Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

(TsMS § 448 lg 41 kohaselt otsuse resolutsiooni täiendused)

tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all; loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist ja koguda tõendeid omal algatusel. Lihtmenetluses tagab kohus menetlusosaliste põhiõiguste ja -vabaduste ning oluliste menetlusõiguste järgimise ning kuulab menetlusosalise tema taotlusel ära. Selleks ei pea korraldama kohtuistungit (TsMS § 405 lg 2). Kohus võib lihtmenetluses (TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud viisil) asja menetleda, ilma et selle kohta oleks vaja teha eraldi määrust. Menetlusosalistele tuleb siiski teatada nende õigusest olla kohtu poolt ära kuulatud (TsMS § 405 lg 3). Arvestades tsiviilasja faktilisi asjaolusid ja hagi hinda pidas kohus võimalikuks menetleda asja lihtmenetluses ning tegi 08. mai 2012 tsiviilasjas resolutsioonotsuse. Kostja on 11. mai 2012 soovinud esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. TsMS § 448 lg 41 kohaselt on kohus resolutsioonotsust täiendanud puuduva osaga (kirjeldava ja põhjendava osaga).

Viivisenõudes tugineb hageja enda poolt 14. jaanuar 2008 kehtestatud tüüptingimustele ning viitab neile kui hageja ning kostja vahel sõlmitud lepingu lahutamatuks lisaks olevatele tingimustele, mille punktist 8.1 tulenevalt kohustus kostja lepingurikkumise korral tasuma viivitusintressi 0,2 % tasumata summalt päevas. VÕS § 37 lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kuna hagejapoolsed tüüptingimused on kehtestatud pärast hageja ning kostja vaheliste lepingute sõlmimist, leiab kohus, et need pole saanud hageja ning kostja vahelise lepingu osaks ning seetõttu ei ole nendele viitamine õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda viivist tüüptingimustes sätestatud määras. Seega tuleks viiviste osas kokkuleppe puudumise puhul lähtuda seaduses sätestatud viivisemäärast (RK 3-2-1-66-05). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivisenõude olulise eeldusena on lisaks kehtiva võlasuhte ning rahalise kohustuse olemasolule ka rahalise kohustuse sissenõutavuse fakt. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liitumisja teenuste osutamise lepingu p-s 2 ning seadme kasutamise lepingu p-s 5.3 on kokku lepitud, et kostja kohustub maksma hagejale tasu kostjale saadetud arvete kohaselt. Seega oli kostja poolne rahalise kohustuse täitmine seotud arvete esitamisega kostjale ning kohustus tasuda hageja poolt osutatud teenuste eest muutus sissenõutavaks iga hageja poolt esitatud arvel märgitud tähtaja saabumisega. Tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõttest tulenevalt on hagejal põhimõtteline kohustus esitada kohtule viivisearvestus (RK 3-2-1-132-04, p 17), välja arvatud juhul kui kohtul on endal võimalik viivise suurust hinnata. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja poolt hagiavalduses esitatud viivisearvestus ei ole usaldusväärne ning vastavuses kohtule esitatud tõenditega. Näiteks on hagiavalduses märgitud viivise arvestus miinusarvetelt, kohustuse sissenõutavaks muutumise kuupäevad ei ühti arvetes kajastatud maksetähtpäevadega jne. Sellest lähtuvalt ei ole ka kohtul võimalik iseseisvalt viivise suurust hinnata. Kuivõrd hageja kõrvalnõue on eeltoodud põhjusel usaldusväärselt tõendamata, tuleb viivisenõue summas 159 (ükssada viiskümmend üheksa) € ja 62 senti jätta rahuldamata.

Kohus toimetab otsuse menetlusosalistele kätte (TsMS § 455 lg 1). Kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses (TsMS § 456 lg 1). Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud (TsMS § 456 lg 2 p 1). Pool ja iseseisva nõudega kolmas isik võivad esitada esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 630 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitaja on apellant. Apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1).

Toomas Lillsaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.