2-11-16876/20 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagiavaldus ja hageja väited Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19. novembril 2009 laenulepingu nr 09-094384VV laenusummale 106 953,48 krooni intressimääraga 22% aastas tagastamise lõpptähtajaga 11. november 2014. Kostja kohustus tagastama laenu põhiosa ja intressi iga kuu 11. kuupäeval. Kostja jäi lepingu laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 11. detsembrist 2010. Alates 11. detsembrist 2010 kuni 11. veebruarini 2011 kostja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses kolme üksteisele järgneva põhiosa ja intressi maksega. Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 1% aastas) ning pärast lepingu ülesütlemist on viivise määraks lepingujärgne intressimäär aastas. Lepingu intress oli 22% aastas ning viiviseni määraks on alates 23. veebruarist 2011 0,061% päevas (22% : 360 = 0,061 % päevas). Hageja saatis 02. veebruaril 2011 kostjale kirja lepingu ülesütlemise ja võlgnevuse suuruse kohta, tähtajaga tasuda võlgnevus hiljemalt 21. veebruariks 2011 ja hoiatusega, et juhul kui kostja võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta , öeldakse leping üles ja alustatakse kohtumenetlust kogu võlgnevuste sissenõudmiseks. Samuti hoiatati, et hagi esitamisel lisandub lepingust tulenevatele nõuetele ka menetluskulud ning hiljem kohtutäituri tasud, mis nõutakse sisse võlgnikult. Kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel. Seoses võlgnevusega ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles 22. veebruaril 2011. Seisuga 13. aprill 2011 moodustab kostja võlgnevus hageja ees kokku 7605,98 eurot, s.h, põhiosa 6134,59 eurot, intress 1278,21 eurot ajavahemiku 11. aprill 2010 kuni 22. veebruar 2011 eest ja põhiosa viivis 193,18 eurot ajavahemiku 11. juuni 2010 kuni 13. aprill 2011). Kuna hagejal ei ole teada asjaolu, millal kostja tasub kogu võlgnevuse, ei ole võimalik esitada kogu viivise nõuet, seepärast palub hageja teha otsus viivisnõude osas kuni põhinõude täitmiseni protsendina. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 7605,98 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt 6134,59 eurot alates 14. aprillist 2011 kuni põhinõude täitmiseni hinnakirjaga sätestatud määras 0,061% päevas ning kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Hageja on seisukohal, et kostja peab ka ise hindama oma majanduslikku seisukorda nii laenu saamisel kui ka tulevikus, et mitte võtta endale ülejõukäivaid kohustusi. 2(11)

2-11-16876 Hageja kinnitab, et kostja on tasunud pärast hagi esitamist lepingu nr 09-094384-VV põhiosa võlgnevust 29. aprillil 2011 summa 52,94 eurot, 01. juunil 2011 summa 52,94 eurot ja 01. juulil 2011 summa 52,30 eurot, kokku 158,18 eurot. Hageja vähendab tasutud summa võrra põhiosa nõuet. Seisuga 25. juuli 2011 on kostja võlgnevus kokku 7828,07 eurot: s.h. põhiosa 5976,41 eurot ;intress 1278,21 eurot ajavahemiku 11. aprill 2010 kuni 22. veebruar 2011 eest ja põhiosa viivis 573,45 eurot ajavahemiku 11. juuni 2010 kuni 25. juuli 2011 eest (põhiosa viivis on suurenenud 380,27 euro võrra ajavahemiku 13. aprill 2011 kuni 25. juuli 2011 eest). Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 7828,07 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt 5976,41 eurot alates 25. juulist 2011 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,061% päevas. Hagejale jääb arusaamatuks, millist taotlust või menetluslikku väidet soovib kostja esitatud dokumentidega tõendada. Kostja on palunud esitatud tõenditega arvestada kohtuotsuse tegemisel, kuid ei ole lisanud, millises osas peaks otsus esitatud tõendite valguses muutuma. Kostja esitatud tõenditest ja varasemast vastusest nähtub küll kostja majanduslik olukord ja põhjendused laenulepingu sõlmimise osas, kuid kostja ei ole põhjendanud, kuidas tema vastutus nõude osas peaks nüüd muutuma. Asjaolu et kostjal ei ole võimalik võetud kohustusi täita, et tähenda, et kostja vabaneks vastutusest hageja ees. Oma vastuse punktis 11 on kostja esialgu asunud seisukohale, et hageja oleks juba varasemalt pidanud võlgnevuse nõudes pöörduma kohtu poole, et mitte refinantseerides tekitada kostjale laenukoormust juurde. Sama punkti lõpus on kostja aga hagejale ette heitnud, et hageja seadis kostja fakti ette, et lepingud tuleb kas refinantseerida või on hageja sunnitud võlgnevuse sisse nõudma. Hagejale jääb arusaamatuks, mida kostja siis soovis või kuidas oleks kostja näinud asjale lahendust? Hageja selgitas kostjale, et võlgnevus tuleb tasuda, näiteks refinantseerides, sest vastasel korral ei jää hagejal muud üte, kui oma õiguste kaitseks sobivad meetmed kasutusele võtta. Kostja leiab oma vastuse punktis 11, et hageja ei ole täitnud VÕS § 54 sätestatud kohustusi. Hagejale jääb arusaamatuks, mille põhjal on alust eeldada, et hageja ei ole nimetatud kohustusi täitnud. Kostja on tulnud lepingu sõlmimiseks hageja kontorisse ning on varasemalt olnud hageja klient, mistõttu puudub mõistlik alus eeldada, et kostja ei olnud varasemalt teadlik hageja nimest või asukohast. Nõuete kohaselt on lepingus välja toodud teenuse maksumus (krediidikulukuse määr), kohustuse koostisosad (põhiosa, intress, muud tasud), lepingu põhitunnused (laenuleping) jms. Hageja on kostjale vastupidiselt väidetule lepingut, selle tingimusi ning kostja poolseid õigusi ja kohustusi põhjalikult selgitanud, esitanud need ka lepingus ning kostja on neist aru saanud. Kostja on seda ka isiklikult lepingule alla kirjutades kinnitanud (lepingu punkt 14.8). Kostja leiab oma vastuse punktis 12, et vastavalt VÕS § 104 lõikele 1 ei vastuta kostja rikkumise eest, kuivõrd ta ei ole rikkumises süüdi. Nimetatud sätte kohaselt tuleb süü elementi arvestada ainult juhul, kui see on seaduse või lepinguga ette nähtud. Kuivõrd käesoleva lepingu puhul ei ole süü element ettenähtud lepingus või seaduses, ei ole vastutuse tekkimise eelduseks süü olemasolu. Vastavalt VÕS § 103 lõikele 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Vabandatavus on sisustatud lõike 2 kohaselt vääramatu jõuga, raha maksmise kohustuse rikkumisel on vabandatavus üldjuhul välistatud. Kohtuistungil hageja vähendas nõuet ja palub välja mõista kostjalt kokku 8411,87 eurot, millest põhinõue moodustab 5604,55 eurot, intress 1278,21 eurot, viivis 1529,11 eurot ning viivis 3(11)

