistu võõrandamistehingu tühisust. Hageja nõue on ebaselge, vastuoluline ja alusetu. Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007. a. määrusega tsiviilasjas 2-07-30437 tuvastati, et OÜ Rasmus E. H. võlg hageja ees määruse koostamise aja seisuga oli 102.066 krooni, mis pidi sisaldama nii põhivõlga kui ka intressi ja viivist. Järelikult pidi võlg olema ligilähedane sellele summale ka OÜ Rasmus E. H. kustutamise ajal registrist. Isegi kui eeldada, et hagejal oleks nõudeõigus kostja vastu, siis oleks pank kaotanud suuremas summas nõudeõiguse VÕS § 146 lõigete 2 ja 3 alusel. Hageja ei teavitanud kostjat põhivõlgniku pankrotimenetlusest ning juba sellest tulenevalt saaks temalt sissenõutava summa maksimaalmäär olla 102.066 krooni. Teavitamiskohustuse täitmisel oleks kostjal olnud võimalus rahuldada pankrotimenetluses tuvastatud põhivõlgniku kohustus hageja ees ning see oleks vältinud intressi ja viivise kogunemise. Kui eeldada, et hagejal oleks nõudeõigus kostja vastu, oleksid vähemalt aastatel 2005 2006 arvestatud põhikohustus ja kõrvalkohustused aegunud. Põhivõlgnik pidi täitma korduvaid kohustusi. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Sellest tulenevalt aegusid 2006. a. nõuded 1. jaanuaril 2010. a., kuna need muutusid sissenõutavaks 1. jaanuarist 2007. a., 2005. a. nõuded aegusid aasta varem. Hagi täielikult või osaliselt rahuldamise korral palus kostja kohaldada 2005. kuni 2006. a. jooksul kogunenud võlgnevuse suhtes aegumist. Sellest tulenevalt peaks 102.066 kroonist lahutama 2005. – 2006. a. võlgnevused. Hageja on pahausksest käitumisest minetanud nõudeõiguse kostja vastu. Hageja nõudest ei nähtu, millise osa moodustavad põhivõlg, intress ja viivis. Hageja on alusetult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvestanud nii intressi kui ka viivist. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja soovib kostja arvel alusetult rikastuda, kuna E K on sõlminud hagejaga kokkuleppe 100.000 krooni hüvitamiseks, mis on sisuliselt nõude sissenõutavaks muutumise ajal fikseeritud võlasumma. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2011. a. otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja 2221, 45 eurot ja viivise alates 25. novembrist 2010. a. 0, 15% põhinõudest 2221, 45 eurost päevas kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis 82% kostja menetluskuludest hageja kanda ja 18% hageja menetluskuludest kostja kanda. 4(12)

Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et 25. veebruaril 2004. a. sõlmitud laenulepingu nr. 04-088988-JI alusel laenas hageja OÜ-le Rasmus E. H. 19.173 eurot (tl. 6) intressimääraga 6 kuu Euribor + 4% aastas tagastamise tähtajaga 25. veebruar 2009. a. Laenusumma tuli tagastada osade kaupa iga kuu 20. kuupäeval. Vastav maksegraafik koostati igakordselt pärast intressimäära muutumist (tl. 12). Laenusaaja pidi tagama igakuiselt maksegraafikus fikseeritud summade olemasolu oma arvelduskontol, et hageja saaks debiteerida lepingujärgseid makseid. Kirjaliku kokkuleppega muudeti laenu ja intresside tagasimakse alguskuupäeva, laenu tagasimakse alguseks jäi 20. juuni 2005. a. ja intresside maksmise alguseks 20. veebruar 2005. a. (tl. 14). Hageja ja kostja sõlmisid 10. veebruaril 2005. a. käenduslepingu nr. 04-088988-KÄ/2, millega kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostja vastutas solidaarselt laenusaajaga, kuid mitte rohkem kui 200.000 krooni