Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja nõue ja põhjendused haginõudele, täiendused hagile ja hageja vastus kostja poolt esitatud seisukohtadele (tlk. 2-4;29-31, 71-72) Kohtule esialgselt esitatud hagiavalduses taotles hageja juhindudes VÕS §-dest 76, 396 lg1 ja 141 lg1 ning TsMS § 162 lg1 kostjalt (tema õigusjärglaselt) välja mõista hageja kasuks: 1) Võlgnevus 200000 (kakssada tuhat) krooni ehk 12782,33 eurot ; 2) Intressid summas 39919.00 krooni, ehk 2551.29 eurot; 3) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivis 39775.00 krooni, ehk 2542.09 eurot; 4) Viivised kohtuotsuse täitmiseni suuruses 0,5% tasumata põhinõudelt; 5) Jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 10250 krooni ehk 655.09 eurot (tl.15). Vastavalt laenulepingule anti Rein Õue’ le rahalist laenu 200 000 krooni, mis tuli tagastada 18.12.2004.a. Lisaks kohustus R Õ tasuma laenu kasutamise eest intressi 25% laenu jäägilt kalendriaastas. Vastavalt VÕS § 101 lg1 p6 on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Pooled on kokku leppinud laenulepingus nr 117-03, et viivisemääraks on 0,5% päevas. Seisuga 14.12.2007.a. on nõude suurus järgmine: Põhinõue 200 000 krooni. R Õl oli kohustus tasuda laenu kasutamise aja eest, so. 18.12.2003.a. kuni 18.12.2004.a. summas 50 000 krooni, R Õ on tasunud intresse 10081 krooni, mistõttu intressinõude jääk 39 919 krooni. R Õl lasus kohustus tagastada 200 000 krooni 18.12.2004.a., mida ta aga ei ole teinud. Seega on hagi esitamise ajaks, so. 14.12.2007.a. viivitatud tasumisega kokku 1091 päeva. Lepingus on pooled kokku leppinud viivise määraks 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest, mistõttu on viiviste summa kokku 1 091 000 krooni (1091x200 000x0,5%). Tulenevalt VÕS 113 lg6 on viivised arvestatud üksnes põhinõude tagastamisega viivitamise eest. Lähtudes hea usu põhimõttest nõuab hageja

hagiavalduses viiviseid ühes suuruses põhinõudega, mis on 200000 krooni. R Õ on tasunud 24.11.2006.a. viiviste katteks 160 225 krooni, seega on viiviste nõue kokku 39775 krooni. VÕS § 141 lg1 alusel taotleb hageja ülalnimetatud summade välja mõistmist käendajalt M Õlt (tema õigusjärglaselt R Õlt).

40 000,00 krooni (2556.47 eurot), selgitusega “põhivõla lõppmakse nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.” 138 679,00 krooni (8863.20 eurot) selgitusega “kõrvalnõuded nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.”

Lähtudes nimetatud maksetest ja makse selgitustest peab hageja vajalikuks täpsustada tsiviilasjas esitatud nõudeid. Poolte vahel puudub kokkulepe milliste kohustuste täitmiseks arvestatakse kohustuse täitmist kui kohustuse täitmine ei ole täielik ja ei kata kõiki kohustusi. VÕS § 88 lg 1 annab sellisel juhul võlgnikule õiguse määrata millise kohustuse katmiseks vastav täitmine arvestada. VÕS § 88 lg 4 kohaselt peab võlgnik määrama millise kohustuse ta täitis mõistliku aja jooksul peale kohustuse täitmist. Poolte kohustused on tekkinud 18.12.2003.a. sõlmitud laenulepingust ja käenduslepingust. Nimetatud lepingu alusel täidetud kohustuste osas ei ole võlgnik kuni 13.02.2009.a. teostatud makseteni märkinud milliste kohustuste katteks tuleb ülekantud rahalised vahendid lugeda. Hagi koostamisel on hageja lähtunud VÕS § 88 lg 8 ja arvestanud 24.11.2006.a. laekunud 160 225,00 krooni kõrvalnõuete katteks. 13.02.2009.a. teostatud maksetes on võlgnik makse selgitustes väljendanud oma seisukohta VÕS § 88 lg 1 tulenevalt, mistõttu tuleb nimetatud kohustuste täitmist arvestada vastavalt võlgniku poolt märgitule. Hageja täpsustatud nõuded on järgmised: Põhinõue Hageja palus esitatud hagis välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõla 200 000,00 krooni ehk 12782.33 eurot. Hagi esitamisel oli 24.11.2006.a. laekunud 160 225 krooni ehk 10240.24 eurot kooskõlas VÕS § 88 lg 8 arvestatud võlausaldaja poolt kõrvalnõuete (viivitusintressi) katteks. Kuna võlgnik ise ei olnud märkinud, millise kohustuse täitmiseks nimetatud summa on määratud kasutas võlausaldaja VÕS § 88 lg 4 ja lg 8 toodud õigust ja arvestas nimetatud summa viivitusintressi katteks. Põhinõuet on võlgniku poolt vähendatud alles 13.02.2009.a. teostatud maksega ja seda 40 000,00 krooni ehk 2556.47 euro võrra. Seega on põhivõla jääk peale 13.02.2009.a. teostatud makset 160 000,00 krooni ehk 10225.86 eurot. Intressi ja viivise nõue Võlgniku poolt 13.02.2009.a. teostatud makse summas 138 679,00 krooni selgitusega “ kõrvalnõuete katteks” on mitmeti mõistetav ja võlausaldajal puudub selgus millise kõrvalnõude katteks vastav summa on tasutud. Tulenevalt VÕS § 88 lg 4 arvestab võlausaldaja nimetatud summa täielikult sissenõutavaks muutunud viiviseintressi katteks, mistõttu ei mõjuta 13.02.2009.a. teostatud makse hagis esitatud intressinõuet. Hagis palus hageja välja mõista kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 39 775,00 krooni ning viivise suuruses 0,5 % põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamisest ( 17.12.2007.a. ) kuni põhinõude osalise täitmiseni 13.02.2009.a. on kostja viivitanud kohustuse täitmisega 423 kalendripäeva. Viiviste summa nimetatud aja eest kokku on 423 000,00 krooni ( 423* 200 000*0,5%). Tulenevalt VÕS § 88 lg 4 arvestab hageja s.t. võlausaldaja 13.02.2009.a. laekunud 138 679,00 krooni viiviste katteks, mis on tekkinud hagi esitamisest kuni 13.02.2009.a. Arvestades 13.02.2009.a. kõrvalnõuete katteks laekunud summat ja

samaks kuupäevaks sissenõutavaks muutunud viiviste summat on hagi esitamisest kuni 13.02.2009.a. tekkinud ja sissenõutavaks muutunud viiviste jääk 284 321,00 krooni ehk 18171.42 eurot.

ALTERNATIIVNE NÕUE

Juhul, kui kohus leiab, et 24.11.2006.a. teostatud makse tuleb arvestada põhivõla katteks (mida hageja ei mööna) esitab hageja oma rahalise nõude alternatiivselt. Juhul, kui kohus loeb 24.11.2006.a. teostatud makse põhivõla katteks, siis 13.02.2009.a. teostatud 40 000,00 kroonise maksega on põhinõue tasutud. Samas oli sellisel juhul põhinõue tasumata summas 40 000,00 krooni ajavahemikul 24.11.2006.a. kuni 13.02.2009.a. seega 811 päeva. Lähtudes lepingust tulenevast viivisemäärast oleks sellisel juhul viiviste kogusumma olnud seisuga 13.02.2009.a. 162 200 krooni ( 40 000*811*0,5%). Laenulepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajast s.o. 18.12.2004.a. kuni 24.11.2006.a. oleks viivitus olnud 706 päeva ja viivist suurus 706 000,00 krooni ( 706*200 000*0,5%). Kuna hageja vähendas hagis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viiviste suurust 200 000,00 kroonini, siis oleks seisuga 13.02.2009.a., kui toimus kõrvalnõuete tasumine, viiviste suurus kokku 362 200,00 krooni ( 162 000+200 000). Hageja arvestab alternatiivnõude puhul 13.02.2009.a. sissenõutavaks muutunud viivistest maha 13.02.2009.a. kõrvalnõuete katteks laekunud 138 679,00 krooni ning 13.02.2009.a. sissenõutavaks muutunud viiviste jääk oleks seega 223 521,00 krooni. Tasumata intresse 13.02.2009.a. teostatud makseid ei mõjuta. Lähtudes ülalöeldust ja VÕS § 88 lg 4 ja lg 8 ning TsMS § 376 lg 4 p 2 Palub hageja:

seos.

põhivõlgnik neist loobus. Seega, kui põhivõlgnikul on võimalik esitada vastuväide, väites põhivõla tasumist pankrotivarast summas 160 225 krooni, on sama vastuväite õigus ka käendajast kostjal. Seda väidet võib esitada kostja ka juhul, kui põhivõlgnik on sellest loobunud. Seega on tasutud summa 160 225 krooni tasutud põhivõla arvelt.

ja R Õ sõlmisid laenulepingu summale 200000 Eesti krooni. Laenuotstarve käibevahenditeks, intressimäär 25% aastas. R Õle laenusaajana oli määratud laenu kasutamise ajaks 18.12.2004.a. Laenu tagastamise tähtajad vastavalt graafikule, tagatiseks on seatud hüpoteek kinnistule summas 350000 krooni (tl.9); -18.12.2003.a. Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu ja M Õ vahel sõlmitud käenduslepingut, mis kuulub HLÜ ja R Õ vahel sõlmitud laenulepingu nr117-03 juurde (tl.10). Käenduslepingu alusel kohustus käendaja M Õ vastutama HLÜ ees HLÜ poolt antud laenu 200000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja leppetrahvi (viivise ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Käendusleping kehtib alates käenduslepingu sõlmimisest kuni laenulepingust ja selle täiendustest tulenevate kohustuste täitmiseni HLÜ ees kas laenusaaja või käendaja poolt; -Tsessioonlepingut (nõude loovutamise lepingut), mille kohaselt HLÜ on 20.11.2006.a. loovutanud oma nõude R Õ ja käendaja M Õ vastu Maja Kagus OÜ-le (tl.11); -OÜ Maja Kagus Äriregistrikaarte, uus ärinimi HansaPlasti OÜ (11310666) (tl. 12,90) ; -OÜ Maja Kagus volikirja, mille kohaselt käesolevas tsiviilvaidluses on nende esindajaks Jaanus Silm, Volitus on välja antud tähtajatult (tl.13,14); -rahvastikuregistri päringut, millest nähtub, et M Õ on surnud 09.12.2007.a. (tl.17-19); -notariaalset dokumenti, millest nähtub, et M Õ pärijana on ülesastunud poeg R Õ) (tl.24); -väljavõte põhivõlgniku R Õ pangakontost, millest nähtub, et tema arvele on 18.12.2003.a. laekunud 177900.00 Eesti krooni HLÜ-lt. Laenust 20000.00 krooni on maha arvestatud osamaks 20000 krooni, vormistamistasu 2000.00 krooni ja sisseastumismaks 100 krooni (tl.56); -R Õ pankrotimenetlust puudutavaid kohtulahendeid . Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele ei põhinõuete ega alternatiivnõuete osas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega TsMS §-st 230 lg 1 alusel lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Poolte vahel ei ole vaidlust laenulepingu nr117-03 olemasolu üle ega 18.12.2003.a. R Õle antud laenu 200000 Eesti krooni üle. Poolte vahel on vaidlus Laenulepingu lisana füüsilisest isikust M Õga sõlmitud käenduslepingust tulenevate kohustuste üle. Kostja leiab, et käenduslepingust tulenevad kohustused on täidetud nii R Õ pankrotivara arvelt kui Maie õigusjärglase R Õ poolt. Kostja leiab, et M Õ (surnud) on füüsilisest isikust R Õ poolt sõlmitud laenulepingu tagatiseks sõlminud käenduslepingu tarbijakäendusena. M Õ on käenduslepingu sõlminud VÕS §-s 34 tähendatud isikuna-tarbijana, käendusleping ei seondu tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Kuna käenduslepingus ei ole kokkulepitud käendaja vastutuse maksimumsummat, siis on käendusleping VÕS § 143 lg2 järgi tühine. Hageja on vastupidisel seisukohal. Laenulepingu nr117-03 järgi on Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu andnud R Õle laenu 2003.a. käibevahenditeks 200000 krooni. Laenu kasutamise aeg 18.12.2004.a. Laenu tagastamise tähtaja kohta on lepingus märgitud vastavalt graafikule kooskõlas võlakohustusega, mis on lepingu lahutamatuks lisaks. Laenulepingu lisaks olevat allkirjastatud tasumise graafikut kohtule esitatud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et laenu tagastamise tähtaeg ja kord on lepinguga täpselt määramata. Hageja on lugenud laenu tagastamise tähtajaks 18.12.2004.a. Vastavalt HLÜ ja füüsilise isiku M Õ vahel sõlmitud käenduslepingule 1812.2003.a. on käendaja M Õ andnud kohustuse vastutada HLÜ ees HLÜ poolt antud laenu 200000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja leppetrahvi