2-11-16876 protsendina põhinõudelt 5604,55 eurot alates 24. aprillist 2012 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,061% päevas (22% aastas). Hageja on oma väidete kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: laenuleping (t.l.-8-9); laenu tagastamise graafik (t.l.-10-11); lepingu ülesütlemise kiri (t.l.-12); laenu andmed 13. aprill 2011 (t.l.-13); laenulepingu operatsioonid 13. aprill 2011 (t.l.-14-15); hinnakiri (t.l.-16-17); laenu andmed 25. juuli 2011 (t.l.-46); laenulepingu operatsioonid 25. juuli 2011 (t.l.-47-48); kompromissi ettepanek (t.l.-49); laenulepingu operatsioonid kuni 23. aprill 2012 (t.l.-113-116). Kostja vastus Vastuses hagiavaldusele teatas kostja, et tunnistab hagi osaliselt. Kostjal puuduvad käesoleval ajal rahalised vahendid võla tasumiseks. Kostja võttis hagejalt laenu oma ülikooliõpingute finantseerimiseks aastatel 2004 kuni 2008. Kostja võttis vastu kõik panga poolt pakutud väikelaenud ja krediitkaardid. Laenude võtmise ajal oli kostjal kindel sissetulek ning kostja ei osanud karta sellist olukorda, et tema sissetulekud vähenevad või kaovad sootuks. Kostja sattus tõsisematesse majandusraskustesse 2006 ja 2007 aastal, kui lõpetati temale vanemahüvitise maksmine. Võetud laenukoormused olid kasvanud nii suureks, et kostja ei jõudnud enam laene tagasi maksta. Sellepärast tuli tal võtta juurde aina uusi laene, et tasuda vanu võlgu. Kostja pöördus panka ja selgitas, et on sattunud raskesse majanduslikku olukorda, mis on põhjustanud makseraskused. Hageja ettepanekul nõustus kostja kõikidest võlgadest ja krediitkaartidest ümber vormistama uue summaarse väikelaenu. Hageja ja kostja sõlmisid 19. novembril 2009 väikelaenulepingu nr 09-094384-VV, kusjuures intressi protsent kerkis ebamõistlikult 22%-ie (so leping laenude ja krediitkartide refinantseerimiseks ja summeerimiseks, millest on alguse saanud käesolev tsiviilasi). Kostja töötasu oli majanduskriisi tõttu tunduvalt vähenenud. Kostja jäi ilma oma 2009. aasta puhkusetasudest ja kuupalgast. Seetõttu süvenes aja jooksul tema maksejõuetus ning võlgasid koos maksmata arvetega kogunes veelgi. Seetõttu arestiti hageja sissenõudel veebruaris 2010, so mõned kuud peale hagejaga sõlmitud laenude refinantseerimist, kõik kostja arvelduskontod. Uued maksmata osamaksed ja võlad hakkasid juurde kogunema. Üksteise järel hakkasid kohtutäiturid sisse nõudma kostja võlgu, arestiti pangaarved ning kostja olukord aina halvenes. Kostja oli sattunud võlakeerisesse. Kostja tunnistab tagantjärele, et võttis paljud laenud küll läbimõtlematult, kuid leiab, et ka pank ise peab vastutama kergekäelistelt laenude andmise puhul. Lepingupooled on võrdsed ja pole nii, et kohustused on laenusaajal ning õigused on üksnes laenuandjal. Laenu- ja krediidilepingute sõlmimine ongi riskantne nii hageja kui kostja jaoks ning riske peavad kandma ja hajutama nii hageja kui kostja. Kostja arvates oleksid laenuhaldurid võinud tema laenutehingud juba varasemalt kohtusse anda, mitte teha kostjat senisest veelgi enam kahjustavaid refinantseerimisi uue, refinantseeritud ja summeeritud kõrgema intressimääraga laenulepingu näol. Uue lepingu puhul arvestati juurde kostja hinnangul ebamõistlikke, liigkasuna käsitletavaid sõlmimistasusid, intresse, jms. Kostja oli sisuliselt pandud fakti ette, et kui ei nõustu panga tingimustega, kuuluvad vanade lepingute järgsed kohustused kohesele sissenõudmisele. Kostja arvates on tegemist hageja survestava ja varjatult ähvardava käitumisega. Kostja arvates pidi pank olema teadlik, et taolisesse situatsiooni sattunud inimese laenuasjad jõuavad varem või hiljem kohtusse. Enne seda püüdis hageja aga kasvatada ja koguda panga kasumit, vormistades lepinguid ümber üheks suureks laenuks, lisaks üritas saada kõikvõimalikke tasusid, lõive, intresse, sissenõudmiskulusid jms. Muud selgitust, miks asus hageja sedavõrd hilja kostja võlga tagasi nõudma, kostja leida ei oska. 4(11)

