Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ASJAOLUD

Hagi kohaselt TÜ –l T oli sõlmitud ehitise XXX osas alljärgnevad lepingud: 1) 11.06.1991 sõlmitud SK ja T vahel rendileping nr 20, mille alusel igakuiseid makseid tasus T kasutuses olnud maa eest, millel asus T kuuluv ehitis. 2) 21.04.1993 SK ja T sõlmitud rendileping , mille p 2 kohaselt annab T kui rendileandja SKele kui rentnikule ajutiseks kasutamiseks XXX hoones neli ruumi ja eeskoja üldpinnaga 83 m 2 . Selle lepingu sisust selgub, et ehitise omanikuna tunnustas lepingupartner T . 3) 30.04.1998 AS SK ja T vahel sõlmitud leping, mille objektiks on XXX nurgal asuva 225 m 2 suuruse ehitise paiknemise tingimused. Nimetatud lepingu sisust järeldub, et ehitise omanikuks on T ning kinnistu omanik tunnustab seda. 4) 07.02.1996 RAS SK direktori kiri nr 29, millega kinnitatakse T kuuluva ehitise all oleva maa jätkuvat kasutamisõigust T poolt. 5) 31.05.2000 EIS(edaspidi EITSA) ja T vahel sõlmitud leping, mille kohaselt T kohustub EITSA-le igakuiselt ehitise paiknemise eest tasuma 7000 krooni. Sellest lepingust hageja järeldab, et EITSA kuuluval kinnistul asuva ehitise omanikuna tunnustab kinnistu omanik T . T ei ole kunagi väitnud, et temale kuulus kinnisvara XXX Tallinnas. See ehitis oli T valduses. T teostas ehitise üle tegelikku võimu Asjaõigusseadus § 33 lg 1, (edaspidi AÕS). Hageja seisukoht on, et AÕS § 34 lg 2 kohaselt oli T valdus ehitisele seaduslik. Hagi kohaselt Kaitseministeerium kui kinnistu omanik on oma tõelist õigust teostanud lubamatus vormis ebaseaduslikult ning isegi kui kaitseministeeriumil kinnistu omanikuna oli õigus kinnistul oleva ehitise saatuse määramisel ja ehitise lammutamisel, oli kostja faktiline tegevus vastuolus TsÜS § 138 lg 2 nõudega, mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hagis tooduna oli kostja tegevus T ehitise suhtes olnud õigusvastane, kuna kostja poolt on konkreetsete tegudega otseselt rikutud AÕS kui ka ehitusseaduse mitmeid sätteid, sest lammutamise kui tegevuse läbiviimiseks peavad olema täidetud Ehitusseadusest tulenevad nõuded, ennekõike koostatud lammutusprojekt ja lammutusluba. Eksperdi FIE AT hinnangul on säilivate ehituskonstruktsioonide ja-materjalide maksumuseks hoone korrektsel demonteerimisel 1.149 milj krooni. Hageja arvates on säilivate ehituskonstruktsioonide väärtuse ulatuses T igal juhul kahju tekitatud. Kaitseministeerium korraldas T kuuluva ehitise valduse murdmise ja lammutamise.

Harju Maakohtu menetluses on TÜXXX hagi Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamiseks, kuna kostja on ehitise mitte ainult õigusvastaselt lammutanud, vaid ka lammutamise tulemiksolnud säiluvad ehituskonstruktsioonid ja muu materjali ( mille väärtus on ehituseksperdi arvamuse kohaselt 1,149 miljonit krooni ehk 73 734 eurot) kolmandatele isikutele realiseerinud. Hageja on taotlenud arvestades hageja poolt tegelikult tasutud riigilõivu suurust 646.58 eurot, on hageja nõue kostja vastu 6391.16 eurot, mille väljanõudmist hageja taotleb. Hageja taotleb kostjalt ka riigilõivu 646.58 euro väljamõistmist. Kostja vastus täpsustatud hagiavaldusele Hageja on esitanud Kaitseministeeriumi vastu kahju hüvitamise nõude 6391 euro ja 16 sendi suuruses summas, kuna leiab, et Kaitseministeerium on talle tekitanud kahju sellega, et lammutas mais 2009 väidetavalt hagejale kuuluva ehitise aadressil XXX, Tallinn. 21.02.2012. a toimunud kohtuistungil andis kohus hagejale tähtaja hagiavalduse täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks ning kostjale ja kolmandale isikule sellele vastamiseks.

