Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr 2-10-46823 Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Tallinna Linnakohtu 13.09.2005 määrusega algatati OÜ Faberlic Eesti pankrotimenetlus ning Harju Maakohtu 20.01.2006 otsusega kuulutati välja pankrot. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue tulenes 19.09.2002 sõlmitud lepingust, mille järgi kohustus Venemaa äriühing OAO Faberlic tarnima OÜ-le Faberlic Eesti parfümeeria-kosmeetikatooteid ning OÜ Faberlic Eesti kohustus saadud kaupade eest tasuma. Lepinguga anti OÜ-le Faberlic Eesti üle ka nimetatud kaupade ainumüügiõigus Eesti Vabariigi territooriumil. OÜ Faberlic jättis kauba eest tasumata kokku 3 848 501, 13 rubla, mis Eesti Panga 03.02.2006 kursi järgi moodustas 1 770 079, 60 krooni (1 EEK = 0,45994 RUR). Pankrotiotsuse kohaselt on Mark Ellenberg nii kauba saamist kui võla olemasolu kinnitanud. OÜ Faberlic Eesti pankrotimenetluses on kolm võlausaldajat esitanud võlanõudeid kokku summas 1 825 217, 12 krooni (116 652, 64 eurot). 08.11.2007 esitatud hagis paluski hageja selle summa kui äriühingule tekitatud kahju OÜ Faberlic Eesti juhatuse liikmelt Mark Ellenbergilt välja mõista. 17.03.2011 esitas hageja kohtule hagi tervikteksti (tl 119-125, II köide). Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Faberlic Eesti 2003. a Venemaa äriühingult OAO Faberlic kolm kaubapartiid (veebruaris, märtsis ja aprillis) kokku summas 3 904 377, 60 rubla (856 507, 50 + 1 380 707, 95 + 1 667 162, 15). Lepingust tulenevalt oli kauba eest tasumise viimaseks tähtpäevaks 17.07.2003. Kaupade kättesaamist kinnitavad ka rahvusvahelise kaubaveo tollideklaratsioonid. Viimane tasumine saadud kaupade tollimaksude eest toimus 22.05.2003. Viimane raha ülekanne kauba eest tehti müüjale 22.05.2003. Kauba laadimise kohta on tarnija poolt koostatud aktid, millest nähtub nii kaubaartikkel, nimetus, maht milliliitrites ja kogus kui ka valmistamise kuupäev ja kõlblikkuse aeg. Kostja esitas kohtule 30.04.2004 kuupäeva kandva kauba mahakandmise akti põhjendusega, et aktis märgitud kaubad olid ületanud realiseerimiseks mõeldud tähtaja. Hageja peab akti ebausaldusväärseks, sest ükski kaup ei olnud akti koostamise ajaks veel tähtaega ületanud. Akti vormistamisel on alusena kasutatud müüja poolt saadetud laadimisakte/arveid, eelkõige viimast (28.04.2003, arve nr 6). Mahakandmine on teostatud enamiku kaubagruppide lõikes nii artiklite kui koguste osas üks-üheselt laadimisaktiga/arvega. Mahakandmisakti ja arvete võrdlusest nähtuvalt ei ole akt loogiline ega saa olla koostatud sellel märgitud päeval. Viidatud asjaoludest nähtuvalt puudus ka alus kauba mahakandmiseks. Tähelepanu väärib ka see, et kostja esitas märtsis 2008 kohtule mahakandmisakti, mis oli säilinud vaatamata sellele, et 31.05.2005 varastati kogu hageja raamatupidamisdokumentatsioon Tallinnas Kakumäe tee 197 asuvalt kinnistult. Kogu dokumentatsiooni vargust on korduvalt kinnitanud ka kostja esindaja, millest tulenevalt on hagejal põhjendatud kahtlus, et kõnealuse akti koostas kostja tagantjärele, välistamaks süüdistust ettevõtte varade (raha ja kaup) ebaseaduslikus omastamises. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, vaid rikkus temale kui juhatuse liikmele pandud kohustusi tahtlikult ning tekitas sellega kahju, mis põhjustas ettevõtte maksejõuetuse. Kahju tekitamine väljendus selles, et kostja koostas 30.04.2003 ainuisikuliselt ettevõttele kuuluva kauba mahakandmise akti summas 3 144 151, 10 rubla, s.o 1 704 301, 03 krooni ehk 108 928, 87 eurot. Kostja tekitas kahju teadlikult, nimetades kauba mahakandmise põhjusena realiseerimistähtaja ületamist, millega kõrvaldas juriidiliselt kauba ettevõttest ja saavutas mahakantud vara üle isikliku ebaseadusliku kontrolli. Hageja poolt lisatud tõenditest nähtuvalt ei olnud kostja poolt maha kantud kaup realiseerimistähtaega ületanud. Juhtorgani liikme kohustused tulenevad nii ÄS § 187 lg-st 1 kui VÕS § 23 lg-st 1 ning juhtorgani liikme ja juriidilise isiku vahelise suhte olemusest ja eesmärgist, poolte vahel väljakujunenud praktikast, vastaval kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest (näiteks hea ühingujuhtimise tava), aga ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Äriseadustik näeb juhtorgani

Tsiviilasi nr 2-10-46823 liikme vastutusest vabastamise alusena ette korraliku ettevõtja hoolsusstandardi järgimise. Kostja ei ole ÄS § 187 lg 2 kohaselt millegagi tõendanud, et ta oleks oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega, mistõttu puudub alus tema vabastamiseks juhatuse liikmele seadusega pandud vastutusest. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks ja see toob kaasa vastutuse. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei tegutse hoolsusega, mida ilmutaks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. ÄS § 183 kohaselt korraldab osaühingu raamatupidamist juhatus. Kostja nõuetekohast inventuuri ettevõttes ei teostanud ning koostas arvel oleva kauba mahakandmise akti ainuisikuliselt, millega rikkus hoolsuskohustust. Pealegi ei ole kostja veenvalt selgitanud, mis sai tema poolt mahakantud kaubast. Kauba mahakandmine ei võimaldanud ettevõttel kaupa realiseerida ja saadavate rahaliste vahendite arvel tasuda lepingust tulenevate rahaliste kohustuste eest. Kauba ostmiseks sõlmitud lepingu kohaselt kohustus ostja (keda esindas kostja) iganädalaselt informeerima müüjat kauba realisatsioonist. Lepingu kohaselt kandis ostja kauba hoidmise eest täielikku materiaalset vastutust. Kostja ei taotlenud ostja ettevõtte nimel müüjalt mingeid täiendavaid tingimusi kauba eest tasumiseks (või ka mahakandmiseks). Hageja väitel on OÜ Faberlic Eesti maksejõuetuse põhjuseks raske juhtimisviga, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. PankrS § 163 lg 5 kohaselt kui võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu. Kostja on raske juhtimisvea toime pannud sellega, et on rikkunud äriühingu juhtorgani liikme kohustusi, korraldanud ettevõtte raamatupidamist nõuetele mittevastavalt ning kajastanud ettevõtte vara väärtust ebaõigesti. On võimalik, et kostja on kasutanud ettevõtte vara oma huvides, kuna kauba mahakandmine toimus seadust rikkudes, eelkõige rikkudes selles sätestatud hoolsuskohustuse nõuet. Raske juhtimisviga (kaupade nii vormilt kui sisult ebaseaduslik mahakandmine) on otseses põhjuslikus seoses ettevõtte maksejõuetuse saabumisega. Vaatamata sellele, et äriühing muutus eelnimetatud tegevuse tõttu maksejõuetuks, ei täitnud kostja seadusest tulenevat nõuet ega esitanud pankrotiavaldust kohtule. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tema vastu esitatud nõue on alusetu ja põhjendamata ning aegunud, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata. Kostja ei olnud pankrotimenetluse ajal enam juhatuse liige, vastav kanne tehti kostjast mitteolenevatel põhjustel pea aasta hiljem. Tõendatud ei ole, et kostja põhjustas oma süülise käitumisega osaühingule kahju. Tõendamata on põhjuslik seos kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Kostja kandis kauba 30.04.2004 maha, sest selle realiseerimistähtaeg, mis oli üks aasta, oli ületatud. Kostja väitel olid raamatupidamisdokumendid varastatud, kuid juhuslikult on säilinud kaupade mahakandmise akt. Lisaks eelnevale esitas kostja ka aegumise vastuväite. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, seega oleks hageja nõue kostja vastu aegunud juba 19.09.2006. Mahakandmisakti väidetavat võltsimist peaks tõendama hageja, mitte ainult väitma, et tõend on ebausaldusväärne. Menetluse käik Kostja esitas hagi aegumise vastuväite, mille kohus lahendas 30.04.2010 vaheotsusega ning jättis OÜ Faberlic Eesti (pankrotis) hagis Mark Ellenbergi vastu aegumise kohaldamata ning jätkas menetlust. Harju Maakohtu otsus jõustus 03.06.2010 (tl 70-72, II köide). Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse kohaselt ei ole hageja tõendanud kostja kohustuste rikkumist hageja juhatuse liikmena või tema kohustuste rikkumise tõttu kahju tekkimist.

Tsiviilasi nr 2-10-46823

Hageja on esitanud nõude kostja kui endise OÜ Faberlic Eesti (pankrotis) juhatuse liikme vastu kahju hüvitamiseks, sest kostja rikkus hoolsuskohustust, kandes maha OÜ-le Faberlic Eesti kuuluva vara (kauba). Hageja väitel ei ole kostja täitnud juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, vaid rikkus temale pandud kohustusi tahtlikult ja tekitas sellega kahju, mis põhjustas ettevõtte maksejõuetuse. Kostja, olles juhatuse liige, koostas 30.04.2004 ainuisikuliselt ettevõttele kuuluva kauba mahakandmise akti summas 3 144 151, 10 rubla, mille väärtus Eesti kroonides on 1 704 301, 03 krooni, s.o 108 928, 87 eurot. Kostja tekitas äriühingule teadlikult kahju, nimetades vara mahakandmise põhjusena realiseerimistähtaja ületamist, millega kõrvaldas juriidiliselt kauba ettevõttest ja saavutas mahakantud vara üle isikliku ebaseadusliku kontrolli. Hageja juhindus kostja juhtimisvea hindamisel PankrS § 28 lg 2 regulatsioonist. Kohus leidis, et nimetatud sättes toodud juhtimisvea regulatsioon on vastuolus teiste õigusnormidega. Hageja on oma nõudes kostja vastu juhindunud PankrS § 28 lg-st 2 ja § 163 lg-st 5. PankrS § 28 lg 2 kohaselt loetakse raskeks juhtimisveaks juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Sarnane regulatsioon kehtis ka maksejõulise äriühingu suhtes kuni 01.07.2002 (ÄS § 187 lg 2), mille kohaselt juhatuse liikmed vastutasid seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuse täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab võlgnik eelduslikult alati oma kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav vääramatu jõu tõttu. Seega on alates 01.07.2002 muutunud õiguslik regulatsioon, mistõttu ei ole juhatuse liikme vastutuse eelduseks enam süü. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda lepingu rikkumisel või deliktil. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-41-05 p 21. Kuna hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe, siis tulenevalt VÕS § 103 lg-st 1 vastutab kostja eelduslikult alati oma kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav vääramatu jõu tõttu. Seega on põhjendamatu kostja vastuväide, et hageja ei ole tõendanud tema süüd. Käesolevas asjas ei pea hageja kostja süüd tõendama, küll aga on hageja kohustuseks tõendada, milliseid kohustusi on kostja juhatuse liikmena rikkunud, samuti asjaolu, et kostja poolse kohustuse rikkumisega on tekkinud kahju, ning asjaolu, et kohustuse rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostjal on võimalus tõendada, et tema rikkumine on vabandatav. Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud hoolsuskohustust, kui ta 30.04.2004 kandis maha OÜ-le Faberlic Eesti kuuluva vara. Hagi kohaselt tuleneb juhatuse liikme vastav kohustus ÄS § 187 lg-st 1. Nimetatud sätte kohtulahendi tegemise ajal kehtinud redaktsioon sätestas, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 1 (01.01.2004-31.12.2004 kehtinud redaktsioon) sätestas, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Sellest järelduvalt leidis kohus, et juhatuse liikme hoolsuskohustus ei tulenenud sel ajal kehtinud äriseadustikust, vaid TsÜS §-st 35, mille kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti tulenes kostja hoolsuskohustus VÕS § 620 lg-st 1, mille kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Järelikult pidi kostja OÜ Faberlic Eesti juhatuse liikmena oma kohustusi täites ilmutama hoolsust, s.t täitma hoolsuskohustust. Hageja väitel on kostja rikkunud ka raamatupidamise korraldamise kohustust (ÄS § 183). Kuna hoolsuskohustus on üldine kohustus (TsÜS § 35), siis tuleb juhtorgani liikmel seda järgida ka muude kohustuste täitmisel, seega tuli kostjal raamatupidamise korraldamise kohustust täita nõuetekohase hoolsusega.

Tsiviilasi nr 2-10-46823 Kuna suurima rikkumisena heidab hageja kostjale ette OÜ Faberlic Eesti vara (kauba) alusetut mahakandmist, tuleb esmalt hinnata, kas kostja on vara mahakandmisel rikkunud oma kohustusi. Tõendite kohaselt ostis OÜ Faberlic Eesti Venemaa äriühingult OAO Faberlic 2003. a kolm kaubapartiid (05.02.2003, 25.03.2003, 28.04.2003), millest viimase kättesaamist 07.05.2003 kinnitavad rahvusvahelise kaubaveo tollideklaratsioonid. Viimane tasumine kaupade eest toimus 22.05.2003. Kõikides laadimisaktides on märgitud kaubaartikkel, nimetus, maht milliliitrites, kogus, valmistamise kuupäev ja kõlblikkuse aeg. Kõige varasem kõlblikkuse ületamise tähtaeg oli vastavalt aktidele juuli 2004, seega ei olnud ükski tarnitud kauba artikkel 30.04.2004 ületanud realiseerimiseks ettenähtud tähtaega. Kostja vaidles hageja käsitlusele vastu, tema väitel oli kogu mahakantud kaup ületanud realiseerimistähtaja: esitatud mahakandmise aktist nähtub nii toote valmistamise kui realiseerimise lõpptähtaeg. Kostjal ei ole säilinud kõiki asjaga seotud dokumente, kuna need varastati, samas kinnitas ta, et kogu kaup oli realiseerimistähtaja ületanud. Hageja esitas kohtule vaidlusaluste parfümeeriatoodete laadimisaktid, kus nähtub muude andmete kõrval ka „kõlblik kuni“ kuupäev. Kostja vaidlustas hageja esitatud laadimisaktide ehtsuse ning taotles käekirjaekspertiisi tegemist, millest aga loobus, sest ei olnud võimalik leida isikuid, kes olid dokumentidele alla kirjutanud. Kostja väitel ei ole neid akte talle eelnevalt esitatud, samuti on aktid vigased (mõnede toodete realiseerimistähtaeg on saabunud valmimisega samaaegselt). Kohus pidas kostja eelnimetatud vastuväiteid põhjendatuiks. Hageja esitatud dokumentidest ei saa vaidlusaluste toodete realiseerimistähtaega tuvastada. Arvetelt ega tollideklaratsioonidelt ei nähtu toodete realiseerimistähtaega. Kuna OAO Faberlic kui võlausaldaja ei suutnud laadimisaktidele allkirja andnud isikuid tuvastada, siis kahtles kohus nende ehtsuses. Kohtu arvates ei ole tõenäoline, et viidatud isikute tuvastamiseks puudub võimalus. Eelneva põhjal leidis kohus, et võlausaldaja ei suutnud tõendada, et müüdud kaubad ei olnud aegunud. Tunnistaja S K ütluste (tl 206-208, II köide) kohaselt toimus 2003. a kokku-saamine OAO Faberlic esindajate, tema ja kostja vahel, kus arutati OÜ Faberlic Eesti võlgnevuse küsimust. Ellenbergi sõnade kohaselt ei olnud tal mingit kauba jääki ja juttu ei olnud sellest, et kauba kvaliteediga oleks probleeme. Kokkusaamisel olevat kostja lubanud valmistada ette kõik dokumendid ja sõita nendega Moskvasse, et sõlmida kokkulepe. Tunnistaja ütluste kohaselt tehti temale ülesandeks leida firma, kes tegeleks võla sissenõudmisega, samuti otsis ta võimalust turustada Faberlic toodangut Eestis. Lepingu OAO-ga Faberlic sõlmis ta detsembris 2004, et olla nende ainuesindajaks Eestis. Kostja väitel hakkas OAO Faberlic tarnima kaupa K firmale ja OÜ-le Faberlic Eesti ta sellest ajast kaupa enam ei tarninud, OAO Faberlic eesmärgiks oli võtta üle kostja loodud struktuur. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et tunnistaja S K ütlused tuleb jätta tähelepanuta, kuna ta on seotud võlausaldaja OAO-ga Faberlic ja seetõttu ei ole tema ütlused erapooletud ja on vastuolus kostja vastuväidetega. Ka on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab üksikasjalikult 8 aastat tagasi toimunud jutuajamist. Muid tõendeid selle kohta, et kostja oleks juhatuse liikmena kandnud maha äriühingu vara, mille realiseerimistähtaeg ei olnud saabunud, hageja esitanud ei ole. Lisaks mahakandmisaktile (tl 66-67, I köide) on kostja esitanud kohtule fotod toodetest, millelt nähtub, et toodete realiseerimise aeg on mai 2004 (tl 68, I köide), mai 2002 (tl 71, I köide ja november 2002 (tl 73, I köide). Kahel juhul on pakendile märgitud, et kõlblikkuse tähtaeg on 18 kuud alates toote valmistamisest. Toote valmistamise aega aga fotodelt ei nähtu. Eeltoodud alusel leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse vara (kauba) realiseerimistähtaeg ei olnud kauba mahakandmise ajaks möödunud ja kostja on esitanud osaliselt tõendid Faberlic kaubamärki kandva toodangu aegumise kohta enne aprilli 2004 või vahetult sellele järgnevalt. Kuna tarbijakaitseseaduse § 11 lg 1 kohaselt käsitletakse säilimistähtaega ületanud kaupa puudustega kaubana, mis takistab realiseerimist, siis ei ole tõendatud, et kostja on OÜ Faberlic Eesti juhatuse liikmena alusetult äriühingu vara maha kandnud.

Tsiviilasi nr 2-10-46823 Kohus pidas põhjendatuks hageja seisukohta, et kostja ei täinud hoolsuskohustust ka selles osas, et ei täitnud lepingust tulenevat kohustust informeerida äriühingu esindajana iganädalaselt müüjat kauba realisatsioonist, samuti oli tal õigus esitada reklamatsioon kauba kvaliteedi või koguse kohta, mida ta ei teinud. Kostjal oli hageja juhatuse liikmena TsÜS §-st 35 tulenevalt kohustus täita oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Seega pidanuks kostja, kes oli 19.09.2002 sõlminud lepingu OÜ Faberlic Eesti esindajana, olema teadlik lepingu tingimustest ja seetõttu pidi neid ka täitma. Kostja ei ole tõendanud lepingust tulenevat teavitamiskohustuse täitmist. Kostja paljasõnalise vastuväite kohaselt on ta edastanud OAO-le Faberlic kauba mahakandmisakti. Kohus leiab, et juhul, kui kostja edastas mahakandmisakti OAO-le Faberlic, pidanuks kostja ilmutama hoolsust ja korraldama OAO Faberlic informeerimise selliselt, et selle tagajärjel oleks lõppenud OAO Faberlic nõue OÜ Faberlic Eesti vastu. Kuna kostja ei ole ilmutanud hoolsust OAO Faberlic teavitamisel, siis on kostja sellega rikkunud hoolsuskohustust. Kuna võlausaldaja OAO Faberlic nõue OÜ Faberlic Eesti vastu koosneb tarnitud kauba maksumusest ja pole tõendatud, et kostja poolsest teavitamiskohustuse rikkumisest tulenevalt oleks OÜ-le Faberlic Eesti esitatud leppetrahvi või viivise nõue, siis ei ole hageja tõendanud kostja poolse teavitamiskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju olemasolu. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlausaldajate nõuded kokku summas 116 657, 11 eurot oleks tekkinud kostja kohustuste rikkumise tõttu. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostja on alusetult maha kandnud OAO Faberlic poolt tarnitud kauba, samuti ei ole hageja tõendanud, et teiste võlausaldajate nõuded on tekkinud kostja kohustuste rikkumise tulemusel. Kostja vastuväidete kohaselt on ta võõrandanud OÜ Faberlic Eesti osaluse 04.08.2004. Harju Maakohtu 20.01.2006 pankrotiotsusest nähtuvalt on võlgniku juhatuse liige Alina Kurvits. Kuna OÜ Faberlic Eesti juhatuse liige on vahetunud, siis oleks hageja pidanud tõendama, et kostja on pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud, samuti sellest tuleneva kahju olemasolu. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja ei ole ka tõendanud, et pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisest tulenevalt oleks kahju tekkinud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsus tühistada ning hagi rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme, jättes osaliselt hindamata asjaolud ja tõendid, mis põhistasid nõuet. Samuti on kohus rakendanud ebaõiglaselt kaalutlusõigust, hinnates olemasolevaid tõendeid põhjendamatult kostja kasuks. Harju Maakohus on otsuses käsitlenud kostja paljasõnalisi ja tõendamata vastuväiteid valikuliselt, hinnates ühtesid põhjendatuks, teisi paljasõnalisteks, võttes otsuse tegemisel aluseks aga nn põhjendatud vastuväited. Tunnistaja S K ütlused jättis kohus tähelepanuta, sest pidas tunnistajat seotuks võlausalda-jaga, samuti leidis, et need ütlused olid vastuolus kostja vastuväidetega. Kohus jättis hindamata hageja poolt esitatud ja asja materjali juurde võetud koondtabeli käibena deklareeritud ja OÜ Faberlic Eesti poolt ülekannetega tasutud rahasummade võrdluse kohta. Kostja esitas 12.03.2008 vastuse lisana OÜ-le Faberlic Eesti 30.04.2004 seisuga kuulunud kaupade mahakandmisakti ja väitis, et nimetatud dokument on ainsana OÜ Faberlic Eesti dokumentidest säilinud. Hageja juhtis korduvalt Harju Maakohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on pankrotihaldurit varasemalt teavitanud, et kogu raamatupidamisdokumentatsioon on varastatud ja et kostja ei ole kahe aasta jooksul pankrotimenetluse algusest pankrotihaldurile nimetatud dokumenti esitanud, mistõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et dokument on eraldi muust raamatupidamisdokumentatsioonist säilinud. Harju Maakohus jättis nimetatud asjaolule hinnangu andmata. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et viidatud asjaoludel esitatud dokument ei ole usaldusväärne ning on koostatud seoses kohtuvaidlusega kostja poolt ainuisikuliselt tagantjärele ning eelnimetatud vastuolude tõttu ei saa seda käsitleda tõendina. Harju Maakohus, rikkudes

Tsiviilasi nr 2-10-46823 TsMS §-s 232 sätestatut, hindas kostja esitatud tõendit ebaõigesti. Samas on kohus hinnanud hageja esitatud kauba laadimisaktide ehtsust kaheldavaks. Hageja esitas kohtule OAO Faberlic poolt saadetud 30.04.2004 mahakantud kauba laadimisaktid. Kõikides aktides on kirjeldatud kaubaartikkel, nimetus, maht milliliitrites, kogus, valmistamise kuupäev ja kõlblikkuse aeg. Kõige varasem kõlblikkuse ületamise tähtaeg vastavalt aktidele oli juuli 2004. Nimetatud aktid esitas kohtule kauba tootja ja tarnija OAO Faberlic (vastav kirjavahetus toimikus). Kohus seevastu leidis, et need aktid ei tõenda, et kaup ei olnud 2004. a aegunud. Kuna ükski OAO Faberlic poolt tarnitud kaubaartikkel ei olnud 30.04.2004 ületanud realiseerimiseks mõeldud tähtaega, oli kauba mahakandmine kostja poolt ebaseaduslik ja tekitas ettevõttele otsese varalise kahju mahakantud kauba väärtuses summas 88 983, 13 eurot ja nimetatud vara müügist saamata jäänud tuluna summas 27 673, 98 eurot. Hageja poolt esitatud mahakandmisakti ja arvete võrdlusest (tl 176-183, I köide) nähtub, et mahakandmise akt ei ole loogiline ega saa olla koostatud selle allakirjutamise päeval. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tunnistaja S K ütlused. Nimetatud tunnistaja viibis kostja ja OAO Faberlic esindajate vahel toimunud kohtumisel ja teadis anda ütlusi jutuajamise sisu kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kostjal kauba realiseerimisega mingeid probleeme, väiteid, et tema valduses oleks kaupa, mida saaks uuele esindajale üle anda, ta ei esitanud. Tunnistaja ütluste kohaselt ei väitnud kostja, et kaup oleks müümata, vaid lubas kauba eest raha ära maksta, kuid ütles, et vajab selleks aega. Kostja ei vaielnud tunnistaja ütlustele vastu. Kuna kõik tunnistaja kirjeldatud kohtumisel osalenud isikud olid seotud OAO-ga Faberlic, siis on nad kõik maakohtu seisukoha järgi oma seotuse tõttu ettevõttega tunnistajatena ebausaldusväärsed ning nende tunnistusel ei ole juba ette tõendi jõudu. Kostja väide, et ta on isiklikult informeerinud OAO Faberlic juhtivaid töötajaid asjaolust, et ei suutnud realiseerida kogu OAO Faberlic poolt müüdud kaupa ning osa tuli realiseerimistähtaja saabumise tõttu maha kanda, on vastuolus tunnistaja S K poolt antud ütlustega. Kuna kostja on deklareerinud andmed kauba (s.h mahakantud kauba) müügi kohta käibedeklaratsioonides, taotles hageja käibedeklaratsioonide (kogu tegevusaja kohta) tsiviilasja juurde võtmist, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata (26.04.2011 kohtuistungi protokoll). Sel põhjusel ei olnud kohtul võimalik neid tõendeid hinnata ja seetõttu jäi hindamata ka hageja poolt