2-11-16876 Kostja ise lootis, et olukord paraneb ja ta tuleb toime. Kostjal puuduvad kogemused ja majandusalased teadmised nagu on seda panga spetsialistidel, ennetamaks hullemasse seisu sattumisest. Kostja hinnangul võis pank äri eesmärgil tema teadmatust ja kogenematust enda kasuks ära kasutada ning nii ongi kostja kohtusse antud üle 7600 euro suuruse võlgnevusega. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole täitnud VÕS § 54 sätestatud tarbija teavitamise kohustust. Hageja ei ole teda muudetud ja refinantseeritud lepingu üldtingimustega piisavalt tutvustanud ega temaga õigusnormipõhiselt käitunud. Hageja kui vastaval tegevus- või kutsealal tegutsenud isik oleks pidanud arvestama, et kostja ei pruugi ega peagi mõistma lepingus kasutatavatele mõistetele ja väljenditele antavat tavalist tähendust. Veelgi enam: hageja ei tutvustanud kostjat sisuliselt uue lepingu üldtingimustega ega teavitanud kostjat arusaadavalt kostja vastu esitatavate nõuete võimalikkusest. Hageja tegeleb krediidi- ja laenuandmisega oma kutsetegevuse piirides, mis seab hagejale erinõuded, sh kohustuse taasesitataval ja arusaadaval kujul teavitada lepingupartnerit kõikidest lepingu tingimustest ja lepingu sõlmimise tagajärgedest, nagu ka lepingupartnerile võimalikud muudatused (sh ülesütlemisteatise ja ettepaneku võlgnevus tähtajaks tasuda) isiklikult kätte toimetama. Hageja ei ole seda teinud. Seega puudub kostjal võimalikus kohustuse rikkumise süü VÖS § 104 lg 1 tähenduses ning kostja ei vastuta kohustuse võimaliku rikkumise eest. Kostja leiab, et panga poolt on tema suhtes pahatahtlik nõuda kostjalt lisaks viiviseid ja intresse kuni võla lõpliku tasumiseni. Kostja tervis on käimasolevate kohtuprotsesside tõttu niivõrd halvenenud, et ta ei tule enam ilma kõrvalise abita tõime. Arstliku ekspertiisi komisjoni poolt oli kostja alates 18. jaanuarist 2011 tunnistatud töövõimetuks 60% ulatuses ning alates 08. juunist 2011 korduva ekspertiisi tulemusel on kostja töövõimetu 80% ulatuses ning tal on tuvastatud raske puue. Kostja on vastavalt võimalustele käesoleva aasta veebruari kuust tasunud regulaarselt laenumakseid summas 52,94 eurot kuus. Intressinõuet 22% hindab kostja liigkasumlikuks ja ebamõistlikuks ega nõustu selles määras intresse tasuma. Kohtuistungil võttis kostja hagi õigeks põhinõude osas, kostja ei nõustunud intressi ja viiviste nõudega ja leidis, et kokkulepe intressi ja viivise määra osas on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja on oma väidete kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: käskkiri (t.l.-55); sünnitunnistus (t.l.-58); abielutunnistus (t.l.-59); töövõimetuse tuvastamise tõendid (t.l.-60-68); väikelaenuleping (t.l.-69); laenu tagastamise graafik (t.l.-70); konto väljavõte (t.l.-71-72); laenuleping (t.l.-73-75); laenu tagastamise graafik (t.l.-76); konto väljavõte (t.l.-77); tõend (t.l.-78); konto väljavõte (t.l.-7980); krediidileping (t.l.-81); väikelaenuleping (t.l.-82); laenu tagastamise graafik (t.l.-83); konto väljavõte (t.l.-84); krediitkaardi leping (t.l.-85); väikelaenuleping (t.l.-86); laenu tagastamise graafik (t.l.-87); krediitkaardi leping (t.l.-88); konto väljavõte (t.l.-89-92); maksete aruanne (t.l.93-96).

