2-09-38731/28 - Võlaõigus - Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus jättis 12. märtsi 2010 otsusega Salva Kindlustuse AS hagi AS Kirjastus Elmatar vastu 217 552 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel sõlmitud kindlustusleping perioodil 20.04.2008 kuni 19.04.2009, mida tõendab kohtule esitatud varakindlustuse poliis. Kindlustusjuhtum toimus 01.07.2008. VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Hagiavalduse kohaselt eksis hageja kahjukäsitluse käigus kahju ulatuse kindlakstegemisel ning hüvitist tasuti ka kahjustamata vara eest. Hageja esindajate poolt 03.12.2008 läbiviidud ülevaatusel selgus, et hageja poolt hüvitatud ning viimase omandisse tulnud raamatud on suures osas kahjustamata. Samuti ilmnes, et ülevõetud raamatute nimistu ning arv erinevad kostja poolt 09.07.2008 koostatud arvelevõtmise-mahakandmise aktist nr 13. Hageja on oma hagiavalduses viidanud kindlustuslepingu üldtingimuste punktile 40.7, mille kohaselt kui pärast hüvitise väljamaksmist ilmnevad asjaolud, mis täielikult või osaliselt välistavad hüvitamise kohustuse, siis kuulub põhjendamatult makstud hüvitis tagastamisele hiljemalt ühe kuu jooksul pärast sellekohase nõude esitamist. Kohus leidis, et tüüptingimuste punkt 40.7 on kohaldatav hüvitise tagasinõudmisele juhtudel, mil hüvitise maksmist osaliselt või täielikult välistavad asjaolud tulenevad kindlustusvõtjast. Kindlustuslepingu tüüptingimuste punkt 40.7 ei saa olla kohaldatav olukorrale, kus kindlustusandja eksib kahju suuruse kindlakstegemisel. VÕS § 489 lg 1 järgi kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Antud juhul ei teinud Salva Kindlustuse AS kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurust, ehkki tal oli seadusest tulenev kohustus seda teha. Isegi kui raamatute hulk oli nii suur, et nende ülelugemine ja kahjustatud raamatute hulga kindlakstegemine oleks võtnud rohkem aega, kui mõne vähem mahuka kindlustusjuhtumi käsitlemine, pidi kahjukäsitleja veenduma, et raamatud olid tõepoolest kahjustunud, et mitte maksta välja alusetult hüvitist. Samuti oli õigus kasutada eksperdi abi (kindlustuslepingu tüüptingimuste punkt 34.1). AS Kirjastus Elmatar poolt koostatud arvelevõtmise-mahakandmise akt on ettevõttesisene dokument ega saa olla siduv kindlustusele. TsÜS § 92 lg 5 kohaselt tehingu teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Kohus leidis, et kuna kahjukäsitlejal oli VÕS § 489 lg-st 1 tulenev kohustus teha viivitamatult kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus, siis seda mitte tehes ja usaldades AS Kirjastus Elmatar poolt antud informatsiooni võttis kindlustusandja endale riski, et AS Kirjastus Elmatar poolt antud kahjustatud raamatute loetelus võib olla eksimusi. Ettevõte ei saa teha tehinguid tuginedes vaid usaldusele teise poole vastu. Kahju suuruse kindlakstegemine kindlustusjuhtumi toimumisel pidi kahjukäsitleja jaoks olema ka hoolsuskohustus, et mitte tekitada oma tööandjale varalist kahju alusetult väljamakstava hüvitisena. Alusetu rikastumise sätteid kohaldatakse tühiste lepingute vastastikuse restitutsiooni põhimõttel. Kuna tulenevalt TsÜS § 92 lg-st 5 ei saa tehingut tühistada, sest Salva Kindlustuse AS kandis eksimuse riisikot, siis ei ole põhjendatud ka alusetu rikastumise sätete kohaldamine. Ülaltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus asunud vääralt seisukohale, et apellandi varakindlustuse tüüptingimuste punkt 40.7 on kohaldatav vaid olukorrale, kus hüvitise maksmist osaliselt või täielikult välistavad asjaolud tulevad kindlustusvõtjast. Kohus ei ole otsuses märkinud, et varakindlustuse tingimuste punkt 40.7 oleks tühine tüüptingimus. Apellandi arvates saab asuda seisukohale, et kohtu hinnangul on tegemist kehtiva tüüptingimusega. Seega tuleks tingimuse kohaldamisel seda VÕS § 39 kohaselt tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Apellandi varakindlustuse tingimuses ei ole täpsustatud, millisest poolest lähtuvate uute asjaolude ilmnemisel kuulub hüvitis tagastamisele. Seega võiks mõistlik isik eeldada, et ükskõik millised pärast hüvitamist ilmnevad asjaolud, mis välistavad hüvitamise, on aluseks tagasinõudele. Kohtuotsuses ei ole selgitatud, kuidas vastustajaga sarnane isik oleks saanud mõista, et varakindlustuse tingimuste punkt 40.7 alusel tagasinõude esitamine on võimalik vaid kindlustusandjast lähtuvate asjaolude ilmnemisel. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu alusel kuulus kindlustusvõtjale (vastustaja) hüvitamisele kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju (apellandi varakindlustuse tingimuste punktide 8.1, 11.1 ja 24.1 alusel). Seega saab tingimuste punktis 40.7 viidatud hüvitise tasumist välistava asjaoluna käsitleda olukorda, kus kahjujuhtumi tagajärjel ei ole kahju tekkinud (või kahju on tekkinud muus ulatuses). Selline olukord võib ilmneda ka pärast kindlustushüvitise väljamaksmist. Kuna tingimuses ei ole välja toodud, kellest nimetatud asjaolud peavad lähtuma, peaks tingimuste tõlgendamisel asuma seisukohale, et need võivad lähtuda nii kindlustusandjast kui ka kindlustusvõtjast. VÕS § 489 lg 1 kohustuse rikkumise sidumine apellandi varakindlustuse tingimuste tõlgendamisega on alusetu. VÕS § 489 eesmärgiks pigem kindlustusvõtja nõude sissenõutavaks muutumiseks vajalike toimingute viivitamatu läbiviimine, kui teatud toimingute rikkumisel tagasinõuete välistamine. Ebamõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus kindlustusandja lähtus kahju ulatuse kindlakstegemisel kindlustusvõtja poolt esitatud andmetest. Kuna kindlustusvõtja ja kindlustusandja on lepingupartnerid, kohustuvad mõlemad käituma vastavalt VÕS §-le 6 hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kindlustusandja ei saa ega peagi eeldama, et tema lepingupartner ebaõigeid andmeid kahju suuruse või muude asjaolude kohta esitab; 2) leidis maakohus ekslikult, et apellant kandis kõnealuse kahju käsitlemisel eksimuse riisikot ning seetõttu ei ole poolte vahel tehtud tehing eksimuse tõttu tühistatav. Kohus on jätnud välja selgitamata, kas esineb tehingu tühistamise eeldusi. Tehing on tühistatav ning üleantu kuulub alusetu rikastumise sätete alusel tagastamisele, kuna eksimus oli tingitud kas vastustaja tegevusest või mõlema poole poolt aluseks võetud samadest ekslikest asjaoludest. Kohus on õigesti tuvastanud, et apellandi poolne hüvitatava kahju suuruses eksimine tulenes vastustaja poolt esitatud informatsioonile tuginemisest. Lähtudes arusaamast, et vastustaja kui kõnealuse vara – raamatute – seisukorra ekspert oskas iseseisvalt anda hinnangu kahju ulatusele oluliselt adekvaatsemalt apellandi töötajast, oli vastustaja koostatud aktile tuginemine mõistlik ja loogiline. Vastustaja tundis talle kuuluvat vara ja selle hindamise kriteeriume hästi tulenevalt oma kutsetegevusest ning vara seisukorra ja kahju ulatuse avaldamine vastustaja poolt oli oodatav ja oluline apellandile. Kui vastustaja ei koostanud kahjustatud vara mahakandmise akti heauskselt lähtudes tegelikust olukorrast, eksitas ta teadvalt apellanti kahju suuruse kindlakstegemisel. Juhul, kui ka vastustaja ise eksis talle tekkinud kahju suuruses, lähtusid tehingu mõlemad pooled samadest ekslikest asjaoludest. Seejuures ei saanud vastustaja eeldada, et apellandi tahe oli tasuda kindlustushüvitist ka kahjustamata vara eest. Arusaamist, et mõlemad tehingu pooled on olnud eksimuses, kinnitab asjaolu, et vastustaja on menetluse vältel korduvalt kinnitanud, et üleantud raamatud olid kahjustunud ning väljamakstud hüvitis vastas kahju suurusele. Kohtuotsuses ei ole sellele asjaolule, et mõlemad pooled olid eksimuses, hinnangut antud. Kuna apellandi töötajal ei tekkinud kahju asukohas kahtlusi, et kahju suurus võiks olla väiksem kui vastustaja poolt kirjeldatud, siis ei teostatud täiendavaid hindamisi kahju suuruse osas.

5.AS Kirjastus Elmatar palub jätta Salva Kindlustus AS apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus kohtuotsuse tegemisel rikkunud õigusnorme; 2) on apellant leidnud, et varakindlustuse tüüptingimuste punkti 40.7 tuleb tõlgendada VÕS § 39 kohaselt nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Apellant on seega seisukohal, et „mõistlik isik eeldaks, et ükskõik millised pärast hüvitamist ilmnevad asjaolud, mis välistavad hüvitamise, on aluseks tagasinõudele“. Vastustaja ei jaga apellandi taolist seisukohta. Kindlustuslepingu üldtingimuste punkt 42 sätestab hüvitamisest keeldumise alused. Hageja ei ole viidanud ühelegi nimetatud alusele. Kindlustuslepingu üldtingimuste punkt 40.7 sõnastus eeldab aga mingi kindlustuslepingu üldtingimustega sätestatud hüvitamisest keeldumise aluseks oleva asjaolu ilmnemist pärast hüvitise väljamaksmist. Käesoleval juhul aga ei esine ükski punktides 42.1.1 – 42.1.10 märgitud alus. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kindlustuse tüüptingimuste punkt 40.7 “ei saa olla kohaldatav olukorrale, kus kindlustusandja eksib kahju suuruse kindlakstegemisel, st välistav asjaolu tuleneb kindlustusandjast“. Maakohus on õigesti põhjendanud sellist järeldust asjaoluga, et VÕS § 489 lg 1 paneb kindlustusandjale kahju suuruse kindlakstegemise kohustuse ning seejuures ei saa vastustaja poolt esitatud vara arvelevõtmise-mahakandmise akt olla siduv kindlustusele; 3) on poolte vahel 18.04.2008 sõlmitud varakindlustusleping nr 9C208C0529654 vastustaja poolt täidetud ettenähtud ajal, korras ja ulatuses. Apellant ei ole viidanud ühelegi lepingu sättele, mida vastustaja on rikkunud. Apellandile edastatud andmed põhinesid visuaalsel vaatlusel ning kõigi raamatu pakkide pakkematerjalid olid rikutud. Vastustaja on raamatute hulgimüüja, mistõttu on kaubaks pakitud raamatud, s.o. raamatud koos pakendiga. Apellandi esindajad viibisid kohal ning neil olid kõik võimalused kahjustatud raamatute üle vaatamiseks. Vastustaja ei saa sundida ega kohustada apellandi esindajaid lepingu ja seaduse tingimusi täitma, kui viimased seda ise teha ei soovi. Vastustaja ei teinud selleks aga mingeid takistusi ning seda kinnitasid ka tunnistaja Sirli Metsamäe ütlused.

Ka VÕS § 489 lg 1 (millele kohus on otsuses viidanud) sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Kui apellant jättis nimetatud kohustuse täitmata, siis tal puudub ka võimalus viidata üldiste tingimuste punktile 40.7; 4) esitas vastustaja andmed visuaalse ülevaatuse käigus kogutud andmetest tulenevalt. Vastustaja esitatud andmed olid kantud hea usu printsiibi järgimisest, sest kõigil raamatupakkidel, mis olid aktis märgitud, olid vee kahjustused. Ühikulise ülevaatuse võimalus oli koos apellandi esindajatega ning selleks tulnuks lahti võtta kõik raamatupakid. Apellant kui kahjude hindamise ekspert pidi kontrollima, kas esitatud andmed on tõesed. Juhul kui apellandil puudusid spetsialistid, siis oleks pidanud apellant kaasama protsessi eksperdi. Apellant tugines kahjude hindamisel ja hüvitise väljamaksmisel enda töötajate (s.o. spetsialistide) hinnangutele ja tegevusele. See oli ja on kindlustusandja risk; 5) sätestab TsMS § 439, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Apellant ei ole taotlenud tehingu tühistamist. Kohus ei ole seda hinnanud. Kohus on oma selge ja põhjendatud seisukoha andnud alusetu rikastumise sätete osas. Vastustaja on saanud apellandilt kindlustushüvitise. Apellant on saanud vastustajalt kahjustatud vara ning VÕS § 492 lg-st 1 tuleneva nõudeõiguse kahju tekitanud isikute vastu. Seega pole vastustajal võimalust anda apellandile välja „temalt õigusliku aluseta saadut“; 6) on Salva Kindlustus AS kindlustusfirma, kes tegeleb pikka aega kindlustusteenuste osutamisega. Kindlustusfirma kaks primaarsemat oskust ja tegevussuunda on riskide hindamine ja tekkinud kahjude hindamine hüvitussumma õigeks väljamaksmiseks. Käesoleval juhul oli kindlustusandjale tagatud kõik võimalused ja vahendid kahju suuruse kindlaks tegemiseks. Juhul kui kindlustusandja töötajad neid võimalusi ei kasutanud, siis on võimalik, et apellandi töötajad on rikkunud oma ametikoha hoolsuskohustust, kuid see ei saa ega puutugi käesolevasse vaidlusesse; 7) on apellandi hinnangul ebaõige maakohtu seisukoht, et pooltevaheline usaldus tuleb lepingulises suhtes välistada. Kohus on pidanud silmas seda, et lepingulise kohustuse täitmata jätmisel või õiguse realiseerimata jätmisel tuleneb sellega kaasnev vastutus lepingust ja seadusest. Usaldamine ei välista ega piira õiguslike faktide aluseks olevate asjaolude väljaselgitamist. Vastavalt seadusele on kahju suuruse kindlaks tegemine kindlustuseandja kohustus. Seega ei saa antud kontekstis usaldust kohustusele eelistada; 8) ei ole apellant oma tegevuses järginud VÕS § 6 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet ning VÕS § 7 lg-st 1 tulenevat mõistlikkuse põhimõtet. Heausklikuks ja mõistlikuks ei saa pidada apellandi nõuet kindlustushüvitise tagastamiseks olukorras, kus apellant kauba kahjude suurust on hinnanud 3 korral ning alles ligi 6 kuud pärast kindlustusjuhtumi toimumist on kahjude suuruse „kindlaks teinud“; 9) ei ole käesolevas asjas enam võimalik ekspertiisi teha. Seega jättis maakohus põhjendatult rahuldamata apellandi ekspertiisitaotluse. Kindlustuslepingu üldtingimuste punktist 34.1 nähtub, et lepingupooltel on õigus kahjusumma suuruse ja tekkepõhjuste kindlaksmääramiseks kasutada eksperdi abi. Nii nagu ka maakohus on kohtuotsuses märkinud, peab kindlustusandja VÕS § 489 lg 1 kohaselt viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega eeldab ka nimetatud õigusnorm ekspertide kohest kaasamist. Ekspert ei saa enam anda hinnangut kahju suuruse osas, sest tunnistaja Sirli Metsamäe ütlustest selgus, et kõik raamatud on ükshaaval läbi vaadatud. See tähendab, et sisuliselt ei ole need enam sellises olukorras, kus nad oli kahju tekkimise hetkel.