Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja põhjendused Hageja ja kostja sõlmisid 14.11.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0710474/95st. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale üle 3195,58 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,04% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 11.12.2007.a, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Hageja hoiatas 17.12.2008.a. saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Hageja ütles 15.01.2009 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 4 131.96 euro tasumist, millest 3 157.59 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 291,2 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51.13 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 0,52 eurot viivis ja 631.52 eurot leppetrahv. Kuna kostja on pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 137.42 eurot, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 3020,18 eurot (3 157.59 - 137.41), mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,04% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 291,2 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Seega palub hageja üldtingimuste p-de 6.6 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 11.13 eurot. Lepingu ülesütlemisel 15.01.2009 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 0.52 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3 157.59 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 25,04% võlgnetavalt summalt aastas. 28.11.2011 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2 184.10 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 29.11.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 25,04% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja põhjendused Kohtulikus menetluses kostja pool vaidlustas hageja nõuet. Kostja ei pane kahtluse alla laenulepingu sõlmimist ja raha saamist. Samas ei ole hageja tõendanud ülesütlemise hoiatuse ega ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale. Seega ei ole tõendatud, et nõue oleks sissenõutav. Oluline on ka juhtida tähelepanu, et hageja esitatud lisa 2 ja 3 ülesütlemise hoiatus ja avaldus ei kvalifitseeru dokumendiks, sest puuduvad allkirjad. Hageja viivisekäsitlus on õigusvastane. Lepingus ei ole viivist üldse kokku lepitud. Lepingu väga halvasti loetavates üldtingimustes (p 6.1.) loeb kostja välja, et Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidisaaja krediidiandjale viivist seadusega sätestatud maksimaalses määras. Seega on hageja viivisenõue – 25,04% aastas ilmselgelt ebaõige ka juhul, kui lugeda kohustus sissenõutavaks. Kostja vaidleb vastu kõrvalnõuetele ka põhjusel, et kõrvalnõuded on ilmselgelt põhjendamatult suured ja ebaõiglased. Kostjal puudub töökoht, et teenida raha ja tasuda hagejale nõutavat summat, eriti kõrvalkohustusi. Kuigi kostja pole töötuna arvel, ei ole kostjal ka kuigi suurt lootust praeguses järjest süveneva majanduskriisi tingimustes töökohta leida, mis täiendavalt põhjendab hageja nõude ebaõiglust. Kostjal puuduvad säästud või varad. Ka hageja pole väitnud, et kostjal oleks töökoht või vahendeid, seetõttu puudub nimetatus vaidlus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja alternatiivselt jätta hagi rahuldamata kõrvalnõuete osas.

Kohtu põhjendused Poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele TsMS § 403 lg 1). Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses avaldusi ja dokumente ning teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Võlaõiguse põhimõtete kohaselt (VÕS § 76 lg 1) tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kostja on jätnud täitmata lepingulised kohustused. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled ei vaidlusta laenulepingu sõlmimist ja raha saamist kostja poolt. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Kostja väide, et hageja ei tõendanud ülesütlemise hoiatuse ega ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale ning hageja ei ole tõendanud, et nõue oleks sissenõutav – ei ole kostja poolt tõendatud. Toimikust nähtub, et kostja on allkirjastanud ja seega ka tutvunud lepingu üldtingimustega, mille kohaselt üldtingimuste p-i 9.1 kohaselt kohustub krediidisaaja krediidiandjat informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Informatsioonivahetus toimub lepingus sätestatud rekvisiitidel. Krediidisaaja kohustab krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Nimetatud kohustuse mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Seega kui kostja on oma elukoha aadressi muutunud ning pole sellest hagejat informeerinud vastutab kostja selle eest ja ei saa tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Asjaolu, et ülesütlemisavaldus ehk krediidiandja tahteavaldus lepingu üles ütlemiseks on kostjale hageja poolt edastatud on kinnitatud Eesti Posti poolt (tl 29).

Hageja on edastanud kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse ning ülesütlemisavalduse kostja poolt hagejale viimati avaldatud aadressile. Nimetatud teadete kostjale edastamisest on möödunud kolm päeva. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole ülesütlemishoiatuse ning ülesütlemisavalduse kätte saanud. Seega tuleb igal juhul lugeda kostja poolt ülesütlemishoiatus ning ülesütlemisavaldus kättesaaduks. Kohus leiab, et krediidileping on kehtivalt üles öeldud ja hageja nõuded on seaduslikud ja põhjendatud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjale saadetud ülesütlemishoiatus ja –avaldus on esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis tuleneb poolte kokkuleppest. Seega ei pea kostjale edastatud ülesütlemishoiatus ja – avaldus olema hageja ja/või tema esindaja poolt omakäeliselt allkirjastatud ning need on kehtivad ja kostja jaoks siduvad. Üldtingimuste p-i 9.2 esimese lause kohaselt kõik lepingu ja käenduslepingu raames esitatavad teated (taotlused, ettepanekud, avaldused jms) peavad olema kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui leping näeb ette teisiti. Kostja ei ole nõudeid krediidi tagasimaksmiseks täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu kohaselt andis hageja kostjale 3195,58 eurot krediiti. Kostja rikkus lepingut, jättes täitmata üldtingimuste p-s 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Ka leiab kostja, et viivisenõue 25,04% aastas on ebaõige ka juhul, kui lugeda kohustus sissenõutavaks. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi 1. lõike kolmas lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Lähtudes eeltoodust, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles nad leppisid kokku tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul leppisid pooled kokku 25,04% suuruses intressimääras aastas. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb täies ulatuses kostjalt välja mõista. Kostja on pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 137.42 eurot, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 3020,18 eurot (3 157.59 - 137.41), mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,04% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 291,2 eurot.

Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste p 6.6 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks ja kokkuleppe saavutamiseks alustas hagejainkassomenetluse, millega kaasnesid kulud summas 11.13 eurot. Seega tuleb üldtingimuste p-de 6.6 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 11.13 eurot. Ka tuleb jätta kostja väide, et hagiavalduses esitatud kõrvalnõuded on põhjendamatult suured ja ebaõiglased - jätta tähelepanuta. Kostja majanduslik olukord ei saa olla aluseks kõrvalkohustuste vähendamiseks või välja mõistmata jätmiseks. Kostja on allkirjastanud ja seega ka tutvunud lepingu üldtingimustega, mille kohaselt üldtingimuste p-i 6.6 kohaselt krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud ja p 5.3 kohaselt lepingu ülesültemise korral on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks tagastamata krediidisumma 3 020,18 € sissenõutavaks muutunud tasumata intress 291,20 €, võla sissenõudmisega seotud kulud 11.13 € ja sissenõutavaks muutunud viivis 2 184.10 € ning alates 29.11.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,04% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta kostja kanda. Kohus toimetab otsuse menetlusosalistele kätte (TsMS § 455 lg 1).

Silvi Maiste Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.