tasumise eest. Käenduslepingus on laenusummaks märgitud 16.077, 91 eurot, mis võiski olla tagastamata laenu jääk sel ajahetkel. Kostja oli laenusaaja juhatuse liige. Kostja on allkirjastanud laenulepingu ja hiljem ka käenduslepingu, millega kinnitas laenu andmist laenuandjale. Kostja ei ole oma käenduskohustusest vabastamist tõendanud, ka ei suutnud seda teha tunnistaja E K oma ütlustega. Tunnistaja kinnitas, et kirjalikult ei ole kokkulepet käenduskohustuse lõpetamise kohta vormistatud. Lepingu p. 9 kohaselt kehtib käendusleping kuni laenulepingust tulenevate nõuete täitmiseni. Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007. a. määrusega lõpetati laenusaaja OÜ Rasmus E. H. pankrotimenetlus raugemisega pankrotti välja kuulutamata, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks. Määrus jõustus 18. detsembril 2007. a. Ajutise halduri aruande kohaselt oli laenusaaja võlg hagejale 102.066 krooni (6523, 21 eurot). Hageja väitel ei teostanud laenusaaja graafikujärgseid makseid alates 20. detsembrist 2005. a. kuni 20. veebruarini 2009. a., võlg on 7745, 65 eurot. Maksmine pidi toimuma osamaksetena. See tähendab, et osamaksete osas muutus võlg sissenõutavaks tähtaja möödudes. Kogu põhivõla osas muutus võlg sissenõutavaks alates laenusaaja pankrotimenetluse lõpetamisest 18. detsembril 2007. a., sest sellest hetkest oli selge, et laenusaaja ei ole võimeline oma kohustusi täitma, sest selleks puudub vara. Nõustuda ei saa hagejaga, nagu oleks võlg muutunud sissenõutavaks ettevõtte kustutamisega registrist. Kuigi hageja selgitustel tasuti põhivõla osamakseid kuni 20. maini 2007. a., mida kinnitab ka maksegraafiku ja võla jäägi võrdlus, ning makseid tehti veel 2010. a., siis oli hagejal osamaksete tasumata jätmise korral õigus kohe pöörduda nõudega käendaja vastu, mida hageja ei teinud. Hageja on nõuete esitamisega viivitanud vähemalt 3, 5 aastat. Ka ei ole ta realiseerinud laenu tagatisena seatud vallaspanti, mistõttu nõustuda saab kostjaga, et hageja on käendaja suhtes käitunud pahauskselt. Samas ei ole laenu põhiosa nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Kogu võlg muutus sissenõutavaks alates pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Hageja on esitanud vastuolulisi väiteid kohustuste täitmise kohta, kinnitades ühelt poolt, et osamakseid ei tehtud ajavahemikus 20. detsembrist 2005. a. kuni 20. veebruarini 2009. a. ja samas, et põhivõlg on tasutud kuni 20. maini 2007. a. ja tasumine toimus veel 2010. a. Üheselt on selge, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Hageja nõuab tasumata intressi summas 3727, 34 eurot. Arvestades intressi lepingujärgses suuruses, samuti asjaolu, et intressi sai hageja nõuda kuni detsembrini 2007. a., on intressivõla põhjendatud suuruseks pankrotimenetluse lõpetamise seisuga 1619, 62 eurot (0, 51% 7745, 65 x 40). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil 5(12)

kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 146 lg. 