2-09-52396/58 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja OÜ Ideal ja I. T. 31.05.2006. a rendi/teeninduslepingu nr 2405, mille kohaselt hageja andis kostja kasutusse sõiduauto Opel Zafira Enjoy, 1,8 16V 103kw, registreerimisnumbriga xxx. Lepingu punkti 8 kohaselt oli kostja kohustatud igakuiselt tasuma hagejale auto kasutamise eest rendimakseid summas 3 222,81 krooni, ning teenindusmakseid 1 262,45 krooni (lisandus käibemaks). Maksete tasumise tähtajad olid määratud lepingu lisaks olevas maksegraafikus. Lepingule kohaldatavate Avis Liising üldtingimuste punkti 1.1.6 järgi oli kostja avansiline makse vastavalt lepingu punktile 8 summas 22 828,64 krooni, millele lisandus käibemaks ja mis läks alates 27.05.2006. a kostja lepingule üle 30.05.2006. a sõlmitud kolmepoolse rendi/teeninduslepingu nr 2066 lisa nr 3 alusel. Avis Liising üldtingimuste p 6.5 järgi jättis kostja hagejale tasumata maksegraafiku kohaselt hageja poolt esitatud arvete (nr 2061849, 2064090, 2065200 ja 2066267) järgi nelja kalendrikuu rendi- ja teenindusmaksed kokku 21 170,40 krooni. Auto oli hageja poolt valduse ülevõtmise hetkel avariiline. Hageja teostas auto remonttöid kokku summas 22 526,53 krooni. Avis Liising üldtingimuste punkti 1.1.19 ja lepingu punkti 5 kohaselt oli kostja põhiomavastutus kindlustusjuhtumi korral 3 000 krooni. Hageja väljastas kostjale arve eelnimetatu alusel summas 3 000 krooni maksetähtajaga 18.08.2008. a. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise hetkeni arvet tasunud. Kostja rikkus lepingu tingimusi, jättes rendi- ja teenindusmaksed kohaselt tasumata, mistõttu oli hagejal õigus võtta üle auto valdus Avis Liising üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt. Hageja oli sunnitud kasutama auto valduse ülevõtmiseks auto tagastamise teenust. Kuivõrd auto asus Jõhvis, siis pidi hageja samuti kasutama puksiirteenust auto Tallinnasse transportimiseks. Eelnimetatud teenuste eest maksis hageja kokku 10 152 krooni. Kuna kostja ei tasunud hagejale rendi- ja teenindusmakseid, siis ütles hageja lepingu Avis Liising üldtingimuste punkti 7.3 alusel ennetähtaegselt üles 03.10.2008. a ning väljastas lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest arve summas 4 485,26 krooni maksetähtajaga 13.10.2008. a, mida kostja ei ole tasunud. Sama maksetähtajaga esitas hageja kostjale kahju hüvitamise arve (müügikahju) summas 64 919,84 krooni. Müügikahju arvutamisel tugines hageja BRC koostatud sõiduki hindamise aktile. Kahju hüvitamist on hagejal õigus nõuda Avis Liising üldtingimuste punkti 9.1 järgi, mille kohaselt on rendileandjal õigus nõuda rentnikult kõikide kahjude hüvitamist, millised tulenevad rentnikupoolsest lepingu täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest. Kostja ei tasunud kohaselt 16.05.2008. a Jõhvi linna tasulises parkimisalas makstavat parkimistasu, mistõttu vastavalt viivistasu otsusele nr VTO 002599 16.05.2008. a oli hageja kohustatud tasuma parkimise viivistasu summas 120 krooni. Hageja esitas kostjale 20.08.2008. a vastava arve parkimise viivistasu ja eelnimetatud Avis Liising üldtingimuste punkti 9.5 alusel leppetrahvi maksmiseks kokku summas 474 krooni

2.Kostja vastuse kohaselt (tl 42, 51) ta lepingut allkirjastanud ei ole ja hagi täies ulatuses ei tunnista. Kostjal puuduvad autojuhiload ja seetõttu polnud ka vajadust sõlmida autoliisingut. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja kinnitab, et näeb lepingut esimest korda ja allkiri lepingul pole tema oma. Kostjal puudub regulaarne sissetulek, mis võimaldaks taolist lepingut sõlmida. Kostja täiendava seisukoha kohaselt (II kd, tl 17) on hageja esitatud tõenditest üheselt nähtav, et lepingu on sõlminud, vara vastu võtnud ja tagastanud J. N. (allkirjastanud kõik dokumendid, sh tüüptingimused), kes on kostja laste isa ning on olnud kostja elukaaslane aastatel 2001-2009. J. N. on maksnud ka osa arveid kostja pangakontot kasutades, kuna tema enda pangakontod olid kohtutäituri poolt arestitud. J. N. kasutas kostja pangakontot ka muude endaga seotud tehingute tegemisel. Tuvastatud on (käekirjaekspertiis), et kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, ei ole seda allkirjastanud ning lepingu sõlmimisel osalenud ega ka kedagi selleks volitanud. Lepingule kohalduvad üürilepingut puudutavad sätted, st tegemist ei ole rendi ega ka liisinguga. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping palub kostja arvestada, et hageja saab esitada nõude summas 1 049,07 eurot VÕS § 296 lg 1 järgi. Avansiline makse summas 1 721,64 eurot kuulus igakuiselt võrdsetes osades tasaarvestamisele. Seisuga 27.06.2008. a on arvestamisele kuuluva avansilise makse jääk summas 922,30 eurot, mis kuulub nõudest mahaarvestamisele. Kokkulepe, milline piirab eeltoodut on tühine tulenevalt VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 2, 5, 30 – tüüptingimus (kostja on käsitletav tarbijana). Lisaks sätestab ka VÕS § 337 tingimuse, st kui üürnik on üüri või kõrvalkulud üürilepingu lõppemisele järgneva aja eest ette maksnud, peab üürileandja ettemaksu koos intressiga üürnikule tagastama. Hageja nõude 3 000 krooni, so 191,73 eurot, rakendamise vajadus pole kostjale teada. Puksiiriteenuse osas 1 0152 krooni, so 648,83 eurot märgib kostja, et nõue on põhjendamatu ning ei kuulu arvestamisele, kuna ei vasta tegelikele asjaoludele ja ei ole vajalik kulutus. Sõiduk oli töökorras ja J. N.i igapäevases kasutuses. Sõiduk viidi ära puksiiriteenust kasutamata. Lepingu lõpetamisega seotud kulusid nõuab hageja 286,66 euro ulatuses, mis kostja arvates on tüüptingimustena tühised VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 2, 5 järgi ning nõue on põhjendamatu. Müügikahju nõue on ebaselge. Kahju nõude eelduseks on kahju ettenähtavus ning see ei vasta ka sellele eeldusele. Pooled on ühel meelel, et tegemist ei ole liisingulepinguga, millisele vastav nõue oleks omane. Täidetud ei ole eeldused üürniku vastutuseks kahju eest. Üheks kahju nõude eelduseks on ka vastava kahju ettenähtavus, eeltoodu ei vasta ka sellele eeldusele. Leppetrahvid summas 600 krooni, so 38,35 eurot on põhjendamatud ja VÕS § 334 lg 4 järgi tühised. Viivistasu nõude asjaolud on kostjale teadmata. Hageja nõue omavastutuse ja müügikahju osas on aegunud (VÕS § 338). Kui poolte

9.5.Kostja esindaja märkis, et juhul kui kohus leiab et poolte vahel oli leping, siis on tegemist üürilepinguga. Avansilise makse tingimus on vastuolus VÕS §-dega 337 ja 42 lg 1 ja 3 p 30 ja tüüptingimusena tühine. Kostja taotleb selle nõude suhtes VÕS § 338 järgi aegumise kohaldamist. Kostja ei pidanud ette nägema, et vastutab turuväärtuse vähenemise eest. Tarbija ei pidanud aru saama vastutusest, mis seisneb sõiduki müügi puhul hinnavahe hüvitamises. Kehtiva lepingu puhul oleks põhjendatud summa, mis kuuluks tasumisele 134,49 eurot VÕS § 296 lg 1 järgi. Tasumata arvete põhjendatud summa on 1 049,07 eurot. Sealt on maha arvestatud kasutustakistus 22 päeva, millal väidetav üürnik ei saanud asja kasutada, seega kasutus 9 päeva. Omavastutuse osas on aegumise vastuväide. Lepingu lõpetamise kulude suhtes on tegemist tüüptingimuse tühisusega ja kulude vastuolulisusega. Üürilepingu puhul ei saa müügikahju nõuda ja tarbijale on see summa ettenähtamatu. Viivistasu osas nõus 120 krooniga. Leppetrahvide osas 2 korda 300 krooni, ehk 38,35 eurot, tugineb kostja VÕS §-le 334 lg 4. Võttes need summad kokku, on põhjendatud summaks 2 104,37 krooni ehk 134,49 eurot. Kostja on nõus viivisega 2 000 krooni. Elukaaslasega oli selline finantsiline korraldus, et kostja kasutas oma toetuste saamiseks Sampo Panka ja tunnistaja kasutas arvete maksmiseks Swedbanka. Kostja leiab, et arvete maksjaks on tunnistaja (J. N.). Kostja pole lepingut allkirjastanud, seega puudub otsene tahteavaldus. Juhul, kui tarbija maksab ära arve, teadmata tehingu sisu ja liiki, on tegemist kaudse tahteavaldusega. Lepingu pooleks on tunnistaja ja kui käsitleda teda esindajana, siis tal puudus esindusõigus. J. N.il oli kostja konto kasutamisõigus. Tunnistaja J. N.i ütluste kohaselt oli ta lepingu sõlmimise juures. 2005. aastal asus ta tööle firmasse Vanem VS ja algselt kasutas seda autot firma. Firma omanik oli A. R.. Sissemakse 30 000 krooni kandis firma üle ja sai auto kätte. Tunnistaja käis autol järgi firma omanikuga. Auto tehnilisse passi märgiti kasutajatena tunnistaja ja A. R.. 2006. aasta kevadel lahkus tunnistaja töölt ja nädal aega hiljem helistas A. R. ja pakkus auto liisingu ülevõtmist. Tunnistaja vastas, et ise ei saa võtta, sest pangaarve on arestitud. Kirjutasid tunnistaja elukaaslase nimele. Tunnistaja läks OÜ Ideal esindusse, kus allkirjastas lepingud, sai tehnilise passi ja võtmed ning Opeli teenindusest auto. Paar kuud sai sõita, kui helistati, et on kuuajaline võlgnevus. Helistati uuesti ja öeldi, et kui ei tasu, võetakse auto ära. Tunnistaja tasus võla ära. Vokas nõudsid kaks meest autot. Tunnistaja andis võtmed ja autoga sõideti minema. Auto tehniline pass ja 1 võti on siiamaani tunnistaja käes. Autot treileriga ära ei viidud. Viimase lepingu sõlmis tunnistaja Jõhvis Keskväljak 4, Tsentraalis 3-l korrusel OÜ Ideali esindajaga. Kui tunnistaja lepingudokumendid allkirjastas, ei olnud seal I. T.i allkirju. Tunnistaja allkirjastas dokumendid esimesena. Lepingu sõlmimisel oli kaasas R. M., I. T.i kaasas ei olnud. I. T. pole lepingule alla kirjutanud ning nägi lepingut esimest korda, kui see talle kohtust saadeti. Tunnistaja I. T.i

7.Hageja väitel tegeleb ta sõidukite liisimisega ja liisitud sõidukite kasutusse andmisega, st tegeleb oma majandustegevuses lepingute sõlmimisega igapäevaselt. Tunnistaja ütluste kohaselt olid lepingu sõlmimise juures tunnistaja ise ja R. M. (kaks meessoost isikut). Lepingus on pooleks aga märgitud kostja, I. T. (naissoost isik). VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja lg 2 keelab õiguste teostamise seadusevastasel viisil. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Kohus leiab, et lepingu sõlmimine olukorras, kus on ilmselge et lepingu pooleks märgitud isik ise kohal ei viibi ja lepingut allkirjastaval isikul puudub volitus lepingu sõlmimiseks, ei ole kooskõlas VÕS §-des 6 ja 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Isiku puhul, kes tegutseb oma majandustegevuses, ei saa sellist käitumist pidada vabandatavaks ja mõistlikuks, sest lepingu sõlmimisel on isiku eesnime ja isikukoodi alusel ettenähtav ja igale mõistlikule isikule arusaadav, et lepingu pooleks märgitu lepingut ise ei allkirjasta. Sellist käitumist ei saa mõistlikult eeldada ja pidada tavapäraseks. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega.