Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-26688
Tsiviilasi
R Õ hagi HansaPlasti OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 179/2009/1279
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1595 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 01.03.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HansaPlasti OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant HansaPlasti OÜ (endise ärinimega OÜ Maja Kagus; registrikood 11310666, asukoht Raua 1, Tallinn), esindaja Jaanus Silm Kolmas isik kohtutäitur Õnne Pajur (asukoht Tallinna mnt 30, Rapla 79512) Vastustaja R Õ (isikukood xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxx), esindaja Riho Friedrichs
Kohtuistungi toimumise aeg
elukoht
19.06.2013
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 01.03.2013 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.04.06.2009 esitas R Õ (hageja) Pärnu Maakohtule hagi OÜ HansaPlasti (endise ärinimega Maja Kagus OÜ, kostja) vastu täiteasjas nr 179/2009/1279 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sai hageja 26.05.2009 Pärnu tööpiirkonna kohtutäiturilt Õnne Pajurilt (kolmas isik) täitmisteate, millega kohtutäitur teatas täiteasja nr 179/2009/1279 algatamisest kostja poolt esitatud täitedokumendi – 18.12.2003 R Õ, M Õ ja Maaelu Edendamise Hoiu-Laenuühistu vahel sõlmitud kinnistu hüpoteegi koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu nr 9859 alusel. Kostja poolt täiteavalduses kirjeldatud võlasummaks on 108 421 krooni. Kostja ei ole kohtutäiturile esitanud ja kohtutäitur ei ole hagejale täitemenetluse raames esitanud ühtki muud dokumenti, mis kinnitaks just sellise summa õigsust.
3.Täitedokumendi punkti 4.1.1 kohaselt on esmalt tagatud kõik nõuded, mis tulenevad 18.12.2003 sõlmitud laenulepingust nr 117-03 ja selle võimalikest lisadest. Hageja sai sellest aru, et kostja üritab täitemenetluse vahendusel saada summasid, mis tal oleks justkui saada nimetatud laenulepingu järgselt. Pärnu Maakohtus oli käimas menetlus tsiviilasjas nr 2-07-52693, milles kostja nõuab hagejalt sama lepingu järgselt väidetavalt saamata jäänud summasid. Seega on poolte vahel kohtus vaidlus, kas nimetatud täitedokument üldse mingeid reaalseid nõudeid tagab või mitte. Kohtumenetluse käigus on muuhulgas tõstatatud väited laenu tagastamisest, on esitatud taotlus kõrvalnõuete vähendamiseks ning on selgunud, et varasemalt on kostja õiguseellane osast nõudest loobunud. Selliselt on algse laenusaaja pankrotimenetluse läbi sisulise tunnustuse saanud vaid nõue 247 325 krooni ulatuses ning sedagi peamiselt põhinõude arvelt, kuivõrd nõue ei leidnud tunnustust kõrvalnõuete osas. Nõuete kaitsmise protokollis tõi haldur mittekaitstuks lugemise põhjuseks asjaolud, et võlausaldaja on viivist arvestanud intressilt, laenu tagastamise graafik ei ole allkirjastatud võlgniku poolt, lepingus puudub võla tagastamise tähtaeg ning viivise suurus ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lõikega 1. Haldur vaidles nõudele osaliselt, see on 155 018 krooni ulatuses, vastu. 24.11.2006 sai kostja pankrotimenetluse käigus vastavalt jaotisettepanekule 160 225 krooni. 13.02.2009 tasus hageja kostjale 40 000 krooni põhivõlga ja 138 679 krooni lisanõuete eest. Ülejäänud võlasumma olemasolu üle on kohtumenetluses vaidlus.
4.Kostja poolt sellises olukorras täitemenetluse algatamine on pahausklik ning arvestades juba tasutud võla suurust (338 904 krooni) ebaproportsionaalne. Kuna menetluse käigus tsiviilasjas nr 2-07-52693 alles selgub, kas hageja kostjale midagi üldse võlgneb, tuleb täitedokumendi täitmine praegu täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõike 1 alusel lubamatuks tunnistada.