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Et põhivõlgnik pidi võla ja intressimaksed maksma osamaksetena, sai hageja esitada oma nõude käendaja vastu kohe pärast põhivõlgniku vastu esitatava nõude sissenõutavaks muutumist ehk siis iga osamakse maksmise tähtaja möödumisel (Riigikohtu lahend 3-2-1-12-10). Hagi esitamise olid aegunud hageja nõuded kostja vastu nende nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks enne 31. detsembrit 2006. a. See tähendab, et 2005. ja 2006. a. sissenõutavaks muutunud osamaksete nõue on aegunud. Seega saab siinjuures rääkida vaid intressi maksetest summas 866, 96 eurot; 752, 66 euro osas on nõuded aegunud. Hageja on arvestanud viivist alates 21. detsembrist 2005. a., 23. novembri 2010. a. seisuga on viivis 24.450 eurot. Samas kinnitas hageja, et võla katteks tehti makseid veel 2010. a. Arvestada tuleb, et hageja saatis alles 12. märtsil 2009. a. kostjale teatise, milles tegi ettepaneku võla tasumiseks hiljemalt 27. märtsil 2009. a. Teatis saadeti rohkem kui aasta pärast põhivõlgniku kustutamist registrist ja üle kolme aasta pärast esimeste osamaksete sissenõutavaks muutumist. Hageja oli kohustatud põhivõlgniku pankrotist teavitama käendajaid kohe, kui ta sai sellest teada, andes käendajatele võimaluse võla tasumiseks. Eelnevat arvestades ei saa lugeda viivise nõuet selgelt ja üheselt põhjendatuks. Hageja on käendaja suhtes käitunud pahauskselt, esitades nõude käendaja vastu aastaid peale seda, kui tal tekkis selleks õigus, suurendades sellega tahtlikult viivise suurust, mistõttu hageja nõue viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Seega laenulepingust tulenev võlg hagi esitamise seisuga on 8612, 61 eurot, s. h. põhivõlg ja intress. Tunnistaja E K ütlustest on selgunud, et ta oli laenulepingujärgse kohustuse teiseks käendajaks vastutuse piirmääraga 100.000 krooni. Selle summa ulatuses on tunnistaja sõlminud kokkuleppe hagejaga ja maksab seda osamaksetena. Kohtule on jäänud arusaamatuks, et tegelikult on hageja samaaegselt esitanud nõude käendaja vastu kogu võla ulatuses, nõudes sama võla tasumist ka teiselt käendajalt, kes seda ka kokkuleppel teeb, kuigi tegemist peaks olema solidaarvõlgnikega. Hageja nõude kostja vastu saab seega rahuldada vaid ulatuses, mida ei kata teise käendaja poolt enda kanda võetud võlakohustus, millega hageja nõude esitamisel ilmselgelt ei ole arvestanud. Rahuldamisele kuuluv osa on seega 2221, 45 eurot (8612, 61 - 6391, 16). Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi ei rahuldatud, s. o. 4169,71 euro ja sellelt summalt täiendava viivise välja mõistmata jätmise osas, ja mõista uue otsusega kostjalt täiendavalt välja 4169, 71 eurot ning määrata põhinõudeks, millelt kostjalt tuleb välja mõista täiendav viivis 6391, 16 eurot. Hageja nõustub kohtuga, et laenu põhiosa summas 7745, 65 eurot ei ole hagi esitamise ajaks aegunud. Hageja nõustub maakohtuga, et põhjendatud on intressinõue summas 866, 96 eurot ning et kokku koos põhiosaga on hageja nõue 8612, 61 eurot. Samas ei saa nõustuda seisukohaga, et hagi kuulub rahuldamisele 2221, 45 euro ulatuses. Hageja põhinõue hagi esitamise seisuga oli 7745, 65 eurot. 12. märtsil 2010. a., 22. juulil 2010. a. ning 11. augustil 2010. a. on toimunud laekumised, mille arvelt hageja kustutas põhiosa võlgnevust. Nendel kuupäevadel on E K oma kohustuste täitmiseks tasunud vastavalt 63, 80 eurot, 415, 86 eurot ja 5900, 53 eurot, kokku 6380, 19 eurot. Kõik tasutud summad on hageja enne hagi esitamist võlgnevusest maha arvestanud ning tasumata jäi seega põhiosa maksena veel 7745, 65 eurot. Kuna ka maakohus on otsuse tegemisel arvestanud hageja nõudest maha teise käendaja poolt tasutud summad, siis selle tulemusena on tekkinud olukord, et E K poolt tasutud summad on hageja nõudesummast arvestatud maha kahekordselt, mis on põhjendamatu. Maakohus on märkinud otsuses, et ta arvestab hageja nõudest maha summa, mille teine käendaja on enda kanda võtnud. Seega jääb mulje, et kohtu hinnangul tulnuks teise käendaja poolt enda kanda võetud, kuid veel tasumata kohustus samuti kostja nõudest maha arvestada. Üksnes asjaolu, et üks solidaarvõlgnik on tunnistanud 6(12)

oma kohustust ning on sellega seoses sõlminud võlausaldajaga kohustuse täitmise kokkuleppe, ei tähenda aga, et see kohustus ka reaalselt täidetud saaks. Seega ei ole maakohtu seisukoht põhjendatud ning isegi ka olukorras, kus E K ei oleks olnud veel midagi tasunud, ei oleks maakohtul olnud õigust tunnistatud nõudesummat hageja nõudest maha arvestada. Maakohtu otsusest jääb mulje, justkui ei oleks hagejal olnud õigust pöörduda kostja vastu kohtusse selle summa osas, mida teine käendaja oli tunnistanud ja mille osas ta oli võlausaldajaga kokkuleppe sõlminud. Solidaarkohustuse korral on võlausaldajal õigus pöörduda oma nõude rahuldamiseks kohtusse ka mõlema käendaja osas eraldi ning tal on õigus mitmele täitedokumendile ka sama kohustuse osas, kuid võlausaldaja ei tohi sama kohustuse täitmist nõuda mitmekordselt. Hagejal on õigus nõuda käendajatelt kokku 200.000 krooni tasumist, kuid E Klt mitte rohkem kui 100.000 Eesti krooni, sest E K vastutuse maksimaalmäärana oli kokku lepitud 100.000 Eesti krooni ja kostja puhul 200.000 Eesti krooni. Kuna E K on täitnud oma käenduslepingust tuleneva kohustuse, on hagejal õigus nõuda kostjalt veel 100.000 Eesti krooni tasumist. Maakohus on põhjendamatult arvestanud kostjalt väljamõistmisele kuuluvast summast maha 6391, 16 eurot. Maakohus oleks pidanud kostjalt välja mõistma selle summa ning sellelt summalt täiendava viivise alates 25. novembrist 2010. a. 0, 15% päevas kuni 6391, 16 euro kohase täitmiseni. Vastuapellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maaohus jättis ebaõigesti kohaldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 146. Pärnu Maakohtu

Kumbki pool vastaspoole apellatsioonkaebusega ei nõustu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige hagi rahuldamise ulatuse ja põhjenduse, samuti viivisenõude osas, selles osas tuleb otsus tühistada. Kostjalt tuleb hageja kasuks maakohtu otsuses märgitud rahasumma asemel välja mõista 6377, 54 eurot. Hagi laenulepingujärgse viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: - 25. veebruaril 2004. a. sõlmisid hageja ja OÜ Rasmus E. H. laenulepingu, mille alusel hageja andis nimetatud äriühingule laenuks 19.173 eurot tähtajaga kuni 25. veebruarini 2009. a. intressiga 6 kuu Euribor + 4% ja viivisemääraga 0, 15% päevas; laen tuli tagastada igakuuliste osamaksetega; - kostja käendas nimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist ning

(99.786, 81 krooni) ulatuses (171, 72 + 99.615, 09 = 99.786, 81 krooni ehk 10, 98 + 6.366, 57 = 6377, 54 eurot). Et käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg. 1), tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida, kas hagejal on põhivõlgniku vastu nõue vähemalt 6377, 54 euro ulatuses, arvestades ka käendajate poolt täidetud kohustuste ulatust. Hageja on esile toonud, et tema põhinõude suuruseks on pärast käendajate poolt tasutud 6404, 79 euro mahaarvamist 7745, 65 eurot (tl. 24) ning lisaks on tal intressinõue 3737, 34 eurot (tl. 26) ning viivisenõue 24.450, 75 eurot (tl. 28). Põhivõla ja intressi maksed on tasumata ajavahemiku eest 20. detsembrist 2005. a. kuni 20. veebruarini 2009. a. (tl. 22 – 26) ning viivist 0, 15% tasumata põhivõlast päevas on hageja arvestanud ajavahemiku eest

