2-11-31449/30 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

09.05.2011 esitas Swedbank Liising AS Tartu Maakohtule hagi Jaanus Nool ja Ragnar Tasa vastu 6 572,67 euro nõudes. Swedbank Liising AS ja Deco Stuudio OÜ vahel sõlmiti 06.10.2006 liisinguleping nr 0141575L, mille esemeks oli mahtuniversaal Hyundai H1, 2.5. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma Vara Lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest Lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt Lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud Lepingu punktis 2.1. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus kostja 1 sõlmima Vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Punkti 6.3.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2. kohaselt kohustus kostja 1 tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja 1 hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 06.10.2006 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kindlustusleppe (standardkasko). Teenuste lisa p 3 kohaselt kohustus liisinguvõtja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras. Liisinguvõtja rikkus Lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata Lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kaskokindlustuse maksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata Lepingu ja kindlustusleppe alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus – põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustusmaksete- ja teenuste lisa võlgnevus) kokku summas 2 498,42 eurot. Viivise võlgnevus on 405,87 eurot ja liikluskindlustusmaksete võlgnevus 91,96 eurot. Hagejal on liisinguvõtja vastu nõue eelnimetatud hageja poolt tasutud kindlustusmaksete summade ulatuses tulenevalt Lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse §-st 455. Hageja saatis liisinguvõtjale 08.12.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ega võtnud hagejaga ühendust kokkulepete sõlmimiseks. Kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 18.05.2009. Pärast Vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle AS-ile Valoor, millel õnnestus vara võõrandada hinnaga 2 769,65 eurot (käibemaksuta). OÜ Reeborn ja AS Valoor esitasid hagejale osutatud teenuse (Vara tagastusteenus, Vara hoidmisega seotuid kulud) eest arved kokku summas 357,91 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja Lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja Lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud Vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): hageja Lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 11 366,04 eurot, mis koosneb Vara jääkmaksumusest summas 8 011,88 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 2 498,42 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 405,87 eurot ning Vara tagastamise ja hoidmisega seotud kuludest kokku summas 357,91 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 2 769,65 eurot (käibemaksuta). Hageja korrigeeris müügihinda summas 2 023,72 eurot. Hagi esitamise seisuga on liisinguvõtja võlgnevus 11 366,04 – 2 769,65 – 2 023,72 = 6 572,67 eurot. VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Juhindudes eeltoodust on liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale 6 572,67 eurot.

Kostjad oma 31.10.2011 vastuses (tl 92-93) hagi ei tunnistanud. Liisingulepingu ülesütlemise avaldust ei ole kostjatele ega liisinguvõtjale edastatud (v.a teatis 08.12.2009), seetõttu ei saanud kostjad ega liisinguvõtja olla teadlikud auto tagastamise ajast ja kohast. Sõiduk tagastati hagejale juba 18.05.2009. Ülesütlemise teatise saatmise ajaks oli sõiduks juba võõrandatud. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud tasu tagastamisteenuse eest. Kostjatele ei saadetud liisingueseme hindamisakti ega kaasatud neid automüüki. Seetõttu on põhjendamatu ka tasu auto müügiteenuse eest. Liisingulepingu sõlmimisel 2006 oli liisingueseme maksumus 17 000,50 eurot. Hageja raamatupidamise andmetel oli sõiduki tagastamisel (2009 mai) selle jääkmaksumus 8 011,88 eurot. Hageja võõrandas sõiduki 22.09.2009 ainult 2 769,65 euro eest. Samal ajal portaalis auto24 müügis olnud sama aasta sõidukite hinnad varieerusid 4 500 kuni 9 500 euroni, sõltuvalt auto korrasoleku astmest. Hagejale tagastatud sõiduki juures aga mingeid olulisi vigastusi ei täheldatud. Kostjatele jääb arusaamatuks, mis ei arvestanud hageja sõiduki võõrandamisel selle turuhinda ning miks ei lastud sõidukit hinnata. Kostjad leiavad, et hageja on enda hooletuse tõttu saanud sõiduki müügist kahju ning selle sissenõudmine kostjatelt on vastuolus hea äritavaga. Hageja oma 13.12.2011 vastuses (tl 111-115) selgitas, et lepingu ülesütlemise teatise võttis vastu liisinguvõtja tolleaegne juhatuse liige Ragnar Tasa 05.03.2009. Hageja saatis ka kostjatele kui käendajatele 27.02.2009 teatise selle kohta, et liisinguvõtja ei täida oma lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ning andis võlgnevuse tasumiseks tähtaja. Kostjale 1 saadetud teatis on hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumise tõttu, kuna kostja 1 ei läinud järele talle edastatud teatisele. Nimetatud teatis oli edastatud aadressil, mille kostja 1 oli ise hagejale avaldanud. Kostja 2 sai talle edastatud teatise kätte 05.03.2009. Kuna liisinguvõtja ega ka kostjad ei tasunud liisingulepingust tulenevat võlgnevust, luges hageja liisingulepingu ühepoolselt ülesöelduks 15.05.2009. Seega on hageja tõendanud, et ta teavitas liisinguvõtjat ning käendajaid kohustuste täitmata jätmisest ning andis neile võimaluse kohustused täiendava tähtaja jooksul vabatahtlikult täita ja seega on ebaõige kostjate väide, mille kohaselt ei ole hageja neid teavitanud liisinguvõtja võlgnevusest. Kostja 2 kui liisinguvõtja juhatuse liige oleks ise pidanud hagejaga ühendust võtma selleks, et täpsustada, kuhu ning millal liisinguese tagastada. Eeltoodu alusel on kostjate vastuväited tagastusteenuse kulule alusetud ning paljasõnalised. Liisingueseme müügihind ja selles väärtus on omavahel tihedalt seotud mõisted. Kui eseme võõrandamine toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamise käigus, täpsemini selle võõrandamisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ostja. Sõiduki hinda turul mõjutab oluliselt nii selle tehniline kui ka visuaalne seisukord. Vaidlusalune liisinguese ei olnud tagastamise hetkel laitmatus seisukorras, sõidukil esines mitmeid olulisi puuduseid/vigastusi. Hageja sellekohast väidet kinnitavad hagiavalduse lisana nr 9 esitatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktid, mille kohaselt oli sõiduki tagastange defektiga, kuut tugevalt määrdunud ning esines vigastusi. Hageja esitab täiendava tõendina tagastatud liisinguesemele 25.05.2009 teostatud tehnilise seisundi hindamise akti (lisa 7), millelt nähtub, et liisinguesemel esines väga mitmeid puuduseid. Samuti