2-11-16876 Kostja võttis hagi osaliselt, põhinõude 5604,55 euro osas õigeks, kostja vaidleb vastu intressi ja viiviste nõudele. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 19. novembril 2009 laenulepingu nr 09-094384-VV (t.l.-8-9) laenusummale 106 953,48 krooni intressimääraga 22% aastas tagastamise lõpptähtajaga 11. november 2014. Laenuleping nr 09-094384-VV sõlmiti poolte vahel eelnevalt sõlmitud laenulepingute nr 07-056856-EG, 04-608590-RK, 08-056284-SC ja 09-008267-VV refinantseerimiseks. Hageja sõlmis laenulepingu oma majandustegevuses ning kostja on tarbija. Kostja kohustus tagastama laenu põhiosa ja intressi iga kuu 11. kuupäeval. Kostja jäi laenu põhisumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 11. detsembrist 2010. Seoses võlgnevusega ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles 22. veebruaril 2011. Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 1% aastas) ning pärast lepingu ülesütlemist on viivise määraks lepingujärgne intressimäär aastas. Lepingu intress oli 22% aastas ning viivise määraks on alates 23. veebruarist 2011 0,061% päevas (22% : 360 = 0,061 % päevas). Hageja põhinõue seisuga 24. aprill 2012 moodustab 5604,55 eurot, intress 1278,21 eurot, viivis 1529,11 eurot. Nimetatud asjaolude osas vaidlus puudub. Kostja võttis hagi põhinõude 5604,55 euro osas õigeks. Peamine vaidlus poolte vahel seisneb asjaolus, kas poolte vahelises laenulepingus kokku lepitud intressimäär 22% aastas on tühine või mitte ning kas hagejal on õigus nõuda intressi ja viivist kokku lepitud määras või tuleb intressi ja viivise määraks lugeda seaduses (VÕS § 94 lg 1) sätestatud määr, millele lisandub 7% aastas (VÕS § 113 lg 1). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Lähtuvalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 19. novembril 2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-094384-VV tulenev põhivõlgnevus, mis seisuga 24. aprill 2012 moodustab 5604,55 eurot. Kostja esitas vastuväite, et laenulepingus nr 09-094384-VV sõlmitud poolte kokkulepe intressimäära 22% aastas osas on heade kommetega vastuolus ja tühine. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 ja lg 2, majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Laenulepingu nr 09-094384-VV (t.l.-8-9) kohaselt on intressimääraks kokku lepitud 22% aastas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 – 3 kohaselt, heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui 6(11)

2-11-16876 pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Kostja põhjendab tehingu heade kommetega vastuolu sellega, et pank peab ise vastutama laenude kergekäelistelt andmise puhul. Kostja tunnistab, et võttis paljud laenud läbimõtlematult. Võetud laenukoormused olid kasvanud nii suureks, et kostja ei jõudnud enam laene tagasi maksta. Sellepärast tuli tal võtta juurde aina uusi laene, et tasuda vanu võlgu. Hageja ettepanekul nõustus kostja kõikidest võlgadest ja krediitkaartidest ümber vormistama uue summaarse väikelaenu. Hageja ja kostja sõlmisid 19. novembril 2009 väikelaenulepingu nr 09-094384-VV, kusjuures intressi protsent kerkis ebamõistlikult 22%-ie (so leping laenude ja krediitkartide refinantseerimiseks ja summeerimiseks, millest on alguse saanud käesolev tsiviilasi). Kostja ise lootis, et olukord paraneb ja ta tuleb toime. Kostjal puuduvad kogemused ja majandusalased teadmised nagu on seda panga spetsialistidel, ennetamaks hullemasse seisu sattumisest. Kostja hinnangul võis pank äri eesmärgil tema teadmatust ja kogenematust enda kasuks ära kasutada. Kostja oli sisuliselt pandud fakti ette, et kui ei nõustu panga tingimustega, kuuluvad vanade lepingute järgsed kohustused kohesele sissenõudmisele. Kostja arvates on tegemist hageja survestava ja varjatult ähvardava käitumisega. Hageja selgitas, et hageja ja kostja poolt oli kokku lepitud varasematest laenulepingutest tekkinud võlgnevuste refinantseerimine ühe laenulepinguga. Hageja andis kostjale laenu tagasimaksmisel maksepuhkust põhiosa tagasimaksete osas kuue kuu ulatuses alates lepingu sõlmimisest (t.l.-10). Intressimäär vastab eelmises laenulepingus, s.o leping 30. jaanuarist 2009 nr 09-008267-VV) (t.l.73-75), kokku lepitud intressimäärale 22% aastas. Kohus jõuab järeldusele, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu nr 09-094384-VV osas ei ole tühisuse aluseid tuvastatud. Poolte kokkulepe intressimäära 22% aastas osas ei ole vastuolus heade kommetega. Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal täisealine ja teovõimeline isik, vanus 23 aastat. Hageja on alates 2004. aastast s.o viie aasta kestel andnud kostjale laenu (krediidileping t.l.-81; väikelaenuleping t.l.-82; krediitkaardi leping t.l.-85; väikelaenuleping t.l.-86; krediitkaardi leping t.l.-88) ja kostja on laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitnud kuni majandusliku olukorra halvenemiseni. Seega puudus hagejal põhjus kahelda kostja kogemustes krediidilepingute sõlmimisel. Laenulepingule on kostja isiklikult alla kirjutanud. Laenuleping vastab vormilt seaduses sätestatud nõuetele. Laenulepingu tingimused on laenulepingul kirjas loetavalt ja seega kostjale arusaadavad. Laenulepingus märgitud krediidi kulukuse määr 25,59% aastas ei ületa krediidi andmise ajal Eesti 7(11)

2-11-16876 Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra (Eesti Panga andmetel novembris 2009 kulukuse määr 28,67%). Vastavalt kostja töövõimetuse tuvastamise tõenditele (t.l.-60-68) on kostja terviserike tekkinud mitte enne kui aasta peale laenulepingu sõlmimist, kostja alaealine laps on sündinud 2005. aastal, s.o ligikaudu neli aastat enne laenulepingu sõlmimist (t.l.-58). Seega ei saa kostja terviserike või lapse sünd olla erakorraliseks vajaduseks või raskeks asjaoluks, mis oleks sundinud kostjat võtma laenu heade kommete vastastel tingimustel. Kostja ei ole tõendanud, et esines erakorraline vajadus laenulepingu sõlmimiseks. Raha vajadus teiste laenude refinantseerimiseks ei ole erakorraline vajadus, mida hageja oleks saanud ära kasutada. Kohus leiab, et hageja on käitunud hea usu põhimõtteid järgides kui on andnud kostjale maksepuhkust ning nõustunud kostja eelmised laenud refinantseerima, et anda kostjale aega majandusliku olukorra parandamiseks ja võlgnevuse vabatahtlikuks kustutamiseks. Kohus on seisukohal, et tehing ei ole tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja viide VÕS § 54 lg 1, lg 11 ja § 57 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumisele ei ole põhjendatud, kuna nimetatud sätted on esitatud VÕS 2. peatüki 4. jaos, mis reguleerib sidevahendite abil sõlmitud lepinguid. Lähtuvalt VÕS § 52 lg 1 p 3 on sidevahendite abil sõlmitud lepingu kohustuslikuks tunnuseks asjaolu, et pakkuja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja vastavalt § 52 lg 1 p 4, pakkumine ja tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (tellimus) edastatakse sidevahendi abil. VÕS § 53 lg 1 kohaselt kohaldatakse VÕS 2. peatüki 4. jaos sätestatut sidevahendi abil sõlmitud lepingutele. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust (t.l.-8-9) selgub, et hageja esindaja ja kostja on laenulepingu allkirjastanud omakäeliselt, s.o pooled viibisid kostja poolt lepinguliste kohustuste võtmisel üheaegselt samas kohas ning tegemist ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Kohus leiab, et poolte lepingu osas ei kohaldu kostja viidatud VÕS § 54 lg 1, lg 11 ja § 57 sätted ning seega ei ole kostja viide põhjendatud. Kohus ei tuvastanud poolte vahel sõlmitud laenulepingu osas VÕS § 42 sätestatud tüüptingimuste tühisuse aluseid ega ka VÕS § 408 sätestatud tarbijakrediidilepingu tühisuse aluseid. Kostja leiab, et vastavalt VÕS § 104 lõikele 1 ei vastuta kostja rikkumise eest, kuivõrd ta ei ole rikkumises süüdi. Kohus nõustub hageja väitega, et nimetatud sätte kohaselt tuleb süü elementi arvestada ainult juhul, kui see on seaduse või lepinguga ette nähtud. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole süü element ette nähtud lepingus ega seaduses, ei ole süü olemasolu kostja vastutuse tekkimise eelduseks. Vastavalt VÕS § 103 lõikele 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Vabandatavus on sisustatud lõike 2 kohaselt vääramatu jõuga, raha maksmise kohustuse rikkumisel on vabandatavus üldjuhul välistatud. Hageja väitel on kostjale arvestatud intressi ajavahemiku 11. aprill 2010 kuni 22. veebruar 2011 eest 1278,21 eurot. Kostja intressi perioodi ega arvestuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et intressi matemaatiline arvestus on õige.

2-11-16876 Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 19. novembril 2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-094384-VV tulenev intressivõlgnevus 1278,21 eurot. Hageja on arvestanud viivist laenu põhiosalt kokku 1529,11 eurot. Kostja viivise perioodi ega arvestuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et viiviste matemaatiline arvestus on õige. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt, tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Lähtuvalt VÕS § 113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 19. novembril 2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-094384-VV tulenev viivis määras 22% aastas kokku 1278,21 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt viivis edasiulatuvalt alates 24. aprillist 2012 kuni põhinõude 5604,55 euro täitmiseni määras 0,061% päevas (22% aastas). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 19. novembril 2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-094384-VV tulenev viivis edasiulatuvalt alates 24. aprillist 2012 kuni põhinõude 5604,55 euro täitmiseni määras 0,061% päevas (22% aastas). Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus, intress ja sissenõutavaks muutunud viivis kokku 8411,87 eurot ja viivis põhinõudelt (seisuga 24. aprill 2012 moodustab põhinõue 5604,55 eurot) alates 24. aprillist 2012 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,061% päevas (22% aastas). Hageja tõendid - laenu tagastamise graafik (t.l.-10-11); lepingu ülesütlemise kiri (t.l.-12); laenu andmed 13. aprill 2011 (t.l.-13); laenulepingu operatsioonid 13. aprill 2011 (t.l.-14-15); hinnakiri (t.l.-16-17); laenu andmed 25. juuli 2011 (t.l.-46); laenulepingu operatsioonid 25. juuli 2011 (t.l.47-48); kompromissi ettepanek (t.l.-49); laenulepingu operatsioonid kuni 23. aprill 2012 (t.l.-113116) – jätab kohus tähelepanuta, kuna nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Kostja tõendid - käskkiri (t.l.-55); abielutunnistus (t.l.-59); laenu tagastamise graafik (t.l.-70); konto väljavõte (t.l.-71-72); laenu tagastamise graafik (t.l.-76); konto väljavõte (t.l.-77); tõend (t.l.78); konto väljavõte (t.l.-79-80); laenu tagastamise graafik (t.l.-83); konto väljavõte (t.l.-84); laenu tagastamise graafik (t.l.-87); konto väljavõte (t.l.-89-92); maksete aruanne (t.l.-93-96) ) – jätab kohus tähelepanuta, kuna nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. 9(11)

Hagihind Hagi on esitatud rahalises nõudes. Vastavalt TsMS § 123, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Kohtule 13. aprill 2011 esitatud hagiavalduses esitas hageja põhinõude suuruses 6134,59 eurot ja kõrvalnõuded intressi osas suuruses 1278,21 eurot ja viivise osas suuruses 193,18 eurot. TsMS § 124 lg 1 kohaselt, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. /---/. Lähtuvalt TsMS § 133 lg 1 ja lg 2, hagihind arvutatakse põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Hagihind on seega määratud rahalise põhinõude suurusega, s.o 6134,59 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, /---/. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses ning seega tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kostja esitas kohtuistungil taotluse jätta kostjalt menetluskulud välja mõistmata, kuna kostjal on töövõimetus 80% ulatuses ja kostja peab ülal väikest alaealist last. Hageja esitas vastuväite kostja taotlusele ning selgitas, et hagi esitamise põhjustas kostja, kes rikkus lepingut. Hageja väitel oleks menetluskulude hageja kanda jätmine hageja suhtes ebaõiglane ja tähendaks hageja karistamist selle eest, et hageja pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse. Hageja leiab, et kostja halb majanduslik olukord ei ole aluseks, et jätta hageja menetluskulud kostjalt välja mõistmata. Kohus nõustub hageja vastuväitega ja leiab, et kostja taotlus ei ole põhjendatud. TsMS § 162 lg 4 kohaselt, kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus viitab Riigikohtu 26. jaanuari 2011 lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10 p-s 10. väljendatud seisukohale, millest tulenevalt „TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.“.

2-11-16876 Kohus on seisukohal, et hagi rahuldamise korral hageja menetluskulude hageja kanda jätmine on põhjendatud juhul, kui kostja ei ole andnud põhjust hagi esitamiseks ja hageja ise on oma tegevusega põhjustanud menetluskulude tekkimise. Ainuüksi kostja raske majanduslik olukord ei vabasta kostjat hageja menetluskulude tasumisest. Tsiviilasja materjalidest selgub, et hagi on esitatud peale seda, kui kostjal tekkisid makseraskused ning kostjal jäid tasumata laenu tagasimaksed. Kuni hagi esitamiseni tasus kostja laenu tagasimakseid ebaregulaarselt ja seetõttu oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning esitama kohtuse hagi kogu võlgnevuse sissenõudmiseks. Kohtuvälist kompromissi pooled ei saavutanud, kuna kostja vaidles hageja nõuetele vastu intressi ja viiviste osas. Kostja ei nõustunud hageja ettepanekuga võtta hagi õigeks ja loobuda edasikaebamise õigusest, mis oleks vähendanud hageja menetluskulusid poole riigilõivu võrra. Kostja jätkuvalt vaidles hagile vastu. Kohus rahuldas hagi hageja poolt esitatud ulatuses ja tuvastas, et kostja vastuväited intressi ja viiviste osas ei olnud põhjendatud. Kohus järeldab, et hagi esitamise põhjustas kostja laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisega. Et hagejal puudusid muud võimalused saavutada kostja poolt kohustuste täitmist, oli hagi esitamine põhjendatud. Kostjalt hageja menetluskulude väljamõistmine ei ole kostja jaoks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, isegi kui kostja majanduslik olukord ei võimalda neid kulusid koheselt tasuda. Viru Maakohtu 31. mai 2011 kohtumäärusega anti kostjale riigi õigusabi ilma riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kostja riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik