2-11-53538/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Kohus on antud tsiviilasja lahendamisel lähtunud TsMS § 405 lg 1 p 2, 5, 6 ja 7 kohaselt lihtmenetluse erisätetest. Hageja on kohtule tõenditena esitanud järgmised ärakirjad: kostja poolt esitatud laenutaotlus summas 2000 krooni (tl 13); laenuleping nr 20110 üldtingimused (tl 14-23); kostja isikusamasuse tuvastamine (tl 24-25); meeldetuletusteadete edastamine 06.05.2009.a ja 16.05.2009.a (tl 26); Swedbank AS maksekorraldusest väljavõte- ülekanne summas 2000 krooni 04.06.2009.a AS-le M. C. (tl 40). TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu, mille alusel on hageja sooritanud kostjale ülekande summas 2000 krooni tagasimakse tähtajaga 01.05.2009.a. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus laenulepingu sõlmimise fakti osas. Pooled vaidlevad laenulepingu tingimuste üle. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Hagiavalduse kohaselt oli laenuleping sõlmitud interneti teel, seega kasutati lepingu sõlmimisel sidevahendi abi. Laenulepingu sõlmimist tarbijaga sidevahendi abil reguleeris 01.04.2009, s.o raha kostjale ülekandmise ajal VÕS § 410. Kuna kostja arvelduskontole on kantud 2000 krooni, ei tule aga raha kostjale ülekandmise ajal kehtinud VÕS § 410 kohaldada, sest kehtinud VÕS § 403 lg 3 p 1 kohaselt ei kohaldatud võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsiooni krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule, mille puhul

krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind on väiksem 200 eurole vastavast summast. Kohus on seisukohal, et antud juhul kohalduvad krediidilepingu sätted. Kohus asub seisukohale, et vastavalt VÕS §-le 401 on antud juhul pooled sõlminud krediidilepingu, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teisele isikule (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppedes krediidi tagasi maksma, siinjuures tuleb arvestada VÕS § 621 sätestatud arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisusi. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Poolte vahel on vaidlus hageja poolt nõutava intressimäära suuruse üle. Hageja on esitanud intressinõude tulenevalt lepingu p-st 4.1.2.2, mille kohaselt on 30 päevase laenutähtaja ja 2000 krooni suuruse laenusumma korral intressimäär 60% laenusummast aastas. Sama lepingupunkti kohaselt lisanduvad intressile muud kulud, mida ei arvestata krediidikulukuse määra hulka ehk laenu õigeaegse tagasimakse sooritamisel on tasutava summa kogusuuruseks 2490 krooni. Kohtule nähtuvalt on kostja seisukohal, et hageja on õigustatud nõudma intressi summas 6,30 eurot ning palub kohtul jätta rahuldamata nõude summas 18,72 eurot muude kulude osas. Kohus asub seisukohale, et VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt juhul, kui intressimäär ei ole kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajas ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel tuleb aga tasuda intressi VÕS § 94 sätestatud määras. Kohtule nähtuvalt on tulenevalt lepingu p-st 4.1.2.2 osapoolte vahel kokkulepe, mille kohaselt kohustub kostja tasuma intressi määras 60% laenusummast aastas. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole esitatud muude kulude olemasolu kohta ühtegi selgitust ega tõendit, puudub selgus, millised on intressile lisatavad muud kulud. TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista intress summas 6,30 eurot (60% 2000-st= 1200 krooni/ 365 päeva= 3,28 krooni päevas X 30 päeva= 98,63 krooni s.o 6,30 eurot) ning rahuldamata tuleb jätta nõue muude kulude osas summa 18,72 euro ulatuses. Poolte vahel on vaidlus meeldetuletuse tasunõude põhjendatuse ja suuruse osas. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hageja väidab, et hagejale on tekitatud kahju summas 25,56 eurot. TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kahju tekitamise ja tekitatud kahju suuruse tõendamiskoormis on hagejal. Hageja ei ole

tõendanud kahju tekkimise fakti. Hagiavaldusele ei ole lisatud tõendeid väidetava kahju kohta, kahe automaatväljastusega SMS- i saatmine ei tõenda kahju tekkimist summas 400 krooni. Hageja ei ole tõendeid esitanud ka kirjaliku menetluse teatega määratud tähtaja jooksul, so hiljemalt 16.02.2012.a. Tõendamata jätmise tõttu tuleb ka selles osas hagi rahuldamata jätta. Hageja ja kostja vahel on vaidlus tulenevalt viivise nõude suurusest. Kostja on seisukohal, et tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 sätestatu kohaselt nõuda kõrgemat viivist kui VÕS § 113 lg 1 viitega VÕS §-le 94 nimetatud suuruses. Kohus selgitab kostjale korduvalt, et antud juhul ei kohaldu tarbijakrediidi sätted. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, kohustub kostja tasuma pooltevahelise lepingu alusel vastavuses VÕS § 113 lg-ga 1 viivist. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt puudub hagejal õiguslik alus viivisnõude esitamiseks nõudes esitatud suuruses, kostja palub kohtul VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada viivist. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hageja väidetud laenulepingut on kohtu hinnangul võimalik tõlgendada kui laenuandja tüüptingimusi. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja lepingu interneti vahendusel. Kohus asub seisukohale, et kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingutingimusi eraldi läbi ei räägitud, tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Tüüptingimused saavad lepingu osaks ainult juhul, kui on täidetud VÕS §-is 37 loetletud eeldused, mille kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. VÕS § 621 lg 5 kohaselt tuleb arvutivõrgus sõlmitud lepingute tingimused, s.h tüüptingimused, kliendile esitada selliselt, et tal on võimalik need salvestada ja taasesitada. Kohtule nähtuvalt on tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale esitanud selge viite ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada, samas puudub poolte vahel vaidlus nimetatud asjaolus, seega asub kohus seisukohale, et antud juhul on täidetud VÕS § 37 loetletud eeldused ja tüüptingimused on lepingu osaks.

VÕS § 42 lg-s 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. Kuna hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu p 9.1 on tühine 1,5% suuruse viivise määra tõttu, sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 2000 kroonilt alates 02.05.2008 kuni 04.06.2009.a. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 01.01.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 02.05.2009 kuni 04.06.2009 summas 17,69 krooni s.o 1,13 eurot (2000 krooni × 9,5% × 34 päeva / 365 päeva). TsMS §-st 367 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus asub seisukohale, et hageja viivisnõue TsMS § 367 aluse tuleb jätta rahuldamata. Kostja on põhivõlgnevuse tasunud 04.06.2009.a, hageja loobus põhivõlgnevuse täitmisnõudest 18.01.2012.a. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni.