2-11-21565/40 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

09.05.2011 esitas Swedbank Liising AS Tartu Maakohtule hagi Aleksei Gorjunov ja Alina Gorjunova vastu 11 138,59 euro nõudes. Swedbank Liising AS (edaspidi hageja) ja Aleksei Gorjunov (edaspidi kostja 1) vahel sõlmiti 01.03.2007 liisinguleping nr 0154566L (Lisa 1, edaspidi Leping), mille esemeks oli sõiduauto BMW 525, 2.5, ehitusaasta: 2004 (edaspidi Vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma Vara Lepingu perioodiks kostja 1 valdusesse ja kasutusse ning Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale selle eest Lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt Lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud Lepingu punktis 2.1. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus kostja 1 sõlmima Vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult kostja 1. Punkti 6.3.1. kohaselt kohustus kostja 1 tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2. kohaselt kohustus kostja 1 tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja 1 hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 01.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja 1 kindlustusleppe (standardkasko). Kindlustusleppe kohaselt oli kindlustusandjaks Hansa Varakindlustus AS, kindlustusvõtjaks kostja 1 ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe punkti 2 viienda valiku kohaselt kohustus kostja 1 kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu 30. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele). Kostja 1 rikkus Lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata Lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kaskokindlustuse maksed. Kostja 1 poolt on hagejale tasumata Lepingu ja kindlustusleppe alusel kostjale 1 esitatud arved (debitoorne võlgnevus – põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustuse võlgnevus) kokku summas 4 517,68 eurot (Lisa 3). Hagejal on kostja 1 vastu nõue eelnimetatud hageja poolt tasutud kindlustusmaksete summade ulatuses tulenevalt Lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse §-st 455. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas (Lepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 84,89 eurot. Maksete mittetasumise tõttu tekkis kostjal 1 hageja ees püsiv võlgnevus. Hageja saatis kostjale 1 08.01.2009 teatise (lisa 5), milles teavitas kostjat 1 tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus kostjal 1 võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja. Hageja teavitas kostjat 1, et kui kostja 1 ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul loeb hageja lepingu ülesöelduks ning kostjal 1 tuleb Vara tagastada. Lisaks teavitas hageja kostjat 1, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kostja 1 võlgnevusi hageja ees, tuleb kostjal 1 hüvitada hagejale puudujääv summa. Kostja 1 võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes Lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 Lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on Hagejal õigus lugeda Leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas Lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja 1 tulenevalt Lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle Lepingu esemeks oleva Vara valduse. Kuna kostja 1

vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Incure Inkasso Agentuur poole. Vara valdus taastati 18.12.2009 (Lisa 6). Pärast Vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle AS-ile Valoor, millel õnnestus vara võõrandada hinnaga 7 852,61 eurot (käibemaksuta, Lisa 7). OÜ Incure Inkasso Agentuur ja AS Valoor esitasid hagejale osutatud teenuse (Vara tagastusteenus, Vara müügikõlbulikuks seadmine, Vara realiseerimise eest makstav tasu) eest arved kokku summas 517,41 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud (Lisa 8). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja Lepingust tulenevat nõuet kostja 1 vastu. Kahju koosneb hageja Lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud Vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): hageja Lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu oli 19 002,77 eurot, mis koosneb Vara jääkmaksumusest summas 13 882,79 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 4 517,68 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 84,89 eurot ning Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 517,41 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 7 852,61 eurot (käibemaksuta). Hagi esitamise seisuga on kostja võlgnevusest likvideerinud 11,57 eurot: 19 002,77 – 7 852,61 – 11,57 = 11 138,59 eurot (Lisa 9). VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh Vara valduse üle võtmine, Vara hoidmine, Vara müügikõlblikuks seadmine jne). Juhindudes eeltoodust on kostjal 1 kohustus hüvitada hagejale 11 138,59 eurot. 16.06.2010 saadetud kirjas teatas hageja kostjale 1 Lepingu ülesütlemisest tulenevast võlgnevusest (Lisa 10) ning palus kostjal 1 tasuda kõik Lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja 1 on hagi esitamise seisuga likvideerinud võlgnevusest 11,57 eurot. 01.03.2007 sõlmisid hageja ja Alina Gorjunova (edaspidi kostja 2) Lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0154566L (Lisa 11, edaspidi Käendusleping), mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 Lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 solidaarselt 08.01.2009 ja 16.06.2010 saatis hageja ka kostjale 2 teatise (Lisa 12), milles teavitas kostjat 2 Lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas kostjale 2, et kuivõrd kostja 1 ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt 2 kui käendajalt. Hageja palus kostjal 2 võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja 2 võlgnevusi hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal 2 kohustus hüvitada solidaarselt kostjaga 1 hagejale 11 138,59 eurot.

Seega kostja 1 tunnistab nõuet 1 749,45 euro ulatuses ja palub jätta hagi rahuldamata 9 389,14 euro ulatuses. Hageja oma 01.09.2011 vastuses (tl 89-91) selgitas, et hagiavalduse lisas 9 oleval õiendil on sõiduki realiseerimise summaks 7 852,61 eurot ilma käibemaksuta – seega tuleneb erinevus dokumentides sellest, et müügiaktis on märgitud summa käibemaksuga (20%), kuid õiendil ilma käibemaksuta. Hageja lisab, et tegemist ei ole müüki suunamise aktiga vaid müügiaktiga. Kuivõrd kolmas isik kasutab sõidukit liisingulepingu alusel ehk sõiduki omanik on endiselt hageja, ei ole hagejal ostumüügilepingut. Kolmanda isikuga on sõlmitud liisinguleping. Hageja peab piisavaks müügiakti esitamist, kuid kui kohus peaks asuma teistsugusele arvamusele, on hageja valmis esitama ka muid dokumente. Kostja 1 on seisukohal, et hageja lõpetas lepingu 08.01.2009 ning esitas alusetult arveid edasi. Kostja 1 viitab seejuures hagiavalduse lisaks nr 5 olevale teatisele. Nimetatud teatises on saadetud 08.01.2009 ning sellest ei nähtu, et hageja oleks samal kuupäeval lepingu üles öelnud. Kirjas on öeldud, et kostjale 1 antakse võlgnevuste likvideerimiseks täiendav tähtaeg 14 päeva alates kirja kättesaamisest ning kui ka selle aja jooksul kostja 1 võlgnevust ei kustuta, ütleb hageja lepingu üles. Kostja 1 nimetatud kirja kätte ei saanud. Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei ole kasulik ei hagejale ega kostjale, ootas hageja veel kostjapoolset tasumist või ühendusevõtmist. Kuivõrd kostja 1 võttiski hagejaga ühendust ning lubas võlgnevust tasuda, ei lõpetanud hageja lepingut. Tegelikkuses luges hageja lepingu ülesöelduks alles 12.08.2009. Arvete esitamise seisukohast ei oma antud asjaolu suurt tähtsust, sest kui hageja oleks lepingu lõpetanud varem, oleks hilisemalt esitatud arvetel kajastatud osamaksed endiselt jääkväärtuse hulgas, kuid nüüd kajastuvad need maksed debitoorse võlgnevuse all. Kindlustusmaksete võlgnevuse osas selgitab hageja, et kindlustuspoliis sõlmiti perioodiga 1 aasta ning sellest tulenevalt kohustus kostja 1 nimetatud arvete alusel tasuma. Kostja 1 on seisukohal, et hageja võõrandas vara oluliselt alla turuväärtuse. Samas ei ole kostja 1 esitanud ühtegi tõendid, mis tõendaksid sõiduki turuväärtust. Kostja 1 on esitanud portaali auto24 väljavõtte, kuid sellelt ei nähtu, mis kuupäeval on tehtud väljavõte või mis kuupäeval on kuulutus sisestatud. Samuti ei ole näha sõiduki müüja. Lisaks soovib hageja selgitada sõiduki müügiprotseduuri. Sõiduk suunati müüki 23.12.2009 nagu näidatud ka müügiaktil. Müükisuunamise hinnaks oli 229 166,67 Eesti krooni ehk 14 646,42 eurot, mis on arvestades müügiperioodil portaalis auto24 pakkumises olnud sõidukite hinnapakkumisi igati korrektne (lisa 1). Kuivõrd puudus huvi konkreetse sõiduki vastu, alandati müügihinda korduvalt: veebruaris 2010, märtsis 2010, aprillis 2010 ning mais 2010. Kuivõrd puudus huvi nimetatud sõiduki vastu, eeldas hageja, et selline hind ei vasta turu nõudlusele ning seepärast tuli hinda alandada. Hageja on seisukohal, et nii pikk müügiprotseduur viitab selgelt nõudluse vähesusele (alates detsember 2009 kuni mai 2010). Lisaks soovib hageja märkida, et portaalis auto24 on toodud müügipakkumised ning eeldatavalt on lõplik müügihind algsest pakkumisest madalam, kuid seda nimetatud portaalis ei kajastata. Kostja 1 on seisukohal, et AS-i Valoor näol ei olnud tegemist asjatundliku müüjaga. Hageja on seisukohal, et kuivõrd AS Valoor tegeleb oma majandus- ja kutsetegevuses igapäevaselt sõidukite müügiga, on tegemist asjatundliku müüjaga. Kostja ei ole ka tõendanud vastupidist. Kostja 1 on seisukohal, et tema ei peaks vastutama asjatundmatu ja hooletu müügiprotsessi eest. Hageja on saatnud nii kostjale 1 kui kostjale 2 sõiduki müügihinna alandamise teatised (lisa 2) ning müügiprotsessi kirjelduse, mis oli lisatud 08.01.2009 saadetud kirjale (lisa 3). Hageja soovib ka rõhutada, et on nimetatud kirjad on hageja saatnud kostja 1 hagiavalduses esitatud aadressile ning jääb selgusetuks, mis kostja 1 tähitud ja lihtkirjalistele kirjadele järele ei läinud/kätte ei ole saanud. Müügiprotsessi kirjeldustest nähtuvalt on kostjal 1 olnud võimalus leida ise sõidukile ostja (tema meelest õiglase ja turuväärtusele vastava hinnaga) või sõiduk ise välja osta. Kostja 1 kumbagi varianti ei kasutanud. Hageja on seisukohal, et ka kostja 1 kui võlgnik peaks olema maksimaalselt huvitatud sõiduki võimalikult kõrge hinnaga müümisest ning selles osas hagejaga koostöö tegemisest. Kuigi kostjale 1 on antud selleks igakülgne võimalus ning ta seda kasutanud ei ole, ei ole õiglane panna süü kostja 1 seisukohalt madala hinna eest hagejale, kes on toiminud müügiprotsessi läbiviimisel igati läbipaistvalt ning andnud endast parima kasutades asjatundjate abi. Samasisulise vastuse on hageja esitanud kostjale 1 ka varasemalt (lisa 4). Lisaks on lepingu

üldtingimuste punktis 7.4.1 öeldud, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Vastavalt lepingu puntkile 20.1 on kostja 1 oma allkirjaga kinnitanud, et liisingulepingu ja selle osadega tutvunud, need läbi rääkinud, nendest aru saanud, need vastavad poolte tegelikule tahtele ning pooled on nõus neid tingimusi täitma – kostja 1 on kinnitanud, et on nõus müügikahju kandmisega, kui hageja ütleb lepingu üles võlgnevuste tõttu ning liisingueseme võõrandamisest saadud summast ei piisa kostja 1 kohustuste täitmiseks. Kostjad oma 23.12.2011 vastuses (tl 139-141) märkisid, et nendele teadaolevalt on sõidukiga toimunud peale sõiduki valduse üleminekut hagejale kummalised tehingud, mis viitavad hageja pahausksusele sõiduki edaspidisel realiseerimisel. Sellest tulenevalt peavad kostjad oluliseks võtta käesoleva asja juurde kõik sõiduki omandiõigust ning uut liisingulepingut tõendavad dokumendid, mis on sõlmitud sama sõiduki kohta peale selle kostja poolt tagastamist. Kostjad paluvad kohtul välja nõuda hagejalt uue ostjaga sõlmitud liisinguleping, samuti Maanteeameti Liiklusregistrist kõik sõiduki omandiõigust tõendavad ning selle aluseks olevad dokumendid ja AS-ilt Sanoma Baltic informatsioon, mis puudutab sõiduki müügikuulutust www.auto24.ee/used/758857. Kostjad leiavad, et tegemist on olulise tähtsusega tõenditega, kuna kostjatele teadaolevalt on ülaltoodud müügikuulutus avaldatud vahetult pärast sõiduki realiseerimist ning kuulutuses palutakse sõidukit juba hinnaga 215 000 krooni ehk 13 741 eurot ilma käibemaksuta, mis on peaaegu 50 % suurem maksumusest, millega hageja väidetavalt sõiduki võõrandas. Müügikuulutuse on avaldanud isik nimega Indrek, kelle telefoni nr on 5559 9054. Peale avalike otsingumootorite kasutamist ilmnes fakt, et antud telefoni nr kasutab Indrek Aasna, kes on ametilt Swedbank AS Lõuna-Eesti regiooni asedirektor ehk hageja juhtorganisse kuuluv isik. Kostjate hinnangul sõidukit ei proovitudki realiseerida õiglase hinnaga, vaid koostöös sõiduki n-ö realiseerimisteenust pakkuva isikuga realiseeriti see teadlikult kostjatele kahjumlikult ja ebamõistlikult madala hinnaga hageja juhtorgani liikmele, kes vaieldamatult omab informatsiooni hagejale tagastatud sõidukite kohta. Nüüd aga üritatakse liisingueseme väärtusest tulenevat kahju panna kostjate kanda. Kostjate arvates on ebatõenäoline, et hageja juhtorgani liige tegeleb ametiväliselt ka sõidukite müügi ja vahendusega. Kostjad soovivad välja tuua fakti, et alates aprillist 2010 oli sõiduk broneeritud ning hoolimata sellest langetati sõiduki müügihinda. Kostjad paluvad kohtul välja nõuda Valoor AS-ilt informatsioon kohu sõiduki müügiprotsessi kohta (sh andmed sõiduki broneerinud isikute ning broneerimisaegade osas). Kostjad on veendumusel, et sõidukit pole proovitud kunagi ausal teel ja õiglaselt realiseerida. Käesoleval ajal on olemas tõendid, mis näitavad, et antud sõiduk müüdi mais 2010 hageja juhtorgani liikmele (kelle põhiline majandustegevus ei ole sõidukite müügivahendus) ning vahetult peale seda ilmub portaalis auto24.ee sama sõiduki kohta uus müügikuulutus ja seda juba märkimisväärselt kõrgema hinnaga. Tähelepanuväärne on antud juhul see, et müügikuulutuses olevad pildid on samuti tehtud AS Valoor esisel, mis näitab, et see isik on selle sõiduki omandanud eesmärgil müüa see koheselt tunduvalt kallimalt edasi. Kahjuks ei saa ka välistada, et sõiduki müügiteenust on samuti hiljem osutanud sama AS Valoor, kes on sõiduki hiljem kallimalt aidanud realiseerida. Asjaolu, et hageja juhtorgani liige Indrek Aasna on olnud otseselt huvitatud sõiduki soodsast omandamisest, reguleerinud ja suunanud oma tegevusega müügiprotsessi, näitab selgesti ka Valoor AS poolt hagejale sõiduki realiseerimisteenuse arve nr 928942, kus arve saajaks on lisaks hagejale märgitud ka Indrek Aasna. 06.01.2012 vastuses (tl 155-156) tegi hageja kompromissettepaneku. Samuti esitas hageja liisingulepingu nr 01126138L. Lepingust nähtuvalt on tõepoolest liisinguvõtjaks Indrek Aasna ning sõiduki maksumuseks 7 852,61 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja soovib juhtida kostjate tähelepanu, et vastavalt müügiprotseduuri punktile 3 loetakse liisingueseme võõrandamiseks ka liisingueseme suhtes liisingulepingu sõlmimine uue liisinguvõtjaga vara müügihinna alusel. Ka liisingulepingu puhul on hageja ostutehingu finantseerija rollis, kuivõrd uue liisingulepingu

eesmärgiks on sõiduki omandamine uue liisinguvõtja poolt (uue liisingulepingu punkt 8.1). Samuti soovib hageja rõhutada, et asjas ei oma tähtsust uue liisinguvõtja isik. Indrek Aasna on tegutsenud eraisiku, mitte juhtorgani liikmena ning ka temal (sarnaselt kõigile teistele isikutele) on õigus omale sõiduk osta või selle osas liisingut taotleda. Hageja ei saa liisingulepingu sõlmimisest keelduda seetõttu, et tegemist on hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte töötajaga. Asjaolu, et liisinguleping on sõlmitud hagejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtte töötajaga, ei muuda hageja käitumist automaatselt pahauskseks. Kostjad on hageja pahausksusele tuginedes viidanud ka asjaolule, et kostjatele teadaolevalt on sõidukit asutud müügiks pakkuma hinnaga 215 000,00 Eesti krooni ehk 13 741,00 eurot. Hageja tuletab meelde, et tegemist on pakkumise hinnaga, mitte reaalset ja lõplikku tehinguväärtust kajastava summaga. Lisaks juhib hageja tähelepanu, et hageja alustas sõiduki müüki hinnaga 14 646,42 eurot (ilma käibemaksuta), mis on uue liisinguvõtja esmasest pakkumisest veelgi kõrgem. Hagejal sellise hinnaga sõidukit realiseerida ei õnnestunud ning kostjad ei ole tõendanud, et ka uuel liisinguvõtjal oleks õnnestunud sõiduk algse pakkumise hinnaga realiseerida. 19.01.2012 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 178-181) kostja kordas, et Indrek Aasna’l kui hagejaga seotud isikul oli võim sõiduki hinda mõjutada. Kostja sõnul nähtub 29.12.2011 vastusest Auto24.ee portaalist, et hageja juhtkonna liige, kes hindas selle sõiduki ise aasta aega hiljem peale tagastamist tunduvalt kallimaks kui see, mis oli sõiduki müügihind. Hageja selgitas, et sõiduki müüki alustatakse alati kõrgemalt hinnalt, et tagada võimalikult parem tulemus, võimalikult kõrge hinna saamine. Indrek Aasna näol ei ole tegemist hageja juhtorgani liikme ega töötajaga, vaid tegemist on Swedbank AS-i töötajaga, kes on teine juriidiline isik. Need on seotud isikud, aga tegemist on teise juriidilise isikuga. Tegemist ei ole ka töötajaga, kes viiks ühtlasi läbi hageja müügiprotsesse, tegeleks hindamisega või millegi sarnasega. Kuulutus on olnud aktiivne ühe kuu. Siit ei nähtu, millise hinnaga on see sõiduk võõrandatud. Maanteeameti tõendist nähtub, et sõiduk on võõrandatud veel omakorda 5 kuud hiljem, millise hinnaga, seda ei nähtu. Mis eesmärgil, mis hinnaga õnnestus Indrek Aasnal ostja leida, siit ei nähtu. Pooled nõustusid, et Swedbank Liising on võõrandanud sõiduki 27.03.2011 Manko Dzmitry’le. 20.01.2012 esitas hageja nõutud ostu-müügilepingu, millega toimus liisingueseme võõrandamine Manko Dzmitry’le 28.03.2011. 22.02.2012 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 192-197) jäi hageja oma esitatud seisukohtade ja hagi juurde. Põhivaidluskohaks on sõiduki turuväärtuse määratlemine ning hageja leiab, et sõiduk on võõrandatud turuväärtusega. Turuväärtus on tulenevalt TsÜS § 65 ja majandusleksikoni määratluse kohaselt tegelik hind, mida asja eest saadakse. Realiseerimishinda võib käsitleda turuväärtusena. Hageja on käitunud sõiduki realiseerimisperioodil igati korrektselt. Hageja on hinda alandanud pärast seda, kui on tuvastatud, et hind ei vasta turuväärtusele. Vastavalt riigikohtupraktikale on hageja teavitanud nii kostjat kui ka müügilepingukäendajat uutest müügihindadest. Müügiperiood olnud pikk, ei saa käsitleda kiirmüügina. Hageja käitunud korrektselt. Müügiga seoses midagi rohkem esitada ei ole. 22.02.2012 toimunud kohtuistungil kostjad leidsid, et hageja ei ole tõendanud, et liisingleping on kehtivalt ülesöeldud. Hageja poolt 08.01.2009 saadetud teatist ei ole kostja kätte saanud. Pole tehtud kehtivat ülesütlemisavaldust. Isegi juhul, kui hageja oleks teinud ja saatnud teate kostjatele, ei oleks tegemist kehtiva ülesütlemisteatega, kuna tarbijale kehtivad tarbimisliisingu põhimõtted. Hagiavaldusest ei tulene otseselt, mis kuupäevast on leping üles öeldud, see tuleneb hilisematest hageja väidetest. Lisaks võlgnevusele nõuab hageja kindlusmaksete tasu, jällegi pole hageja tõendanud, et on need kulutused ise kandnud. VÕS § 367 lg 4 alusel nõutavaid lisakulutusi ei saa nõuda, sest ei ole kehtivat ülesütlemist. Kui kohus leiab, et on kehtiv üleütlemine, siis esitavad kostjad vastuväited kulutuste osas. Esiteks vara tagastamise tõendid. Hageja ei andnud kostjale mingit muud tähtaega ja sellisel juhul on

lisakulutuste tegemine põhjendamatu. Samamoodi on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 08.04.2011 otsuses 2-09-36960. 191,73 eurot telefonikõne ja akti koostamise eest on ilmselgelt põhjendamatult palju. Remondikulud kulude osas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.06.2011 lahend 3-2-1-52-11 p 17, mille kohaselt remondikulu ei ole võimalik pidada hüvitatavaks § 367 lg 4 suhtes. Auto vastuvõtmisaktist ei tulene vajadust teostada remonti. Müügiteenuse arve – ei saa olla põhjendatud küsida raha müümise eest endaga seotud isikule. Isikul olid piisavad võimalused müüa ilma panga vahenduseta. Turuväärtus tagastamise hetkel – liisinguandja väidab, et liisingulise müügi puhul oli turuväärtus kõrgem kui tagastamise hetkel, ka Riigikohus kinnitab, et üldjuhul ei ole määrav liisingulise müügi hind, on vaja tuvastada hind tagastamise hetkel. Liisinguandja on esitanud oma vastusena väljavõtte auto24-st, kus ta leiab, et hind on turuväärtusele vastav. Kostjad leiavad, et sõiduki hind oli tunduvalt kallim, kui arvestada, et hinnad kujunevad turu keskmise hinna alusel. Sõiduki kulumisväärtus ei saa olla aastas meeletutes protsentides. See üldjuhul 5-10% hinnast aastas. Liisinguvõtja sai liisinguandja teate liisingu muutuse kohta, liisinguandja hindas sõidukit 275000 krooniga. Vastaspool on väitnud, et tegemist ei ole turuväärtust näitava hinnaga, vaid esialgse pakkumishinnaga, kostjad nõustuvad, aga see vahe ei saa olla ca 50%. Heaks tavaks on pidada kuni 10%. Hageja väitis, et on edastanud kõik sõiduki müügihinna alandamise teatised kostjatele, kostjad said need kätte kohtutoimikust. Hageja saanud kätte 275000 kroonise teatise. Lisaks on kostjale selgusetu, kuidas nägi välja ja kujunes välja müügiprotsess. Kas müük on toimunud internetis või kuidas. Kas müük on toimunud heauskselt, et saavutada mõlemale poolele kasulik tulemus. Lisaks asjaolu, ei sõiduk võõrandati seotud isikule. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja vaidles vastu kostja esitatud vastuväidetele. Esiteks liisingulepingu kehtiva ülesütlemise kohta – käesolevaga ei ole ei käendaja ega liisinguvõtja ehk kostja teatanud hagejale oma andmete muutmisest, erinevatest aadressidest, kuhu lepingu tähtaja teatised saata, seega saatis hageja õiguslikul eeldusel kostjatele teatised aadressil Tartu, Jaama 181-39, kohtu materjalidest näha, et nimetatud aadress on ka käesolevaga kehtiv. Teine kostja vastuväide on alusetu kuivõrd, et võlgnevuseks peab olema vähemalt kolm arvet – materjalidest näha, et kostja on võlgnevuses alates perioodist 31.10.2008-30.11.2008. Kirja saatmise hetkeks oli võlgnevuses kaks arvet. Kostja ka nõustunud, et hageja ei ole 8. kuupäeval lepingut üles öelnud, reaalselt tehtud seda 12.08.2009, siis võlgnevuses kõik põhiosa maksete arved, mida on rohkem kui kolm. Vastuväide kindlustusmaksete arvetele – hageja selgitab, et kindlustusmaksete periood vastavalt liisinglepingu üldtingimustele punktile 6.3.1 on /tsiteerib/. Sõiduk peab olema kindlustatud seni kuni sõiduk hagejale tagastatakse. Liisinguvõtja kohustus arved tasuma otse liisinguandjale, kostja seda teinud ei ole. Vastuväide lisakulutuste osas, sh tagastusteenus – Riigikohtulahend 3-2-1-52-11, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et liisinglepingu üldtingimuste punktist 7.5 tuleneb tagatise kohustus ja liisinguandja saadetud kirjas liisinguvõtjale on samuti kirjeldatud, et /tsiteerib/. Riigikohus asunud seisukohale, et tegemist piisava väljendusega ja liisinguandja tagatiseks tuleb liisinguvõtjal hagejaga ühendust võtta, mitte vastupidi. Tagatisteenuskulu suuruse kohta soovib hageja selgitada, et kui kostja on esitanud vastuväite ebamõistlikult suure kulu kohta, oleks pidanud esindama ka tõendi, et nimetatud teenust on kostja saanud. Remondikulud – nimetatud remondikulu tuleks tõlgendada müügikorda seadmisega. Ekslik on kostja väide, et rehviparandus ja rehviviga on kergesti tuvastatav ja nähtav. Tegemist võib olla näiteks väikse ja terava eseme sisenemisega. Ei oska öelda, mis antud juhul täpselt viga oli. Müügiprotsess on läbiviidud professionaalset ettevõtet kasutades, müügiteenus on VÕS § 367 lg 4 alusel lisakuluks, seda väljendanud ka Riigikohus ja hageja leiab, et nimetatud teenus on põhjendatud. Turuväärtus – hageja toonud välja, kuidas toimunud müügiprotsess, milline summa on tegelikult liisingu esemeks saanud. Kostja väide, et müügihind ei vasta turuväärtusele on paljasõnaline ja

tõendamata. Loomulikult soovivad kõik midagi müüvat isikud saada müüdava eseme eest võimalikult kõrget hinda. Hiljem selgunud, et ei ole võimalik saada sellist hinda. Hageja seisukohal, et nimetatud näitaja ei ole turuväärtuse adekvaatseks võrdluseks. Auto24 väljavõte – hageja lisanud selle tõendi müükipanemise hinna korrektsuse näitamiseks. Nagu tuli ka välja kostja tagasivõetud tõendist, siis tehingud ei toimu selliste hindadega, mis on näidatud portaalides pakkumise hinnaks. Tavapärane, et algset hinda tuleb kordades vähendada. Muus osas jääb hageja esitatu juurde. Hageja möönab, et ei ole käitunud kõige konkreetsemalt selgitades lepingu ülesütlemise tähtaega, seega hageja pakkunud varasemalt kostjale kompromissi. Üheks põhjuseks ongi lepingu sellel kuupäeval lõpetamine, hageja oli nõus haginõude summat vähendama esitatud arvete kajastatud intressimaksete ja käibemaksu maksete võrra. 08.01.2009.a teatis on lepingu ülesütlemise hoiatus. Mööname, et lepingu ülesütlemise kuupäev ei ole määratud kõige korrektsemalt. Kostjad pole teateid kätte saanud, seega raske määratleda päeva, millest hakkab kulgema 14-päevane tähtaeg. Hageja on seisukohal, kui kostjad ei võta kirju vastu, siis on ebamõistlik, et ülesütlemine ei saagi kunagi toimuda. Hageja jääb oma kompromissi pakkimise ja seisukohtade juurde. Kostja märkis, et hageja on esitanud kohtule tõendina kirjavahetuse (tl 105). 4 päeva enne müümist on hinda veelkord alandatud, ning kostja peab seda pahauskseks, kui on olemas broneeritud ostja, alandatakse hinda ja ostjaks osutub hagejaga seotud olev isik. Kindlustuse osas probleemsed maksed. Hageja ei ole tõendanud, et oleks ise kandnud kulutused. Kostjal on kohustus hagejale need kulutused hüvitada juhul, kui hageja on need kulutused kandnud. 01.03.2012 esitas hageja täiendavad tõendid – Swedbank P&C Insurance AS kinnituse hagejapoolsete maksete tasumise kohta ja kostjatele saadetud ning hagejale hoiutähtaja möödumisel tagastatud kirjade ümbrikute koopiad. 15.03.2012 esitasid kostjad täiendavad seisukohad (tl 203-205). Seadusandja on sidunud liisingulepingust tulenevate kulutuste hüvitamise nõude suuruse arvestamise sõltuvusse liisingueseme tagastamisaegse jääkväärtusega. Kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Hageja on suunanud sõiduki müüki 04.01.2010 hinnaga 275 000 krooni ehk 14 646,42 eurot ilma käibemaksuta. 22.02.2012 kohtuistungil on hageja esindaja selgitanud, et sõiduk on müüki pandud võimalikult kõrge hinnaga, et katta ära võimalikult suures ulatuses võlgnevused. Kostjad on seisukohal, et sõiduki müüki ei alustata kõrgema hinnaga, kui on sõiduki turuväärtus, kuna liisinguandja eesmärk on eelkõige vara edukas ning kiire võõrandamine. On mõistlik eeldada, et sõiduk püütakse müüa selle turuhinnaga (Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht 30.11.2011 tsiviilasjas nr 2-10-26448). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune sõiduk olnud müügis üksnes Tartu Amserv müügiplatsil. Kostjate hinnangul on tegemist ülimalt passiivse müügiga peamiselt Toyota sõidukeid müüva ettevõtte müügiplatsil ning selline müügiviis ei taga ilmselt konkreetsest automargist huvituva klientuuri puudumise tõttu vara realiseerimist õiglase turuhinnaga. Vara müük Toyota automüüja müügiplatsil ilma selle sõiduki müügikuulutuse avaldamiseta auto24 portaalis pole piisav vara õiglaseks müügiks. Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaled (RKTKo 3-2-1-77-08 p 16). Seega tuleb sõiduki müüki alustada eeldatava turuhinnaga. Kohtud on korduvalt väljendanud

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõue tuleneb Swedbank Liising AS ja Aleksei Gorjunov vahel 01.03.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0154566L (tl 11-16), mille esemeks oli sõiduauto BMW 525. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale selle eest lepingust sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti oli sõlmitud 01.03.2007 hageja ja Alina Gorjunova käendusleping nr 0154566L, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostjad esitasid hagile vastuväited. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole teinud kõike endast olenevat, et saavutada sõiduki realiseerimisel maksimaalne tulemus, millega oleks vähenenud ka kostjate võlgnevus hageja ees. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (tl 19). Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa (tl 22). Tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11 on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandjal VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt 3-2-1-33-08, p 17). Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 on kolleegium väljendanud sama seisukohta ja lisanud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende tüüptingimuste punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude

(kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele VÕS § 367. Hageja on seisukohal, et on antud juhul teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-77-08 p-s 16 on seisukohal, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul ei ole hageja teavitanud kostjaid hinna alandamisest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-21-8-09 p-s 11 asunud seisukohale, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta, mistõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei saa lugeda hageja edastatud teatisi kostjatele kättetoimetatuks. Kostjad said sõiduki müügihinnast teada alles 08.06.2010 vastusest nende kirjale (tl 105), mille kohaselt oli 06.05.2010 kehtiv hind 8 095,48 eurot (ilma käibemaksuta) ning sõidukil oli broneering. 17.05.2010 võõrandati sõiduk aga hinnaga 7 852,16 eurot (ilma käibemaksuta), seega madalama hinnaga kui kostjatele öeldud kehtiv hind. Ka sellisest hinna alandamisest ei teavitanud hageja kostjaid. Kohus leiab, et antud juhul on kostjad tõendanud, milline oli auto turuhind. Kohtule on esitatud vastused sõidukite müüjatelt (tl 218-219), mille kohaselt on 2009 müüdud analoogne sõiduk hinnaga 15 338,8 eurot (240 000 krooni) ja vahemikus 2009-2010 on müüdud 6 sarnast sõidukit hinnaga vahemikus 250 000 – 300 000 krooni (keskmine 275 000 krooni, s.o 17 575,70 eurot, ilma käibemaksuta 14 060,56 eurot). Seega olemasolevate andmete põhjal võib öelda, et sõiduki turuväärtus oli sel ajal keskmiselt 14 699,68 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Arvestades sarnaste sõidukite turuväärtust oleks lubatavas ulatuses vähendatud müügihind antud juhul 13 229,71 eurot (14 699,68 – 10 %), hageja müüs sõiduki aga hinnaga 7 852,61 eurot, mis on ligi 60 % vähem minimaalsest müügihinnast. Kuna antud juhul ei ole hageja teatanud kostjatele hinna alandamisest, määrab kohus, et sõiduki turuhind oli 14 699,68 eurot. Kohus nõustub kostjatega selles, et põhjendamatu on antud juhul nõuda VÕS § 367 lg 4 alusel lisakulutusi olukorras, kus liisinguleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Kostjatele ei ole toimetatud kätte liisingulepingu ülesütlemise teatist. Seega peab kohus põhjendamatuks hageja tehtud lisakulutusi summas 517,41 eurot (s.o vara tagastusteenus, vara müügikõlbulikuks seadmine, vara realiseerimise eest makstav tasu). Võlaõigusseadus (VÕS) § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust. Esiteks peab võlausaldaja ja käendaja vahel olema kehtiv käendusleping. Pooltevaheline käendusleping on sõlmitud 01.03.2007 (tl 61-62) ning puuduvad alused kahtlemaks selle kehtivuses. Teiseks peab olemas olema käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu. Kolmandaks peab olema saabunud käendusjuhtum, mille puhul käendaja peab täitma põhivõlgniku kohustuse.