lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-09-38731/60

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 26.03.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-09-38731/60
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
26.03.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3029
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 489 lg 1, 3Kahju kindlakstegemineVÕS § 127 lg 1, 5Kahju hüvitamise eesmärk ja ulatusVÕS § 476 lg 1Kindlustusandja hüvitamiskohustusTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 654 lg 6Ringkonnakohtu otsuse sisuVÕS § 1027Alusetu rikastumise mõisteVÕS § 1028 lg 1Kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alusedVÕS § 477Kindlustusandja vastutuse piirang

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-09-38731/28Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium18.06.20102-09-38731/47Tartu Maakohus Tartu kohtumaja27.04.2011

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-38731

Tsiviilasi

Salva Kindlustuse AS hagi AS Kirjastus Elmatar vastu 13 723,75 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

13 723,75 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. aprilli 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kirjastus Elmatar apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

6. märts 2012

Menetlusosalised ja nende

Apellant (kostja) – AS Kirjastus Elmatar (RK: 10270901), seaduslik esindaja Alo Murutar, lepinguline esindaja Jürgen Kirsis Vastustaja (hageja) – Salva Kindlustuse AS (RK: 10284984), esindaja Kristiina Rea Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 27. aprilli 2011 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS Kirjastus Elmatar kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

esindajad

RESOLUTSIOON

Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

VÕS § 492Nõude üleminek

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.Salva Kindlustuse AS esitas 07.08.2009 maakohtule hagi AS Kirjastus Elmatar vastu 217 552 krooni väljamõistmiseks. Eksperdiarvamuse alusel vähendas hageja nõuet 180,36 euro (2822 krooni) võrra, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 13 723,75 eurot (214 730 krooni). Hagiavalduse kohaselt toimus 01.07.2008 kostja valduses olevates laoruumides XXX veeavarii, mille käigus said kahjustada kostjale kuuluvad raamatud. Kostja esitas hagejale 09.07.2008 koostatud arvelevõtmise-mahakandmise akti nr 13, milles on loetletud seoses veeuputusega mahakandmisele kuuluvad kaubad. Hageja tasus kindlustuslepingu alusel kostjale kindlustushüvitist 281 297 krooni ning võttis raamatud enda valdusesse. Omavastutus summas 5000 krooni jäi kindlustusvõtja kanda. Hageja esindajate poolt 03.12.2008 läbiviidud ülevaatusel selgus, et hüvitatud raamatud on suures osas kahjustamata. Samuti ilmnes, et ülevõetud raamatute nimistu ja arv erinevad kostja koostatud arvelevõtmise-mahakandmise aktist nr 13. Ülevaatuse tulemused fikseeriti aktis ja selle kohaselt oleks kindlustusandjal olnud kohustus tasuda hüvitist kahjustunud eksemplaride eest 46 254 krooni (kogukahju 51 254 krooni – omavastutus 5000 krooni). Võttes arvesse ülevaatuse tulemusi, on hageja tasunud kostjale alusetult kindlustushüvitist 235 043 krooni. Hageja esitas 10.12.2008 kostjale tagasinõude enammakstud hüvitise 235 043 krooni tagastamiseks ning kahjustamata raamatute üleandmiseks, viidates Salva Kindlustuse AS varakindlustuse üldtingimuste p-le
40.7.Kostja ei nõustunud nõudega. Hageja on pärast kostjale tagasinõude esitamist realiseerinud talle kuulunud raamatuid 17 491 krooni eest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et kindlustusjuhtumi väidetava valekäsitluse eest on vastutavad hageja töötajad, kes jätsid hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks vajalikud asjaolud selgitamata. Veedefektsed raamatud on igale asjatundjale palja silmaga näha ja käega tunda. Kostja ei ole eksitanud hagejat valeandmetega. Pärast hüvitise väljamaksmist tehti riknenud kauba uus ülevaatus, mille käigus selgus, et osa raamatuid oli valesti dokumenteeritud, mille vahesumma 4800 krooni kostja tasus 12.09.2009. Kostja esindajatel ei võimaldatud viimase ülevaatuse juures viibida, mistõttu ei saa pidada hageja viimast hinnangut õiguspäraseks. Hagejal oli kohustus teha kahju suurus kindlaks viivitamatult ja hageja käitumine on vastuolus VÕS § 489 lg-ga 1 ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Üldtingimuste p 40.7 eeldab mingi üldtingimustega sätestatud hüvitamisest keeldumise aluseks oleva asjaolu ilmnemist pärast hüvitise väljamaksmist, mida käesoleval juhul ei esine. Raamatud on moraalselt vananenud ning kuna raamatute hoiustamine ei ole toimunud nõutaval temperatuuri- ja niiskusrežiimil, ka kahjustatud. Hageja on saanud raamatud enda omandusse ja ei ole viidanud, millisel õiguslikul alusel ta nõuab kostjalt raha tagastamist.
3.Tartu Maakohus jättis 12.03.2010 otsusega Salva Kindlustuse AS hagi AS Kirjastus Elmatar vastu 217 552 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18.06.2010 otsusega Salva Kindlustuse AS apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu 12.03.2010 otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt juhul, kui kindlustusandja on teinud kindlaks kahju suuruse, siis kannab ta selle eksimuse riisikot ning tal puudub alus enammakstud kindlustushüvitist tagasi nõuda, on ekslik. Ringkonnakohus viitas siinjuures VÕS § 476 lg-le 1; §-le 477 ja § 127 lg-le 1 ning leidis, et ülaltoodud sätetega on kooskõlas ka üldtingimuste p 40.7. Ringkonnakohus märkis, et VÕS § 489 lg 1 eesmärgiks on kaitsta kindlustusvõtjat, et kindlustusandja ei viivitaks ülemäära kahju kindlakstegemisega, kuid ei välista enammakstud hüvitise tagasinõudmist, kui ilmneb, et kindlustushüvitust on makstud enam, kui on kahju tegelik suurus. Ringkonnakohus kohustas maakohut asja uuel läbivaatamisel andma pooltele võimaluse tõendada kahju tegelikku suurust (vajadusel määrama ekspertiisi) ning selle alusel lahendama vaidluse.

