Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

A. Y. esitas 15.03.2011. a Viru Maakohtule hagi OÜ Corrigo vastu kahju hüvitamise nõudes summas 92 750 eurot. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 02.10.2000. a sõlmitud töölepingu nr 731 alusel OÜ-s Viru RMT tehnoloogiaseadmete lukksepana. 19.07.2010. a teostati hagejale OÜ Corrigo poolt tervisekontroll, mille viis läbi kostja töötaja R. T.. Nähtuvalt tervisekontrolli otsusest tegi kostja hageja suhtes järgneva otsuse: „Vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal“. Sellise otsuse põhjendused tervisekontrolli otsuses puuduvad. 04.08.2010. a ütles hageja tööandja Viru RMT OÜ hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles alates 06.08.2010. a. Erakorralise ülesütlemise avaldusest nähtuvalt on töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks 19.07.2010. a tervisekontrolli otsus. Tööandja põhjenduste kohaselt on remondilukksepa töö pidevalt liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal, lisaks tuleb tihti töötada kõrgustes. Tööandja lõpetas töölepingu TLS § 88 lg 1 p 2 ning § 97 lg 3 alusel. Hageja tervisekontrolli otsusega ei nõustunud. Hageja pöördus septembris 2010. a SA PõhjaEesti Regionaalhaigla poole, kus talle teostati ajavahemikul 17.09.2010-22.09.2010. a põhjalikke uuringuid. Nähtuvalt raviarst M. H.-K. koostatud dokumendist on raviarst teinud järgmise otsuse: „Teostatud uuringute alusel ei näe põhjust, miks tervisliku seisundi poolest patsiendile teha töötingimuste osas piiranguid, võiks jätkata senist tööd”. Hageja pöördus Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole hinnangu saamiseks kostja tegevusele ning kostja töötaja R. T. 19.07.2010. a tervisekontrolli otsusele. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon arutas hageja avaldust 09.12.2010. a ning esitas

hagejale omapoolse eksperthinnangu. Nähtuvalt eksperthinnangu punktist 10.5 asus ekspertkomisjon kokkuvõttes seisukohale, et patsiendile ei ole vaja rakendada töötingimuste piiranguid tervise seisundi tõttu. Kuivõrd tervisekontrolli otsuse alusel otsustas tööandja hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda, on hageja töötu alates töölepingu lõpetamisest 06.08.2010. a. Hageja on pöördunud regulaarselt töötukassasse, kuid kuni käesoleva ajani ei ole õnnestunud tööd leida. Hageja on lõpetanud keemiaalaste tööstusseadmete remondi ja montaaži eriala ning omab seega spetsiifilisi erioskusi tehnoloogiaseadmete kõrgema järgu remondilukksepana. Tööandja OÜ Viru RMT on Ida-Virumaa piirkonna sisuliselt ainus tööandja, kus hagejal oli võimalus erialast tööd teha. Kuna hageja senisel töökohal on pärast temaga töölepingu lõpetamist asunud tööle uus töötaja, pole hagejal võimalik oma endise tööandja juures tööd jätkata. Hageja on hagi esitamise seisuga 51 aastane. Arvestades oma ea, eriala ning Eesti majandusliku olukorraga, on tal praktiliselt võimatu edaspidi leida oma erialale vastavat tööd. Hageja leiab, et töö ning seega ka sissetulekute kaotamine on otseselt põhjustatud kostja tegevusest. Nähtuvalt PERH uuringutest ning eksperthinnangust puudus kostjal igasugune alus teha hageja suhtes otsus, mis keelas tal töö kõrguses ning liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Tõenditest nähtuvalt hageja tervislik seisund tegelikkuses ei vajanud töötingimuste piiranguid. Hageja leiab, et kostja otsus on tekitanud talle suurt kahju, sh nii varalist kui moraalset kahju. Hageja tööandja otsus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on otseses põhjuslikus seoses kostja tervisekontrolli otsusega – ilma tervisekontrolli otsuseta tööandja ei oleks töölepingut üles öelnud. Hageja on seisukohal, et otseselt kostja otsusest tulenevalt on tema tavapärane elu pöördumatult rikutud. Hageja on kostja alusetu otsuse tulemusena kaotanud töökoha, kus ta töötas 13 aastat ning milleks tal on olemas vajalik kõrgeima taseme eriettevalmistus. Kostja tegevuse tulemusena on tekitatud hagejale kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus – töötasus, mille hageja kaotas kostja otsuse tagajärjel. Kuivõrd otseselt kostja tegevusest tingituna lõpetati hagejaga tööleping ning äärmiselt tõenäoliselt ei ole tal enam võimalik erialast tööd leida, on hageja seisukohal, et kostja on talle tekitanud varalist kahju saamata jäänud töötasu näol. Tööleping hagejaga lõpetati 06.08.2010. a ning hageja keskmine töötasu töölepingu lõppemisel moodustas 8 958,18 krooni (572,52 EUR). Arvestades asjaoluga, et hagejal puudub reaalselt võimalus kuni pensionile jäämiseni erialast tööd leida, leiab hageja, et kostja tegevuse tõttu tuleb talt välja mõista hageja arvestuslik töötasu alates hagejaga töölepingu lõpetamisest kuni hageja pensioniea saabumiseni. Tulenevalt riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lõikest 2 koostoimes sama seaduse 01.01.2017. a kehtima hakkava redaktsiooni § 7 lg 2 punktiga 11, tekiks hagejal õigus vanaduspensionile 03.03.2024. a (hageja on sündinud 03.09.1959. a, õigus vanaduspensionile saabub 64 aasta 6 kuu vanuse täitudes). Arvestades hageja keskmist töötasu seisuga 06.08.2010. a, moodustab saamata jäänud töötasu ajavahemikul august 2010. a kuni märts 2024. a kokku vähemalt 1 451 225,1 krooni (162 kuud x 8958,18 krooni), st 92 750 EUR.

Õiguslikes põhjendustes tugineb hageja VÕS § 1043, § 1054 lg 1, § 128 lg 1, 2 ja 4.