Kostja vaidleb endiselt esitatud nõudele täielikult vastu. Hageja väidab, et temale kahju tekitamine on õigusvastane tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 punktist 5, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase valduse rikkumisega. VÕS § 1043 alusel kahju hüvitamine eeldab kahju tekkimist kannatanule, teo õigusvastasust ja kahju tekitaja süüd. Hageja täiendatud hagiavalduses toodud põhjendused ega viidatud tõendid ei näita, et hagejale on kahju tekitatud, et seda on põhjustanud kostja ega seda, et kostja on väidetava kahju tekitamises süüdi. 1.Kahju tekitamine hagejale

püsivalt ühendatud asjad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kinnisasja osa võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Asjaõigust vaidlusaluse ehitise püstitamiseks kinnistule seatud ei olnud, ja hageja loobus ka hoonestusõiguse seadmise nõudest. Kinnistusraamatusse on omanikuna kantud Eesti Vabariik ja riigivara valitsejana Kaitseministeerium. Hageja möönab ka ise, et maaga püsivalt ühendatud ehitis ei saa olla tsiviilkäibes eraldi kinnistust. Asjakohatu on hageja väide, et sellest hoolimata on „antud juhtumi hindamisel määrav, et hageja on kirjalike lepingutega tõendanud omandi kuulumist ehitisele alates 1991 ning ehitise hagejale kuuluvust ei ole seejärel keegi, ka kinnistuomanik EITSA, vaidlustanud“. Sellist erandit õigusaktid ette ei näe ja sellest tulenevalt muutus hiljemalt vaidlusaluse maatüki kinnistamisest ehitis kinnistu oluliseks osaks. Ka ettevõtluse korraldamiseks väljastatud load ega valduse teostamine ei tõenda omandiõiguse olemasolu. Majandustegevuse puhul on tavapärane, et ettevõte ei oma, vaid kasutab pindu ettevõtluse jaoks vastavate kasutuslepingute alusel. Hageja jätab tähelepanuta asjaolu, et kuna vaidlusaluse ehitise lammutamise ajaks olid lõppenud kõik hagejaga sõlmitud kasutuslepingud, ei olnud hagejal õiguslikku alust kinnistu, sh ehitise, kasutamiseks (valduseks) ning seepärast ei saa kostja tegevust kindlasti pidada omavoliks.

vähe aega, siis ei olnud võimalik võtta hinnapakkumisi selle kohta, kui palju selline käsitsi lammutamine oleks maksma läinud. Alusetu ja vale on hageja väide, et „kostjal puudusid takistused lammutamise tulemina tekkinud säiluvate ehituskonstruktsioonide kui hagejale kuuluva vallasvara üleandmiseks hagejale, kuid seda ei tehtud“. Kostjal käesoleva vastuse punktis 2 kirjeldatut arvesse võttes ilmselgelt seda teha ei olnud võimalik.

Kostja tegevuse õiguspärasus

Hageja leiab, et kostja tegevus vaidlusaluse ehitise lammutamisel oli õigusvastane, kuna kostja on rikkunud nii asjaõigusseaduse kui ehitusseaduse sätteid.

Hageja viide, et „kostja oli kirjalike dokumentide alusel täielikult teadlik, et ehitis on hagejale kuuluv“, ei vasta tõele ja on lubamatult eksitav. Kostja saatis hagejale 03.03.2009. a teate ettekirjutuse saamise ja kavatsuse kohta vaidlusalune ehitis lammutada, samuti paluti ruumid vabastada ning üle anda hiljemalt 07.04.2009. a. Ettekirjutuse saatis kostja hagejale edasi 24.03.2009, paludes samas esitada omandiõigust tõendavad dokumendid, kui selliseid on. 13.04.2009. a teostati ehitise ülevaatus, mis fikseeriti aktiga. 05.05.2009. a teatas kostja hagejale lammutustöödega alustamisest 11.05.2009 kell 9.00. Lammutustööde ajal leitud tulekustutitest teatas Kaitseministeerium koheselt tööde alustamisel ning pakkus neid hagejale tagasi. Elektroonilise valve seadmed anti üle kohale tulnud turvaettevõtte esindajatele. Hageja ei ole vaidlustanud kostja toiminguid lammutamise ajal, samuti Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tehtud ettekirjutust ega taotlenud selliste toimingute peatamist kuni õigusvaidluse lahendamiseni. Seega kostja teavitas hagejat kõikidest plaanitud tegevustest ja tegutses seega igati hea halduse kohaselt. Eelnevast tulenevalt ei ole kuidagi võimalik väita, et kostja oleks käitunud ka süüliselt (vastavalt VÕS § 104 käibes vajaliku hoole järgimata jätmine). Kostja informeeris hagejat kõikidest planeeritavatest tegevustest, hageja seejuures neid ei vaidlustanud ega ehitise seaduslikkust tõendavaid dokumente ei esitanud.

