Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
Tallinna Ringkonnakohus Mare Merimaa, Ande Tänav, Ulvi Loonurm 22.05.2012, Tallinnas 2-10-62837
Tsiviilasi
OÜ PERFERA hagi Risto Eelmaa vastu võlgnevuse 1 000 000 krooni, intressi 150 000 krooni ja viivise 55 000 krooni väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
63 911.65 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.11.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
OÜ PERFERA apellatsioonkaebus 02.05.2012, avalik kohtuistung Hageja OÜ PERFERA (registrikood 10858178, asukoht: Raua 12-12, Tallinn), seaduslik esindaja Ülo Kallas, lepinguline esindaja Oliver Ennok Kostja Risto Eelmaa (isikukood xxxxxxxx, elukoht: xxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Liina-Maarja Uuemõis
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.11.2011 otsus ja teha uus otsus alljärgnevas sõnastuses: Välja mõista Risto Eelmaalt OÜ PERFERA kasuks käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks 77045.49 eurot (seitsekümmend seitse tuhat nelikümmend viis eurot ja 49 senti).
ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 14.12.2010 esitas OÜ PERFERA hagi Risto Eelmaa vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja ning OÜ Estomatic Grupp (pankrotis, edaspidi põhivõlgnik) vahel sõlmiti 24.03.2005 laenuleping, mille alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu 1 000 000 krooni. Laenulepingut täiendati lisadega: 10.05.2005 lepingu lisaga A suurendati laenusummat 1 500 000 kroonini, 24.10.2005 lepingu lisaga B suurendati laenusummat 2 600 000 kroonini, 14.07.2006 lepingu lisaga C suurendati laenusummat 3 000 000 kroonini. Laenulepingu ja lepingu lisade alusel laenas põhivõlgnik hagejalt kokku 3 000 000 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli 24.03.2008 ja intress 20% aastas. Laenu tagastamise tähtajaks kogunes intressi 450 000 krooni. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 24.03.2005 käendusleping, mille kohaselt kostja kohustus solidaarselt põhivõlgnikuga vastutama hageja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Koos eeltoodud laenulepingu lisade täiendamisega täiendati igakordselt ka käenduslepingut. Kostja on seega neljal korral neljal erineval lepingul oma allkirjaga kinnitanud käenduskohustuse olemasolu ja suurenemist hageja ees. 08.05.2008 ja 29.03.2010 esitas hageja kostjale nõuded tasuda põhivõlgniku kohustused hageja ees, vastavat kohustust ei ole kostja täitnud. Harju Maakohtu 30.04.2008 otsusega on välja kuulutatud põhivõlgniku pankrot. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud kehtiv käendusleping, mille alusel kostja vastutab hageja ees kõikide põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Lepingutes on välja toodud vastutuse summa (laenusumma) ning seega on käendaja teadlikult oma vastutuse summat iga lepinguga suurendanud. Kostja ei olnud käenduskohustust võttes tarbija, ta on alates 13.12.2004 kuni käesoleva ajani põhivõlgniku osanik (osa suurus 68 000 krooni). Kostja oli 20.12.2004 kuni 29.11.2006 põhivõlgniku juhatuse liige ja põhivõlgniku tütarettevõtete AS Gloria Vesi (pankrotis), Bossa Teeninduse OÜ ja Yoga Intelligence AS juhtorganite liige. Laen oli antud põhivõlgniku majandustegevuseks ning kostja sõlmis käenduslepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu. 30.04.2008 seisuga oli hageja nõue põhivõlgniku vastu 3 000 000 krooni, intresside nõue 450 000 krooni (juuli 2007 kuni märts 2008) ja viiviste nõue 166 500 krooni (periood 37 päeva - 24.03.2008 kuni 30.04.2008), kokku 3 616 500 krooni. Arvestades, et kostja oli üks kolmest käendajast, osanikust ja juhatuse liikmest, siis esitab hageja kostja vastu nõude 1/3 võlanõude summas. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 1 000 000 krooni, intressi summas 150 000 kr ja viivist summas 55 500 krooni. Hageja nõuab kostjalt kohustuse täitmist 1 205 500 krooni ulatuses. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt jagunes osalus 340 000 kroonise osakapitaliga OÜ-s Estomatic Grupp (pankrotis) (edaspidi ühing) järgnevalt: P Vile kuulus osa nimiväärtusega 238 000 krooni (70%), Raivo Raestikule kuulus osa nimiväärtusega 34 000 krooni (10%) ja kostjale kuulus osa nimiväärtusega 68 000 krooni (20%). Põhikirja p 6.3. kohaselt sai enamusosanik P V talle kuuluvate häälega kõik ühingu otsused ainuisikuliselt vastu võtta. P V oli ühingu juhatuse liige kogu tegutsemise aja vältel, kostja oli ühingu juhatuse liige ajavahemikus 20.12.2004-29.11.2006. OÜ Estomatic Grupp
(pankrotis) põhiline äritegevus toimus vastavalt valdkonnale tütarühingutes Bossa Teeninduse AS, mis tegeles joogi- ning toitlustusautomaatide müügi, rendi ning hooldamisega; Yoga Intelligence AS, mis tegeles infotehnoloogiliste arendustega ning Gloria Vesi AS, mis tegeles pudelivee tootmisega. Kostja põhiliseks tegevusvaldkonnaks oli tütarühingu Bossa Teeninduse AS-i tegevuse korraldamine ning juhtimine. Kostja ülesandeks ega tavapäraseks tegevuseks ei olnud ühingu kohustuste käendamine, vaid äriühingu esindamine. Kostjal puudub oma majandustegevus, mille tavapäraseks sisuks oleks käenduste andmine. Laenudega rahastati Yoga Intelligence AS-is ärisuuna arengut. Bossa Teeninduse AS-il võlgnevused emaettevõtte ees puuduvad. Juhatuse või osanike koosolekuid laenuvõtmise arutamiseks ei korraldatud. 24.03.2005 laenulepingu ja laenusumma suurendamise kokkulepped allkirjastas P V. Käenduslepingute sõlmimise vajadustele osundas P V alles vahetult enne laenulepingu sõlmimist põhjendusega, et tegemist on pelga formaalsusega. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping võlaõigusseaduse tähenduses. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus ega ka selle muutmise lepingutes ei ole märgitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Viidet laenu põhisummale ei saa käsitleda rahalise vastutuse maksimumsummana. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vaheline käendusleping tühine. Kostja on seisukohal, et hageja poolt nõude maksmapanek kostja suhtes on vastuolus heade kommetega ning seega keelatud. Hageja rikkus krediteerimise põhiprintsiipe ja head pangandustava, sest allkirjastas puudustega laenulepingu, pank ei selgitanud tagasimaksete ja intressimaksete tähtpäevaks tasumise tähendust, laenusaaja ei esitanud pangale taotlust, millest nähtuvalt oleks ta suutnud laenu tähtpäevaks tagastada. Käendusleping on käendaja kahjuks tasakaalust väljas, käendussumma on üks miljon krooni. Pank, saades 2011 aprillis teda laenusaaja finantsprobleemidest, oleks võinud laenu restruktureerida, nõustuda mingit liiki järeleandmisega laenu summas, intressimaksetes või tagasimakse graafikus. Laenusaaja oli taotlenud pangalt maksepuhkust, kuid pank otsustas laenulepingu erakorraliselt üles öelda. Pank ei kasutanud võimalust alustada hüpoteegi realiseerimist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis OÜ Perfera hagi Risto Eelmaa vastu võlgnevuse 77 045.49 euro väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud 24.03.2005 laenulepingu ja lepingu lisadega on tõendatud, et hageja andis põhivõlgnikule laenu summas 1 000 000 krooni, mida suurendati 10.05.2005 lepingu lisaga A 1 500 000 kroonini, 24.10.2005.a. lepingu lisaga B 2 600 000 kroonini ja 14.07.2006 lepingu lisaga C 3 000 000 kroonini. Laenu tagastamise tähtaeg oli lepingu punkti 5.4 järgi 24.03.2008 ja punkti 2.1 järgi intress 20% aastas, mis tagastamise tähtajaks oli 450 000 krooni. Hageja ja kostja vahel 24.03.2005 sõlmitud käenduslepingu nr 07 punktis 1 kohustus kostja käendajana solidaarselt põhivõlgnikuga vastutama hageja ees põhivõlgniku poolt võetud ühe miljoni krooni suurusest laenust, mille tingimused on kirjeldatud 24.03.2005 sõlmitud laenulepingus OÜ Perfera ja Estomatic Grupp OÜ (pankrotis), vahel tulenevate võlgniku kohustuste, eelkõige kohustuse tasuda laenu põhiosa- ja intressimakseid, kohase täitmise eest, kusjuures käendaja pidi vastutama kogu võlgnetava summa tasumise eest. Laenulepingu lisade A, B ja C sõlmimisel muudeti käenduslepingut üksnes laenusumma osas. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja sõlmis käenduslepingu oma majandus- või kutsetegevuses või on tegemist tarbijakäenduslepinguga ning kas käendusleping on rahalise maksimumsumma kokkuleppe puudumise tõttu tühine.
VÕS § 34 sätestab, et tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega, kui käenduslepingu on sõlminud füüsiline isik, saab eeldada, et käenduslepingu pooleks on tarbija, välja arvatud kui käendusleping on sõlmitud seoses iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. OÜ Estomatic Grupp (pankrotis) registrikaardiga on tõendatud, et 340 000 krooni suuruses osakapital jagunes järgnevalt: P Vile kuulus osa nimiväärtusega 238 000 krooni (70%), R Rule kuulus osa nimiväärtusega 34 000 krooni (10%) ja kostjale kuulus osa nimiväärtusega 68 000 krooni (20%). Seega kuulus P Vile alates 13.12.2004 enam kui 2/3 ühingu osalusest ja kostja oli ühingu väikeosanik. Ühingu põhikirja punktis 6.3. on sätestatud, et osanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt on üle poole koosolekul esindatud osanike häältest, kui seaduses ei ole sätestatud suurema häälteenamuse nõuet. Seega sai enamusosanik P V talle kuuluvate häältega võtta kõik ühingu otsused vastu ainuisikuliselt ning kostja ei saanud talle kuuluvate häälte arvuga P Vi otsuseid mõjutada. Enamusosanik P V oli olnud ühingu juhatuse liige kogu ühingu tegutsemise aja vältel, kostja oli ühingu juhatuse liige ajavahemikus 20.12.200429.11.2006. 2005. aasta majandusaasta aruandega on tõendatud kostja väide, et OÜ Estomatic Grupp (pankrotis) oli sisuliselt holding ettevõte, mille põhiline äritegevus toimus vastavalt valdkonnale eraldi tütarühingutes. Osaühingu registri-kaardi väljavõttega on tõendatud, et käenduslepingu ning selle lisade sõlmimise ajal olid juhatuse liikmeteks kostja, P V ja R R. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et tema vastutusalasse kuulus tütarettevõtte Bossa Teeninduse AS-i tegevuse koordineerimine ja juhtimine, et tema roll Estomatic Grupp OÜ (pankrotis) juhtimises oli marginaalne, et hagejalt 24.03.2005 laenu võtmise ja selle suurendamise otsustas P V hääleõigusliku osanikuna kostja vastuväiteid arvestamata, et P V veenis kostjat käenduslepingute tekste allkirjastama, põhjendades, et kõik kohustused täidab võlgnik ise ning käenduslepingute sõlmimine on formaalsus. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et käenduslepingust ja lisadest ei saanud ta aru oma vastutuse maksimumsummast. Väljavõtetega 2005. aasta majandusaasta aruannetest ja kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et laenudega rahastati Yoga Intelligence AS-i ärisuuna arengut, mille juhtimisega kostja ei tegelenud. Yoga Intelligence AS-i 2005. aasta majandusaasta aruandega on tõendatud võlgnevus emaettevõtjale ligikaudu 2,4 miljonit krooni, mis vastab hageja nõude suurusele, seevastu Bossa Teeninduse AS-i 2005. majandusaasta aruandega on tõendatud, et sarnased võlgnevused emaettevõtte ees puuduvad. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et ta lahkus OÜ Estomatic Grupp (pankrotis), juhatuse liikme ametikohalt, kuna ta ei omanud kontrolli ega kompetentsi ühingu uute tegevussuundade osas ning tal olid P Viga lahkarvamused äriühingule kohustuste võtmises. Et P Vil olid OÜ Estomatic Grupp (pankrotis) juhtimisel lahkarvamused teiste juhatuse liikmete ja kaasomanikega, kes pooldasid konservatiivsemat lähenemist ettevõtte juhtimisel ning ei pooldanud emaettevõtte riskantset plaani, tõendavad OÜ Estomatic Grupp (pankrotis) pankrotihalduri lõpparuandes märgitud järeldused võlgniku makseraskuste põhjuste kohta. OÜ Yoga registri väljavõttega on tõendatud, et OÜ Estomatic Grupp (pankrotis) juhatuse liikmed P V ja Raivo Raestik tegutsevad osaühingu tütarühingule Yoga Intelligence AS-ile ettevõttena kuulunud ärisuuna arendamisega OÜ-s Yoga.
Eelnevast saab järeldada, et OÜ Estomatic Grupp (pankrotis) üle valitsevat mõju omavaks isikuks ei saa pidada kostjat, vaid P Vi, kes sai enamusosanikuna ainuisikuliselt kavandada ja suunata osaühingu ning kogu grupi majandustegevust ning kelle huvisid saab suures ulatuses lugeda kattuvaks ühingu ja grupi huvidega. Järelikult ei ole kostja sõlminud vaidlusalust käenduslepingut oma iseseisvas majandustegevuses ning hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus ega ka selle muutmise lepingutes ei ole märgitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat, vaid on märgitud, et käendaja vastutab kogu võlgnetava summa tasumise eest. Viidet laenu põhisummale ei saa käsitleda rahalise vastutuse maksimumsummana. Eeltoodust tulenevalt ja VÕS § 143 lg 2 alusel on hageja ja kostja vaheline käendusleping tühine. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning rahuldada tema nõue kostja vastu või kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, siis saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja tühistada maakohtu otsus terves ulatuses. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakäendusleping. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping ei vasta tarbijakäenduslepingu mõistele ja tunnustele. Kostja andis käenduse oma iseseisva majandustegevusega seoses, kuna omas osanikuna osalust laenu saavas ettevõttes ja juhtis äriühingut juhatuse liikmena. Kohus on lähtunud liialt jäigalt ja ühepoolselt hinnangust, et kuna ühel osanikul oli üle poole osalust, siis teiste osanike roll oli marginaalne. Kõik osanikud allkirjastasid analoogse ja solidaarse käenduslepingu ning ei ole põhjendatud ja mõistlik hinnang, et üks osanik tegi seda oma majandustegevuse raames ja teised kaks osanikku mitte. Tarbija mõistet ja õiguslikku regulatsiooni arvestades ei ole kuidagi põhjendatud hinnata kostjat kui osanikku tarbijana, sest laenu sihtotstarve, poolte tahe tehingute sõlmimisel oli suunatud OÜ Estomatic Grupp äritegevuse eesmärgil. Kostja oli vabatahtlikult nõus võtma käendajana riski, et suurendada majandustegevuse kaudu võimalusi tulu saamiseks tulevikus. Kostja kinnitas kohtus, et tema põhiliseks tegevusvaldkonnaks oli laenusaaja ühe tütarettevõtte AS Bossa Teenindus juhtimine, kus kostja oli juhatuse esimees. Kohtule esitatud OÜ Estomatic Grupp 2005.a. majandusaasta aruandest nähtub, et käibest üle 98% moodustas Bossa Teeninduse AS ja tema tütarde konsolideeritud käive. Seega on asjakohatu väita, et kostja oli marginaalne isik ettevõttes, kus tema ainujuhtimise all olev üksus tootis ülekaaluka enamuse ettevõtte käibest. Kostja ei ole laenu kasutanud oma isiklike vajaduste katteks, vaid äriühingus, milles temale kuulub osalus ja juhtimisorgani roll. Seega tekib küsimus, et kui tegemist ei olnud tarbijana oma tarbeks laenu kasutamisega, siis kuidas saab tegemist olla tarbijakäendusega VÕS § 143 mõistes? Kui kostja ei oleks olnud laenusaaja osanik ja juhatuse liige, siis ei oleks kostja käenduslepingut sõlminud – seega on tõendatud, et kostja sõlmis käenduslepingu ainult huvist laenusaaja majandustegevuse vastu, mitte tarbijana. Kohus on ebaõigesti ja ühepoolselt hinnanud kostja esitatud tõendeid (väljavõte Yoga Intelligence AS 2005. majandusaasta aruandest). Kohtu hinnangul on antud väljavõttega tõendatud, et laenuraha kasutati Yoga Intelligence AS huvides, mitte Bossa Teeninduse AS huvides. Samas on kohus jätnud hindamata ja tähelepanuta, et antud väljavõttest nähtub ka asjaolu, et Yoga Intelligence AS-il on Bossa Teeninduse AS ees „lühiajalised kohustused 1 301 308 krooni“. Seega kostja
ainujuhtimise all olev ettevõte oli otseselt seotud ja huvitatud ka Yoga Intelligence AS majandustegevusest ja finantsseisust. Seega käenduslepingus on täidetud seaduses ettenähtud minimaalsed tarbijakäenduse tingimused, s.t käendaja on numbriliselt informeeritud oma vastutuse potentsiaalsest ulatusest. Isegi kui käsitada käenduslepingut tarbijakäenduslepinguna, siis ei ole leping tühine, kuna vastutuse määr on lepingus olemas ning kostja teadvustas isikliku kohustuse võtmist. Käenduslepingu punktis 1 on üheselt ja selgelt numbriliselt kirjas, et käendaja vastutab Estomatic Grupp OÜ poolt võetud 1 000 000 krooni suuruse laenu kohase täitmise eest laenuandja ees solidaarselt võlgnikuga. Vastutuse summa oli üheselt numbritega välja toodud, mitte ei ole ainult märgitud, et kostja vastutab solidaarselt kogu laenusaaja laenusumma eest. Kostja kui äriühingu juhatuse liige ja kõrgharitud isik pidi selgelt mõistma, et võtab endale käenduslepinguga isiklikke kohustusi. Lisaks eelnimetatud käenduslepingule andis kostja veel kolmel korral (10.05.2005, 24.10.2005, 14.07.2006) allkirja lepingule, millega suurendas oma käenduse vastutusmäära. On ebausutav, et kostja, kes on aastaid juhtinud erinevaid äriühinguid, ei mõistnud järjepidevalt lepingute sisu, mida allkirjastas. Seega käenduslepingus on täidetud seaduses ettenähtud minimaalsed tarbijakäenduse tingimused, s.t käendaja on numbriliselt informeeritud oma vastutuse potentsiaalsest ulatusest. On tõendatud kostja tahe (TsÜS § 69 mõistes) käenduslepingu sõlmimiseks. Tahet kinnitavad kostja poolt neljal korral lepingute allkirjastamisega oma tahte avaldamine kui ka hilisem käitumine (mõistmine käendusest ja soov sellest vabaneda). Kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele või asjaoludele tuginedes saaks järeldada, et lepingutest ei tulene kostja tahet vastustada käendajana hageja ees. Sellega on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg-t 1). Kostja on lepingute allkirjastamisega teinud kehtiva tahteavalduse, mida ei ole tänaseni tühistatud. Kohus on oma põhjendustes tuginenud mitmele tõendamata ja asjakohatule ning samas ka ebaõigele väitele. Kohus on otsuses tuvastanud, et 24.03.2005 laenu võtmise ja selle suurendamise otsustas P V hääleõigusliku osanikuna kostja vastuväiteid arvestamata. Samuti leidis kohus, et kostja lahkus äriühingust seoses lahkarvamustega äriühingule kohustuste võtmisel. Hageja eeltooduga ei nõustu. Kostja lahkus laenusaaja juhatusest alles 29.11.2006, st poolteist aastat hiljem. 2005. aasta jooksul väljendas kostja kolmel korral allkirja andmisega tahet laenu saada ja käendajana vastutada ning 2006. aastal veel ühe korra. Seega ei olnud kostja kuidagi vastu laenu võtmisele hagejalt. Kui kostjal tekkisid oluliselt hilisemal perioodil lahkarvamused teiste osanikega äriühingu tuleviku osas, siis see ei saa kuidagi mõjutada juba võetud laenu- ja käenduskohustusi ning eriti veel hageja õigusi ja kohustusi. Laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimise ajal ei esitanud kostja ühtegi vastuväidet lepingute sõlmimise osas. Kui kostja oleks lepingud sõlminud näiteks olulise eksimuse tõttu või muul soovimatul põhjusel, siis oleks kostja pidanud lepingud tühistama TsÜS § 90 alusel, arvestades aegumistähtaega (TsÜS § 99). Kostja ei ole tõendanud, et tal olid vastuväited laenu saamisele ja käenduslepingu sõlmimisele ning on esitanud vaid paljasõnalisi väiteid. Kostjal oleks olnud võimalus ühingu siseselt esitada nii juhatuse liikme kui osanikuna vastuväiteid ja need koosolekutel protokollida, kuid järelikult ei ole neid vastuväiteid reaalselt eksisteerinud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning tõendite ebaõige hindamise
tõttu. Apellatsioonmenetluses on võimalik teha uus otsus. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate faktiliste asjaolude osas:
Kostja on maakohtus juhtinud tähelepanu asjaolule, et neljas käenduslepingus on ära märgitud laenusummad ning kolmes lepingus ka kogunenud intressi suurus. Seega on kostja tahteavaldus käendada põhivõlgniku kohustust selge. Kolleegium nõustub apellandiga, et allkirjastades korduvalt äriühingu juhatuse liikmena ja osanikuna käenduslepinguid, ei saa pidada vastustaja vastuväiteid veenvateks, et laenu võtmise otsustas üksnes P V, kes oli suurosanik. Seda enam, et laenulepingute lisades A, B, C sisaldub nii laenukohustuse suurendamine kui ka käendus. Kõigile kolmele lepingule on alla kirjutanud nii põhivõlgniku esindajana P V kui ka kõik põhivõlgniku juhatuse liikmed käendajatena. Maakohus tugines hagi rahuldamata jätmisel kostja vande all antud seletusele, kuid ka sellest tõendist ilmneb, et kostja sai aru käenduslepingutest tulenevast vastutusest ning oli huvitatud äriühingu käekäigust. Kostja seletuse kohaselt” Ma sain aru, et olin kirjutanud alla ja võtnud käenduskohustusi, mille osas olin veendunud, et kõik need kohustused katab Estomatic Grupp või P.V” (t.lk.95). Kostja vastuväidete kohaselt puudus tal laenu võtmise vastu igasugune majanduslik huvi ning see ei seondu tema kutse- ja majandustegevusega. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Vastustaja oli mitte ainult äriühingu juhatuse liige, vaid üks kolmest osanikust, kusjuures talle kuulus osa nimiväärtusega 68 000 krooni (20%). OÜ Estomatic Grupp oli holding-ettevõte, kelle põhiline äritegevus toimus tütarühingutes. Apellandi viide on asjakohane, et kostja OÜ Estomatic Grupp 2005.a. majandusaasta aruandest nähtub, et käibest üle 98% moodustas Bossa Teeninduse AS ja tema tütarettevõtete konsolideeritud käive. Kostja oli eelnimetatud aktsiaseltsi juhatuse esimees. Seega kostja väide ei ole põhjendatud, et ta oli marginaalne isik ettevõttes, kui tema ainujuhtimise all olev üksus tootis ülekaaluka enamuse ettevõtte käibest. Maakohus, jättes hagi rahuldamata, tugines OÜ Estomatic Grupp 2005.a. majandusaasta aruandele, asudes seisukohale, et Yoga Intelligence AS-i võlgnevus emaettevõtte ees oli 2,4 miljonit krooni, mis vastab hageja nõudele. Kolleegium leiab, et eelnimetatud dokumentaalsest tõendist ei saa teha järeldust, et laenuks saadud raha suunati nimelt Yoga Intelligence AS-i äritegevuseks ning et seda otsustas üksnes P V. Hageja on juhtinud maakohtus tähelepanu asjaolule, et selle väite kohta kostja ei ole tõendeid esitanud. Apellant on juhtinud tähelepanu, et hagejal ei olnud võimalik laenuraha kasutamist kontrollida või isegi omada ülevaadet selle kasutamise kohta. Apellandi väide on põhjendatud, et kostja ainujuhtimise all olev ettevõte oli otseselt seotud ja huvitatud ka Yoga Intelligence AS majandustegevusest ja finantsseisust. OÜ Estomatic Grupp 2005.a. majandusaasta aruandest nähtub, et kostja poolt juhitud Bossa Teeninduse AS-i ja Yoga Intelligence AS-i vahel olid tihedad ärisidemed nii kaupade müügi kui ka osutatud teenuste osas (t.lk.53) ning et Bossa Teeninduse AS-i konsolideerimisgruppi lisandus 2005.a. tütarettevõttena veetootmisega tegelev ettevõte Gloria Vesi AS. Seega äritegevuse arendamise vastu pidi ka kostjal huvi olema. Kolleegium leiab, et kohtule esitatud tõendite põhjal saab teha järelduse, et kostja sõlmis käenduslepingu seonduvalt iseseisva majandus- ja kutsetegevusega ning ei saanud olla tarbija VÕS § 34 mõttes. Kolleegium nõustub apellandiga, et laenulepingu igakordses lisas oli märgitud laenusaaja võlg lepingu sõlmimise seisuga ning laenuks juurdeantav summa ning viide 25.03.2005 laenulepingu tingimustele. Seega pidi kostjale olema selge käendaja vastutuse suurus. Seejuures 14.07.2006 laenulepingu lisa C punktis 1 on märgitud, et laenu suuruseks on
3 000 000 krooni ning p 4 kohaselt kohustus kostja käendaja vastutama 3 000 000 krooni suurusest laenust (tingimused 24.03.2005 sõlmitud laenulepingus) tuleneva kohustuse kohase täitmise eest, eelkõige kohustuse eest tasuda laenu põhiosa- ja intressimaksed solidaarselt võlgnikuga. Seejuures käendaja vastutab kogu võlgnevata summa tasumise eest. Kolleegium ei tuvastanud käenduslepingu tühisust. Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et ta ei esitanud nõudeid põhivõlgniku ja kaaskäendajate vastu. P V on pankrotis ja tema vastu on hageja esitanud nõude pankrotimenetluses. Kolleegium nõustub hagejaga, et solidaarnõude puhul on hageja õigus otsustada, kelle vastu ta nõude esitab. Hageja võla arvestusele seisuga 30.04.2008 suuruses 3 616 500 krooni kostja vastuväidet ei esitanud. Esitatud arvestuse kohaselt moodustab tagastamata laen 3 000 000 krooni, intress 450 000 krooni, viivis 166 500 krooni (t.lk.19). Hageja taotles kogu võlgnevusest 1/3 väljamõistmist, s.o 1 205 500 krooni (77045.49 eurot), millest põhivõlg on 1 000 000 krooni, intress 150 000 krooni ja viivis 55 000 krooni. Kolleegium leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastustaja vastuväited ei võimalda jätta apellatsioonkaebust rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Mare Merimaa
Ande Tänav
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.