KOSTJA VASTUS

Kostja hagi ei tunnistanud. Kirjalikus vastuses hagile leidis kostja, et hagi on alusetu ja põhjendamatu, hagiavalduses ei ole märgitud kõiki vaidlust puudutavaid asjaolusid ning osad toodud asjaolud on ebaõiged. Hagiavalduse juurde lisatud tõendeid on hageja käsitlenud ühekülgselt ja ebaõigelt. Hageja nõue (sh kahju suurus) ei ole tõendatud ja õiguslikult põhjendatud. Juunis 2010. a suunas tööandja OÜ Viru RMT oma töötaja A. Y.`i tervisekontrolli kostja juurde. Vastavalt tööandja poolt kostjale esitatud andmetele, töötas hageja tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal ja põhilised ohutegurid töökohal on raskuste teisaldamine, müra, liikuvad mehhanismid, põlevkivide tolm, generaatorigaas, fenoolid. Kostja tegi vajalikud protseduurid, võttis hagejalt analüüse, samuti tegi epikriisi saamiseks päringu SA-le Ida-Viru Keskhaigla, kus hageja oli veebruaris 2010. a ravil. Vastavalt SA-lt Ida-Viru Keskhaigla saadud statsionaarsele epikriisile olid hagejale pandud diagnoosid - VES ekstrasistolia ja hüpertooniatõbi, kuid ravi ta ei saa. Hageja sõnul planeeris ta teha oma südame uuringuid spetsialistide juures. Ka töötervishoiuarst soovitas teha uuringuid kardioloogi juures augustis 2010. a ning seetõttu oli ka uue tervisekontrolli ajaks hagejale määratud september 2010. a, eeldades muuhulgas hageja poolt tema tervise kohta uute andmete esitamist. Võttes aluseks tervisekontrolli ajal olemasolevad andmed hageja tervisliku seisundi kohta, tehtud uuringute tulemused ja tööandja poolt esitatud andmed töökohal esinevate põhiliste ohutegurite kohta, asus töötervishoiu arst 19.07.2010. a vastuvõetud otsuses seisukohale, et töötaja võib töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal. Tervisekontrolli teostamise ajal oli hageja vererõhk 180/100. Sellest võib järeldada, et hageja ei suhtunud piisava hoolsusega oma tervisesse, kuna ei ravinud end. Haiguste mitteravimise tulemusteks võivad muuhulgas olla ka ootamatud sümptomid. VES ekstrasistolia olemasolul võivad tekkida järgmised sümptomid: südame seiskumise/seiskunud südame tunne, ärevus, kahvatus, higistamine, hirm, õhu puudumise tunne, ajuvereringe rikkumised (pareesid, afaasia, minestused), stenokardiahood jne. Tulenevalt eeltoodust võib töötervishoiuarst eeldada, et hagejal võivad tekkida sarnased sümptomid. Selles seisundis kõrguses või liikuvate mehhanismide lähedal asuv inimene võib ennast kahjustada või saada vigastada. Sellepärast tegi tervisekontrolli otsuses töötervishoiuarst ettepanekud: „vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal“. Töötervishoiuarst on tutvustanud hagejat terviseuuringute tulemustega, tööandjale aga esitas kostja ainult tervisekontrolli otsuse.

Vastavalt töötaja tervisekontrolli juhendile ja sotsiaalministri vastu võetud 24.04.2003 määrusele nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord“: töötervishoiuarst peab tegema teatavaks töötajale nii tema terviseuuringute tulemused, kui tervisekontrolli otsused (korra § 5 lg 6). Tööandjale väljastab töötervishoiuarst ainult tervisekontrolli otsuse (korra § 5 lg 7). Kõik, mida saab käsitleda delikaatsete isikuandmetena (sealhulgas diagnoosid, uuringute tulemused, võimalikud patoloogilised muutused või füsioloogilised eripärad), ei ole tööandjale avaldatavad ja jäävad üksnes arsti täidetavatesse kaartidesse. Kui töötaja seisukohast tuleb halb otsus, siis kindlasti peab arst ära seletama, miks see otsus on just selline. Teatud ametil töötamist keelavat otsust ei tehta kergekäeliselt ning see valmib põhjaliku analüüsi tulemusel. Tervisekontrolli otsuses märgib töötervishoiuarst lisaks tervisekontrolli otsusele vajadusel ka ettepanekud töötaja töötingimuste või töökorralduse muutmiseks. Need ettepanekud ei ole ettekirjutused ja tööandja iseenesest ei ole kohustatud neid täitma. Eeltoodu kokkuvõtteks, töötervishoiuarst tegi hageja tervisekontrolli tulemusel otsuse, mille kohaselt võib hageja töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal, so jätkata senist tööd. Samuti töötervishoiuarst tegi tööandjale ettepanekud töökeskkonna muutmiseks kuni järgmise tervisekontrolli tegemiseni septembris 2010. a. Siinjuures kostja rõhutab, et ettepanekud olid tehtud kontrolli ajaks kogutud andmete põhjal ning hageja pidi tulema uude tervisekontrolli juba ca 2 kuu pärast. Seega ei ole kostja teinud otsust, mille kohaselt on hagejal keelatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Hagiavaldusele lisatud tõenditest tuleneb, et hageja viibis SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) ravil ajavahemikus 17.09.2010 – 22.09.2010. a, kuhu oli hospitaliseeritud plaanilisteks uuringuteks. SA PERH haigusloo väljavõttest tuleneb, et patsient lahkub statsionaarist rahuldavas seisundis. Jätkab medikamentoosset ravi. Kardinaalse süsteemi osas põhjust sünkoobiks uuringute alusel ei leitud, ilmselt oli tegemist ajutise seedetrakti probleemiga. Teostatud uuringute alusel ei ole näha põhjust, miks tervisliku seisundi poolest patsiendile oli vaja teha töötingimuste osas piiranguid, hageja võis jätkata senist tööd. Vastavalt kokkuvõttele patsiendi ravist on patsiendi seisund, haiglast väljakirjutamise momendil, paranenud. Kostja on arvamusel, et eeltoodud tõenditest tuleneb järgmine: - hageja tegi oma tervise põhjalikud uuringud ja sai ravi, so hageja täitis seda, mida soovitas talle kostja töötervishoiuarst R. T. ja mille tulemusena järgmine tervisekontroll oli määratud septembris 2010. a; - saadud ravist hageja seisund on paranenud ja ta lahkus statsionaarist rahuldavas seisundis; - arst märkis, et ei näe põhjust, miks tervisliku seisundi poolest patsiendile tuleb teha töötingimuste osas piiranguid ainult teostatud uuringute alusel, kuid mitte varem pandud diagnooside ja tehtud uuringute alusel. Seega nendest tõenditest ei tulene, et kostja töötaja poolt tehtud tervisekontrolli otsus on ebaõige.

Novembris 2010. a pöördus hageja Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) poole avaldusega anda hinnang kostja töötervishoiuarsti poolt osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. TKE arutas hageja avaldust 09.12.2010. a oma koosolekul. Võttes arvesse kõiki kogutud hinnangu andmise momendiks olevaid tõendeid (epikriisid, ekspertarvamused, uuringud jne.) tuli TKE arvamusele (punkt 10.5): „patsiendile ei ole vaja rakendada töötingimuste piiranguid terviseseisundi tõttu. Patsient on vaja uuesti suunata tervisekontrolli“. Siinkohal on kohane märkida, et patsiendile tehti ettepanek minna korduskontrollile juba septembris 2010. aastal. Ilmselt pidas ka töötervishoiuarst korduvat kontrolli vajalikuks“. Seoses TKE hinnanguga soovib kostja märkida järgmist: - TKE järeldus, et hagejale ei ole vaja rakendada töötingimuste piiranguid terviseseisundi tõttu on tehtud sh SA PERH poolt septembris 2010. a läbi viidud uuringute alusel; - TKE ei leidnud, et kostja poolt hagejale osutatud tervishoiuteenus on ebakvaliteetne või tervisekontrolli otsus on ebaõige. Hageja leiab, et kostja kannab hageja ees deliktilise vastutuse ja esitab oma nõude VÕS § 1043, § 1054 lg 1, § 128 lg 1, lg 2 ja lg 4 alusel. Kostja ei ole hageja arvamusega nõus. Kostja on töötervishoiuteenuse osutaja, kes osutab töötervishoiuteenuseid töötervishoiuarsti abil. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 järgi on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 1 sätestab, et tervishoiutöötajad käesoleva seaduse tähenduses on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 19 lg 1 alusel on töötervishoiuteenus töötervishoiuarsti tööülesande täitmine eesmärgiga aidata kaasa töötaja tervisele ohutu töökeskkonna loomisele, ennetada tööga seotud haigestumisi ning säilitada ja edendada töötaja tervist ja töövõimet. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 19 lg 2 alusel on töötervishoiuteenuse osutaja Terviseametis registreeritud või Terviseameti tegevusluba omav töötervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 19 lg 3 p 2 alusel võib töötervishoiuteenuse osutaja osutada töötajate tervisekontrolli ja terviseseisundi hindamist. Sotsiaalministri vastu võetud 20.06.2003. a määruse nr 89 „Töötervishoiuspetsialistide tööülesanded töötervishoiuteenuse osutamisel“ § 2 lg 1 p 2 kohaselt on töötervishoiuarsti tööülesanded töötajate tervisekontroll ja terviseseisundi hindamine.

Tervishoiuteenust, sh ka töötervishoiuteenust, osutatakse isikule tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Sellepärast kostja on seisukohal, et poolte vahel eksisteeris võlaõiguslik lepinguline suhe, oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 mõttes. VÕS § 758 lg 1 alusel kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Vastavalt VÕS §-le 759 loetakse muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Eeldades, et kostja ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi, saaks hageja teoreetiliselt nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Ülaltoodust tuleneb, et hageja peab esialgselt tõendama, et on rikutud lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Juhul, kui hageja tõendab, et kostja rikkus oma lepingust tulenevat kohustust hageja ees, siis tuleb tuvastada, kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest, so tuvastada süü olemasolu. VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 104 lg 1 sätestab, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Vastavalt VÕS §-le 762 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Vastavalt sotsiaalministri vastu võetud 24.04.2003 määruse nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord“ (edaspidi ka kord) §-le 3 töötajate tervisekontrolli teeb töötervishoiuarst § 2 lõikes 4 nimetatud dokumentide ja töötaja tervisedeklaratsiooni alusel (tervisekontrolli alusdokumendid). Vastavalt korra §-le 2 lg 4 tööandja esitab tervisekontrolli tegijale tervisekontrolli suunatavate töötajate nimekirja; töökeskkonna riskianalüüsi tulemused,

millest peavad selguma töökeskkonna ohutegurid, millega töötaja oma töökohal kokku puutub ja mis võivad põhjustada töötajale tööga seotud haigestumist ning nende ohutegurite mõju ja kestus töötajale tööpäeva või töönädala jooksul; andmed töökeskkonna ohutegurite parameetrite väärtuste kohta, millega töötaja oma töökohal kokku puutub; töötaja varasemate tervisekontrollide otsuste koopiad. Sama korra §-st 6 tuleneb, et töötervishoiuarstil on õigus nõuda töötaja terviseseisundit kajastavaid andmeid tervishoiuteenuse osutajalt, kelle juures töötaja on varem oma tervist kontrollinud või ennast ravinud. Korra § 4 sätestab, et tervisekontrolli tegemisel töötervishoiuarst hindab töötaja terviseseisundit, hindab töökeskkonna või töökorralduse sobivust töötajale ja selgitab välja töötaja tööst põhjustatud haigestumise või võimaliku kutsehaigestumise. Korra § 5 lg 4 sätestab, et töötervishoiuarst, olles tutvunud tervisekontrolli alusdokumentide ning töökohal töötaja töökeskkonna ja töökorraldusega, määrab vajalikud terviseuuringud, kaasates vajadusel eriarste. Sama paragrahvi lg 5 alusel kannab töötervishoiuarst terviseuuringute tulemused tervisekontrolli kaardile, annab hinnangu töötaja terviseseisundile ning teeb otsuse töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse kohta. Kostja töötervishoiuarst tegi tervisekontrolli otsuse tööandja poolt esitatud dokumentide, töötaja tervisedeklaratsiooni, tehtud uuringute ja teistelt tervishoiuteenuse osutajalt saadud töötaja terviseseisundit kajastavate dokumentide/andmete (milledest tulenesid ka hagejale varem pandud diagnoosid) alusel. Hageja poolt esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et kostja poolt osutatud töötervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele VÕS § 762 mõttes või, et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega või on tegemist vale tervisekontrolli otsusega. Ülaltoodust tulenevalt kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus oma kohustusi. Kuna kostja ei ole rikkunud oma kohustusi, siis ei ole hagejal õigusi nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Alternatiivselt võib tervishoiuteenuse osutaja vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või 53. peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab 53. peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. VÕS § 1044 lg 3 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka käesolevas peatükis sätestatud alustel. Hageja tervisele ei ole kahju tekitatud ja seetõttu on kostja arvamusel, et VÕS § 1044 lg-d 2 ja 3 välistavad kostja vastu deliktiõigusliku nõude esitamise.

Juhul, kui kohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue ei tulene lepingulisest suhtest, vaid kahju õigusvastase tekitamise sätetest (so deliktiline vastutus) või võib hageja esitada alternatiivselt deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude VÕS § 1043 alusel, siis on kostjal muuhulgas ka järgmised vastuväited hagile. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud objektiivse teokoosseisu elemente ja ei ole üldse põhistanud kostja teo õigusvastasust. Juhul, kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7), siis ta peab sellist rikkumist tõendama (Riigikohtu 25.04.2007. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). VÕS § 1050 lg 1 alusel ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 1 sätestab, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Kostja osutas töötervishoiuteenust nõutava hoolsusega ja kostja ei ole viidatud teenuse osutamisel õigusvastast tegu toime pannud. Kostja ei ole süüdi hagejal võimaliku kahju tekkimises. Eeltoodu alusel kostja leiab, et hagi ei ole tõendatud ega põhjendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt kahju summas 92 750 EUR. Kostja ei ole nõus hageja arvamusega, et hageja sai/saab kahju summas 92 750 EUR. Hageja arvestuse aluseks on asjaolu, et tema saab tööandjalt töötasu kuni 03.03.2024. a, so oma vanaduspensioni saamiseni. Töötasu makstakse kehtiva töölepingu alusel. Tööleping võib lõppeda poolte kokkuleppega (TLS § 79), töötaja surmaga (TLS § 81), ülesütlemisega (TLS § 83). Käesolevaid asjaolusid tõendada või tuvastada ei ole võimalik. Kohtuotsusega väljamõistetud kahjuhüvitist ei saa hiljem korrigeerida, aga juhul kui kahju on väljamõistetud perioodiliste maksetena, siis asjaolude muutmisel võib nõuda ka selle suuruse muutmist. Sellepärast on kostja arvamusel, et hageja ei saaks üldse nõuda kahju ühe summana, vaid ainult võimalike perioodiliste maksetena. Hageja väidab, et tema sissetulek oli töölepingu lõppemisel 8 958,18 krooni (572,52 EUR), sellepärast võtab ta selle summa ka aluseks kahju hüvitise arvestamisel. Kostja ei ole nõus hageja arvestusega.

Vastavalt hageja poolt esitatud palgatõendile on tema keskmine sissetulek 6 256,46 krooni (399,86 EUR) kuus, mitte aga 8 958,18 krooni (572,52 EUR). Ei saa võtta aluseks abstraktseid summasid, kuna kahjuhüvitise arvestamisel tuleb välistada kannatanu rikastumist. Riigikohus on 03.06.2009. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09 (p 14) märkinud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Samuti on Riigikohus selgitanud, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Vaatamata sellele, et vastavalt palgatõendile hageja keskmine sissetulek on 6 256,46 krooni (399,86 EUR) kuus, ei või hageja kahju olla sellega võrdsustatud. Sellest summast tuleb maha arvata kõik vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (maksud jne). Absoluutselt tõendamatud ja alusetud on hageja väited selle kohta, et tal ei ole õnnestunud erialast tööd leida. Hageja poolt on tõendamata, et ta üldse on tööd otsinud ja/või ei ole saanud erialast või muud tööd. Lisaks märgib ka kostja, et hageja soovib kostja arvel alusetult rikastuda, kuna erialase töö puudumise korral peaks hageja otsima teist tööd. Eeltoodust tuleneb, et hageja poolt nõutav kahjuhüvitise suurus on alusetu ja tõendamata.

HAGEJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

Hageja leiab, et antud vaidluses võib nõude aluseks olla ka kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine, st tegemist on lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva nõudega. Asjaoludest nähtuvalt viibis hageja OÜ Viru RMT töötajana 19. juulil 2010 kohustuslikus tervisekontrollis, mille viis läbi OÜ Corrigo töötaja - töötervishoiuarst R. T.. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja on töötervishoiuteenuse osutaja. Tegemist on tervishoiuteenuse osutamise ühe alaliigiga ning kostjat tuleb lugeda seega tervishoiuteenuse osutajaks. Sellele viitab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 19 lõigetes 1 ja 2, samuti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lõikes 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lõikes 1 sätestatu. Töötervishoiuteenuse osutamisel tuleb lähtuda nii võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivast 41. peatükist kui muudest töötervishoiuteenuse osutamist sätestatavatest õigusaktidest. Sellisteks dokumentideks on sotsiaalministri 24.04.2003 määrus nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord” (edaspidi määrus nr 74) ja sotsiaalministri 20.06.2003 määrus nr 89 „Töötervishoiuspetsialistide tööülesanded töötervishoiuteenuse osutamisel” (edaspidi määrus nr 89). Tulenevalt VÕS §-st 759 loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega. Hageja on seisukohal, et seega oli hageja ja kostja vahel sõlmitud kehtiv tervishoiuteenuse osutamise leping alates hetkest, mil kostja asus hagejale tervishoiuteenust osutama, st tervisekontrolli teostama. Tervishoiuteenuse osutamise alguse väljaselgitamine pole käesolevas vaidluses hageja hinnangul oluline, kuivõrd asjaoludest nähtuvalt käis hageja kostja läbiviidavas tervisekontrollis korduvalt. Samas on

hageja arvates üheselt selge, et vaidlusaluse tervisekontrolli ajal 19.10.2010. a oli hageja ja kostja vahel tegemist kehtiva tervishoiuteenuse osutamise lepinguga. Hageja peab vajalikuks märkida, et kostja on esitanud tõendina OÜ Viru RMT ja OÜ Corrigo vahel 08.07.2009. a sõlmitud töötervishoiuteenuste lepingu nr 28/09. Lepingu punkt 2.2 kohaselt kohustub kostja viima läbi töötajate tervisekontrolli sotsiaalministri 24.04.2003. a määruse nr 74 Töötajate tervisekontrolli kord kohaselt. Hageja leiab, et nimetatud leping reguleerib suhteid lepingupoolte, st OÜ Viru RMT ja kostja vahel. Hageja ei ole selle lepingu pooleks ning talle ei tulene sellest lepingust õigusi ega kohustusi. Tegemist võib olla TTOS § 13 lg 1 punktides 62 ja 7 sätestatud töötervishoiuteenuse ja tervisekontrolli korraldamisega tööandja poolt. Hageja on seisukohal, et tervisekontrolli teostamisel kostja poolt hagejale (või ka teistele töötajatele) on tegemist iseseisva tervishoiuteenuse osutamise lepinguga VÕS § 758 lõike 1 mõttes, mille poolteks on tervishoiuteenuse osutajana kostja ning praegusel juhul patsiendina hageja. Eelnevast tulenevalt - olenemata kostja ja OÜ Viru RMT vahel sõlmitud töötervishoiuteenuste lepingust ja selle sisust tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu tingimused nii võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingut käsitlevatest sätetest kui muudest töötervishoiuteenuse osutamist sätestatavatest õigusaktidest. Tulenevalt VÕS §-st 762 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tulenevalt VÕS § 770 lõikest 1 tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tulenevalt TTOS § 19 lg 3 punktist 2 võib töötervishoiuteenuse osutaja osutada järgmist töötervishoiuteenust – töötajate tervisekontroll ja terviseseisundi hindamine. Sama sätestab töötervishoiuarsti ülesandena määruse nr 89 § 2 lg 1 punkt 2. Tulenevalt TTOS § 19 lg 4 punktist 3 teatab töötervishoiuspetsialist tervisekontrolli tulemuste kohta ettevõtte juhtkonnale ainult seda, millised piirangud on töötajale tööülesannete täitmiseks seatud tervise vastunäidustuste tõttu. Tulenevalt määruse nr 74 § 4 punktidest 1-3 tervisekontrolli tegemisel töötervishoiuarst hindab töötaja terviseseisundit, hindab töökeskkonna või töökorralduse sobivust töötajale, selgitab välja töötaja tööst põhjustatud haigestumise või võimaliku kutsehaigestumise. Tulenevalt määruse nr 74 § 5 lõikest 4 töötervishoiuarst, olles tutvunud tervisekontrolli alusdokumentide ning töökohal töötaja töökeskkonna ja töökorraldusega, määrab vajalikud terviseuuringud, kaasates vajadusel eriarste. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt töötervishoiuarst kannab terviseuuringute tulemused tervisekontrolli kaardile, annab hinnangu töötaja terviseseisundile ning teeb otsuse töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse kohta.

19.07.2010. a kostja poolt koostatud hageja tervisekontrolli otsusest nähtub, et otsusena töökeskkonna või töökorralduse töötajale sobivuse kohta on kostja kirjutanud „Olemasolevate andmete põhjal võib töötada antud ametikohal”. Ettepanekuna töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks on kostja toonud „Vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal”. Hageja leiab, et kostja on teinud seega samas dokumendis kaks üksteisega vastuolus olevat otsust, mille tulemuseks oli tööandjale üheselt arusaadav keeld rakendada hagejat tööl kõrgustes, liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal – st otsene alus töötajaga töölepingu lõpetamiseks, kuivõrd oma senist tööd hageja enam teha ei tohtinud ning teist töökohta talle tööandjal pakkuda ei olnud. Kostja vastuväite kohaselt tegi töötervishoiuarst tööandjale üksnes ettepaneku töökeskkonna muutmiseks kuni järgmise tervisekontrolli tegemiseni septembris 2010. a. Kostja on ka märkinud, et ettepanekud tegi kostja kontrolli ajaks kogutud andmete põhjal ning hageja pidi tulema uude tervisekontrolli juba 2 kuu pärast. Hageja on seisukohal, et kostja töötaja tunnistajana antud ütlustest nähtuvalt pidi ta olema ning oligi teadlik konkreetsetest töötajatest ning nende töökohtadest, samuti töötajate töökeskkonnale esitatavatest nõuetest. Seega oli kostja töötaja teadlik ka sellest, et hageja oma ametikohal tehnoloogiaseadmete remondilukksepana töötas nii kõrgustes kui ka liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Olukorras, kus töötervishoiuarst on teadlik asjaolust, et tema otsusest tulenevad töötajale äärmiselt tõsised tagajärjed, on lubamatu koostada tervisekontrolli otsus viisil, millest tööandjal on võimalik aru saada ainult ühtemoodi – töötaja jätkuv töö tehnoloogiaseadmete remondilukksepana ei ole kostja otsuse kohaselt lubatud. Hageja märgib, et formaalselt võib olla tõepoolest tegemist üksnes ettepanekuga tööandjale, mida tööandja ei ole kohustatud järgima. Reaalselt pidi kostja aru saama, et tööandjal ei ole sellise tervisekontrolli otsuse puhul muud valikut, kui tööleping lõpetada – töötaja oma terviseseisundi tõttu ei sobi enam oma ametikohale. Soovitus võimalikuks tulevaseks tervisekontrolliks septembris 2010. a ei ole asjakohane. Tööandja jaoks ei olnud võimalik hagejat tema töökohal enam rakendada ning tööandjal tuli leping üles öelda. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusest nähtuvalt on ülesütlemise põhjuseks 19.07.2010. a tervisekontrolli otsus. Tööandja põhjenduste kohaselt on remondilukksepa töö pidevalt liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal, lisaks tuleb tihti töötada kõrgustes. Hageja lisab, et ka juhul, kui võib selguda, et tööandja poolt ülesütlemise avalduses viidatud töölepingu seaduse säte ei ole korrektne, ei muuda see olematuks asjaolu, et leping öeldi üles kostja 19.07.2010. a tervisekontrolli otsuse tõttu. Hageja on esitanud rea tõendeid, millest nähtuvalt tegelikkuses puudusid igasugused alused talle töötingimuste osas piirangute seadmiseks kostja poolt. Seda on kinnitatud nii SA PERH väljavõttes haigusloost nr 1048229 kui Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni eksperthinnangus. Hageja leiab, et kostjal puudus igasugune alus teha hageja suhtes otsus, mis keelas tal töö kõrguses ning liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal ning otseselt põhjustas töölepingu erakorralise ülesütlemise. Asjakohatud ja alusetud on kostja viited selle kohta, et hageja poolt tõenditena nimetatud uuringud on tehtud hiljem ning seega on kostja 19.07.2010. a otsuses sisalduv keeld õige. Hageja märgib, et PERH ja ekspertkomisjoni dokumentidest nähtub üheselt – hageja tervislik

seisund on selline, et piirangud töötamiseks polnud vajalikud. Ei ole usutav ega tõendatud, nagu toimunuks pärast juulit 2010. a hageja paranemine. Juhul, kui hagejal olnuks sellist laadi tõsine haigus, mis tõepoolest oleks võinud takistada tema töötamist remondilukksepana, ei saa selline haigus paraneda mõne kuu jooksul. Seega on eluliselt usutav, et hageja terviseseisund oli ka 19.07.2010. a tervisekontrolli otsuse tegemise ajal selline, mis tegelikkuses ei vajanud hageja tehtava konkreetse töö suhtes piiranguid. Hageja märgib ka, et kostja vastuväite kohaselt tegutses töötervishoiuarst vastavalt olemasolevatele andmetele. Väidetavalt oli arstil tekkinud kahtlus töötaja tervisliku seisundi osas. Hageja rõhutab, et ei tervisekontrolli otsusest ega muudest hageja esitatud tõenditest ei selgu, kas ja milliseid konkreetseid uuringuid ja analüüse hagejale väidetava hüpertoonia või muu arvatava haiguse kahtluse puhul tehti. Tunnistaja antud ütlustest võib järeldada, et selliseid uuringuid ja analüüse tegelikkuses ei tehtud ega määratud. Tunnistaja on küll väitnud, et hageja suunati perearsti poole kõrge vererõhu tõttu juunis 2010. a. Sellekohaseid tõendeid asja materjalidest ei nähtu. Ka juhul, kui seda tehti, ei saa seda pidada eriarsti poole suunamiseks. Hageja rõhutab, et tulenevalt VÕS §-st 762 peab vajaduse korral tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Samasisuline kohustus on sätestatud määruse nr 74 § 5 lõikes 4. Hageja on seisukohal, et kostja tegevus 19.07.2010. a tervisekontrolli otsuse tegemisel oli vähemalt ebaprofessionaalne ja hooletu. Kostja töötaja tegi meelevaldse ja eksliku otsuse, mis ei tuginenud hageja tegelikule terviseseisundile. Sellega rikkus kostja süüliselt vähemalt VÕS §-s 762 sisalduvat kohustust osutada tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning kohustust vajaduse korral suunata patsient eriarsti juurde või kaasata eriarsti. Kostja tegi vähemalt vea, hinnates valesti hageja terviseseisundit ning töökeskkonna sobivust töötajale (määruse nr 74 § 4 punktid 1 ja 2). Kokkuvõttes on hageja seisukohal, et kostja tegevus vigase, eksliku ning vale otsuse tegemisel on võrreldav VÕS § 770 lõikes 1 nimetatud diagnoosiveaga. Lõpptulemusena viis see hageja töölepingu ülesütlemiseni ning töökoha kaotuseni. Seetõttu vastutab kostja kui tervishoiuteenuse osutaja oma kohustuse rikkumise eest ning hagejale tekitatud kahju hüvitamise eest. Hageja leiab, et kostja on tegutsenud vähemalt hooletult (VÕS § 104 lõiked 2 ja 3). Ei saa välistada ka rasket hooletust. Käibes vajaliku hoole järgimisel oleks kostja teinud vajalikke ning piisavaid samme selleks, et välja selgitada, kas hagejal on tegelikkuses alust kahtlustada selliseid haigusi, mis võiksid takistada tal tema ametikohal töötamast. Kostja seda ei teinud, sh ei nähtu esitatud tõenditest, et kostja oleks suunanud hageja eriarsti poole. Selle asemel ning asjas põhjalikumaid andmeid kogumata koostas kostja tervisekontrolli otsuse, mille kohta ta pidi teadma, et see viib väga tõenäoliselt hageja töölepingu erakorralise ülesütlemiseni. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ning seega sissetulekute kaotamine on otseselt põhjustatud kostja tegevusest. Eksisteerib üheselt arusaadav põhjuslik seos kostja 19.07.2010. a otsuse ning töölepingu erakorralise ülesütlemise vahel – ilma kostja tervisekontrolli otsuseta ei oleks tööandja töölepingut hagejaga lõpetanud,

tööleping oleks jätkunud ning hageja oleks säilitanud oma sissetuleku töötasu näol. Seega on olemas põhjuslik seos ka kahju – saamata jäänud töötasu – ning kostja teo – eksliku tervisekontrolli otsuse – vahel. Seoses kostja poolt esitatud vastuväitega hageja esitatud palgatõendile selgitab hageja, et tegemist on tööandja koostatud dokumendiga, mille õigsust hageja eeldab. Tegemist on brutosummaga, millelt makstakse tulumaksu, seega hageja rikastumist ei toimu. Lisaks märgib hageja, et arvestuse aluseks on keskmine töötasu. Eeldatavalt oleks hageja tegelik töötasu edasisel töötamisel aja jooksul kasvanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Käesolevas vaidluses on kohus tuvastanud järgmised põhilised asjaolud: -

Hageja töötas OÜ-s Viru RMT tehnoloogiaseadmete remondilukksepana.

-

OÜ Viru RMT ja OÜ Corrigo vahel oli 08.07.2009. a sõlmitud töötervishoiuteenuste leping, mille järgi teenuse osutaja – OÜ Corrigo kohustus läbi viima OÜ Viru RMT töötajate tervisekontrolli vastavalt sotsiaalministri 24.04.2003. a määruse nr 74 kohaselt.

-

19.07.2010. a teostati hagejale OÜ-s Corrigo tervisekontroll ning töötervishoiuarst R. T. tegi tervisekontrolli otsuse töökeskkonna või töökorralduse sobivuse kohta.

-

04.08.2010. a ütles hageja tööandja Viru RMT OÜ hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles alates 06.08.2010. a TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, tuginedes tervisekontrolli otsusele.

-

Hageja viibis septembris 2010. a uuringutel SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kardioloogia osakonnas.

-

Hageja pöördus kaebusega Sotsiaalministeeriumi juures asuvasse Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole hinnangu saamiseks töötervishoiuarsti poolt osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile ning ekspertkomisjon on oma hinnangu andnud 09.12.2010. a.

-

Hageja peale töölepingu lõpetamist ei tööta (on töötu).

Hagiavalduses esitas hageja nõude kahju hüvitamiseks kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (deliktivastutus), hiljem so 21.11.2011. a esitas hageja nõuded alternatiivselt (TsMS § 370 lg 2), märkides, et lisaks deliktivastutusele võib käesolevas vastuses nõude aluseks olla ka kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine, st tegemist on lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva nõudega (I kd tl 162-167), kohtuistungil tugines hageja nõudes lepingu rikkumisest tulenevale nõudele (II kd tl 16-18). Seega lähtub kohus edaspidi, tuginedes Riigikohtu 08.04.2011. a lahendi 3-2-1-171-10 p-le 12, hüvitisnõude õigusliku aluse kvalifitseerimisel kui lepingu rikkumisest tulenevast nõudest. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on töötervishoiuteenuse osutaja (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 19 lg 1 ja 2, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1). TTOS § 2 lg 1 kohaselt, käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö

kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist ning sama paragrahvi 2 lõike järgi käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamist, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Tööandja kohustuseks on muuhulgas töökeskkonna riskianalüüsi korraldamine (TTOS § 13 lg 1 p 3), töötajatele tervisekontrolli korraldamine (TTOS § 13 lg 1 p 7), töötaja kohustuseks on muuhulgas läbida terviskontroll vastavalt kehtestatud korrale (TTOS § 14 lg 1 p 3). Töötajate tervisekontrolli kord on kehtestatud sotsiaalministri 24.03.2003. a määrusega nr 74 (edaspidi Määrus 74) ning töötervishoiuspetsialistide tööülesanded töötervishoiuteenuse osutamisel on kehtestatud sotsiaalministri 20.06.2003. a määrusega nr 89 (edaspidi Määrus 89). VÕS § 758 sätestab tervishoiuteenuse osutamise lepingu mõiste, mille järgi tervishoiuteenuse osutaja osutab oma kutsetegevuses teisele isikule (patsiendile) tervishoiuteenust, sh vaatab patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustab ja ravib patsienti, teavitab patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Hageja heidab kostjale ette tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist (tervishoiuteenuse ebaprofessionaalsus hageja terviseseseisundi hindamisel ja hoolsuskohustuse rikkumine). Hageja leiab, et kostja töötaja tegi meelevaldse ja eksliku otsuse, mis ei tuginenud hageja tegelikule terviseseisundile, millega rikkus VÕS § 762 sätestatut. Samuti hindas kostja töötaja valesti töökeskkonna sobivust hagejale ning kokkuvõtvalt on kostja tegevus võrreldav VÕS § 770 lg 1 nimetatud diagnoosiveaga. Lõpptulemusena viis kostja tegevus hageja töölepingu ülesütlemiseni ning töökoha kaotuseni ning kahju tekkimiseni hagejal (töötasust ilmajäämine). Kohus hagejaga ei nõustu. Alljärgnevalt kohus põhjendab oma seisukohta. Käesoleva tsiviilasja asjaoludest tuleneb, et tööandja suunas oma töötaja (hageja) tervisekontrolli 2010. a juunis. Kostja vastuse kohaselt on tehnoloogiaseadmete remondilukksepa põhilised ohutegurid töökohal raskuste teisaldamine, müra, liikuvad mehhanismid, põlevkivi tolm, generaatorigaas, fenoolid ja õlid. Nimetatu tuleneb ka OÜ Corrigo terviseuuringute tulemustest hageja kohta (I kd tl 90). Riskianalüüsi (kahjulike riskifaktorite mõju hinnang jaoskonna töötajatele, II kd tl 8-13) kohaselt on lukksepa ohuteguritena välja toodud töö kõrgusel ja töö liikuvate mehhanismide lähedal. Tõele ei vasta hageja väide selle kohta, et tal ei ole diagnoositud hüpertooniat (kõrgvererõhutõbe). Kostja vastusest tuleneb, et kostja töötaja tegi tervisekontrolli käigus vajalikud protseduurid, võttis hagejalt analüüse, samuti tegi epikriisi saamiseks päringu SA-le Ida-Viru Keskhaigla, kus hageja oli veebruaris 2010. a ravil. Vastavalt SA-lt Ida-Viru Keskhaigla saadud statsionaarsele epikriisile olid hagejale pandud diagnoosid - VES ekstrasistolia ja hüpertooniatõbi, kuid ravi ta ei saa. Kostja väidab, et hageja sõnul planeeris viimane teha oma südame uuringuid spetsialistide juures. Kostja väide on kooskõlas SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisi (I kd tl 91-93) ja 19.07.2010. a hageja terviseuuringute tulemusega (I kd tl 90). Epikriisist nähtub, et hagejale pandud diagnoosi kohaselt oli põhihaigus gastroenteriit ja kaasuvad haigused Morbus hypertensivus cardialis II st (südamekahjustusega hüpertooniatõbi) ning VES ekstrasistolia. Terviseuuringute tulemustest nähtub (I kd tl 90), et hageja vererõhk oli 19.07.2010. a 180/100, mis on üldteadaolevalt kõrge. Osas, mis kannab nimetust Soovitused töötajale on märgitud: augustis 2010. a plaanis uuringud kardioloogias

ning järgmine vastuvõtt 2010. a septembris. Tervisekontrolli otsuse (I kd tl 16) järgi võib A. Y. töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal (Määrus 74, § 5). Ettepanekute kohaselt töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks: vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal. Hagejat on allkirja vastu tutvustatud nii terviseuuringute tulemuste kui ka otsusega. Otsusest tuleneb, et järgmise tervisekontrolli aeg on september 2010. a. Eeltoodust tuleneb, et hagiavalduses esitatud hageja väide, mille järgi tegi töötervishoiu arst oma otsuse – vastunäidustatud töö kõrguses, töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal ning sellise otsuse põhjendused tervisekontrolli otsuses puuduvad, on väär. Töötervishoiuarst tegi hageja tervisekontrolli tulemusel otsuse, mille kohaselt võib hageja töötada tehnoloogiaseadmete remondilukksepa ametikohal, so jätkata senist tööd. Samuti töötervishoiuarst tegi tööandjale ettepanekud töökeskkonna muutmiseks kuni järgmise tervisekontrolli tegemiseni septembris 2010. a ning need ettepanekud olid tehtud kontrolli ajaks kogutud andmete põhjal ning hageja pidi minema augustis 2010. a uuringutele kardioloogi juurde ning septembris 2010. a uuesti minema tervisekontrolli töötervishoiu arsti juurde. Kohus leiab, et kostja ei saa vastutada hageja ees ja ei pea hüvitama kahju, mida kostja pole hagejale tekitatud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja tegevus vigase, eksliku ning vale otsuse tegemisel on võrreldav VÕS § 770 lõikes 1 nimetatud diagnoosiveaga ning lõpptulemusena viis see hageja töölepingu ülesütlemiseni ning töökoha kaotuseni ning et seetõttu vastutab kostja kui tervishoiuteenuse osutaja oma kohustuse rikkumise eest ning hagejale tekitatud kahju hüvitamise eest. Kohus märgib, et hageja poolt kohtule esitatud tõenditest: PERH väljavõte haigusloost (I kd tl 18-22) ning ekspertkomisjoni protokoll (I kd tl 25) ei tulene, et tervisekontrolli otsus, ettepanek oli ebaõige, samuti see, et tervishoiuteenus oli ebakvaliteetne. Esmalt seetõttu, et tervisekontrolli otsuse tegemise ajal oli otsuses sisalduv ettepanek hüpertooniatõvest tingitud riskide ja töötingimuste ohtude osas põhjendatud. Ilmselge ja üldteada on, et hüpertooniatõve ja ekstrasistoliaga võivad kaasneda sümptomid (stenokardiahood, minestamised, südame seiskumine), mis on vaieldamatult ohtlikud, kui töötaja viibib kõrguses või liikuvate seadmete või mehhanismide läheduses. Ettepanek töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks on suunatud tööandjale, et viimane ei rakendaks töötajat töökohustuste täitmisel ohtlikes tingimustes. Kohtuistungil hageja antud selgituste kohaselt ta ei tõusnud tööülesandeid tehes kunagi kõrgemale kui 2 meetrit, sest üle 2 meetri kõrgusel oli vaja julgestusvööd ja seda ei kasutatud, samuti ei täitnud hageja oma tööülesandeid liikuvate mehhanismide vahetus läheduses. Kui seadmeid hooldatakse, siis nad ei tööta ning mehhanismid on suletud kaitsekorpustega (tl 116 p). Kohus märgib, et ettepanek töökeskkonna muutmiseks oli tehtud kuni uue tervisekontrolli toimumiseni ning uuele tervisekontrollile pidid eelnema uuringud kardioloogi juures. PERH haigusloo väljavõttest (I kd tl 18-22) tuleneb, et 17.09.2010. a kuni 30.09.2010. a oli hageja plaanilistel uuringutel haiglas ning hagejal diagnoositi hüpertooniatõbi. Anamneesi kohaselt: patsiendil oli 31.03.2010. a tööl olles presünkoop ja seedehäired, võimalik et põhjuseks oli mingi viirusinfektsioon, mille põhjal tekkis kollaps. Patsient hospitaliseeriti kiirabi poolt Narva haiglasse ning diagnoositi kõrgvererõhuhaigus. Selle järgselt aga töötervishoiuarsti poolt tervisekontrolli otsusega vastunäidustatud töö kõrgustes, töö liikuvate masinate ja mehhanismidega, mille tulemusena patsient kaotas oma töö tehnoloogiaseadmete remondilukksepana ja on praegu töötu. Teostatud uuringute alusel märgiti haigusloos, et