5.23.01.2013 esitatud menetluse uuendamise taotluses lisas hageja peatamise sisulise aluse osas ka tõendid – esimese ja teise astme kohtu lahendid tsiviilasjas nr 2-07-52693. Kõnealuses menetluses on tuvastatud tarbijakäenduse tühisus, mis tähendab, et kostjal puudub tagatav nõue. Seega ei ole kostjal õigust ka hüpoteegi sundtäitmisele. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja on seisukohal, et omab nõudeõigust, mille alusel täitemenetlust läbi viia, nõue on põhjendatud ja rajaneb õiguslikul alusel. Juhul, kui kohus on seisukohal, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele, palus kostja rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada täitemenetlus lubamatuks osaliselt, see on 21 321 krooni ehk 1362.66 euro ulatuses.
7.R Õ ja Maaelu Edendamise Hoiu-Laenuühistu vaheline laenuleping on täitmata vähemalt 108 421 krooni ulatuses ja kostjal on õigus nõuet viivise arvelt omakorda suurendada. Täitedokumendiks on 18.12.2003 kinnistu hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping nr 9859. Lepingu punkti 3 kohaselt leppisid lepinguosalised kokku ning omanik seadis hüpoteegipidaja kasuks xxxxxxxxx asuvale kinnisasjale esimesele järjekohale hüpoteegi summas 350 000 krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Lepingu punkti 4.1.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded, mis tulenevad 18.12.2003 sõlmitud laenulepingust nr 117-03 ja selle võimalikest lisadest. Lepingu punkti 4.1.3 kohaselt on tagatud ka kõik nõuded R Õ abikaasa M Õ vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku abikaasa vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lepingutest.
8.18.12.2003 sõlmisid Maaelu Edendamise Hoiu-Laenuühistu ja R Õ laenulepingu nr 117-03, millega Maaelu Edendamise Hoiu-Laenuühistu andis R Õ laenu 200 000 krooni, aastase intressimääraga 25% laenu jäägilt. Kuna laen tuli tagastada aasta möödudes, see o 18.12.2004, on intressi kokku 50 000 krooni (200 000 x 25%).
9.18.12.2003 sõlmisid M Õ (hageja õiguseellane) ja Maaelu Edendamise Hoiu-Laenuühistu käenduslepingu, millega M Õ kohustus käendama laenulepingu täitmist, sealhulgas kõrvalnõuete osas. R Õ kui laenusaaja ei täitnud lepinguga võetud kohustusi korrektselt ega ole tagastanud laenu kokkulepitud tingimustel. Samuti ei ole kohustust terviklikult täitnud käendaja. 20.11.2006 ostis kostja tsessioonilepingu alusel laenulepingust tuleneva nõudeõiguse (sealhulgas õiguse nõuda viivist ja intressi, koos nõuet tagavate tagatistega.
10.Nõude täitmisele andmise ajal, seisuga 20.05.2009, oli laenu- ja käenduslepingu alusel täitmata kohustus summas 108 421 krooni, mis kujuneb järgnevalt: laenulepingu kohaselt tuli laen 200 000 krooni tagastada hiljemalt 18.12.2004; intress laenu kasutamise eest vastavalt lepingule oli kokku 50 000 krooni. Kuna R Õ oli osaliselt tasunud intressi, siis selle jäägiks oli 47 325 krooni. Kokku seega kuulus 18.12.2004 laenusaaja poolt tagastamisele 247 325 krooni.
11.Laenulepingus oli viivise määraks lepitud 0,5% päevas. Viivise suurus alates 18.12.2004 kuni 24.11.2006 (ajani, mil toimus esimene laekumine laenulepingu täitmiseks) oleks arvestuslikult kokku 706 000 krooni (706 päeva x 200 000 x 0,5% päevas). Võlausaldaja,
lähtudes kohtupraktikast ja mõistlikkuse põhimõttest, on viivist arvestanud üksnes põhinõude 200 000 krooni suuruseni.
12.Seega seisuga 24.11.2006 oli laenulepingu alusel täitmata kohustusi kokku 447 325 krooni (põhinõue 200 000 krooni, intress 47 325 krooni, viivis 200 000 krooni). 24.11.2006 laekus laenu tagastamiseks esimene makse 160 225 krooni, seega tasumata summa jäägiks oli peale osalist laekumist 287 100 krooni (447 325 - 160 225). 13.02.2009 on hageja poolt laekunud kaks makset: 40 000 krooni, selgitusega “põhivõla lõppmakse nõude loovutamise leping 20.11.2006”; 138 679 krooni selgitusega “kõrvalnõuded nõude loovutamise leping 20.11.2006” Seega peale 13.02.2009 makset on võlajääk kokku 108 421 krooni (287 100 - 40 000 - 138 679).
13.20.05.2009 on kostja esitanud täitmisavalduse summas 108 421 krooni. Lähtudes eeltoodud arvestusest on kostja poolt 20.05.2009 täitmisele antud nõue põhjendatud ja seaduslik ning tugineb sõlmitud lepingutele.
14.M Õ sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping. Lisaks asjaolule, et leping on sõlmitud eraisiku poolt, tuleb tuvastada, kas tegemist on majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 kohaselt lasub hagejal kohustus tõendada, et M Õ on sõlminud käenduslepingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Hageja vastavasisulist väidet tõendanud ei ole.
15.Laenusaaja kontolt on näha, et võetud laenu on kasutatud majandus- ja kutsetegevuses. Pool laenust, mida käendas M Õ, on üle antud tulu saamise eesmärgil OÜ-le Mora Turism. Äriregistri väljavõttest on näha, et laenuandjalt laenuks saadud vahendid paigutati koheselt edasi R ja M Õ ühisesse ettevõtlusesse. Laenuraha paigutati osaliselt laenuna edasi OÜ-sse Mora Turism, samuti tasuti saadud laenu arvelt OÜ Mora Turism majandustegevusega seotud arveid. OÜ Mora Turism osanikuks ja juhatuse liikmeks oli vastavalt äriregistri andmetele hageja (M ja R Õ poeg), kes on üheselt mõistetavalt lähikondseks M ja R Õ, kes nimetatud isiku vahendusel tegutsesid ettevõtluses. Samuti on laenu arvelt tasutud laenusaajale ja käendajale kuuluvate äriühingute arveid. Kostja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-89-09 ja leidis, et kui äriühingu osaniku ja juhatuse liikme lähikondne võtab laenu ja käendab võetud laenu eesmärgiga suunata rahalised vahendid edasi ettevõtlusesse, tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Seega on laenuandjalt saadud rahalisi vahendeid kasutatud majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu on ka M Õ käendus antud majandus- ja kutsetegevuses.
16.Lisaks on 18.12.2003 sõlmitud käenduslepingus fikseeritud käenduse maksimumsumma. Olenemata asjaolust, kas tegemist on tarbijakäendusega või mitte, on vastav leping kehtiv, kuna selles on märgitud käenduse maksimumulatus. Lepingu punktis 2 on märgitud, et käendaja vastutab laenuandja poolt antud laenu summas 200 000 krooni ja laenuintresside mittetähtaegse tagastamise korral laenusaaja poolt kogu laenusumma, intressi ja viivise ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Seega oli käenduslepingus fikseeritud käendaja poolt vastutuse ulatus, milleks on laenu põhiosa, intress ja viivis. Seadusest ei tulene, et käenduse maksimumsuurus oleks määratletud numbritega. Antud juhul on see fikseeritud sõnades, mis ei ole vastuolus seadusega.
17.Puudub vaidlus, et R Õ kui laenusaaja ei täitnud endale laenulepinguga võetud kohustusi korrektselt ega tagastanud laenu kokkulepitud tingimustel, samuti ei ole kohustust terviklikult täitnud käendaja.
18.Põhivõlgniku R Õ pankroti väljakuulutamine 06.04.2005 ei mõjuta viivise arvestust käendaja suhtes (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-121-10, punkt 13). Viidatud lahendist tuleneb, et põhivõlgnik saab esitada pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lõike 1 punktist 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lõike 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada üksnes siis, kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud. Kostja hinnangul ei ole käesoleval juhul käenduslepingus sellise vastuväite esitamise õiguses kokku lepitud. Seega oli võlausaldajal õigus jätkata käendaja suhtes viivise ja intressi arvestamist, mida on ka kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega tehtud üksnes põhinõude ulatuses.
19.Juhul, kui kohus leiab, et M Õ sõlmitud käendusleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, on hageja tasunud võlausaldajale 13.02.2009 õigusliku aluseta M Õ kohustuse täitmiseks 40 000 krooni ja 138 679 krooni ning need summad ei puuduta R Õ (pankrotis) kohustuse täitmist. Kuna nimetatud maksetega täideti M Õ käenduslepingust tulenevat kohustust, ei mõjuta see R Õ (pankrotis) vastu suunatud nõuet, mis olenemata M Õ poolt ja/või eest tasutud summadest on 87 100 krooni.
20.26.08.2005 toimus R Õ pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, mille raames leidis tunnustamist kostjale kuuluv lepingu nr 9859 punktist 4.1.1 tulenev hüpoteegiga tagatud nõue summas 247 325 krooni. Nimetatud tunnustatud nõudest on R Õ pankrotimenetluses välja makstud 160 225 krooni, mistõttu on kostja nõue R Õ vastu summas 87 100 krooni täitmata. Esimese astme kohtu otsus
21.Pärnu Maakohus rahuldas 01.03.2013 otsusega hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 179/2009/1279. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
22.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • Maaelu Edendamise Hoiu-Laenuühistu (edaspidi HLÜ) ja R Õ sõlmisid 18.12.2003 laenulepingu summale 200 000 Eesti krooni (t lk 54). Laenuotstarve käibevahenditeks, intressimäär 25% aastas. R Õ laenusaajana oli määratud laenu kasutamise ajaks 18.12.2004. Laenu tagastamise tähtajad vastavalt graafikule, tagatiseks seatud hüpoteek kinnistule summas 350 000 krooni; • 18.12.2003 on HLÜ ja M Õ vahel sõlmitud käendusleping (t lk 55), mis kuulub HLÜ ja R Õ vahel sõlmitud laenulepingu juurde. Käenduslepingu alusel kohustus käendaja M Õ vastutama HLÜ ees laenu 200 000 krooni ja laenuintressi mittetähtaegse tagastamise korral laenusaaja poolt kogu laenusumma, intressi ja leppetrahvi (viivise) ulatuses vastavalt laenulepingu tingimustele. Käendusleping kehtib alates sõlmimisest kuni laenulepingust ja selle täiendustest tulenevate kohustuste täitmiseni kas laenusaaja või käendaja poolt; • 18.12.2003 sõlmiti kinnistu hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping nr 9859 (t lk 7). Lepingu punkti 3 kohaselt leppisid lepiti kokku ning omanik seadis hüpoteegipidaja kasuks xxxxxxxxxxxx asuvale kinnisasjale esimesele järjekohale hüpoteegi summas 350 000 krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Lepingu punkti 4.1.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded, mis tulenevad 18.12.2003 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Lepingu punkti 4.1.3 kohaselt on tagatud ka kõik nõuded R Õ abikaasa M Õ vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku abikaasa vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lepingutest;
•
•
Tsessioonlepingu (t lk 56, nõude loovutamise leping) kohaselt on HLÜ 20.11.2006 loovutanud nõude R Õ ja käendaja M Õ vastu Maja Kagus OÜ-le (t lk 56). Lepingu kohaselt loovutati nõue summas 200 000 krooni põhivõlana, 136 357.36 krooni on intressi võlg ja viivist 689 553.12 krooni. Kokku 1 025 910.48 krooni; Kostja on 20.05.2009 kohtutäiturile esitanud täitmisavalduse, täitedokumendiks oli 18.12.2003 koostatud notariaalne dokument nr 9859 (t lk 7). Nõude suuruseks 108 421 krooni.
23.Poolte vahel on vaidlus selle üle, milline oli kostja nõue hageja õiguseellase (M Õ on surnud 09.12.2007) vastu täitemenetluse algatamise ajaks.
24.Tsiviilasjas nr 2-07-52693 on kohus tuvastanud, et käendajaga sõlmitud käendusleping on tühine, mistõttu käendaja õigusjärglase ehk hageja vastu kostjal nõuet ei ole. Samuti tuvastas kohus, et tegelikult kanti R Õ arvele laen summas 180 000 (maha arvati esimene osamakse). Laenu tagastamise kord ja tähtaeg on lepingus määramata.
25.06.04.2005 kuulutas kohus välja R Õ pankroti (tsiviilasi nr 2-05-24910). R Õ pankrotimenetluses on pankrotivara arvel kostjale makstud 160 225 krooni, tunnustatud nõue on 247 325 krooni, seega saamata osa tunnustatud nõudest on 87 100 krooni. Kostja on tunnistanud, et 13.02.2009 on hageja poolt tasutud veel 40 000 krooni ja 138 679 krooni, kokku 178 679 krooni. Kokku on laenulepingust tuleneva võla katteks makstud 338 904 krooni (21 659.91 eurot). Seega on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue rahuldatud.
26.Kohus on seisukohal, et isegi kui arvestada, et tunnustatud põhinõudele ja intressile summas 247 000 krooni peaks lisanduma viivis, siis ei saa viivisenõue põhivõlgniku vastu olla 200 000 krooni, nagu seda on käsitlenud kostja. Pankroti väljakuulutamise hetkeks oli sissenõutavaks muutunud viivis 109 000 krooni (5% 200 000 x 109). Kokku oli nõue 356 325 krooni, sellest makstud on 338 904 krooni. Seega on võlg laenusaaja ja käendaja õigusjärglase poolt tasutud täielikult. Põhivõlgniku viivise võlana saab käsitleda vaid 17 421 krooni (1113.40 eurot). Kuna kohus on tuvastanud käenduslepingu tühisuse, puudub alus viivise väljamõistmiseks hagejalt kui käendaja õigusjärglaselt. Samal põhjusel ei saa viivise arvestust käendaja suhtes jätkata peale põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist, mis annaks kostjale võimaluse oma nõude suurendamiseks.
27.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal oli alus nõude täitmisele pööramiseks käendaja õigusjärglase (hageja) suhtes. TMS § 2 punkti 19 järgi on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Samas ei anna kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolu hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müüki, vaid seda saab teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. See tähendab, et võlgnik peab olema nõude rahuldamisega viivituses. Sissenõudja peab tõendama, et nõue on muutunud sissenõutavaks ja kui hüpoteegipidaja seda ei põhista, peab täitur keelduma täitemenetluse algatamisest, alustatud täitemenetluse aga lõpetama.
28.Hüpoteegi realiseerimine on keelatud tagatava nõudeta ehk täiturile tuleb täitmise alustamiseks esitada lisaks hüpoteegi seadmise lepingule lepingud, millistest nõue tuleneb ja täpne võla arvestus, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu. Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, kuid sissenõutavaks
muutumist tuleb tõendada. Samas tuleb arvesse võtta, et hüpoteegi realiseerimiseks kinnisasja müümisel täitemenetluses hüpoteek lõpeb ja kustutatakse kinnistusregistrist. Hüpoteegi kui asjaõiguse sisuks on õigus realiseerida kinnisasi tagatava nõude katteks ja rahuldada nõue saadud raha arvel.
29.Täitmisavalduse esitamise ajaks 20.05.2009 oli kõnealusest lepingust tulenev võlg sisuliselt tasutud. Seetõttu puudus kostjal alus sundtäitmise menetluse algatamiseks. 18.12.2007 oli kostja esitanud hagi käendaja vastu (tsiviilasi nr 2-07-52693) võla väljamõistmiseks. Tsiviilasja menetlus oli täitmisavalduse esitamise ajaks veel lõpetamata, lahend tehti 23.03.2012 ja jõustus 22.12.2012.
30.Kostja väide, et kuigi käendaja M Õ õigusjärglane on õigusliku aluseta M Õ kohustuse täitmiseks maksnud 178 679 krooni, ei puuduta see summa R Õ kohustuse täitmist, viitab ilmselgelt asjaolule, et kostja ei soovigi teise poole suhtes käituda hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sisuliselt täideti samast laenulepingust tulenevat nõuet ja seadus ei keela kohustuse täitmist kolmanda isiku poolt, vaatamata sellele, et temal puudub lepinguline suhe laenuandjaga.
31.Kohus asus seisukohale, et täitmisavalduse esitamise ajaks puudus kostjal tegelikult selgelt väljendatud nõue hageja vastu, mistõttu täitemenetluse läbiviimine on lubamatu ja põhjendamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb täitmine tunnistada lubamatuks ja täitemenetlus lõpetada. Apellatsioonkaebus
32.01.04.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtusse või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi osaliselt.
33.Maakohus on rikkunud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Samuti on jäetud hindamata tõendid. Kohus on läinud vastuollu kehtiva Riigikohtu praktikaga. Maakohus on otsuses ajanud segamini asjaolu, et hüpoteek tagas/tagab nii laenu- kui käenduslepingust tulenevaid nõudeid ja erinevatel alustel esitatult on nõuete suurused erinevad. Maakohtu lahendis on erinevad nõude arvestused ja alused omavahel segamini aetud ja käsitletud koos.
34.Maakohus, eirates menetlusosalise taotlusi, jätkas asja arutamist kirjalikus menetluses. Kostja esitas peale kirjaliku menetlusega nõustumist 2 täiendavat tõendit, milliste vahetut uurimist kohtuistungil pidas ta vajalikuks. Kostja arvates on uute vastuväidete ja tõendite esitamine selliseks asjaoluks, mis annab menetlusosalisele õiguse keelduda asja edasisest kirjalikust menetlusest ning paluda arutamist kohtuistungil. Maakohtu poolt taotluse rahuldamata jätmine ja järeldus, et menetluslik olukord ei ole võrreldes nõusoleku andmisega muutunud, on vastuolus asja materjalidega ja oluline menetlusõiguse rikkumine. Arvestades muutunud olukorda, pidas kostja vajalikuks esitada küsimusi hagejale ning sellest tulenevalt soovis kuulata üle ka tunnistajaid ja menetlusosalisi.
35.Kohus ega hageja ei ole kostjale edastanud hageja poolt 23.01.2012 kohtule esitatud taotlust (menetluse uuendamise taotlus) koos lisadega. Kohus tugineb otsuses muuhulgas nimetatud taotlusele ja selle väidetavaks lisaks olevatele tõenditele. Seega rajaneb otsus tõenditele, milliste esitamisest ei ole kostjat informeeritud ja milliste kohta ei ole kostja saanud oma arvamust avaldada. Eelnevaga rikkus kohus TsMS § 328 lõiget 2 ja § 436 lõiget 3.
36.Kohus, jättes hindamata tõendid, jõudis ekslikule järeldusele, et tegemist oli tarbijakäenduslepinguga. Maakohus ei hinnanud kostja 13.02.2013 esitatud tõendeid: R Õ arvelduskonto väljavõte ja OÜ Mora Turism registriandmed.
37.Kohus ei ole arvestanud hageja poolt omaksvõetud asjaoludega ja on hinnanud asjaolu erinevalt mõlemast osapoolest. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikes 4 sätestatut kahel korral. Esiteks olukorras, kus M Õ käendusleping loeti tarbijakäenduslepinguks ja teiseks olukorras, kus poolte vahel puudus vaidlus, et hageja täitis M Õ käenduslepingust tulenevat kohustust. Maakohus ei arvestanud sellega, et hageja on TsMS § 231 lõike 2 alusel omaks võtnud kostja poolt avaldatud asjaolu, et R ja M Õ poolt võetud laen oli poolte ühiseks majandustegevuseks OÜ-s Mora Turism ja selle laenu võtmine oli tingitud majanduslikult huvist OÜ Mora Turism vastu. Juhul, kui hageja asub apellatsiooniastmes eitama asjaolu, et OÜ Mora Turism kaudu teostasid R ja M Õ oma majandus- ja kutsetegevust, soovib kostja kuulata nimetatud asjaolu tõendamiseks üle tunnistajana R Õ ja vande all hageja. Vastavat taotlust ei saanud kostja maakohtus esitada, kuna selles menetluses ei eitanud hageja asjaolu, et täitis M Õ käenduslepingust tulenevat kohustust.
38.Teiseks on kohus ise otsuses märkinud, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja täitis oma ema M Õ käenduslepingust tulenevat kohustust, kui teostas 13.02.2009 kaks makset. Maakohus on erinevalt pooltest leidnud, et hageja täitis nimetatud maksetega hoopis R Õ laenulepingust tulenevat kohustust. Seega, kui hageja täitis M Õ käenduslepingust tulenevat kohustust, ei ole ta täitnud R Õ kohustust ja seega eksisteerib endiselt R Õ kohustus hüpoteegipidaja ees summas 87 100 krooni.
39.Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS-is sätestatut, leides, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Kohus on jätnud hindamata tõendid ja tähelepanuta kostja seisukohad, millistest tulenevalt on selge, et laenuandjalt saadud rahalisi vahendeid on kasutatud majandus- ja kutsetegevuses ja laen võeti ühiselt OÜ Mora Turism majandushuvist lähtuvalt, mistõttu on ka vastav käendus antud majandus- ja kutsetegevuses. Juhul, kui hageja asub eitama, et laen võeti ja käendus anti lähtudes OÜ Mora Turism majandushuvidest ning seda, et hageja faktiliselt äriühingut ei juhtinud, soovib kostja kuulata üle tunnistaja R Õ ja vande all hageja.