MAAKOHTU LAHEND

4.Tartu Maakohus rahuldas 27. aprilli 2011 otsusega hagi ning mõistis välja AS-lt Kirjastus Elmatar Salva Kindlustuse AS kasuks 13 723,75 eurot (214 730 krooni). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel sõlmitud kindlustusleping perioodil 20.04.2008 kuni 19.04.2009. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on Salva Kindlustuse AS varakindlustuse üldtingimused. Üheks kindlustusobjektiks oli kostjale kuuluv kaup, mis asus laohoones XXX . Kindlustusjuhtum toimus 01.07.2008. VÕS § 476 lg 1 ja § 477 sätetest tuleneb, et kindlustusandja poolt makstav hüvitis peab asetama kindlustusvõtja samasugusesse varalisse olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kindlustusjuhtumit poleks toimunud, st kindlustusandja täitmise kohustus piirdub kahju tegeliku suurusega ning kindlustusvõtja ei tohi kindlustusjuhtumi toimumise tulemusel alusetult rikastuda. Kindlustusjuhtumi tõttu kahju hüvitamisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise üldisest eesmärgist (VÕS § 127 lg 1). Märgitud sätetega on kooskõlas üldtingimuste p 40.7, mille kohaselt, kui pärast hüvitise väljamaksmist ilmnevad asjaolud, mis täielikult või osaliselt välistavad hüvitamise kohustuse, siis kuulub põhjendamatult makstud hüvitis tagastamisele hiljemalt ühe kuu jooksul pärast sellekohase nõude esitamist. Vastavalt VÕS § 489 lg-le 1 peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Nimetatud sätte eesmärgiks on kaitsta kindlustusvõtjat, et kindlustusandja ei viivitaks ülemäära kahju kindlakstegemisega, kuid ei välista enammakstud hüvitise tagasinõudmist, kui ilmneb, et kindlustushüvitust on makstud enam, kui on kahju tegelik suurus. Kahju tegeliku suuruse kindlakstegemiseks määras kohus ekspertiisi. Ekspert Kalle Kolt esitas 27.12.2010 kohtule eksperdiarvamuse, mille kohaselt vaatas ta üle XXX asuvas laohoones hoiustatud raamatud. Ekspertiisiks esitati 3461 ühikut, millest veekahjustus oli tuvastatav seitsmel raamatul. Muid kahjustusi esines 26 raamatul. Ekspertiisiks esitatud raamatud olid tavapärases seisukorras, ekspertiisi käigus tuvastatud 3428 müügikõlblikku raamatut on võimalik turustada tavapärastel tingimustel. Hoiutingimused laos on tavapärased. 22.03.2011 kohtuistungil jäi K. Kolt eksperdiarvamuses toodud seisukohtade juurde. Ekspert avaldas, et moraalselt vananenud võib raamat olla juba kahe kuu möödumisel selle trükkimisest, pehmekaanelise juturaamatu puhul juba ühe kuu möödumisel. Erandiks on teatmeteosed, mille müügiaeg võib olla oluliselt pikem. Kostja esindaja Alo Murutar nõustus 22.03.2011 kohtuistungil hageja väitega, et kahju hüvitamiseks esitatud aktis loetletud raamatud olid trükitud alates 2002. a, värskeimad olid „Pintselsabad“ 2008 kevadel tehtud

kordustrükist. Hageja vähendas eksperdiarvamuse alusel oma nõuet veel 2822 krooni (180,36 euro) võrra, jäädes 214 730 krooni väljamõistmise nõude juurde. Kohus oli seisukohal, et pärast hageja poolt 10.12.2008 esitatud tagasinõude saamist oli kostja kohustatud VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel ning üldtingimuste p 40.7 kohaselt põhjendamatult makstud hüvitise tagastama hiljemalt ühe kuu jooksul pärast sellekohase nõude esitamist. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostjal ei tekkinud veeavarii tagajärjel sellises ulatuses kahju, mis on hüvitatud hageja poolt. Enamsaadud kahjuhüvitis tuleb tagastada. Kostja vastuväide omandiõiguse üleandmise kohta ei ole seadusega kooskõlas. Pooltevaheline õigussuhe põhineb kindlustuslepingul, mitte müügilepingul. Hageja ei ostnud kostjalt raamatuid, vaid hüvitas kindlustusjuhtumi toimumise tõttu esialgselt kindlaksmääratud kahju. Kui tegelik kahju oli väiksem, tuleb kostjal enamsaadud hüvitis tagastada alusetu rikastumise tõttu. Kindlustushüvitise saamise alus langes ära, kui tuvastati raamatute müügikõlbulikkus.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5.AS Kirjastus Elmatar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. aprilli 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) eeldab üldtingimuste p 40.7 mingi üldtingimustega sätestatud hüvitamisest keeldumise aluseks oleva asjaolu ilmnemist pärast hüvitise väljamaksmist. Käesoleval juhul ei esine ühtki üldtingimuste p-des 42.1.1 – 42.1.10 märgitud hüvitamisest keeldumise alust. Ka teistest üldtingimuste sätetest hüvitamist välistavaid asjaolusid ei ilmne. Üldtingimuste p 40.7 ei saa olla kohaldatav olukorrale, kus kindlustusandja eksib kahju suuruse kindlakstegemisel, st välistav asjaolu tuleneb kindlustusandjast. Kohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 489 lg-t 1. VÕS § 489 lg 1 paneb kahju suuruse kindlakstegemise kohustuse kindlustusandjale ning kindlustusandja on kohustatud kahju suuruse kindlaks tegema viivitamatult. Hageja on nimetatud sätet rikkunud (ei vaadatud raamatuid üle ja aluseks võeti kostja akt) ning seetõttu ei ole võimalik hinnata õigesti kahju suurust, sest mitme aastaga on see oluliselt muutunud; 2) on kohus asunud ekslikult seisukohale, et kindlustusvõtja on alusetult rikastunud. Alusetu rikastumise sätted kohalduvad juhtumile, kus tehingu üks pool on saanud mingi hüve, teine pool aga mitte. Käesoleval juhul on mõlemad pooled saanud mingi hüve: kindlustusvõtja on saanud kindlustushüvitise, kindlusandja aga väidetavalt kahjustatud raamatud. Juhul kui raamatud ei ole kahjustatud ning need olid kindlustatud omahinnaga, s.o tootmishinnaga, siis kindlustusvõtja ei ole kuidagi rikastunud kindlustusandja arvelt. Kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja on raamatud omandanud ning neid osaliselt ka käsutanud (s.o võõrandanud). Lisaks kahjustatud varale on hageja saanud VÕS § 492 lg-st 1 tuleneva nõudeõiguse kahju tekitanud isikute vastu; 3) on kindlustusfirma kaks kõige primaarsemat oskust ja tegevussuunda: 1) riskide hindamine ning 2) tekkinud kahju hindamine hüvitisesumma õigeks väljamaksmiseks. Klient eeldab lepingut sõlmides, et kindlustusettevõtja omab piisavaid kogemusi ja oskusi kindlustusteenuse osutamiseks. Kindlustusfirmal tuleb täita endale lepinguga ja õigusaktidega sätestatud kohustusi, kahju viivitamatu kindlakstegemine on üks nendest kohustustest ning see ei sõltu kindlustusvõtja esitatud andmetest. Kindlustusandjal olid kõik võimalused ja vahendid kahju suuruse kindlakstegemiseks. Juhul kui kindlustusandja seda ei teinud, siis see on tema

majanduslik ja lepinguline risk, mida kostja ei pea kandma. On võimalik, et hageja töötajad on rikkunud oma ametikoha hoolsuskohustust, kuid see ei puutu käesolevasse vaidlusesse; 4) rahuldas kohus põhjendamatult hageja taotluse ekspertiisi määramiseks. Ekspertiis ei saa anda õiget hinnangut nii mitu aastat pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Eestis puudub ka vastava ala tunnustatud ekspert. Ekspertiis on läbi viidud puudulikult – nii on faktiliselt avamata paljud raamatupakid, hinnang on andma niiskuskahjudele, aktis pole märgitud raamatute ladustamistingimusi. Üldtingimuste p 34.1 järgi on lepingupooltel õigus kahjusumma suuruse ja tekkepõhjuste kindlaksmääramiseks kasutada eksperdi abi. Kostja vaatas kahjustatud kauba üle ja hindas kahju suuruse 09.07.2008 arvelevõtmisemahakandmise aktis nr 13. Kauba ülevaatamisel osalesid hageja kahjukäsitlejad. Hageja aktsepteeris kosja akti ning tegi selle alusel kahjuhüvitise väljamakse. Hageja ei esitanud nõuet ekspertiisi teostamiseks. Seega oli kahjude hindamine vastavuses üldtingimustega. Eksperdi abi oleks saanud kasutada vahetult peale kindlustusjuhtumi toimumist. Ka VÕS § 489 lg 1 eeldab ekspertide kohest kaasamist; 5) on kohtu seisukoht, et kindlustushüvitise saamise alus langes ära, kui tuvastati raamatute müügikõlbulikkus, väär ja põhjendamatu. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on ekspert hinnanud niiskuskahjustustega ja moraalselt vananenud raamatud müügikõlbulikeks. Eksperdil puudub taoliste raamatute müügi kogemus, kostja, kes on pikalt tegutsenud selles valdkonnas, teab, et neid raamatuid ei ole võimalik tavapärastel tingimustel võõrandada; 6) on kostja kindlustuslepingu täitmisel ja kahjujuhtumi käsitlemisel täitnud kõik nii lepingulised kui ka õigusaktidest tulenevad tingimused. Kahju käsitlemisel on eksinud kindlustusandja ning see eksimus ei ole tekkinud kostja süül. Juhul kui kohus õigustab ekspertiisi tegemist 2-3 aastat pärast kahjujuhtumit, siis see võib saada kindlustusfirmade üldiseks käitumismalliks, mis ei ole kuidagi põhjendatud.

6.Salva Kindlustuse AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on Tartu Ringkonnakohus 18.06.2011 otsuses tuvastanud hageja õiguse nõuda kostjalt ekslikult väljamakstud hüvitis tagasi. Ühtlasi on ringkonnakohus leidnud, et üldtingimuste p 40.7 on kooskõlas VÕS § 476 lg-ga 1; §-ga 477 ja § 127 lg-ga 1. Ringkonnakohus on andnud oma tõlgenduse ka VÕS § 489 lg 1 kohta, mille järgi on nimetatud sätte eesmärgiks kaitsta kindlustusvõtjat, et kindlustusandja ei viivitaks ülemäära kahju kindlakstegemisega, kuid ei välista enammakstud hüvitise tagasinõudmist, kui ilmneb, et kindlustushüvitust on makstud enam, kui on kahju tegelik suurus. Kahju tegelik suurus tehti kindlaks juba enne kohtumenetlust ning kohtumenetluse käigus on veelkord tõendamist leidnud, et kostjale ei tekkinud varalist kahju sellises ulatuses nagu ta kindlustusandjale avaldas. Kindlustusvõtja ja kindlustusandja on lepingupartnerid ning peavad käituma vastavalt VÕS §-le 6 hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kindlustusandja ei saa ega peagi eeldama, et tema lepingupartner esitab ebaõigeid andmeid kahju suuruse või muude asjaolude kohta. Maakohtus teostatud ekspertiisi käigus on tuvastatud, et enamik raamatuid olid kahjustamata ja müügikõlbulikud. Tõendatud on asjaolu, et kostjale tekkis varaline kahju 54 076 krooni, millest 49 076 krooni kohustus hageja vastavalt kindlustuslepingule hüvitama (kogusummast tuleb maha arvestada omavastutus 5000 krooni). Nimetatud summast kostjale enam tasutud summa 214 730 krooni tuleb kindlustusandjale tagastada vastavalt ülalviidatud sätetele; 2) on ekspertiisi määramiseks antud juhis ringkonnakohtu 18.06.2010 otsuses. Ebaõige on apellandi väide, et eksperdil ei ole võimalik anda õiget hinnangut kahju suuruse kohta. Hageja valduses olevatest raamatutest on praktiliselt kõik kahjustustevabad. Vaid mõnel raamatul

esines kindlustusjuhtumiga seonduvaid kahjustusi ja mõnel raamatul tootmispraak. Eelnevat on kinnitanud raamatud üle vaadanud ekspert, kes on eksperdiarvamuses märkinud ära ka asjaolu, et raamatud on turustatavad tavapärastel tingimustel. Kuna kostja esitas kohtuistungil korduvalt paljasõnalisi vastuväiteid eksperdi arvamusele, andis kohus kostjale võimaluse taotleda kordusekspertiisi, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Seega on kõik apellandi väited eksperdi ning eksperdi arvamuse ebapädevuse kohta paljasõnalised ja tõendamata. Vaatamata hageja pakkumistele ei ole kostja soovinud alates 2008. a raamatuid enda valdusesse tagasi võtta ega enammakstud hüvitist tagasi maksta. Raamatud olid moraalselt vananenud juba kindlustusjuhtumi toimumise ajaks ja nende müümine oli praktiliselt võimatu juba 2008. a. Nimetatut on kinnitanud ka ekspert ning kostja ise 22.03.2011 kohtuistungil; 3) on ebaõige apellandi väide, et kindlustusvõtja ei ole alusetult rikastunud ja alusetu rikastumise sätted kohalduvad üksnes juhtumile, kus tehingu üks pool on saanud mingi hüve, teine pool aga mitte. Vastavalt VÕS §-le 1027 peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kostja on saanud hagejalt õiguspäraselt kindlustushüvitist 49 076 krooni vastavalt kindlustuslepingule ning 214 730 krooni on saadud ilma õigusliku aluseta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
27.aprilli 2011 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult mõistnud AS-lt Kirjastus Elmatar välja alusetult saadud kindlustushüvitise 13 723,75 eurot.
8.1.Vastavalt kindlustuslepingu p-dele 8.1 ja 11.1 on kindlustusandja kohustatud kindlustusjuhtumi korral välja maksma kindlustushüvitise, mis sisaldab kompensatsiooni otsese varalise kahju eest. Nimetatud kindlustuslepingu punktid on kooskõlas VÕS §-ga 477, millest tulenevalt peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju selle tegelikus suuruses. VÕS § 477 eesmärk on piiritleda kindlustusandja täitmise kohustust kahju tegeliku suurusega ning välistada võimalus, et kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumise tulemusel rikastuks. VÕS §-s 477 sätestatud põhimõte sisaldub ka kahju hüvitamise õiguses, s.o VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud, ning VÕS § 127 lg 5 eesmärgiks on välistada kannatanu rikastumine kahju hüvitamise kohustuse läbi. Kindlustuslepingu p 40.7, mille kohaselt kui pärast hüvitise väljamaksmist ilmnevad asjaolud, mis täielikult või osaliselt välistavad hüvitamise kohustuse, kuulub põhjendamatult makstud hüvitis tagastamisele, on kooskõlas eelmärgitud sätetega. Apellandi seisukoht, et maakohus kohaldas ebaõigesti lepingu p 40.7, on ekslik. Kindlustuslepingu p 42.1.1-42.1.10 reguleerivad hüvitamisest keeldumise aluseid ning ei ole käesoleval juhul kohaldatavad, kuna antud juhul nõuab kindlustusandja tagasi enammakstud hüvitist. Kindlustuslepingu p 40.7 on kooskõlas VÕS alusetu rikastumise sätetega. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuivõrd kindlustuslepingu järgi kohustus kindlustusandja maksma kindlustusvõtjale hüvitise kahjustatud vara (raamatute) eest, siis hüvitise väljamaksmine kahjustamata raamatute eest on toimunud õigusliku aluseta ning tegelikku kahju ületavas ulatuses on kindlustusvõtja kohustatud saadud hüvitise tagasi maksma. Asjaolul, et kindlustusandja töötaja ei kontrollinud raamatute vastuvõtmisel nende olukorda, mille tõttu toimus hüvitise maksmine suuremas ulatuses, ei ole VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel tähendust. Apellandi seisukoht, et hagi rahuldamise välistab VÕS § 489 lg 1, on ebaõige. Apellant on jätnud tähelepanuta, et ta koostas ise 09.07.2008 akti kahju suuruse kohta, mis ei vastanud tegelikkusele. VÕS § 489 lg 3 ei võta kindlustusandjalt õigust vaidlustada kindlustusvõtja hüvitamise nõuet ning juhul, kui kindlustusandja poolt kindlakstehtud kahju suurus ei vastanud tegelikkusele, on kindlustusvõtjal õigus tegelik kahju suurus kindlaks teha. Arvestades eelnevat ei saa kindlustusandja poolt kahju kindlakstegemist 03.12.2008 käsitleda kui kahju kindlakstegemist ebamõistlikult pika tähtaja jooksul, mis välistaks tagasinõude õiguse enammakstud hüvitise osas. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et antud juhul ei toimunud alusetut rikastumist, kuna kindlustusvõtja sai enda valdusesse väidetavalt kahjustatud raamatud. Apellandi selline väide oleks põhjendatud, kui kõik kindlustusvõtja poolt üleantud raamatud oleks kahjustatud. Kuivõrd kindlustuslepingu järgi oli kindlustusandjal kohustus välja maksta hüvitis kahjustatud raamatute eest, siis kahjustamata raamatute väärtuses on kindlustusandjal tagasinõude õigus ning kindlustusandja on kinnitanud alates 10.12.2008 (I kd, t.l 19), et ta soovib kahjustamata raamatud tagasi anda.

8.2.Nähtuvalt 13.10.2010 kohtuistungi protokollist ei vaidlustanud apellant hageja taotlust ekspertiisi määramiseks ning seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus rahuldas põhjendamatult hageja taotlus ekspertiisi määramiseks. Tartu Maakohtu 07.12.2010 määrusega määrati vaidlusaluste raamatute seisukorra kindlakstegemiseks ekspertiis ning eksperdiks K. Kolt. Ekspert teatas (I kd, t.l 154) menetlusosalistele ekspertiisi toimumise koha ja aja ning seega oli apellandil võimalus ekspertiisi läbiviimisel osaleda. Lisaks on maakohus rahuldanud apellandi taotluse ning kutsunud eksperdi küsitlemiseks kohtuistungile. Samuti nähtub maakohtu 22.03.2011 kohtuistungi protokollist, et maakohus andis apellandile võimaluse esitada taotlus kordusekspertiisi tegemiseks. Eelnevast järeldub, et apellandil oli võimalus osaleda ekspertiisi läbiviimisel, esitada kohtuistungil eksperdile küsimusi ning taotleda kordusekspertiisi. Asjaolust, et apellant kõiki nimetatud võimalusi ei kasutanud, ei saa järeldada, et ekspertarvamus oleks ebausaldusväärne ning maakohus ei saanuks sellega arvestada. Apellandi sellekohased väited ei ole põhjendatud. Ekspertarvamusest nähtuvalt tuvastas ekspert, et 3428 raamatut olid müügikõlbulikud ning apellant ei ole vastupidist tõendanud. Ringkonnakohus märgib, et mittenõustumine ekspertarvamusega ei tähenda iseenesest ekspertarvamuse põhjendamatust. Ekspertarvamuse tõelevastavust kinnitab ka see, et see on valdavas osas samane hageja poolt 03.12.2008 koostatud aktiga, kuivõrd ekspert tegi täiendavalt kindlaks 33 raamatul esinevad kahjustused. Samuti on tunnistaja S.M. kinnitanud, et raamatupakkide avamisel selgus, et enamus raamatutest olid kahjustamata. Kahju arvestuskäigule, samuti hoiustatud raamatute nimetustele ja arvule (I kd, t.l 128) ei ole apellant vastuväiteid esitanud.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude rahuldamisel 98,7% ulatuses on põhjendatud jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.