esitatud ja asja juurde võetud koondtabel käibena deklareeritud ja OÜ Faberlic Eesti poolt pangaülekannetega tasutud rahasummade võrdluse kohta perioodil 2002 - november 2003 (tl 184185, I köide). Antud asjas on tõendatud, et kostja jättis juhatuse liikmena esitamata ettevõtte majandustegevuse aruanded 2003. a ja 2004. a kohta. Samuti jättis kostja alates juunist 2004 esitamata käibe- ja maksudeklaratsioonid. Ettevõtte juhatuse liikmele seadusega pandud kohustused kuuluvad täitmisele kuni tema vabastamiseni juhatuse liikme kohustustest, seega oli kostja kohustatud täitma juhatuse liikme kohustusi kuni 01.08.2005. Kostja rikkus oma käitumisega temale kui juhatuse liikmele pandud hoolsuskohustust. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja poolset pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist ja sellest tuleneva kahju olemasolu, kuna kostja on võõrandanud OÜ Faberlic Eesti osaluse 04.08.2004. Kostja seletuse kohaselt võõrandas ta küll osaku, kuid juhatuse liikme kohustustest teda ei vabastatud. Seega pidi kostja täitma neid kohustusi kuni 14.09.2005. Vähemalt 2003. a majandustegevuse aruande pidi esitama kostja (aruanne tulnuks esitada hiljemalt 01.07.2004). Majandusaasta aruande esitamisel oleks selgunud ettevõtte pankrotiseis (viimased tehingud OAO-ga Faberlic toimusid kevadel 2003 ning sellest ajast katkes ka muude ettevõtte kohustuste täitmine). Eeltooduga on tuvastatud korduv hoolsuskohustuse ja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine kostja poolt. Ekslik on

Tsiviilasi nr 2-10-46823 maakohtu seisukoht, et pankrotiavalduse esitamise kohustus lasus uuel juhatusel. Kostja pani ettevõtte juhatuse liikmena toime raske juhtimisvea (ettevõtte maksejõuetuse põhjuseks on kohustuste tahtlik rikkumine). Maakohus jättis hageja taotlusele vaatamata tsiviilasja juurde võtmata Tallinna Linnakohtu 23.05.2002 otsuse kriminaalasjas nr 1/2-2556/00, mille kohaselt Mark Sidorenkot (praeguse nimega Ellenberg) süüdistati KrK § 143 lg 2 p 1, 11 ja 2 järgi ning karistati 4 (nelja) aastase vabadusekaotusega. Nimetatud otsusest tuleneb, et kostjat karistati kelmuse eest ning antud kelmus pandi toime analoogsetel asjaoludel käesoleva tsiviilvaidlusega. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada ning hagi osaliselt rahuldada. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, vaid rikkus temale kui juhatuse liikmele pandud kohustusi tahtlikult ning tekitas sellega kahju, mis põhjustas ettevõtte maksejõuetuse. Harju Maakohtu 20.01.2006 otsusega kuulutati välja OÜ Faberlic Eesti pankrot. Pankrotiavalduse aluseks oli võlgniku ja Venemaa äriühingu OAO Faberlic vahelisest 19.09.2002 lepingust tulenev nõue, mis seisnes ostetud kauba eest tasumata jätmises. Hageja tõi eraldi välja 2003. a tarnitud kolm kaubapartiid (05.02.2003, 25.03.2003 ja 28.04.2003 vormistatud laadimisaktid), millest enamuse eest jäi raha maksmata. Kahju tekitamine väljendus hageja väitel selles, et kostja koostas 30.04.2004 ainuisikuliselt ettevõttele kuuluva kauba mahakandmise akti summas 3 144 151, 10 rubla, s.o 1 704 301, 03 krooni ehk 108 928, 87 eurot, tekitades sellega kahju teadlikult, sest kõrvaldas kauba ettevõtte käibest ja saavutas selle üle isikliku ebaseadusliku kontrolli. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks ja see toob kaasa vastutuse. Seega tuli kohtul vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja tegutses kauba saamise järgselt vajaliku hoolsusega, kui ta jättis kauba väidetavalt lattu seisma ning kas tal oli õiguslikku alust sama kaup aasta hiljem maha kanda. Hageja poolt esiletoodud asjaoludel ei olnud ükski toode mahakandmise ajaks realiseerimistähtaega ületanud. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja kohtule laadimisaktid 2003. a saadetiste kohta (koos tõlgetega tl 154-175, I köide), võrdluse OÜ Faberlic Eesti käibena deklareeritud ja ülekannetega tasutud rahasummade kohta alates aastast 2002 kuni november 2003 (tl 184-186, I käide), samuti kuulati tema taotlusel üle tunnistaja. Maakohus ei ole neid tõendeid igakülgselt ja täielikult hinnanud, mistõttu tegi ta asjas tähtsust omavate asjaolude kohta ebaõige järelduse. Vaatamata kostja väitele, et ta alates maist 2003 vaidlusalust kaupa enam ei müünud, nähtub kohtule esitatud tõenditest, et kostja on äriühingu käivet jätkuvalt deklareerinud. Kohtul ei olnud alust jätta tähelepanuta tunnistaja S K ütlusi (tl 2006-208, II köide). Nimetatud tunnistaja viibis kostja ja OAO Faberlic esindajate vahel 2003. a toimunud kohtumisel ja teadis anda ütlusi jutuajamise sisu kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kostjal kauba realiseerimisega mingeid probleeme, väiteid, et tema valduses oleks kaupa, mida saaks müüja esindajale üle anda (tagastada), ta ei esitanud. Tunnistaja ütluste kohaselt ei väitnud kostja, et kaup oleks müümata, vaid lubas kauba eest raha ära maksta, kuid ütles, et vajab selleks aega. Kostja ei vaielnud tunnistaja ütlustele vastu, küll väitis ta, et ettevõtte olukord halvenes seetõttu, et kaupa enam ei saadetud. Maakohtu järeldus, et tunnistaja ütlusi ei saa

Tsiviilasi nr 2-10-46823 arvestada, sest tunnistaja puhul on tegemist võlausaldajaga seotud isikuga (töötajaga) ning tunnistaja ütlused on vastuolus kostja seletusega, ei ole kooskõlas seadusega. TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Tunnistaja S K ütlustest nähtuvalt oli viidatud kohtumisel põhiliseks teemaks OÜ Faberlic Eesti võlgnevus, mille olemasolu on kooskõlas kohtule esitatud muude tõenditega, samuti kostja seletusega. Viimase kaubasaadetise võttis OÜ Faberlic Eesti vastu mais 2003, samuti teostas ta kauba eest tasumiseks viimase makse mais 2003. Kohtul ei olnud alust pidada tõeseks kostja väidet, et tal ei olnud võimalik kaupa ligi aasta jooksul realiseerida ega ka OAO-le Faberlic tagastada, mistõttu möödus selle realiseerimistähtaeg. Tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Kostja seletus on ka muus osas vastuoluline. Kohtul ei olnud põhjust arvestada kostja paljasõnalist väidet, et kauba realiseerimistähtaeg oli üks aasta ning saabunud kauba puhul oli sageli realiseerimistähtaeg lõpukorral. Kohtu viited kostja esitatud fotodele (tl 68, 71, 73, I köide) ei ole asjakohased, sest ei ole teada, millistest toodetest on need tehtud (pealegi on kohus fotode hindamisel eksinud, sest ühelgi fotol ei ole toodet, mille kõlblikkuse tähtaeg oleks möödunud aastal 2002, viidatud märge näitas toote valmistamise aega). Hageja väitel, samuti nähtub see laadimisaktidest, oli ostetud kauba kõlblikkuse aeg sõltuvalt tootest 18 - 36 kuud (ka kahelt fotolt on näha 18-kuune tähtaeg, mida märkis ka maakohus). Maakohus hindas ebaõigesti nii kostja poolt esitatud 30.04.2004 kauba mahakandmise akti kui hageja esitatud laadimisakte. Peale kaheldava väärtusega mahakandmisakti ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaup oleks ka tegelikult maha kantud (hävitatud). Seetõttu võib pigem nõustuda hagejaga, et tegelikkuses kaupa ei hävitatud. Akti kaheldavust suurendab seegi, et pankrotimenetluse kestel ei esitanud kostja seda haldurile ega kohtule, samuti asjaolu, et vaatamata kogu raamatupidamisdokumentatsiooni väidetavale vargusele suvel 2005 oli nimetatud dokument säilinud. Samuti on vastuolulised kostja selgitused mahakantud toodete hävitamise kohta. Pealegi nähtub aktist, et mahakantud toodete hulgas oli tooteid, mis kostja väidetud aja jooksul kindlasti ei aegunud: 30 000 kataloogi „Faberlic“, 2000 ajakirja „Faberlic“, 400 raamatut, prille, peegleid, küüneviile, pintslikomplekte. Ringkonnakohtu istungil esitas kostja paljasõnalise väite, et kaup viidi ära veoautoga, ilmselt prügimäele, vastava lepingu sõlmis ta autojuhiga. Samas kinnitas kostja, et Lätis tegutses tema firma analoogse toodangu realiseerimisel kuni aastani 2004. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei kasutanud toodete realiseerimiseks eelnimetatud müügikanalit (juhul kui Eestis olev müügivõrgustik enam ei toiminud, nagu kostja väitis). Kohtu hinnang hageja esitatud laadimisaktidele ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Viidatud laadimisaktid on allkirjastatud laadimist korraldanud isikute poolt ja kinnitatud OAO Faberlic pitsati jäljendiga ning vastavad dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 tähenduses. Nende aktidega soovis hageja tõendada müüdud kauba valmistamise aega ja realiseerimise tähtaega. See, et OAO Faberlic vastuse kohaselt ei ole võimalik kauba laadimisel osalenud isikuid tuvastada, ei muuda nende tõendite sisu ega tõenduslikku jõudu. Kostja esitatud väited aktides esinevate vastuolude kohta (toote valmistamise ja laadimise aja omavaheline ebaloogiline järjekord) käsitlevad vaid laadimisaktide tõlkeid, venekeelsed originaaleksemplarid viidatud vastuolusid ei sisalda. Kostja paljasõnaline väide, et kauba realiseerimistähtaeg oli aprillis 2004 möödunud, ei kummuta hageja väidet ning selle tõendamiseks esitatud tõendeid. Ka asjaolu, et arved ja tollideklaratsioonid vaidlusaluste toodete realiseerimistähtaega ei sisaldanud, ei kinnita kostja käsitlust. Pealegi nähtub muudest tõenditest, et OÜ Faberlic Eesti on käivet deklareerinud kuni 2003. a lõpuni. Sellele asjaolule vaatamata ei ole äriühing ühtegi summat alates maist 2003 OAO-le Faberlic kauba eest üle kandnud.

Tsiviilasi nr 2-10-46823 Maakohus märkis õigesti, et juhatuse liikme hoolsuskohustus vaidlusalusel ajal tulenes kehtinud TsÜS §-st 35, mille kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed (ÄS § 187 lg 1 sõnastus, millele hageja tugineb, kehtib alates 01.01.2006). Samuti tulenes kostja kui juhatuse liikme hoolsuskohustus VÕS § 620 lg-st 1, mille kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Järelikult pidi kostja OÜ Faberlic Eesti juhatuse liikmena oma kohustusi täites ilmutama vajalikku hoolsust, seda ka raamatupidamise korraldamise kohustuse täitmisel. Kindlasti oli hoolsuskohustuse rikkumiseks ka asjaolu, et kostja ei ilmutanud vajalikku hoolsust OAO-d Faberlic teavitamisel kauba realiseerimisest (s.h realiseerimise võimatusest või muudest kauba puudustest), mida märkis õigesti ka maakohus, kuid otsene seos kahju tekkimise ja teatamiskohutuse täitmata jätmise vahel puudub. Samas, kogumis muude juhatuse liikme hoolsuskohustuse hulka kuuluvate kohustuste rikkumisega aitas see kaasa kahju tekkimisele. OAO Faberlic ja OÜ Faberlic Eesti vahelise lepingu kohaselt kohustus ostja iganädalaselt informeerima müüjat kauba realisatsioonist. Kostja ei tõendanud, et ta oleks OÜ Faberlic Eesti nimel taotlenud müüjalt mingeid täiendavaid tingimusi kauba eest tasumiseks või selle mahakandmiseks. Hoolsuskohustuse laiaulatuslik täitmata jätmine lõi olukorra, mille tulemusel osutus äriühing püsivalt maksejõuetuks. Kuna maakohus ei hinnanud kahju tekkimist põhistavaid tõendeid õigesti, tuvastas ta asjas tähtsust omavad asjaolud ebaõigesti ning jõudis seetõttu ebaõigele järeldusele. ÄS § 183 kohaselt korraldab osaühingu raamatupidamist juhatus. Kostja ei teostanud ettevõtte vara inventeerimist ning koostas arvel oleva kauba mahakandmise akti ainuisikuliselt, millega rikkus hoolsuskohustust. Pealegi ei ole kostja veenvalt selgitanud, mis sai mahakantud kaubast. Kauba realiseerimise asemel selle mahakandmine ei võimaldanud ettevõttel saada vahendeid lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmiseks. Kuidas täpselt oli kostja poolt ettevõtte raamatupidamine korraldatud, ei ole üheselt selge, sest kogu dokumentatsioon on hävinenud. On võimalik, et kostja on kasutanud ettevõtte vara oma huvides, kuna kauba mahakandmine toimus seadust rikkudes (eelkõige hoolsuskohustust). Kaupade mahakandmine ja väidetav hävitamine on aga otseses põhjuslikus seoses äriühingu maksejõuetuse saabumisega. Kolleegium nõustub apellandiga, et juhatuse liikmele seadusega pandud kohustused kuuluvad täitmisele kuni tema vabastamiseni, seega oli kostja kohustatud täitma juhatuse liikme kohustusi kuni 01.08.2005. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kostja poolset pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist, kuna kostja on võõrandanud OÜ Faberlic Eesti osaluse 04.08.2004. Sel ajal kostjat juhatuse liikme kohustustest ei vabastatud, mistõttu pidi ta vastavaid kohustusi täitma kuni 14.09.2005. Mingit takistust, nagu kostja väitis, tal selleks tegelikult ei olnud. Toimiku materjalist nähtuvalt oli kogu OÜ Faberlic Eesti raamatupidamisdokumentatsioon kostja valduse kuni 05.07.2005, s.o kuni varguseni (tl 30, I köide). Seega oli kostjal nii võimalus kui kohustus esitada majandusaasta aruandeid ka 2003. a ja 2004. a eest (aastaaruanne esitatakse hiljemalt järgmise aasta 1. juuliks). Majandusaasta aruande esitamisel oleks selgunud ettevõtte pankrotiseis. Eeltooduga on tuvastatud korduv hoolsuskohustuse, samuti pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine kostja poolt, s.o ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat osaühingu juhatuse liikme kohustust esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral pankrotiavaldus. Samas, toimiku materjali kohaselt ei ole võimalik järeldada, et pankrotiavalduse esitamata jätmine oleks põhjustanud kahju, sest kahju oli juba tekkinud. Hageja on taotlenud mõista kostjalt kahjuna välja kogu äriühingu võlgnevus (pankrotimenetluses esitatud nõuete summa), kuid on hagi alusena toonud esile kaupade mahakandmisega seotud asjaolud. Seetõttu tuleks kahju suuruse määratlemisel lähtuda käibest kõrvaldatud (mahakantud) kauba väärtusest, s.o 108 928, 87 eurost (OAO Faberlic on pankrotimenetluses esitanud nõude

Tsiviilasi nr 2-10-46823 summas 113 128, 55 eurot). Samas, menetluse kestel on pooled diskuteerinud kauba tegeliku väärtuse üle, s.o milline oli juurdehindlus (müügist saadav tulu), kas ja kuidas kohaldati välisriigi käibemaksu jm. Ka hageja on 26.04.2011 kohtuistungil ja apellatsioonkaebuses nimetanud otsese kahju suuruseks hagis märgitust erineva summa - 88 983, 13 eurot. Kuna kahju täpne suurus ei ole esitatud tõendite alusel kontrollitav ja kõigi asjaolude täielik väljaselgitamine ei ole ka võimalik, on ringkonnakohus seisukohal, et nõude suuruse hindamisel tuleb kohaldada TsMS § 233 lg-t 1, mille kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama tuleneb ka VÕS § 127 lg-st 6, mille kohaselt siis, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Arvestades maakohtu 26.04.2011 istungil avaldatud seisukohti ning poolte erinevaid arvamusi, peab kolleegium orienteeruvaks kahju suuruseks 60% mahakantud kauba väärtusest (65 357 eurot). Lähtuvalt nimetatud hinnangust peab ringkonnakohus õiglaseks mõista kahju hüvitamiseks kostjalt välja 60 000 eurot. Apellatsioonkaebuse vastuses tugineb kostja jätkuvalt aegumise vastuväitele, mille kohus on 30.04.2010 vaheotsusega juba lahendanud. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse, rahuldab hagi osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hageja, siis jätab ta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.