raviarst ei näe põhjust, miks tervisliku seisundi poolest patsiendile teha piiranguid, võiks jätkata senist tööd. Kohus märgib, et enne uuringuid PERH-s oli hageja tööandja töölepingu hagejaga erakorraliselt üles öelnud (alates 06. augustist 2010. a, I kd tl 17). Töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusest tuleneb, et tööleping öeldi üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel – tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine). Tööandja on põhjendanud ülesütlemist tervisekontrolli otsusega, et vastunäidustatud on töö kõrgustes ja töö liikuvate masinate ja mehhanismide lähedal, kuid remondilukksepa töö on viimatinimetatutega seotud ning tööandja ei saa muuta töötaja töökeskkonda ega pakkuda talle teist tööd. Seega ei tule töötaja toime tööülesannete täitmisega töökohale sobimatuse tõttu. Hageja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist töövaidlusorganis vaidlustanud. Hageja tugineb töötervishoiuarsti veale, hooletusele ja tervikuna tervishoiuteenuse kvaliteedile, esitades nimetatud väidete kinnituseks kohtule ekspertkomisjoni hinnangu (I kd tl 24-25). Kohus selgitab hagejale, et hinnangust ei tulene arsti viga ega hooletust, ega ka tervishoiuteenuse mittevastavust mida saaks võrdsustada diagnoosiveaga VÕS § 770 lg 1 tähenduses. Ekspertkomisjon on vaid hinnangu punktides 10.1 ja 10.2 konstanteerinud hageja tervislikku seisundit ja diagnoose enne tervisekontrolli otsuse tegemist, punktis 10.3 on märgitud, et hageja tervislikku seisundit on põhjalikult uuritud SA-s Ida-Viru Keskhaigla ja eriti Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogia osakonnas, viimase koormustesti kohaselt oli koormustaluvus hea, isheemilist reaktsiooni ei esine, EEG uuringul patoloogilisi, epileptilisi avaldusi ega koldeleide ei ilmne. Punktis 10.4 on märgitud, et patsiendil tuleb regulaarselt kontrollida arteriaalset vererõhku ja vere lipiidide sisaldust ning vajadusel korrigeerida ravi. Punktis 10.5 on märgitud, et patsiendile ei ole vaja rakendada piiranguid tervise seisundi tõttu. Patsient on vaja uuesti suunata tervisekontrolli, edasi märgitakse, et patsiendile tehti ettepanek minna korduskontrollile juba septembris 2010. a, ilmselt pidas ka töötervishoiuarst korduvat kontrolli vajalikuks. Hageja seletuste kohaselt (tl 117) teatas töötervishoiuarst talle, et hageja võib edasi töötada ning septembris uuesti kontrolli tulla. Kohus kuulas tunnistajana üle OÜ Corrigo töötervishoiuarsti R. T.`i, kelle ütluste kohaselt oli hagejal kõrge vererõhk ning hageja esitas väljavõtte epikriisist (SA Ida-Viru Keskhaigla, veebruar 2010. a), millest tulenes, et hagejal oli diagnoositud hüpertooniatõbi ja ekstrasistolia. Hageja teavitas teda tervisekontrolli ajal, et tal on plaanis minna uuringutele augustis-septembris. Tunnistaja tegi hagejale ettepaneku pöörduda perearsti või kardioloogi juurde (I kd tl 118). Tunnistaja väide on kooskõlas dokumendiga, mis kannab nimetust „Terviseuuringute tulemused“ (I kd tl 90) ning seega ei ole põhjendatud ka hageja väide, et tervishoiuteenuse mittenõuetekohasus seisneb selles, et hagejat ei suunatud eriarsti juurde (VÕS § 762, Määruse nr 74 § 5 lg 4). Iseenesest on õige hageja väide, et tervisekontrolli soovituse põhjal töökeskkonna muutmiseks lõpetas hageja tööandja lepingu. Nimetatud põhjuslik seos aga ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohtu arvates on hageja tööleping erakorraliselt üles öeldud valel õiguslikul alusel ja ilmselgelt kiirustades. Tööandja pidanuks tervisekontrolli otsusest aru saama, et 2010. a aasta juulis töötervishoiuarst tegi ettepaneku töökeskkonna muutmiseks ja määras uue

tervisekontrolli aja septembriks 2010. a. Hageja on ise kohtus selgitanud, et pöördus tööandja juurde peale PERH uuringuid ning esitas tööandjale dokumendid, et ta võib töötada ka kõrgustes ja liikuvate seadmete ja mehhanismide lähedal. Tööandjal vakantset kohta ei olnud, kuid pani hageja ootejärjekorda, juhuks kui ametikoht vabaneb (I kd tl 117, II kd tl 14 p). Kostja deliktilise vastutuse välistavad asjaolud, et tõendatud pole objektiivne teokoosseis (kahju, tegu ja põhjuslik seos) ning kostja teo õigusvastasus. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude ning loeb talle tekitatud kahjuks kostja tegevusest põhjustatud töölepingu ülesütlemise ja sellega seotud töötasust ilmajäämise. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu alates töölepingu lõpetamisest kuni hageja pensionile jäämiseni (06.08.2010. a kuni 03.03.2024. a), so ette kuni ajani, mil hageja peaks saama 64 aasta 6 kuu vanuseks. Kohus märgib, et hüpoteetilist kahju ei saa määrata tingimuslikult (pensioniea täitumine). Eeldada ei saa, et hageja töötanuks Viru RMT OÜ-s elektriseadmete lukksepana 64 aasta 6 kuu vanuse täitumiseni, sest töösuhe võib lõppeda nii töötajast kui ka tööandjast tuleneval põhjusel. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Vastavalt TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma (lg 4). Vastavalt TsMS § 162 lg 1, kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja on kohtu 25.05.2011. a kohtumääruse alusel saanud menetlusabi. Kohus vabastas hageja riigilõivu (5 432,49 eurot) tasumisest hagiavalduse esitamisel (I kd tl 59). Hageja taotleb enda vabastamist menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest hagi rahuldamata jätmise korral vastavalt TsMS § 190 lg 7. Kohus vabastab hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest põhjendusel, et kohus on varasemalt tuvastanud, et hageja ei ole suuteline oma majandusliku olukorra tõttu menetluskulusid kandma ning oli eelnevalt majandusliku seisundi tõttu saanud riigi õigusabi. Kostja taotleb, et kohus jätaks kostja kantud menetluskulud, sh kostja poolt kantud vajalikud kohtuvälised kulud, hageja kanda (I kd tl 89). Kostja kantud menetluskulud jätab kohus hageja kanda. Riigi kantud õigusabikulud jätab kohus riigi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

Viljo Junolainen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.