2-11-2839/33 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas kohtusse 24. jaanuaril 2011 hagi Aleksandr Suštšov (kostja 1) ja Larissa Suštšova (kostja 2) vastu liisingulepingu alusel võla 4 855,05 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS ja SKD-Metall OÜ (liisinguvõtja) 17. aprillil 2006 liisingulepingu nr 0125554L, mille esemeks oli maastur Jeep Grand Cherokee (vara). Hageja kohustus andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus vastavalt maksegraafikule tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi). Liisinguvõtja kohustus sõlmima ka vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, kuid kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi kohustus täielikult tasuma kostja. Kostja jättis liikluskindlustusmaksed tasumata, mistõttu tasus hageja kostja eest Inges Kindlustus AS-ile liikluskindlustusmakse summas 78,10 EUR. Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 3. novembril 2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja kostjat võlgnevuse suurusest, palus võlgnevuse tasuda ja andis tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei kustutanud ega võtnud ka kokkulepete sõlmimiseks ühendust. Hageja ütles lepingu üles. Liisinguvõtja tagastas vara valduse 7. novembril 2008 ning hageja andis vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile. Vara õnnestus võõrandada hinnaga 11 915,73 EUR (käibemaksuta). Saksa Auto AS esitas hagejale osutatud teenuste eest (müügieelne tehniline ülevaatus, vahendustasu) arve kokku summas 740,50 EUR (käibemaksuta), mille hageja tasus. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja nõuet liisinguvõtja vastu. Hagejale tekkinud kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): 262 405,77 - 186 440,68 = 75 965,09 EEK (4 855,05 EUR). VÕS § 367 lg 1 ja 4 kohaselt tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh vara valduse üle võtmine või selleks pingutuste tegemine). Sellest tulenevalt kohustub liisinguvõtja hagejale hüvitama lisaks lepingust tulenevale võlgnevusele ka liisingueseme jääkmaksumuse. Seega tuleb hagejale hüvitada kokku 4855.05 eurot. Hageja esitas oma nõude küll liisinguvõtja SKD-Metall pankrotimenetluses, kuid laekumisi ei ole olnud. Seega esitab hageja oma nõude käendajate vastu. Täiendavalt hageja märkis, et SKD Metallile saadetud teatis 3. novembrist 2008 ei olnud oma sisult tõepoolest lepingu erakorralise ülesütlemise teatis, kuid see ei tähenda veel, et leping oleks lõppenud 12. juunil 2008 poolte kokkuleppega. Leping lõppes PankrS § 42 alusel

SKD-Metall OÜ pankroti väljakuulutamise tõttu. VÕS § 367 regulatsioon kehtib sätte sõnastust ja eesmärki arvestades põhimõtteliselt kõigi liisingulepingu ülesütlemise juhtude korral. Kostjad on vääralt tõlgendanud VÕS § 153 lg-t 1. Käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega (eelkõige nõude täitmisel käendaja või põhivõlgniku poolt). Kuna käesoleval juhul pole täitmist toimunud, vastustavad kostjad solidaarselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1, 145 lg 1 ja 145 lg 2 ning käenduslepingute kohaselt on hagejal õigus kogu võlgnevus summas 4855,05 EUR sisse nõuda kostjatelt. Hageja palub välja mõista ka viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p 5.1 sätestatud määras 7 % aastas. 