(viivise) ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Käenduslepinguga ei ole seega määratud füüsilisest isikust käendaja vastutuse maksimummäära konkreetses arvulises suuruses. Kohus leiab, et käenduslepingu p.-i 2 sõnastusest tuleneb, et käendaja on kohustunud vastutama laenuandja poolt antud laenu eest ja laenu intresside mittetähtaegse tagastamise korral Laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja leppetrahvi (viivise) ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele, so. käendaja vastutab võlausaldaja ees üksnes juhul kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Põhivõlgniku R Õ pankrot on väljakuulutatud 06.04.2005.a. kohtuotsusega. Võlausaldaja HLÜ on oma nõude esitanud põhivõlgniku R Õ pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 35 lg1 p6 alusel lõpetatakse pankroti väljakuulutamisel intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Laenusaaja –võlgniku R Õ pankrot on väljakuulutatud 06.04.2005.a. Pärnu Maakohtu otsusega (tsiviilasi nr 2-05-24910). Pankrotimenetluses tunnustati HLÜ nõudest 247325 krooni, millest 200000 krooni oli põhivõlg ja 47325 krooni intress. R Õ pankrotimenetluses on võlausaldaja ees põhivõlgniku pankrotivarast enne hagi esitamist laekunud laenuandjale (võlausaldajale) 160 225 krooni, pankrotimenetluses jäi HLÜ-l saamata tunnustatud nõudest 247 325 Eesti krooni 87100 krooni. Seega on juba enne hagi esitamist põhivõlgniku varast hüvitatud HLÜ-le laenulepingujärgsest võlast tunnustatud nõude osast 160225 krooni. 13.02.2009.a. on kostja õigusjärglase R Õ poolt vabatahtlikult tasutud hageja arvelduskontole kaks makset:  

40 000,00 krooni (2556.47 eurot), selgitusega “põhivõla lõppmakse nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.” 138 679,00 krooni (8863.20 eurot) selgitusega “kõrvalnõuded nõude loovutamise leping 20.11.2006.a.”

Kokku on tasutud R Õ ja M Õ õigusjärglase poolt laenulepingu järgi laenuandjale HLÜ-le (laenunõude omandanud hagejale) 338904 krooni ehk 21659.91 eurot. VÕS § 142 lg1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja eest vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg1 järgi võlausaldaja eest solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus eeltoodust tulenevalt on seisukohal, et põhivõlgniku R Õ pankroti väljakuulutamisega 06.04.2005.a. tuli lõpetada intressi ja viiviste arvestus võlgnevuselt. Kuna pankrotimenetluse raames sai võlausaldaja –hageja - nõue rahuldatud 160225 krooni ulatuses põhivõlgniku vara arvelt, siis hageja poolt esitatud nõue käendaja M Õ vastu hagiavalduses ja selle täienduses esitatud summas ei ole põhjendatud. Seega on võlausaldaja saanud põhinõude võimalikus ulatuses rahuldatud põhivõlgniku arvelt. M Õ õigusjärglane on vabatahtlikult hüvitanud põhivõlgnevuse ja kõrvalnõuete katteks lisaks R Õ pankrotimenetlusest laekumisele kokku summas 178679.00 krooni. Kohus on seisukohal, et käesolevaks ajaks on kostja täitnud hageja ees oma käenduslepingujärgsed kohustused kogu ulatuses. Kostja on menetluse kestel esitanud väite tarbijakäenduse ning nõude aluseks oleva käenduslepingu tühisuse osas. Kohus nõustub kostja väitega HLÜ-i ja M Õ vahel sõlmitud lepingu tühisusega VÕS § 143 lg1 ja lg2 alusel. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kuna surnud M Õ käendas eraisikuna teise eraisiku R Õ laenu on tegemist sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu olemusest tulenevalt tarbijakäendusega, mille puhul

tulnuks käenduslepingus ära määrata käenduse maksimumsumma. HLÜ ja M Õ vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole määratud käenduse maksimumsummat ja seega on sõlmitud käendusleping tühine, mis annab samuti aluse hagi rahuldamata jätmiseks kogu ulatuses. Laenulepingust nähtub, et laen on antud R Õle ja seda käibevahenditeks. Kohus andmata hinnangut R Õ laenule ja antud laenu seosele R Õ kutse ja majandustegevusega leiab, et R Õ abikaasa-M Õga sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäendusega. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis veenaks kohut vastupidises. M Õ on surnud ja kohtul puudub võimalus temalt endalt saada selgitusi käenduslepingu sõlmimise asjaolude kohta. Käenduslepingu tekstist ei saa teha ühtegi järeldust, mille kohaselt leping oleks seotud M Õ kutse- ja majandustegevusega. M Õ õigusjärglane on eitanud ema-Maie Õie- poolt sõlmitud käenduslepingu seost tema kutse- ja majandustegevusega. Hageja on seostanud R Õle antud laenu kulutamist OÜ-ga Mora Turism, mille osanikeks olid nii R Õ kui M Õ. Kuna laenulepingust endast sellist laenu andmise eesmärki ei nähtu ning muid tõendeid sellise väite kinnituseks ei ole esitatud, siis peab kohus sellist väidet meelevaldseks tõendamata väiteks. Seega ei ole hageja esile toonud veenvaid asjaolusid, mis välistaksid M Õ poolt antud käenduse suhtes tarbijakäenduse sätete kohaldamise. Hageja väidete kohaselt on Käenduslepingu ps 2 fikseeritud ka käenduslepingu maksimumsumma, milleks on laenuandja poolt antud laenusumma 200000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral laenusaaja poolt kogu laenusumma, intresside ja viivise ulatus vastavalt laenulepingu tingimustele, seega on käenduslepingus fikseeritud käendaja poolt vastutuse ulatus, milleks on laenu põhiosa, intressid ja viivised. Kohus ei nõustu hageja sellise tõlgendusega VÕS §-s 143 lg2 sätestatule ja on seisukohal, et M Õga sõlmitud käenduslepingus puudub käendaja vastutuse maksimumsumma VÕS § 143 lg2 tähenduses.

Menetluskulud TsMS § 162 lg. 2 kohaselt hüvitab pool, viimase poolt kantud menetluskulud.

Kristel Pedassaar Kohtunik

kelle kahjuks otsus tehakse, teisele poolele

kõik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.