Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 09.12.2011. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20.07.2007. a laenulepingu nr XXX, millega hageja andis kostjale laenu summas 63 000 eurot. Vastavalt lepingu pp-le 5 kohustus kostja tasuma intresse perioodil 12.08.2007. a kuni 12.06.2008. a ning laenu tähtpäeval 12.07.2008. a tagastama kogu laenu. Kostja ei täitnud lepingus kokkulepitud laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikut, mistõttu edastas hageja kostjale 03.09.2009. a teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta, nõudes kogu võla tasumist hiljemalt 07.10.2009. a. Nimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasutud, mistõttu ütles hageja kostjaga lepingu üles 08.10.2009. a. Lepingu p 15.5 alusel on hagejal õigus nõuda viivist 9% aastas. 09.12.2011. a seisuga on viivisemäär 8,25% aastas.09.12.2011. a seisuga on kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees summas 76 569,06 eurot, millest põhiosa 60 556,65 eurot, intress 4 863,19 eurot, põhiosa viivised 11 136,72 eurot, teenustasud 12,50 eurot. 03.08.2006. a sõlmisid hageja ja kostja arvelduslaenulepingu nr XXX, millega hageja avas kostjale laenulimiidi 30 000 krooni. Lepingu p 3.2.2. kohaselt kohustus kostja 03.08.2007. a tagastama hagejale laenulimiidi kasutatud osa. Kostja ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi ja hageja edastas 20.02.2009. a kostjale teate laenulepingu erakorralise ütlemise kohta, nõudes võla tasumist hiljemalt 10.03.2009. a. Kostja võlgnevust ei tasunud ning kogu laen muutus sissenõutavaks 03.08.2009. a. Vastavalt lepingu p 4.1. oli intressimäär 17% aastas. 09.12.2011. a seisuga on kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 2 963,89 eurot, millest põhiosa 1 917,35 eurot, intressid 268,02 eurot, põhiosa viivised 778,52 eurot. 19.12.2006. a sõlmisid hageja ja kostja krediitkaardi lepingu nr XXX, mille alusel hageja väljastas kostjale krediitkaardi ja võimaldas talle krediidilimiiti 50 000 krooni kuus. Lepingu p 6.2 kohaselt kohustus kostja tagama, et krediitkaardiga seotud arvelduskontol on piisavalt raha lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja kasutas krediitkaardi limiiti, kuid kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud ning hageja blokeeris kostja kaardi ja ütles lepingu 06.02.2009. üles. Lepingu p 9.4.3. järgi on hagejal õigus nõuda viivist. 09.12.2011 seisuga on viivisemäär 8,25% aastas. 09.12.2011 seisuga on kostja lepingust tulenev võlgnevus 8 250,87 eurot, millest põhiosa 6 574,05, põhiosa viivised 1 676,82 eurot. Kostja vastus Kostja tunnistab rahvusvahelise krediitkaardi lepingust nr XXX tulenevat nõuet hageja poolt hagiavalduses märgitud ulatuses (sh viivised seadusjärgses määras), kogusummas 8 250,97 eurot. Kostja tunnistab arvelduslaenulepingust tulenevat nõuet osaliselt, st põhinõude ja intresside osas, kokku summas 2185,37 eurot. Kostja vaidleb vastu viivisnõudele. Hagiavaldusele lisatud viivisearvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist, määraga 17 % aastas. Hagiavalduse punktis 2 on hageja põhjendanud sellise viivismäära kohaldamist sellega, et kui lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisest kõrgem viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud viivisemäär. Hageja on oma seisukoha põhistamisel viidanud lepingu p-le 13.4. Kostja märgib, et selline seisukoht ei ole õige. Esiteks, lepingu p.s 13.4. ei ole pooled kokku leppinud sellise viivismäära kohaldamist nagu hageja väidab. Nimelt on lepingu p.s.13 .4. kokku leppinud selles, et kui kostja ei tasu lepingu alusel saadud laenu tagasimakseid tähtaegselt, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kui laenusaajalt 9,25 % aastas. Kui muutub võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud viivismäär ha/või muutuvad viivisemäära reguleerivad seadusesätted, siis on

hagejal õigus nõuda kostjalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras. Kostja leiab, et eelviidatud lepingupunkti sõnastus välistab VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamise. Teiseks, kui tõlgendada seaduses lubatud maksimaalset määra selliselt, et see annab aluse nõuda viivist lepingus sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause), on nimetatud kokkulepe tühine. VÕS § 407 lg 1 kohaselt on arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada. Arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut VÕS §-S 407 sätestatud erisustega. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kostja on seisukohal, et VÕS § 415 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et viivisemäära arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 113 teises lauses märgitust, seega saab viivisemäära maksimaalseks suuruseks olla VÕS § 94 sätestatud määr, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kostjale teadaolevalt on ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-120-08 tõlgendanud VÕS § 415 lg-t 1 selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate maksetega viivitamisel on maksimaalseks viivismääraks VÕS § 94 sätestatud määr, millele lisandub seitse protsenti aastas, seda määra ületavad kokkulepped on tühised. Seega on hageja viivise arvestus väär. Kostja leiab, et kuna on tegemist krediidiasutusega, kes peaks piisavalt hästi olema kursis finantsteenuste osutamist reguleeriva seadusandlusega ja vastava kohtupraktikaga, on hageja 17 % viivisemäära kohaldamisega käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning seeläbi on hageja kaotanud õiguse nõuda viivist arvelduslaenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmisel. Kostja vaidleb arvelduslaenulepingust tulenevale viivise vastu täies ulatuses. Kostja ei nõustu hageja nõude suurusega, mis tuleneb laenulepingust nr XXX. Laenulepingu punktide 9.1.1-9.1.4 kohaselt tagavad laenulepingust tulenevad nõudeid korteriomandid, asukohaga Rätsepa tee 14A-1,2,3 Rätsepa tee 14B-1,2,3, Rätsepa tee 16A 1,2,3 ning Rätsepa tee 16B-1,2,3. Kuigi laenuleping öeldi Hageja poolt üles juba 08.10.2009.a. on käesoleval hetkel nimetatud korteriomandid müümata. Kuigi nimetatud korteriomandid kuuluvad OÜ-le TH, mille suhtes Harju Maakohus 05.03.2009.a. välja kuulutanud pankroti, oleks hageja võinud laenulepingu tagatised realiseerida täitemenetluses vahetult pärast laenulepingu ülesütlemist 08.10.2009.a.kuni 31.12.2009.a. kehtinud PankrS § 44 lg 3 alusel. Viidatud sätte esimene lause kohaselt pankrotivõlausaldajaks ei olnud isik, kellel oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse arvel. Lõike 3 teise lause kohaselt ei mõjutanud pankroti väljakuulutamine sellise isiku õigusi. Riigikohus on oma lahendis tõlgendanud PankrS § 44 lg-t 3 selliselt, et see kehtestas erandi üldpõhimõttest, mille kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning need nõuded ka rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega andis PankrS § 44 lg 3 õiguse esitada oma sissenõutavaks muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka päras pankroti väljakuulutamist. Kostjale teadmata asjaoludel ei ole hageja laenu tagatiseks olevaid korteriomandeid täitemenetluses müüma asunud. Ametlikes Teadaannetes avaldatud info põhjal ei ole hageja tagatiseks olevaid korteriomandeid asunud müüma ka pärast hagiavalduse esitamist. Kostjale jääb hageja selline käitumine arusaamatuks ning leiab, et hageja kui krediidiasutuse selline käitumine – viivitada pärast vastavasisulise õiguse tekkimist tagatiste realiseerimisega rohkem kui kaks aastat, on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Tuginedes VÕS § 101 lg-le 3, on kostja seisukohale, et kuna hageja laenulepingust tulenevate nõuete tagatiseks olevate korteriomandite realiseerimisega viivitanud põhjendamatult, ei ole hageja õigustatud tema enda poolt põhjustatud viivituse tõttu nõudma viivist ebaselgelt põhinõudelt hagiavalduses märgitud perioodi eest. Viivisnõude välistab ka see, et hageja käitumine tagatise realiseerimisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1- 41-07 rõhutanud, et: „Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab tasuma viivist, mis tuleneb arvelduslaenulepingu nr XXX punktist 13.4. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal õigus nõuda lepingus sätestatud viivist. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab täitma kohustuse, mis tuleneb laenulepingust nr XXX. Kostja väitel on hageja viivitanud pärast vastavasisulise õiguse tekkimist tagatiste realiseerimisega rohkem kui kaks aastat, mis vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kohus kostja vastuväidetega ei nõustu. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist arvelduslaenulepingu nr XXX punkt 4.1. ja 13.4 alusel, mille järgi hagejal on õigus nõuda viivist seadusega kehtestatud maksimaalses määras võla summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 01.01.2011. a kuni 08.12.2011. a laenulepingu p 13.4 ja 4.1 alusel määraga 17 % aastas. Hagejal on kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 01.01.2011. a ning hageja viivisenõue summas 778,52 on õiguslikult põhjendatud ning ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja enda poolt viidatud kohtulahendis 3-2-1-120-08 on Riigikohus leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu põhjal kuulub kostjalt AS SEB Pank kasuks alates 09.12.2011.a. kuni põhinõude (1 917,35 euro) täieliku tasumiseni väljamõistmisele ka viivis määraga 17 % aastas tähtaegselt tasumata summast. Vastavalt võlaõigusseaduse §-le 396 lg 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostja ei eita laenulepingu L 070039839 sõlmimist. Samas leiab kostja, et hageja on hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud nõudeõiguse nimetatud laenulepingust, kuivõrd on hea usu põhimõtte vastaselt viivitanud tagatiste realiseerimisega. TsMS § 230 lg 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväiteid. Kohtu hinnangul ei ole kostja väited käesolevas menetluses tõendamist leidnud. Hageja on esitanud sündmuste kronoloogia, millest nähtub, et hageja ei ole nõude realiseerimisega ebamõistlikult viivitanud. 08.06.2009 esitas hageja TH (pankrotis) suhtes täitmisavalduse hageja kasuks panditud vara sundmüügiks (täiteasi XXX). Nimetatud täiteasja raames esitas TH (pankrotis) pankrotihaldur 06.07.2009 Harju Maakohtule hagi hageja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasja number 2-09-31926) ning täitemenetlus oli kohtuvaidluse ajaks peatatud. Lõplik otsus nimetatud kohtuasjas jõustus 07.11.2011. a Riigikohtu lahendiga mitte menetleda ning enne nimetatud kuupäeva ei saanud hageja oma pandipidaja õigusi teostada. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis välistaksid hageja laenulepingust nr XXX nõude maksmapanemise kuulub hageja nõue kostja vastu rahuldamisele ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele laenulepingust tulenev võlgnevus summas 76 569,06 eurot. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.