3.Kostjad hagi ei tunnistanud, palusid jätta selle rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Liisinguleping lõpetati poolte kokkuleppel VÕS § 186 p 4 ja § 207 alusel, mitte hagejapoolse lepingu erakorralise ülesütlemisega. Väidetav ülesütlemise teatis ei sisalda aga mingit viidet ülesütlemise lepingulisele, seaduslikule või faktilisele alusele, vaid sellest nähtub, et leping on lõpetatud hoopis poolte kokkuleppel Hagiavalduse lisast nr 4 nähtub, et hageja volitatud esindaja saatis OÜ-le SKD-Metall (pankrotis) 3. novembril 2008 kirja, mis on pealkirjastatud „Teatis lepingu ülesütlemise kohta". Sellisele pealkirjale vaatamata ei ole tegemist mitte lepingu erakorralise ülesütlemisega, vaid liisingukliendi teavitamisega, et vastavalt OÜ SKD-Metall pankrotihalduri Toomas Saarma ja hageja vahelisele kokkuleppele otsustati liisinguleping lugeda poolte kokkuleppel lõppenuks alates 12. juunist 2008. Kirjas ei mainita, et lõpetamise põhjus tuleneks kostja võlgnevusest hagejale või et kostjal üldse hageja ees mingi võlgnevus eksisteeriks. Hageja saatis kostjatele 3. novembril 2008 kirjad, mis on pealkirjastatud „Nõue". Nimetatud kirjades kinnitas hageja, et tema ja SKD-Metall OÜ vaheline liisinguleping ei ole lõppenud mitte SKD-Metall OÜ-poolsete lepingurikkumiste või võlgnevuste tõttu, vaid poolte kokkuleppel. 3. novembri 2008 teatises SKD-Metall OÜ-le (pankrotis) teatas hageja, et pooled lugesid lepingu lõppenuks 12. juuni 2008 seisuga (st tagasiulatuvalt). Lepingu lõpetamine tagasiulatuvalt kinnitab lepingu lõpetamist poolte kokkuleppel. Kestvuslepingu lõppemise faktile tagasiulatuva jõu andmine ongi võimalik ainult poolte kokkuleppel; kestvuslepingu ühepoolne ülesütlemine tagasiulatuva kuupäeva seisuga ei ole seevastu võimalik. Pooled saavutasid kokkuleppe, et liisingvara tagastatakse hagejale ning hageja loobub nõuetest liisinguvõtja vastu. Ka 28. oktoobri 2008 kirjas hagejale palus pankrotihaldur lepingu lõpetamise ühe tingimusena liisinguandjal kinnitada igasuguste nõuete puudumist OÜ SKD-Metall (pankrotis) vastu. Nõusoleku vara tagastamiseks hagejale ning selle realiseerimiseks andsid SKD-Metall OÜ (pankrotis) juhatuse liikmed Vitali Kontenko ning kostja 1 teadmises, et vastava kokkuleppega lõpetatakse poolte vaheline liisinguleping ning kummalgi poolel puuduvad nõuded teineteise vastu. Kuna leping lõpetati poolte kokkuleppel 12. juunil 2008, puudub hagejal alus nõuda Inges Kindlustus AS-le tasutud kindlustusmakse hüvitamist. Nimetatud nõue tekkis alles 17. novembril 2008 ning muutus sissenõutavaks 12. detsembril 2008, seega pärast lepingu lõpetamist. Kuna hageja ja SKD-Metall OÜ (pankrotis) vaheline liisinguleping nr 0125554L lõppes poolte kokkuleppel 12. juunil 2008, siis selle kokkuleppe sõlmimisega lõppesid ka kostjate käenduslepingud. Kui hagejal oleks olnud alus liisingulepingu erakorraliseks üles ütlemiseks (mida tal antud juhul ei olnud), siis pidanuks ta järgima liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.2 sätestatud korda ja teatama ülesütlemisest ette vähemalt 14 kalendripäeva. Kuna leping lõpetati eelnevalt poolte kokkuleppel, oleks hageja tahteavaldus juba lõppenud lepingu ülesütlemiseks olnud nagunii tühine. VÕS § 146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida sama paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Oma 3. novembri 2008 kirjas väitis hageja, et ta on esitanud liisingulepingust tuleneva võimaliku nõude OÜ SKD-Metall pankrotimenetluses. 30. oktoobril 2010 esitas hageja SKD-Metall OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tingimusliku nõudeavalduse summas 294 595,73 kr. Pankrotimenetluses jäeti hageja nõue tunnustamata ning kuna hageja pole tähtaegselt pöördunud oma nõude tunnustamiseks kohtusse, on ta loobunud võimalusest rahuldada oma nõue pankrotivara arvel. Hageja ei teinud kõike endast olenevat oma nõude maksmapanekuks pankrotimenetluses ning põhjustas seeläbi kostjatele kahju. VÕS § 146 lg-s 2 nimetatud teavitamiskohustuse rikkumise korral võib nõue lõppeda, kui nõue oli suunatud pankrotistunud juriidilise isiku vastu, mis pankrotimenetluse käigus lõpetatakse. Kui pankrotistunud võlgnik lõpetatakse pärast nõude rahuldamist käendaja poolt, ent enne käendaja poolt regressinõude esitamist, on käendaja kahju suuruseks tema poolt regressinõude suurus, arvestades, millisele jaotisele oleks käendajal olnud õigus pankrotimenetluses juhul, kui võlausaldaja esitanuks nõude pankrotimenetluses õigeaegselt. Hageja on nimetanud Saksa Auto AS teenuste eest tasutava summana 740,50 eurot. Tõendina lisatud arvest (hagiavalduse lisa 7) aga nähtub, et Saksa Auto AS on esitanud arve nr 282603698 (müügieelne tehniline ülevaatus) summas 30,17 eurot ning arve nr 282603915 (Jeep Grand Cherokee 2005a sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) summas 843,63 eurot. Kostjate täiendavate seisukohtade kohaselt on hageja seisukohad liisingulepingu lõppemise konkreetse aluse osas on olnud ebajärjekindlad. 20. jaanuari 2011 hagiavalduses tõi hageja lepingu lõppemise asjaoludena välja SKD-Metall OÜ väidetava võlgnevuse hageja ees ja sellest tuleneva lepingu erakorralise ülesütlemise hageja poolt liisingulepingu üldtingimuste punkti

lõpetatud poolte kokkuleppel. SKD-Metall OÜ pankrotihaldur T. Saarma tegi hagejale 28. oktoobri 2008 kirjas ettepaneku lõpetada liisingleping nr 0125554L juba 12. juuni 2008 seisuga (tl 55). 3. novembri 2008 teatises SKD-Metall OÜ-le (pankrotis) teatas hageja, et pooled lugesid lepingu lõppenuks 12. juuni 2008 seisuga (tl 22). Kohus leiab, et tegemist ei saa olla lepingu lõpetamisega kokkuleppel VÕS § 186 p 4 tähenduses, kuna hageja on kirjas (tl 22) märkinud nõuete olemasolu liisinguvõtja vastu ning hilisemalt on esitanud nõude liisinguvõtja pankrotimenetluses. Kohus leidis, et lepingupooled saavutasid kokkuleppe üksnes liisingvara tagastamise kohta hagejale. Hageja tegelikku tahet oma õiguste kujundamisel kinnitab ka asjaolu, et nimetatud dokument (tl 22) kannab pealkirja „Teatis lepingu ülesütlemise kohta“. Kohtu hinnangul tulenes kirja sisust, et hageja ei loobunud nõudeõigusest liisinguvõtja vastu. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, mille kohaselt ei ole käesoleval juhul tegemist liisingulepingu ülesütlemisega, kuna initsiatiiv lepingu lõpetamiseks tuli pankrotihaldurilt. Pankrotihalduri kohustus pankrotivõlgniku lepingute osas seisukoha võtmiseks tuleneb PankrS §-st 46. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuivõrd kohus leidis, et hageja on öelnud SKD-Metall OÜ-le lepingu üles, tuleb käendajatel hüvitada ka täiendavad kulud. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kohus leidis, et antud juhul ei ole käendussuhe hageja ja kostjate vahel lõppenud, kuna hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused ei ole käendajate poolt nõuetekohaselt täidetud. Hagejal ja põhivõlgniku vaheline leping võis olla lõppenud ja hageja võis ka loobuda nõuete esitamisest põhivõlgniku vastu, kuid see iseenestest ei tähenda, et lõppenud oleks hageja ja kostjate õigussuhe. Käendaja vastutus on VÕS § 145 lg 1 kohaselt solidaarne põhivõlgnikuga, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul käenduslepingutes sellist välistust kokku ei lepitud. Lepingute p 2 kohaselt, vastupidi, käendaja vastustus ei sõltu põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Seetõttu on hagejal õigus nõuda käenduslepingus sätestatud kohustuse täitmist. Hageja nõude mittetunnustamine SKD-Metall OÜ pankrotimenetluses ei välista kostjate vastust käenduslepingute alusel. Võimaliku kahjunõuet VÕS § 146 lg 3 alusel ei ole kostjad esitanud. Asjasse puutumatu on kostjate viide liisingulepingu lõpetamise korra väidetava rikkumise kohta lepingu p 7.2 kohaselt. Kostjad ei ole liisingulepingu poolteks ning sellekohaste vastuväidete esitamise õigus oli OÜ-l SKD-Metall. Kostjate esindaja on kirjalikus vastsuses (tl 50-51) osaliselt vaidlustanud nõude suurust. Kohus leidis, et hagiavalduses on ekslikult märgitud 740,50 eurot, mille osas hageja on menetluse kestel esitanud täienduse. Hagi suurus (4855,05 eurot) ei ole muutnud. Hageja õigus nõuda kostjatelt kulusid seoses liisinguesemega, tuleneb VõS § 367 lg-st 1 ja liisingulepingu üldtingimuste p-st 6.3.2.

1) on maakohus jätnud täielikult kohaldamata VÕS § 149 lg 1, mille kohaselt on käendajatel (apellantidel) õigus esitada võlausaldaja (vastustaja) vastu kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik (SKD-Metall OÜ) ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajatel on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Vastuväited seoses liisingulepingu lõpetamise korra rikkumisega ei ole SKD-Metall OÜ isikuga vahetult seotud, apellantidel on õigus neid esitada ja apellandid on seda ka teinud; 2) on maakohus kohaldanud VÕS § 367 lg-id 1 ja 4, mis antud vaidluses üldse kohaldamisele ei kuulu. Kohtuotsus ei ole liisingulepingu ülesütlemise küsimuses seaduslik ega põhjendatud ning rikub seega ka menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1). Maakohus jõudis VÕS § 367 lõigete 1 ja 4 alusel seisukohale, et vastustaja ning SKD-Metall OÜ vahel 17. aprillil 2006 sõlmitud liisinguleping on vastustaja üles öelnud. Kuna apellandid on kogu menetluse vältel järjekindlalt sellisele väitele vastu vaielnud, pidanuks maakohus kohtule esitatud tõendeid hinnates esmalt tuvastama, kas, millal ning millisel õiguslikul alusel on vastustaja liisingulepingu üles öelnud ja seejärel tuvastama, kas vastustaja on lepingut üles öeldes pidanud kinni lepingus sätestatud lepingu ülesütlemise korrast. Nimetatud normid on kohaldatavad ainult lepingu ülesütlemise korral, aga mitte lepingu lõppemisel muul alusel; 3) peab liisingulepingu ülesütlemiseks olema selge ja konkreetne õiguslik alus. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.1. alapunktid 7.1.1.-7.1.7. sätestavad seitse alust, mille esinemise korral on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda. Antud juhul pole vastustaja ega ka maakohus viidanud mitte ühelegi eelnimetatud liisingulepingu ülesütlemise alustest, samuti pole tuvastatud, et väidetavale ülesütlemise alusele vastavad asjaolud ka tegelikult esinesid; 4) ei anna pankrotiseaduse § 42, millele vastustaja on ülesütlemise ühe võimaliku alusena viidanud, vastustajale õigust liisinguleping üles öelda. Samuti ei ole võimalik liisingulepingut üles öelda üldse ilma mingi õigusliku aluseta, lihtsalt „seoses pankrotiga“; 5) jääb arusaamatuks, millal liisingulepingu väidetav vastustaja-poolne ülesütlemine on toimunud. 3. novembri 2008 teatises lepingu ülesütlemise kohta pole viidatud mitte ühelegi lepingu ülesütlemise õiguslikule alusele ning ka hageja ise on hilisemas menetluses asunud seisukohale, et sisuliselt ei ole tegemist lepingu ülesütlemise avaldusega (vt vastustaja 25. aprilli 2011 seisukohtade punkt 1); 6) jättis maakohus tuvastamata asjaolu, et vastustaja ja SKD-Metall OÜ vahel sõlmitud liisinguleping lõppes poolte kokkuleppel. Eeltooduga seoses on Tartu Maakohus jätnud kohaldamata antud vaidluses ka tegelikult kohaldamisele kuuluvad materiaalõigusnormid: VÕS § 186 p 4, § 207 ja § 153 lg 1 p 1. VÕS § 186 p 4 ja § 207 kohaselt lõpeb võlasuhe poolte kokkuleppel. Käendusega tagatud kohustuse lõppemisega lõpeb VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt ka käendus, mistõttu ei kuulu vastustaja nõue apellantide vastu rahuldamisele, kui võlasuhe lõpetati poolte kokkuleppel. Initsiatiiv vastustaja ja SKD-Metall OÜ vahel sõlmitud liisingulepingu lõpetamiseks tuli SKD-Metall OÜ pankrotihaldurilt T. Saarmalt, kes oli selleks saanud SKD-Metall OÜ juhatuse liikmete eelnevad nõusolekud. T. Saarma esitas vastava tahteavalduse vastustajale 28. oktoobril 2008; 7) omab tõendite hindamisel tähtsust asjaolu, et 3. novembri 2008 kirjas „Teatis lepingu ülesütlemise kohta“ nõustus I. T. vastustaja volitatud esindajana T. Saarma ettepanekuga, märkides: „Tulenevalt eeltoodust loeme OÜ SKD-Metall ja AS Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud liisingulepingu nr 0125554L seisuga 12.06.2008 lõppenuks.“ Tartu Maakohus on otsuses märkinud, et kuna I. Tammiku on viidanud nimetatud kirjas tulevaste nõuete esitamise võimalusele SKD-Metall OÜ vastu ning kuna vastustaja nimetatud nõude hiljem ka reaalselt esitas (SKD-Metall OÜ pankrotimenetluses vastustaja nõuet ei tunnustatud), siis ei lõpetanud SKD-Metall OÜ ja vastustaja võlasuhet poolte kokkuleppel. Apellandid maakohtu järeldustega tõendite hindamisel ei nõustu ning leiavad, et 3. novembri 2008 kirja sisu viitab üheselt kokkuleppe saavutamisele. Vastustaja lõpetas lepingu tulenevalt T. Saarma ettepanekust; lepingut mitte ei öeldud üles, vaid see loeti lõppenuks; lepingut ei lõpetatud mitte tahteavalduste vahetamise kuupäevade seisuga, vaid tagasiulatuvalt (12. juuni 2008 seisuga), mis poolte ühise sellekohase tahte puudumise korral olnuks õiguslikult võimatu.

7.Vastustaja Swedbank Liising AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) isegi kui maakohus jättis kohaldamata VÕS § 149 lõike 1, ei ole see lõppkokkuvõttes viinud maakohut otsuse tegemisel valele lõppjäreldusele, ning seetõttu ei anna nimetatud väide alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustajal on alates liisingulepingu sõlmimisest olnud nii liisinguvõtja kui ka apellantide vastu nõue täita lepingust tulenevad kohustused, st hüvitada vastustajale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Vastustaja ei ole kunagi väitud, et ta oleks loobunud oma nõudeõigusest liisinguvõtja ja apellantide suhtes, seda seisukohta kinnitavad kõnealuses tsiviilasjas esitatud tõendid. Seega on maakohus põhjendatult märkinud, et lepingut ei lõpetatud kokkuleppel, kuna vastustaja on enda kirjas märkinud nõuete olemasolu liisinguvõtja vastu ning hilisemalt esitanud nõude ka liisinguvõtja pankrotimenetluses; 2) ei ole vastustaja oma nõudest apellantide vastu loobunud. Seda kinnitab nii liisinguvõtjale kui ka apellantidele edastatud teatised ja asjaolu, et vastustaja esitas oma nõude pankrotimenetluses. Apellantidele saadetud teatistes on selgesõnaliselt märgitud, et vastustajal on nõudeõigus ning konkreetne nõude suurus selgub liisingueseme realiseerimisel; 3) lepingu jätkamine sõltus otseselt pankrotihaldurist, kes ei soovinud lepingut jätkata ja seega esines vastustajal õiguslik alus lugeda leping ülesöelduks. Nimetatu kohta edastas vastustaja nii liisinguvõtjale kui ka apellantidele vastavad teatised. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus liisinguleping on ennetähtaegselt lõpetatud seoses liisinguvõtja pankroti väljakuulutamisega ja seega on ka liisingulepingu ülesütlemine toimunud arvestades eeltoodud asjaolust (liisinguvõtja pankrot) tulenevaid erisusi; 4) on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et antud juhul ei ole käendussuhe poolte vahel lõppenud, kuna vastustaja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused ei ole apellantide poolt nõuetekohaselt täidetud. Apellandid kui käendajad vastutavad käenduslepingutest tulenevalt liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest.

11.Õige on apellandi väide selles, et maakohtu otsusest ei nähtu liisingulepingu ülesütlemise alus. Maakohtu otsus ei ole selles osas seaduslik ja põhjendatud ja ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Maakohus ja pooled ei ole käesolevas asjas pööranud tähelepanu sellele, et kui liisinguvõtja suhtes on välja kuulutatud pankrot, siis tuleb liisingulepingute ülesütlemisel juhinduda pankrotiseaduse sätetest. PankrS § 52 kohaselt kohaldatakse võlgniku poolt sõlmitud liiisngulepingutele PankrS § 50 ja 51 sätestatut. PankrS § 51 lg 1 kohaselt liisinguvõtja pankroti korral võib liisinguandja liisingulepingu lõpetada üksnes VÕS §-s 319 sätestatud korras. VÕS § 319 reguleerib üürilepingu erakorralist ülesütlemist üürniku pankroti korral ja selle paragrahvi lõige 1 kohaselt võib üürniku pankroti välja kuulutamise järgselt üürileandja nõuda tulevase üüri ja kõrvalkulude maksmise tagatist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kui üürileandjale ei anta tagatist, võib üürileandja lepingu üles öelda ülesütlemistähtaega järgimata. Seega saab ka liisinguandja liisingulepingu üles öelda võlgniku pankrotimenetluses üksnes nimetatud korda järgides. Asjaoludest ei nähtu, et hageja liisinguandjana oleks SKD-Metall OÜ pankrotihaldurilt tagatist nõudnud, seega puudus hagejal pärast 12. juunit 2008 ka õigus SKD-Metall OÜ-ga sõlmitud liisingulepingu lõpetamiseks. Samas on PankrS § 51 lg 3 kohaselt halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud liisinguleping üles öelda. PankrS § 46, millele pooled on maakohtu menetluses viidanud, on PankrS § -de 51 ja 52 suhtes üldsätteks. Kui haldur soovib PankrS § 46 lg 1 kohaselt loobuda pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, mis tuleneb liisingulepingust, siis peab haldur ka PankrS § 51 sätestatud korras liisingulepingu kas üles ütlema või sellest taganema. Ringkonnakohus leiab, et pankrotihaldur T. Saarma 28. oktoobri 2008 kirja (lk 55), mis kannab pealkirja „Lepingu lõpetamine“ ja milles pankrotihaldur on palunud hagejal leping lõpetada 12. juuni 2008 seisuga, tulebki käsitleda PankrS § 51 lg 3 kohase ülesütlemisavaldusena. Selles kirjas on pankrotihaldur väljendanud oma tahet lõpetada liiisnguleping. Apellant on õigesti leidnud, et lepingu lõpetamise initsiatiiv tuli pankrotihaldurilt, sama seisukohta on väljendanud maakohtu menetluses ka hageja (lk 84). Seega on liisinguleping üles öeldud PankrS § 51 lg 3 ja § 52 alusel SKD-Metall OÜ pankrotihalduri poolt. Poolte viited liisingulepingu erinevatele sätetele kui lepingu ülesütlemise võimalikele alustele ei ole seega asjakohased.