Dateeringuga 11.12.2007 esitas TÜXXX Harju Maakohtusse hagiavalduse EIS vastu. Hageja palus tuvastada tema ja EIS vahel 31.05.2000.a. sõlmitud lepingu ülesütlemise tühisus ning kohustada EIS sõlmima hagejaga hoonestusõiguse seadmise leping (tsiviilasi nr. 2-07-51855).

b.

19.02.2010 Harju Maakohtule esitatud avalduses palus TÜXXX kaasata täiendava kostjana Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu. Ühtlasi teatas TÜXXX selles avalduses, et ta loobub hoonestusõiguse seadmise nõudest.

c.

Kohtumäärusega 26.02.2010 kaasas Harju Maakohus menetlusse Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi kaudu.

d.

Kohtumäärusega 5.10.2010 jättis Harju Maakohus TÜXXX hagi EIS vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tavastamiseks läbivaatamata. Kohus eraldas TÜXXX hagi Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamise nõudes iseseisvasse menetlusse (tsiviilasja nr. 2-1049233).

e.

Kostja Eesti Vabariigi taotlusel kaasas kohus tsiviilasjas nr. 2-10-49233 menetlusse kolmanda isikuna EIS.

f.

21.02.2012 toimunud istungil andis kohus hagejale hagiavalduse täpsustamiseks tähtaja 13.03.2011 ja kostjale ning kolmandale isikule vastamiseks tähtaja 27.03.2012.

aadressil XXX Tallinn ehitist ehitusaluse pindalaga 225 ruutmeetit. Täpsema informatsiooni saamiseks soovitas ehitisregister pöörduda Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole. Suusõnaliselt pöörduski advokaadibüroo Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole. Ka sellest asutusest kinnitati, et tegemist on õigusliku aluseta ehitatud ehitisega. 09.01.2008.a. tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet kostjale ettekirjutuse ehitise täielikuks lammutamiseks. Advokaadibüroo kontrollis ka hageja poolt esitatud väidet, mille kohaselt see õigusliku aluseta püstitatud ehitis kuulub temale (jättes kõrvale sellise väite juriidilise ebakorrektsuse – ei ole võimalik võõral kinnisasjal paikneva hoone kuulumine kolmandale isikule ilma et oleks seatud hoonestusõigus hoone omaniku kasuks). Tutvudes hageja viimasena avaldatud majandusaasta aruandega (2006.a. aruanne) selgus, et hageja bilansis sellist vara ei kajastu. Hilisema uurimise käigus sai EIS teatavaks, et kõnealune ajutine ehitis paigaldati kinnistule 1980-ndatel aastatel SKehitamise ajal ehitajate soojakuna; mis asjaoludel hakkas neid ruume hiljem kasutama hageja, see on EIS teadamata. EIS ei ole leidnud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ehitajate soojakuna püstitatud ehitis on kunagi kuulunud hagejale. Vastupidi – hageja on tsiviilasjas nr. 2-07-51855 esitanud 01.07.1991 SKja hageja vahel sõlmitud rendilepingu nr. 20 (tlk. 12), mille päisest nähtub, et SKon andnud hagejale rendile 1530 ruutmeetri suurusel maa-alal asuva hoone põrandapinnaga 225 ruutmeetrit. Seega käsitles 1991.aastal SKkõnealust hoonet endale kuuluva hoonena. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ta on selle hoone kas SK või mõnelt kolmandalt isikult omandanud. Seega hageja väide, mille kohaselt kõnealune ajutine ehitis kuulus temale, on paljasõnaline. Tõendamaks oma väidet, et ehitis kuulus temale, on hageja esitanud täiendavalt Põhja Ringkonanprokuratuuri teate kriminaalmenetluse alustamise kohta ja määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, samuti temale Tallinna Linnavalitsuse Teenindusameti poolt väljastatud teenindusloa. Kolmas isik leiab, et tegemist on täiesti asjakohatute dokumentidega. Politseiuurija ega teeninduslubasid väljastav asutus ei oma pädevust otsustada ehitise kuuluvuse üle. Seda ei ole ka antud juhul, vastupidiselt hageja poolt väidetule, tehtud. Politseiuurija määrusest nähtub, et ta ei suutnud üheselt välja selgitada, kellele vaidlusalune ehitis kuulub.

•

Kas see ehitis jäi hageja omaks ka pärast sellealuse maatüki kinnistamist? Juhul kui eeldada, et ehitis jäi hageja omaks ka pärast maatüki kinnistamist, siis millisel õiguslikul alusel seisis see ehitis kinnistul pärast seda, kui EIS oli üles öelnud hagejaga sõlmitud lepingu nr. 3 (tlk. 18) ? Juhul kui õiguslik alus ehitise paiknemiseks kinnistul puudus, siis kas selle lammutamine kostja poolt oli õigusvastane?

•

Juhul, kui ehitise lammutamine oli õigusvastane, siis milline on hagejale tekkinud kahju ja kas kostja on kohustatud selle hüvitama?

lõppes alates lepingu lõppemisest (TsÜS § 54 lg.3). Juba ajal, mil kinnistu omanikuks oli EIS, tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet ettekirjutushoiatuse nr. 550, millega kohustas EIS ehitis lammutama. Nimetatud dokumendi on EISesitanud tsiviilasjas nr. 2-07-51855. Käesoleva tsiviilasja toimik sisaldab tsiviilasjas nr. 207-51855 esitatud tõendid vaid osaliselt, nimetatud dokumenti nende hulgas ei ole. Kolmas isik leiab, et dokument on asjakohane ja palub võtta see asja juurde. Kinnistu omaniku vahetudes tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet samalaadse ettekirjutuse kostjale (tlk. 57). Hea tahte avaldusena saatis kostja nimetatud ettekirjutuse ka hagejale. Kuivõrd hageja väitis jätkuvalt, et ehitis kuulub temale, palus kostja esitada seda tõendavad dokumendid. (vt. e-kirjad tlk. 54). Mingeid omandiõigust tõendavaid dokumente hageja ei esitanud. 6.05.2009 teatas kostja hagejale, et alustab 11.05.2009 ehitise lammutamist (tlk. 55). Soovi korral oleks hagejal olnud võimalik pöörduda kostja poole ettepanekuga lammutada ehitis ise nii, et tal oleks võimalik säilitada kasutamisväärtust omavad detailid. Seda hageja ei teinud. 11.05.2009 alustas kostja ehitise lammutamist ja teatas koheselt hagejale, et hagejal on soovi korral võimalik viia ehitisest ära temale kuuluv inventar (vt. e-kiri tlk. 56). Sellele teatele hageja ei reageerinud. Kolmas isik leiab, et kostja on käitunud igati head tahet üles näidates ja hageja viide TsÜS § 138 lõikele 1 on kohatu.

Kolmas isik leiab, et tegemist on täiesti asjakohatute dokumentidega. Kohus kohaldab otsuste tegemisel seadust, mitte ajaleheartiklites väljendatud arvamusi. Hageja jätab tähelepanuta, et ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt tehtud ettekirjutuses ehitise lammutamiseks (tlk. 57) on viidatud ehitusseadusele, nimelt ehitusseaduse § 40 lõikele 2. Viidatud sätte kohaselt peab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Seega oli antud juhul tegemist olukorraga, millele kohaldub erisäte, lammutusluba antud juhul vaja ei olnud. Liiatigi ei reguleeri ehitusseadus antud juhul mingil moel hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Juhul kui kostja oleks ehitist lammutades eksinud ehitusseaduse sätete vastu, siis võiks tema vastu pretensioone olla kohalikul omavalitsusel, mitte hagejal. Oma nõude suuruse tõendamiseks on hageja viidanud FIE AT arvamusele. Kolmas isik juhib tähelepanu arvamuses selgitatud eesmärgile: määrata lammutatud hoone ehituskonstruktsioonide ja –materjalide maksumus juhul, kui hoone oleks lahti demonteeritud käsitsi”. Kolmas isik juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt VÕS § 127 lg.5 tuleks kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Antud juhul tuleks siis maha arvata ehitise käsitsi lammutamise kulud, mis eeldatavasti ületavad olulisel määral ehitusjääkide maksumust. Kokkuvõtteks leiab kolmas isik, et hagi rahuldamiseks puuduvad alused. Kolmas isik palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, tutvunud esitatud kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja põhjalikult kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. I Asjas ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle: Vaidlust ei ole, et hagi kohaselt TÜ –l T oli sõlmitud ehitise XXX osas alljärgnevad lepingud: 1) 11.06.1991 sõlmitud SK ja T vahel rendileping nr 20, mille alusel igakuiseid makseid tasus T kasutuses olnud maa eest. 2) 21.04.1993 SK ja T sõlmitud rendileping , mille p 2 kohaselt annab T kui rendileandja SK kui rentnikule ajutiseks kasutamiseks XXX hoones neli ruumi ja eeskoja üldpinnaga 83 m 2 . 3) 30.04.1998 AS SK ja T vahel sõlmitud leping, mille objektiks on XXX nurgal asuva 225 m 2 suuruse ehitise paiknemise tingimused. 4) 07.02.1996 RAS SK direktori kiri nr 29, millega kinnitatakse T kuuluva ehitise all oleva maa jätkuvat kasutamisõigust T poolt. 5) 31.05.2000 EIS(edaspidi EITSA) ja T vahel sõlmitud leping, mille kohaselt T kohustub EITSA-le igakuiselt ehitise paiknemise eest tasuma 7000 krooni. Neist lepingutest järelduvalt kohus nõustub hageja seisukohaga, et T ei ole kuulunud kinnisvara

XXXTallinnas. Vaidlusalune ehitis asus Tallinnas XXX kinnistul, millise EIS müüs 19.12.2008 notariaalse lepinguga Eesti Vabariigile (Kaitseministeeriumi kaudu), kusjuures lepingu p. 2.4. järgi leppisid pooled kokku, et T ja EIS vahelisest vaidlusest tulenevad võimalikud nõuded lepingu esemeks oleva kinnistu omaniku vastu kannab EIS. Seega Eesti Vabariigi vastu nõude esitamiseks puudub hagejal õiguslik alus. Samuti kinnistusraamatust nähtub, et 07.01.2009 on XXX, Tallinn omanikuna 19.12.2008 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud Eesti Vabariik, antud riigivara valitsejaks on Kaitseministeerium. EV Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Eeltoodust järelduvalt kohus on seisukohal, et Eesti Vabariigile (Kaitseministeeriumi kaudu) kuulus õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Selline seisukoht kohtul tugineb kandele, milline nähtub kinnistusraamatust, et 07.01.2009 on XXX, Tallinn omanikuna 19.12.2008 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud Eesti Vabariik. II. Esmalt kohus kvalifitseerib pooltevahelise õigussuhte. Hageja on oma nõude alusena leidnud, et kostja vastutab hagejale õigusvastaselt kahju tekitajana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätete alusel. VÕS § 1043 sätestab deliktilise (lepinguvälise) vastutuse üldpõhimõtte, mille kohaselt vastutab teisele isikule kahju tekitanud isik kahju hüvitamise eest juhul, kui kahju tekitati õigusvastase süülise teoga. Hageja väidab, et talle kuulus vara aadressil XXX. Omandiõiguse tunnustamiseks peab hageja tõendama, et omand on tekkinud õiguslikul alusel. Kohus leiab, et hageja väited omandi osas on vastuolulised, paljasõnalised ja tõendamata. Ühelt poolt hageja väidab, et ehitis asukohaga XXX oli tema ehitis, kuid teiselt poolt kinnitab, et omandiõigust hagejal nimetatud ehitisele ei olnud, kuna nimetatu ei olnud hageja kinnisomand. Hageja püüab enda omandiõigust käesolevale ehitisele tõendada ehitise kasutuslepingutega, kuigi lepingutest nähtuvalt on tegemist rendilepingutega. Kohus nõustub kostjaga, et hageja tõendab oma omandiõigust vaidlusalusele ehitisele erinevate kasutuslepingutega. Seega tõendavad hageja viidatud lepingud just vastupidist – hageja kasutas ehitist kasutusõiguse alusel, mitte omanikuna ja vastavate lepingute lõppemisel lõppes ka õiguslik alus ehitise kasutamiseks hageja poolt, kuna muud õiguslikku alust maa ega ehitise kasutamiseks ei olnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ta on vaidlusaluse ehitise kelleltki omandanud. Isegi, kui ehitise kuulumine hagejale oleks tõendatud, tuleb arvestada, et vastavalt TsÜS § 54 lõikele 1 on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kinnisasja osa võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Asjaõigust vaidlusaluse ehitise püstitamiseks kinnistule seatud ei olnud, ja hageja loobus ka hoonestusõiguse seadmise nõudest. Kinnistusraamatusse on omanikuna kantud Eesti Vabariik ja riigivara valitsejana Kaitseministeerium. Hageja möönab ka ise, et maaga püsivalt ühendatud ehitis ei saa olla tsiviilkäibes eraldi kinnistust. Ka ettevõtluse korraldamiseks väljastatud load ega valduse teostamine ei tõenda omandiõiguse olemasolu.

Eelnevast kohus järeldab, et hagejal puudub omand, millele kostja oleks saanud kahju tekitada. Toimiku materjalidest ei nähtu mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ehitajate soojakuna püstitatud ehitis on kunagi kuulunud hagejale. Vastupidi – hageja on esitanud 01.07.1991 SK ja hageja vahel sõlmitud rendilepingu nr. 20 (tlk. 12), millest nähtub, et SK on andnud hagejale rendile 1530 ruutmeetri suurusel maa-alal asuva hoone põrandapinnaga 225 ruutmeetrit. Seega käsitles 1991.aastal SK kõnealust hoonet endale kuuluva hoonena. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ta on selle hoone kas SK või mõnelt kolmandalt isikult omandanud. III Poolte ja kolmanda isiku vahel on vaidlus hageja esitatud kahju hüvitamise osas. Kostja vaidleb endiselt esitatud nõudele täielikult vastu. Hageja väidab, et temale kahju tekitamine on õigusvastane tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 punktist 5, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase valduse rikkumisega. VÕS § 1043 alusel kahju hüvitamine eeldab kahju tekkimist kannatanule, teo õigusvastasust ja kahju tekitaja süüd. Hageja täiendatud hagiavalduses toodud põhjendused ega viidatud tõendid ei näita, et hagejale on kahju tekitatud, et seda on põhjustanud kostja ega seda, et kostja on väidetava kahju tekitamises süüdi. IV Järgmisena võtab kohus seisukoha osas, et VÕS § 1043 alusel kahju hüvitamine eeldab kahju tekkimist kannatanule, teo õigusvastasust ja kahju tekitaja süüd. Materjalidest nähtub, et hagiavalduses toodud põhjendused ega viidatud tõendid ei näita, et hagejale on kahju tekitatud, et seda on põhjustanud kostja ega seda, et kostja on väidetava kahju tekitamises süüdi. Samuti ei nähtu kahju suuruse arvutus ning seda arvutust ei olegi olemas, kuna hageja on hagis kinnitanud, et taotleb kostjalt kahju hüvitamist suuruses, mis vastab hageja poolt tasutud riigilõivu suurusele. Kahju suuruse tõendamiseks on hageja kohtule esitanud kindlustusandja arvamuse ehitise taastamisväärtuse kohta. See ei ole see asjakohane, kuna ehitis tuli vastavalt ettekirjutusele lammutada ja seda uuesti ehitada ei olnud võimalik, ehituseksperdi hinnangu ehitusmaksumuse kohta (hageja poolt põhjendamata) ning ehituseksperdi poolt koostatud säilivate ehituskonstruktsioonide ja –materjalide maksumuse eksperthinnangu, milles on välja arvutatud ehituskonstruktsioonide ja –materjalide maksumus juhul, kui ehitis oleks lahti monteeritud käsitsi. Hageja hindabki temale tekitatud kahjuks ehitise „korrektsel demonteerimisel“ säilivate materjalide maksumuseks 1,149 miljonit krooni ehk 73 434 EUR. Siinjuures kohus märgib, et sellise hinnangu on hageja koostanud 2010. aastal, enne lammutustööde alustamist. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et eksperthinnangust ei selgu, kas arvesse on võetud asjaolu, et tegemist oli 1980-ndatel ehitatud ehitussoojaku materjalidega, mis olid amortiseerunud või on aluseks võetud uute materjalide hinnad, mille kulumile on viidatud punktis 6. Kostja on märkinud, et isegi kui vaidlusaluse ehitise omandiõiguse kuulumine hagejale oleks tõendatud, oleks kahju kannatajaks antud juhul hoopis kostja, kuna ta täitis ehitist lammutades Tallinna Linnavalitsuse ettekirjutust ehitise lammutamiseks. Seega tuli ehitis lammutada. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tulenevalt Kaitseministeeriumi ja AG OÜ vahel 07.05.2009. a sõlmitud lepingust nr XXX läks Tallinnas XXX asuva ebaseadusliku ehitise lammutamine Kaitseministeeriumile maksma 55 460 krooni ehk 3 555 EUR. Seega saab asuda seisukohale, et faktiliselt on Tallinna Linnavalitsuse ettekirjutuste täitmata jätmisega

kahju tekitatud hoopis Kaitseministeeriumile. V Kohus võtab järgnevalt seisukoha kostja tegevuse õiguspärasuse osas. Vaidlusalune ehitis oli riiklikus ehitisregistris registreerimata ja 09.01.2008. a ning 03.03.2009. oli Tallinna Linnaplaneerimise Amet teinud kolmandale isikule ja kostjale ettekirjutused, milles nõudis õigusliku aluseta püstitatud puidust hoone lammutamist. Hageja oli teadlik lammutamisest, kuna kostja saatis hagejale 03.03.2009. a teate ettekirjutuse saamise ja kavatsuse kohta vaidlusalune ehitis lammutada, samuti paluti ruumid vabastada ning üle anda hiljemalt 07.04.2009. a. Ettekirjutuse saatis kostja hagejale edasi 24.03.2009, paludes samas esitada omandiõigust tõendavad dokumendid, kui selliseid on. 13.04.2009. a teostati ehitise ülevaatus, mis fikseeriti aktiga. 05.05.2009. a teatas kostja hagejale lammutustöödega alustamisest 11.05.2009 kell 9.00. Seega kostja teavitas hagejat kõikidest plaanitud tegevustest ja tegutses seega igati hea halduse kohaselt. Kohus on seisukohal, et Eesti Vabariigi Kaitseministeerium kui riigivara valitseja oli seega õigustatud ja lausa kohustatud XXX, Tallinn kinnistul paikneva õigusliku aluseta püstitatud ajutise ehitise lammutada laskma, kuna T seda vaatamata Kaitseministeeriumi poolsetele nõudmistele ise ei teinud. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik väita, et kostja oleks käitunud süüliselt (vastavalt VÕS § 104 käibes vajaliku hoole järgimata jätmine). Kostja informeeris hagejat kõikidest planeeritavatest tegevustest, hageja seejuures neid ei vaidlustanud ega ehitise seaduslikkust tõendavaid dokumente ei esitanud. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja ei ole toime pannud hagi aluseks olevaid rikkumisi ning on täitnud vajaliku hoolsusega oma kohustusi, ei saa kostjal olla tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Ka kolmas isik leiab, et hagi rahuldamiseks puuduvad alused. Kolmas isik palub jätta hagi rahuldamata. Eeltoodu alusel puudub kohtul ka alus ja vajadus hinnata hagejal tekkinud kahju suurust. Põhjusliku seose olemasolu väidetava rikkumise ja kahju vahel puudus. Eelnevast lähtudes kohus jätab poolte vastavad väited ja tõendid analüüsimata. 21.02.2012 kohtuistungil kohus määras tähtaja hagejale TsMS 10 ptk sätestatult, tõendite ja materjalide esitamiseks. Kuna hagejal on menetlustoiming tehtud 13.04.2012 arvestamata temale antud tähtaega, jätab kohus esitatud seisukohad tähelepanuta TsMS § 66. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostjal on õigus esitada kohtuotsuse jõustumisest arvates 30 päeva jooksul Harju Maakohtule avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.