40.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et juhul, kui käendusleping on kehtiv, on tal hageja vastu nõue summas 108 421 krooni ja juhul, kui käendusleping on vorminõuete rikkumise tõttu tühine ja kostjal puudus täitemenetluse algatamisel nõue summas 108 421 krooni, siis 87 100 krooni ulatuses on täitemenetluse algatamine igal juhul põhjendatud. Vastustaja seisukoht
41.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
42.Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
43.Maakohtu põhjendus, miks ta ei nõustunud kostja taotlusega lahendada tsiviilasi sisuliselt kohtuistungil, vastab TsMS §-s 403 sätestatule. Kuigi maakohus alustas menetlust suuliselt ja viis läbi eelistungi, siis peale menetluse peatamise aluse äralangemist küsis kohtunik hageja esindaja taotlusel kostjalt nõusolekut menetluse jätkamiseks kirjalikult (t lk 115). Kostja esindaja teatas 24.01.2013 nõusolekust (t lk 15). Seega rakendus kostja suhtes TsMS § 403 lõige 2, mille kohaselt võivad pooled nõusoleku lahendada asja seda kohtuistungil arutamata tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Kostja soovis nõusolekut tagasi võtta 14.02.2013 esitatud taotluses. Perioodil 24.01.2013 kuni 14.02.2013 ei olnud menetluses mitte midagi muutunud – juba 22.12.2012 oli jõustunud menetluse uuendamise alus ehk Pärnu Maakohtu 23.03.2012 otsus, millega jäeti rahuldamata kostja nõue hageja kui M Õ õigusjärglase vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks. Kostja, olles kohtumenetluses pooleks, oli jõustunud kohtulahendist teadlik ja selle sisuga tuttav. Kostja vastupidised väited kaebuses ei ole tõsiseltvõetavad. Ka ei esitanud kostja 14.02.2013 menetlusdokumendis selliseid taotlusi tõendite kogumiseks ega uusi vastuväiteid, milliseid oleks maakohus pidanud tõlgendama kui olulist menetlusliku olukorra muutumist.
44.Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus pidanud vaidlustatud otsuses käsitlema uuesti kostja väiteid M Õ sõlmitud käenduslepingu kehtivuse kohta. Nimetatud küsimuse lahendas jõustunud kohtuotsus, milline oli tehtud vaidluses samade poolte vahel tsiviilasja nr 2-07-52693 ja mille menetluse ajaks oli käesoleva menetlus peatatud. Jõustunud kohtuotsusega tuvastas kohus muuhulgas, et „...saadud laenusummast 101 500 krooni ülekandmine OÜ-le Mora Turism laenuna ei tõenda, et tegemist oleks tarbijakäendusega. Kuivõrd käenduslepingus ei olnud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat märgitud, oli see VÕS § 143 lg 2 järgi tühine...“ Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-129-11 punktis 14, et sõltumata sellest, et mingi asjaolu tuvastamine ei nähtu kohtuotsuse resolutsioonist, kuid on tuvastatud otsuse põhjendustes, ja tegemist on vaidluse lahendamisel materiaalõiguse järgi olulise asjaoluga, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam TsMS § 457 lõike 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda. Käesolevas asjas on tegemist nimelt sellise olukorraga ja kostja ei saa taasavada vaidlust M Õ sõlmitud käenduslepingu kehtivuse üle.
45.Maakohus asus asjakohaselt seisukohale, et 13.02.2009 tasutud maksetega on tasutud hageja isa R Õ võlg. Sama kinnitab hageja veelkordselt vastuses apellatsioonkaebusele ja ringkonnakohtu istungil. Pankrotimenetluses tunnustati R Õ võlga kostja ees suuruses 247 325 krooni, millest pankrotimenetluses sai rahuldatud 160 225 krooni ja hageja tasus enne vaidlusaluse täitemenetluse algatamist 40 000 + 138 679 krooni. Seega oli kokku sissenõudja saanud täiteavalduse esitamise seisuga 338 904 krooni, mis ületab tunnustatud nõude 91 579 krooni võrra. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sellises olukorras puudus sissenõudjal selgelt väljendatud nõue, mille täitmiseks hüpoteegi realiseerimist nõuda. Hüpoteegi realiseerimine tagatava nõudeta ei ole lubatud.
46.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.