Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

Tartu Maakohtu menetluses on AS Era Liisingu Inkassoteenused hagi Tiina Sokk vastu 146.99 euro väljamõistmiseks. Hageja nõude aluseks on kostja ja SMS Laen OÜ vahel 29.03.2008 sõlmitud leping nr 142521, millest tulenevad nõuded SMS Laen OÜ loovutas 1.12.2010 hagejale. Lepingu sõlmimisel võimaldas OÜ SMS Laen kostjale võtta kiirlaenu. 31.03.2008 esitas kostja laenutaotluse 63.91 euro saamiseks 30-ks päevaks intressiga 19.17 eurot laenu perioodiks. OÜ SMS Laen rahuldas taotluse ja kandis 31.03.2008 kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 63.91 eurot. Kostja kohustus laenusumma 63.91 eurot ja intressi 19.17 eurot tasuma hiljemalt 30.04.2008. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 146.99 eurot, milles põhiosa on 63.91 eurot, laenu intress summas 19.17 eurot ja viivis summas 63.91 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUS

Kostja 6.02.2012 vastuses hagile tunnistab hageja ees põhiosa võlgnevust ja intressi võlgnevust, kuid ei nõustu viivisega summas 63.91 eurot. Menetluskulude tasumisest palub kostja end vabastada, kuna tema sissetulekuks on üksnes töövõimetuspension ja 0,5 koormusega töötamise tasu, kokku 270 eurot kuus.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt alltoodud kohtu põhjendustel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tahtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud maksekorraldusest nr 37276 nähtub, et kostja kohustus laenu tagastama 30.04.2008 summas 1300 krooni, mis koosnes laenu põhisummast 1000 krooni so. 63.91 eurot ja intressist 300 krooni. 29.03.2008 sõlmitud laenulepingu nr 142521 p 4 kohaselt tuleb laenult summas 1000 krooni, mis on võetud tähtajaga 30 päeva maksta intressi 300 krooni. Kostja tunnistab hageja laenu põhiosa nõuet summas 63.91 eurot ja intressinõuet summas 19.17 eurot. Sega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse katteks 63.91 eurot ja intressivõlgnevuse katteks 19.17 eurot kokku 83.08 eurot.

Hageja nõuab laenu mitteõigeaegse tagastamise eest kostjalt viivist 63.91 eurot. Pooled on laenulepingu p-s 13 kokkuleppinud, et kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakset tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5% kalendripäevas. Viivist arvutatakse tähtaegselt tasumata laenusummalt iga maksmisega viivitatud päeva eest, lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Hageja on arvestanud viivist alates 1.05.2008 tagastamata laenupõhiosalt 63.91 eurolt ja on arvestanud perioodi 1.05.2008 kuni 8.12.2011 viivist summas 420.21 eurot. Hageja vähendab viivise nõuet põhivõlgnevuse summani 63.01 euroni. Kostja on vastuses hagile märkinud, et viivise nõuet ta ei tunnista, ühtegi põhjendust ta esitanud ei ole. Asja materjalidest nähtub, et SMS Laen OÜ ja Tiina Sokk tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Seega puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg SMS Laen OÜ veebilehel pakutud kombinatsioonide hulgast. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et SMS Laen OÜ ja Tiina Sokk vahel sõlmitud laenulepingu p 13 on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 0,5% suuruse viivise määra osas (182,5% aastas), sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on lepingus intressi määraks kokkulepitud 1% päevas, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, seega tuleks kohaldamisele VÕS § 113 kolmandas lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär. Samas on kohus lugenud tühiseks laenulepingu punkt viivise osas, kuna päevas arvutatav 0,5% suurune viivise määr on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kalduv poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Seega ei ole kohtuotsuse põhjendustega kooskõlas lugeda seadusjärgseks viivise määraks antud juhul lepingujärgset intressimäära 1% päevas. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 1.05.2008 (nõude sissenõutavaks muutumise aeg) kuni 31.12.2008 oli seadusjärgne viivisemäär 11% aastas, alates 1.01.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas ja alates 01.07.2009 kuni 30.06.2011 8%

aastas, alates 1.07.2011 – 31.12.2011 8.25 % aastas ning 1.01.2012 kuni 20.03.2012 (kohtuotsuse tegemise aeg) 8% aastas. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi 1.05.2008 kuni 31.12.2008 eest 73.63 krooni (1000 x 11% x 245 / 366), perioodi 1.01.2009 kuni 30.06.2009 eest 47.11 krooni (1000 x 9,5% x 181 / 365) ja perioodi 01.07.2009 kuni 30.06.2011 eest 160 krooni (1000 x 8% x 730 / 365), perioodi 1.07.2011 kuni 31.12.2011 eest 41.59 krooni (1000 x 8.25% x 184/365), perioodi 1.01.2012 kuni 20.03.2012 eest 17.49 krooni (1000 x 8% x 80/ 366) kokku seega 339.82 krooni (73.63 + 47.11 + 160 + 41.59 + 17.49) so. 21.72 eurot. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 104.80 eurot, millest 63.91 eurot on laenu põhiosa, 21.72 eurot viivis ja 19.17 eurot intress.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta (104.80 eurot (rahuldatud osa nõudest)/ 146.99 (hageja nõue) x 100 ) 71 % ulatuses kostja kanda ning 29 % ulatuses hageja kanda. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtuotsuses võtab kohus seisukoha üksnes menetluskulude jaotuse osas TsMS § 173 lg 1 alusel, seega ei lahenda kohus kostja taotlust menetluskuludest vabastamise osas.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.