viivisenõue seega 5.632, 55 eurot. Seejuures ei ole arvestatud, et viivisenõue tekkis hagejal ka enne lepingu lõpptähtaega tasumata osamaksete tasumisega viivitamise eest, samuti pärast

Nii on kolleegium eespool põhjendanud, et võlgniku pankrotiavalduse esitamine ja tema suhtes menetluse lõpetamine pankrotti välja kuulutamata ei toonud kaasa laenulepingujärgsete kohustuste täitmise tähtaegade muutmist. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, kas laenulepingujärgsete maksete ennetähtaegne tasumine oleks olnud võimalik (VÕS § 84 lg. 1), isegi kui see aga oleks olnud võimalik, oleks käendajal eelduslikult lisaks laenu tagastamisele tulnud ikkagi tasuda ka intressi kuni kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevani (VÕS § 84 lg. 4). Seega oleks kostjal tulnud olenemata võlgniku pankrotiavalduse esitamisest teadasaamisest tasuda hagejale põhivõlgniku poolt tasumata põhivõlg ja intressid, mille suurus eespooltoodud põhjendusel on ja oli ka võlgniku pankrotiavalduse esitamise ajal 12.287, 25 eurot (millest osa ei olnud sissenõutav). Lisaks oli hagejal põhivõlgniku vastu võlgniku pankrotiavalduse esitamise ajaks 16. augustil 2007. a. sissenõutav viivisenõue vähemalt 2927, 07 euro ulatuses (tl. 27), kusjuures selleks ajaks ei olnud see viivisenõue aegunud. Nii oleks hagejal olnud põhivõlgniku vastu nõue ulatuses, mis ületas kostja käenduskohustuse piirmäära ja kostja ei oleks ka võlgniku pankrotiavaldusest teades ja põhivõlgniku kohustust osaliselt varem täites midagi kokku hoidnud. Seega ei tekkinud kostjale hageja poolt põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamisest teatamata jätmisest kahju, mille võrra hageja nõue tema vastu vastavalt VÕS § 146 lõikele 3 väheneks. TsMS § 442 lg. 2 punkti 51 nõudeid rikkudes ei ole maakohus märkinud otsuses tsiviilasja hinda. Selle vea saab ringkonnakohus parandada (TsMS § 137 lg. 11). Et hagi esitati raha maksmise kohustuses seisneva käenduskohustuse täitmiseks, oli tsiviilasja hind maakohtu menetluses TsMS § 124 lg. 1 alusel 200.000 krooni (12.782, 33 eurot). Et viivist ei nõutud hagi esitamisele eelnenud aja eest, ei kerki maakohtu menetluses hagihinna määramisel viivisenõude arvessevõtmise küsimust vastavalt TsMS § 133 lõikes 2 sätestatule. TsMS § 137 lg. 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled, kindlaks tuleb määrata mõlema poole apellatsioonkaebuse hind, lähtudes otsuse vaidlustamise ulatusest. Hageja vaidlustas otsuse osaliselt – osas, millega hagi rahuldamata jäeti, taotledes apellatsioonkaebuses hagi täiendavat rahuldamist 4169, 71 euro ulatuses. Lisaks soovis hageja, et kohus tühistaks otsuse osaliselt ka protsendina põhinõudest väljamõistetud viivise osas ning määraks põhinõudeks, millelt viivist tuleb arvestada, maakohtu poolt määratud 2221, 45 euro asemel 6391, 16 eurot. Kui viivist hagi esitamisest 25. novembril 2010. a. kuni maakohtu otsuse tegemiseni 28. oktoobril 2011. a. arvestada maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt, tuleks viivise suuruseks 939, 62 eurot (0, 15% summast 2221, 45 x 282 päeva). Kui viivist sama ajavahemiku eest arvestada viisil, nagu hageja apellatsioonkaebuses taotleb, on selleks 2703, 46 eurot (0, 15% summast 6391, 16 x 282 päeva). Seega on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse TsMS § 137 lõiget 4 arvestades kõrvalnõude osas summas 1763, 84 eurot (2703, 46 – 939, 62). Hageja apellatsioonkaebuse hinnaks on seega 5933, 55 eurot (4169, 71 + 1763, 84). Sellelt kaebuselt tasus hageja riigilõivu 543, 24 eurot, riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt aga oleks pidanud tasuma 639, 11 eurot. Et TsMS § 147 lg. 1 lause 1 kohaselt tuleb riigilõiv lõivustatud toimingu tegemise eest maksta ette, siis on hageja tasunud riigilõivu 95, 87 eurot vähem kui seaduse kohaselt oleks tulnud tasuda. TsMS § 179 lõikes 1 sätestatu kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas vähem tasutud riigilõiv, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb hagejalt riigi kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 95, 87 eurot. See ei mõjuta pooltevahelist menetluskulude jaotust. 11(12)

Kostja vaidlustas otsuse osas, millega hagi rahuldati ja temalt 2221, 45 eurot välja mõisteti, paludes uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Et kostja on pidanud hageja nõuet täielikult põhjendamatuks ja palunud selle rahuldamata jätta, võib tema kaebusest mõista, et otsust on ta vaidlustanud ka viivise väljamõistmise osas protsendina põhivõlast. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kui viivist hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni arvestataks maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt, oleks selle suuruseks 939, 62 eurot. Kostja vastuapellatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lõigetes 1 ja 4 sätestatut arvestades on seega 3161, 07 eurot (2221, 45 + 939, 62). Hagi rahuldatakse osaliselt, pooltevahelised maakohtus kantud menetluskulud tuleb seega nende vahel jaotada TsMS § 163 lg. 1 alusel, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium peab otsust silmas pidades põhjendatuks jaotada menetluskulud poolte vahel, arvestades hagi rahuldamise ulatust. Hageja esitas kaks nõuet – 200.000 krooni (12.782, 33 euro) ja viivise nõude protsendina põhivõlast. Rahasumma saamiseks esitatud nõue rahuldatakse 6377, 54 euro suuruses summas ehk ca 50% ulatuses, protsendina põhivõlast esitatud viivisenõue jääb aga rahuldamata. Et see nõue on suunatud tulEkus viivise saamisele, siis ei ole selle suurust hagi esitamise seisuga võimalik määrata, küll tuleb selle nõude rahuldamata jätmist menetluskulude jaotamisel arvestada. Kolleegium leiab, et õiglane on jätta maakohtu menetluskuludest 75% hageja ja 25% kostja kanda. Et ka nii hageja apellatsioonkaebuse kui kostja vastuapellatsioonkaebuse nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikes 1 ja § 163 lõikes 1 sätestatud põhimõtetele ka apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte vahel jaotada, arvestades hagi ja kaebuste rahuldamise ulatusega. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud nõue – mõista kostjalt tema kasuks täiendavalt välja 4169, 71 eurot – rahuldatakse 4156, 09 euro ulatuses (6377, 54 – 2221, 45), samas jääb täielikult rahuldamata tema hagi viivise väljamõistmiseks protsendina põhivõlast. Kostja poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud nõue 2221, 45 euro väljamõistmist puudutavas osas jääb rahuldamata, samas rahuldatakse täielikult nõue, mis puudutab viivise protsendina põhivõlast väljamõistmist. Kolleegium leiab, et hagi ja kaebuste rahuldamise ulatusi arvestades on õiglane jätta kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.