esitab hageja Valoor AS-i poolt koostatud sõiduki müüki suunamise akti (lisa 8), millelt nähtub, et liisingueseme osas oli tehtud remondikalkulatsioon summas 6 655,65 Eesti krooni. Kõik nimetatud tõendid kinnitavad, et tagastatud liisinguese vajas remonti ning parendusi, mis mõjutasid oluliselt selle väärtust turul ja seega oli liisingueseme turuväärtus madalam võrreldes teiste sarnaste sõidukitega, mis remonti ning parendusi ei vajanud. Hageja on seisukohal, et üski liisingulepingu üldtingimuste punkt ei ole tühine, kuna need ei kahjusta kostjate huve ebamõistlikult. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Seega olukorras, kus vajab otsustamist, kas tüüptingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tühised või mitte (hageja eeldab, et kostjad tuginevad nimetatud punktide tühisusele), tuleb lähtuda siiski kõnealuse vaidluse asjaoludest, mitte ei ole võimalik neid automaatselt tühiseks tunnistada. Antud juhul on hageja teinud kõik endast oleneva selleks, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Asja materjalidest nähtub, et hageja on liisingueseme võõrandanud mõistliku aja jooksul (2 kuu jooksul). Hageja kaasas liisingueseme müügiprotsessi ka liisinguvõtja ning kostjad. Nimelt saatis hageja koos lepingu ülesütlemise teatisega nii liisinguvõtjale kui ka kostjatele liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse (lisa 9). Nimetatud kirjeldusel on muuhulgas märgitud, et liisinguvõtjal on igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Samuti on märgitud, et kõik dokumendis nimetatud liisinguvõtja õigused ja kohustused laienevad ka käendajatele. Seega oli hageja teavitanud nii liisinguvõtjat kui ka kostjaid sellest, kuidas toimub müügiprotseduur ning millised on sellega seoses liisinguvõtja ning kostjate õigused ja kohustused. Kostjad teevad hagejale küll etteheiteid, kuid ei ole ise teinud midagi selleks, et kaasa aidata liisingueseme müügile ning vältida seeläbi kahju tekkimist. Lisaks eeltoodule saatis hageja liisinguvõtjale ja ka kostjatele 27.07.2009 teatised (lisa 10, 11 ja 12), milles märkis, et liisinguese suumati müüki hinnaga 90 000 Eesti krooni (koos käibemaksuga). Liisinguvõtja ega kostjad müüki suunamise hinnale vastu ei vaielnud, järelikult nad aktsepteerisid seda. Hagiavalduse lisast nr 12 (õiend) nähtub, et hagejal õnnestus liisinguese võõrandada 2 769,65 euroga. Samuti nähtub õiendilt, et hageja on teinud hinnakorrektsiooni summas 2 023,72 eurot ehk teisisõnu hageja loeb kostjate vastu esitatud nõude puhul liisingueseme müügihinnaks 4 793,37 eurot ilma käibemaksuta (2 769,65 + 2 023,72). Ka kostjad ise on oma vastuses hagile märkinud, et vaidlusaluse liisingueseme müügiperioodil olid sarnased sõidukid portaalis auto24.ee müügis hinnaga 4 500 – 9 500 eurot. Just sellesse hinnavahemikku jääb ka summa, mida hageja arvestab antud juhul võõrandamishinnana. Seega kostjad kinnitavad oma vastuses, et hageja on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Kostjad ei ole väitnud ega ka millegagi tõendanud, et vaidlusaluse liisingueseme oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Kokkuvõtvalt on hageja seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste punktid ei ole tühised ega ebamõistlikult kahjustavad ning liisinguvõtjal ja kostjatel on olnud kõik võimalused selleks, et vältida hagejale kahju tekkimist. 23.04.2012 vastuses jäi hageja esitatud seisukohtade juurde ja kinnitas, et tegi kõik võimaliku, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kuna kostjad said ka liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse, oleks neil olnud võimalus osaleda liisingueseme müügiprotseduuris, aidates kaasa liisingueseme ostja leidmisel.

Hageja nõue tuleneb Swedbank Liising AS ja Deco Stuudio OÜ vahel 06.10.2006 sõlmitud liisingulepingust nr 0141575L (tl 8-12), mille esemeks oli sõiduauto Hyundai H1, 2.5. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingust sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti oli sõlmitud 06.10.2006 hageja ja Jaanus Nool’e käendusleping nr 0141575L ning hageja ja Ragnar Tasa käendusleping nr 0141575L. Nimetatud käenduslepingute alusel võtsid kostjad endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostjad esitasid hagile vastuväited. Kostjad leidsid muuhulgas, et liisinguleping ei ole üles öeldud ning teatist lepingu ülesütlemisest ei ole kostjatele kätte toimetatud. Kostjad on seisukohal, et 27.02.2009 teatis lepingu ülesütlemise kohta ei sisaldanud hageja tahet leping üles öelda. Tegelik lepingu ülesütlemise teatis toimetati kostjatele kätte alles 08.12.2009, s.o pärast liisingueseme müüki. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-143-09 korranud oma varasemat seisukohta, et kuna seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, siis saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et siinkohal tuleb lugeda lepingu ülesütlemise ajaks 14 päeva möödumist 27.02.2009 avaldusest. Avalduses sisaldus hoiatus, et kui kostjad võlgnevust ei tasu, öeldakse leping üles. Kuna kostjad tagastasid sõiduki 18.05.2009, pidid nad olema teadlikud sellest, et leping on ülesöeldud. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Kohtuasjas nr 3-2-1-52-11 on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt 3-2-1-33-08, p 17). Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 on kolleegium väljendanud sama seisukohta ja lisanud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende tüüptingimuste punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele VÕS § 367.

Hageja on seisukohal, et on antud juhul teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Riigikohus oma otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 on seisukohal, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul ei ole hageja teavitanud kostjaid hinna alandamisest. Hageja saatis kostjatele akti, mille kohaselt on sõiduk suunatud müüki hinnaga 90 000 krooni (5 752,05 eurot) (tl 161). Õiendi kohaselt müüdi sõiduk hinnaga 2 769,65 eurot, mis on enam kui poole väiksem müüki suunamise hinnast (tl 12). Kohtule ei ole esitatud tõendeid sellest, et kostjaid oleks teavitatud hinna alandamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et sarnased sõidukid olid müügis portaalis Auto24 hinnaga 4 500 – 9 500 eurot. Hageja on oma 13.12.2011 vastuses selgitanud, et tegi hinnakorrektsiooni summas 2 023,72 eurot, millest tulenevalt luges liisingueseme müügihinnaks 4 793,37 eurot, ehkki tegelikult müüs hageja sõiduki hinnaga 2 769,55 eurot. Müügihind pärast hinnakorrektsiooni jääb eelpool toodud hinnavahemikku. Samas ei ole hageja põhjendanud, millest lähtudes on selline hinnakorrektsioon tehtud. Hinnakorrektsiooni tegemisega tunnistas hageja sisuliselt seda, et müüs sõiduki alla turuväärtuse. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Kuna antud juhul erineb müügihind oluliselt eseme turuhinnast, ei ole võimalik lähtuda tegelikust müügihinnast (ja lisatud hinnakorrektsioonist). Kuna pooled ei vaidle selle üle, et sarnased sõidukid olid müügis portaalis Auto24 hinnaga 4 500 – 9 500 eurot, võtab kohus keskmise turuhinna arvestamisel nende keskmise (7 000 eurot), millest arvestab maha 10 % (s.o 700 eurot). Seega loeb kohus sõiduki tegelikuks turuväärtuseks vastavalt keskmisele turuhinnale 6 300 eurot. Võlaõigusseadus (VÕS) § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Järgnevalt analüüsib kohus, kas on põhjendatud hageja nõue tagastusteenuse ja vara hoidmisega seotud kulutuste hüvitamiseks. Kostjad on selgitanud, et tagastasid sõiduki 18.05.2009 pärast hageja kõnet. Nimetatud asjaolule ei ole hageja vastu vaielnud, mistõttu ei ole põhjendatud tagastusteenusele kantud kulutuste summas 2 500 krooni, s.o 159,78 eurot (tl 55) hüvitamine. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-112-06 otsuse p-s 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Seega tuleb asuda seisukohale, et vara hoidmisega seotud kulutused tuleb antud juhul hüvitada. On põhjendatud hüvitada Valoor AS arve nr 928515 alusel 237,75 eurot. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust.