J.N. (Y.N.) hagi N.J. (N.) vastu AiandusĂŒhistu XXX tĂ€naval X maatĂŒkil nr XXX asuva kinnistu tĂ€ies ulatuses pĂ€randaja G.N. (N) varaks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
25 000 krooni (1 597,80 eurot)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.N. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): J.N. Dragunova
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): N.J. (isikukood: XXXX), esindaja Andrei Abakumov
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsus
(sĂŒnd: XXX), esindaja Svetlana
2.TĂŒhistada Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsus ja teha asjas uus otsus.
3.JĂ€tta kinnistu (Viru Maakohtu kinnistusosakonna IdaViru jaoskonna registriosa nr XXX) asukohaga Vaivara vald TĂ”rvajĂ”e kĂŒla, AĂ XX, krunt XXX, J.N. (sĂŒnd
XXX) omandisse.
4.
VĂ€lja mĂ”ista J.N. lt N.J. kasuks 599 eurot 17 senti (viissada ĂŒheksakĂŒmmend ĂŒheksa eurot 17 senti). Edasikaebamise kord
Otsuse peale vĂ”ib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 pĂ€eva jooksul otsuse kĂ€ttetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse vĂ”ib menetlusosaline esitada ĂŒksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sĂ€testatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tĂ€htaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse pĂ”hjendamiseks vĂ”i riigilĂ”ivu tasumiseks vĂ”i kaebuses esineva sellise puuduse kĂ”rvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mĂ”istliku tĂ€htaja pĂ€rast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud pĂ”hjendamatult vĂ”i tĂ€htaja pikendamise eesmĂ€rgil.
MENETLUSOSALISTE NĂUDED, VASTUVĂITED JA PĂHJENDUSED
1.J.N. esitas hagiavalduse J.N. vastu, milles palus tunnistada AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval X maatĂŒkil nr XXX asuv kinnistu pĂ€randaja G.N. varaks. Hagiavalduse kohaselt avanes 11.02.2005 G.N. i pĂ€rand, milleks on Vaivara vallas XXX kĂŒlas AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XX asuv kinnistu. G. N pĂ€randas kogu oma vara hagejale. Kostja esitas notarile avalduse, mille kohaselt ta pretendeerib 2/3 osale mĂ€rgitud maatĂŒkist. Hageja arvates on kostjal Ă”igus ainult 1/6 osale sundosast. 1966 eraldati maatĂŒkk hageja vanematele T ja G. N. Hageja ema suri 1982. Hageja, tema venna ja isa kokkuleppel anti pĂ€rand isale ning ajavahemikul 1983 - 1985 vĂ”eti ta ĂŒhistu liikmeks. Enne aiandusĂŒhistute ja aianduskooperatiivide erastamist oli G. N osaku omanikuks. Osaku koosseisu kuulus jĂ€rgmine kooperatiivi vara: kinnistul asuv maja, majandushooned, istikud, siht- ja muud maksed, kooperatiivi liikmete kasutuses olev ĂŒhisvara. Osa oli G.N. i lahusvara. 29.06.1989 sĂ”lmisid G. N ja J.N. abielu. 29.08.1993 oli nimetatud vara erastatud tasuta ĂŒleandmise teel. Asjaolu, et toimus maatĂŒki nr 119 tasuta ĂŒleandmine aiandusĂŒhistu poolt G. N, ei tee kostjat vaidlusaluse vara omanikuks. Kostja pole oma isikliku tööga ning rahaliste vahenditega osalenud maja, aia jm soetamisel ning ehitamisel. Kostja ja G. N ei teinud abielu kestel aiamajale kulutusi. Nad kasutasid maja, aeda ja korjasid saaki. G. N ja J. N abielu kestel erastas G. N 1999 maatĂŒki oma isiklike erastamisvÀÀrtpaberite (EVP) arvel 3 276 krooni eest. Maa erastamisel 1999 sai kinnistu abikaasade ĂŒhisvaraks, mille puhul eeldatakse, et abikaasade osad on vĂ”rdsed. PĂ€randvara koosseisu tuvastades saab mÀÀrata kindlaks, et mĂ”nest abikaasade ĂŒhisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pĂ€randvara hulka mitte 1â2 mĂ”ttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mĂ”tteline osa. PĂ€randavara koosseisu kindlakstegemisel vĂ”ib kohus kalduda PKS § 19 lg-s 2 mĂ€rgitud alustel kĂ”rvale abikaasade osade vĂ”rdsusest. Kuigi vaidlusalune kinnistus sai G. N ja J. N abielu kestel nende ĂŒhisvaraks, puudub kostjal selles osa, mida saab vĂ€ljendada numbriliselt vĂ”i rahaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et pĂ€randaja lahusvara koosneb vaidlusalusel maatĂŒkil asuvatest ehitistest ja istikutest summas kokku 21 724 krooni (25 000 krooni (kinnistu vÀÀrtus eksperthinnangu jĂ€rgi) â 3 276 (maa erastamise hind)).
Alusetu on kostja vĂ€ide, et G. N ja hageja ei ole kunagi tegelenud aiamaaga ja, et hagejal puudub vĂ”imalus Eestis kĂ€ia ja hoolt kanda maatĂŒki eest. Hageja leidis, et pĂ€randi vabatahtlik jagamine on vĂ”imatu. Hageja palus jagada G. N pĂ€randvara selliselt, et hagejale kuulub 3â4 osa pĂ€randvarast ja kostjale 1â4 osa pĂ€randarast. Hageja oli nĂ”us hĂŒvitama kostjale kuuluva osa vÀÀrtuse rahas.
2.J.N. vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuse kohaselt registreeriti G. N ja kostja abielu 29.06.1989. Kostja leidis, et ei oma tĂ€hendust millal ja kellele oli eraldatud maatĂŒkk, vaid on tĂ€htis omandiĂ”iguse tekkimise hetk. 15.10.1999 omandas G. N, olles abielus kostjaga, maatĂŒki nr XXX, mille kohta on tehtud kanne kinnistusraamatus. Seega oli vaidlusalune kinnistu G. N ja kostja ĂŒhisomandis ning eeldatakse, et poolte osad on vĂ”rdsed. Ei vasta tĂ”ele hageja vĂ€ide, et kostja ei osalenud maja ja aia soetamisel ja ehitamisel, sest 26.08.1994 toimus tulekahju ja kostja koos G. N taastasid ĂŒhiste vahendite arvel maja, mis asub vaidlusalusel kinnistul. Kostja ei olnud nĂ”us, et kinnistul asuvad ehitised ja istikud on G. N lahusvara. Omand vaidlusalusele kinnistule tekkis maa erastamisega 23.08.1993, s.o G. N ja kostja abielu kestel ja kinnistu ega sellel asuvad ehitised ei saanud olla G. N lahusvaraks. Ei oma tĂ€htsus, kelle nimele olid vormistatud EVP-d, mille arvel on toimunud erastamine. Kostja on pika aja jooksul ainuisikuliselt kandnud kulutusi kinnistu hooldamisega ja seega oleks ÀÀrmiselt ebaĂ”iglane jĂ€tta vaidlusalune kinnistu hageja ainuomandisse.
3.Viru Maakohus jĂ€ttis 2. veebruari 2010 otsusega hagi rahuldamata ning tunnistamata, et AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval X maatĂŒkil nr X asuv kinnistu on tĂ€ies ulatuses pĂ€randaja G. N vara.
4.Tartu Ringkonnkohus tĂŒhistas 11. juuni 2010 otsusega Viru Maakohtu 2. veebruari 2010 otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks lĂ€bivaatamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus rahuldas 12. juuli 2011 otsusega J.N. hagi osaliselt. Maakohus jĂ€ttis Vaivara vallas N kĂŒlas AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XX asuv kinnistu vÀÀrtusega 1 597,80 eurot N.J. ainuomandisse. Maakohus mĂ”istis N.J. lt J.N. kasuks vĂ€lja 665,77 eurot. Maakohus jĂ€ttis menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuses esitatud pĂ”hjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et hageja J.N. on G. N tĂŒtar; kostja N.J. ja G. N abielu registreeriti 29.06.1989; N.J. ja G. N ei sĂ”lminud abieluvaralepingut; AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XXX asuv elamu oli N.J. ja G. N abielu registreerimise ajal vallasvara; AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XXX asuv elamu kuulus abiellumise hetkel G. N lahusvarana; AiandusĂŒhistus XXXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XXX asuva elamu juurde erastati maad N.J. ja G. N abielu kestel; 15.07.1989 testamendiga jĂ€ttis G. N kogu oma vara J.N. le; G. N suri 11.02.2005 ja G. N surma ajal olid N.J. ja G. N abielus ning kostjal on Ă”igus sundosale. Maakohus leidis, et kĂ€esoleva vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus (PKS). Poolte ĂŒhine tahe on suunatud vaidlusaluse kinnistu jagamisele. N.J. ja G. N abiellusid 29.06.1989. Elamu mĂ”tteline osa kui vallasasi oli enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 jĂ€rgi G. N lahusvara. Lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel
ja kinnistamisel muutus elamu maatĂŒki oluliseks osaks. Riik ja G. N sĂ”lmisid maa ostumĂŒĂŒgilepingu ja asjaĂ”iguslepingu 15.10.1999. G. N kanti kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 19.04.2000. Seega omandati vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuleb enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ĂŒhisvaraks, sĂ”ltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud ĂŒks abikaasa. KuivĂ”rd vaidlusaluse kinnistu nĂ€ol oli tegemist abikaasade ĂŒhisvaraga, siis eelduslikult olid nende osad vĂ”rdsed. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-151-09 asunud seisukohale, et kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pĂ€randvara hulka 1â2 mĂ”ttelist osa abikaasade ĂŒhisomandina kuulunud esemetest, ei tĂ€henda see seda, et ĂŒleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. PĂ€randvara koosseisu tuvastades saab mÀÀrata kindlaks, et mĂ”nest abikaasade ĂŒhisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pĂ€randvara hulka mitte 1â2 mĂ”ttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mĂ”tteline osa. Kohus vĂ”ib ka pĂ€randava koosseisu mÀÀrates kalduda enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 mĂ€rgitud alustel kĂ”rvale abikaasade osade vĂ”rdsusest. AiandusĂŒhistu âXXXâ aktiga on tĂ”endamist leidnud, et vaidlusalune maatĂŒkk oli erastatuna ĂŒleantud G. N 29.08.1993, s.o G. N ja J. N abielu kestel. Ida-Virumaa PÀÀsteteenistuse 10.08.2005 tĂ”endi kohaselt toimus 26.08.1994 pĂ”leng aadressil AiandusĂŒhistu XXX tĂ€nava nr X krundi nr XXX. Selle tĂ”endiga on lĂŒkatud ĂŒmber tunnistaja V.N. ĂŒtlused, et pĂ”lengut ei olnud. Tunnistajate V. N ja V. B ĂŒtlustega on tĂ”endatud, et 1994. a tulekahju oli vaidlusaluses suvilas, oli rikutud katus ja selle vahetati uue vastu. Samuti tunnistajate V. N ja V. B ĂŒtlustega on tĂ”endatud, et aiamaa ja maja korrashoidmisega tegeles alates 1989 kostja J. N. Hagejat kinnistul keegi ei nĂ€inud. Maakohus leidis, et ei ole esitatud veenvad tĂ”endid, mis annaksid aluse kalduda kĂ”rvale abikaasade osade vĂ”rdsusest. Arvestades tunnistajate ĂŒtlusi ja asjaolu, et hageja elab pĂŒsivalt vĂ€lismaal, leidis maakohus, et oleks Ă”iglane jĂ€tta vaidlusalune kinnistu kostja ainuomandisse. Kuna poolte vahel puudus vaidlus, et kostjal on Ă”igus sundosale ja maakohtul ei ole andmeid, et keegi seadusjĂ€rgsetest pĂ€rijatest loobus pĂ€randist, siis lĂ€htuvalt pĂ€rimisseaduse (PĂ€rS) § 105 lg-st 1 moodustab kostja sundosa pool pĂ€randiosa vÀÀrtusest, mille pĂ€rija oleks seadusjĂ€rgse pĂ€rimise korral saanud, kui pĂ€randi oleksid vastu vĂ”tnud kĂ”ik seadusjĂ€rgsed pĂ€rijad. Vastavalt 10.08.2009 Arco Vara eksperthinnangule on vaidlusaluse kinnisasja turuvÀÀrtus 25 000 krooni. Kostja oleks seadusjĂ€rgse pĂ€rimise korral saanud 1/6 osa G. N pĂ€randvarast, mille vÀÀrtus oleks 4 166,67 krooni, millest pool moodustab 2 083,33 krooni ehk 133,15 eurot. Seega kostja sundosa vÀÀrtus on 133,13 eurot. Kuna hageja saab pĂ€rida ainult 1â2 osa vaidlusolevast kinnisasjast, mida maakohus jĂ€ttis kostja ainuomandisse, siis kostja peab hagejale kompenseerima tema osa rahas, mis moodustab 12 500 krooni ehk 798,90 eurot. Kuna kostja sundosa moodustab 133,13 eurot, tegi maakohus tasaarvestuse ja kohustas kostjat maksma hagejale vĂ€lja 665,77 eurot.
6.Viru Maakohus rahuldas 12. septembri 2011 tÀiendava otsusega hageja taotluse tÀiendava otsuse tegemiseks. Maakohus tÀiendas Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsust ning jÀttis rahuldamata S. D. taotluse jÀrelepÀrimise tegemiseks Vaivara Vallavalitsusele G. N kuulunud EVP-de kohta. Maakohus rahuldas taotluse enamtasutud eksperditasu tagastamiseks. TÀiendava kohtuotsuse pÔhjenduste kohaselt palus hageja kohtul nÔuda Vaivara Vallavalitsuselt vÀlja andmed G. N poolt EVP-de kasutamise kohta vaidlusaluse kinnistu erastamisel 1999, mh palus hageja nÔuda vÀlja informatsiooni, kelle poolt, millal ja kui palju kanti sisse erastamisvÀÀrtpabereid. Maakohus jÀttis vastava taotluse rahuldamata, sest poolte vahel puudub vaidlus, et EVP-d, milledega tasuti maa erastamisel 3 276 krooni, kuulusid G. N.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PĂHJENDUSED
7.J.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse tĂŒhistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistatakse J.N. omandiĂ”igust 3â4 osale G. N pĂ€randvarast; jĂ€tta kinnistu aadressil AiandusĂŒhistu XXX tĂ€nava X maatĂŒkk nr XXX J.N. ainuomandisse, kohustades teda hĂŒvitama N.J. le kuuluva 1â4 osa pĂ€randavarast rahas, s.o 399,45 eurot. J.N. palub tagastada hagi esitamisel ja 26.02.2010 apellatsioonkaebuse esitamisel enamtasutud riigilĂ”iv summas kokku 252,77 eurot. J.N. palub jĂ€tta menetluskulud N.J. kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud pĂ”hjenduste kohaselt: 1) oli kinnisvara ĂŒhisvarana soetatud G. N lahusvara arvel ja kohtul oli alus kalduda kĂ”rvale abikaasade osade vĂ”rdsusest ĂŒhisvaras ning kohaldada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-t 2. Maa erastamisega 1999 sai kinnistu G. N ja N.J. ĂŒhisvaraks. Seejuures esitas hageja tĂ”endid selle kohta ja kostja nĂ”ustus, et kĂ”ik ehitised ja istikud olid juba ehitatud ning istutatud tema vanemate poolt enne G. N ja N.J. abielu sĂ”lmimist. Samuti on maakohus pĂ”hjendatult leidnud, et valdusalusel kinnistul asuvad ehitised olid G. N ja N.J. abielu ajal G. N lahusvara. Kostja vĂ”ttis omaks, et maa oli ostetud G. N erastamisvÀÀrtpaberite arvel, mis olid saadud tema poolt tööaastate eest enne abielu sĂ”lmimist. Kostja vĂ€ited, et ta omas samuti EVP-sid, mis olid kasutatud pere huvides, ei oma tĂ€htsust. Hageja palus mÀÀrata kindlaks kostja osa koos kohustusliku osaga 1â4 pĂ€randvarast, s.o 1/10 abikaasa osa, mille lisandub 9/60 kohustuslikku osa; 2) jĂ€ttis maakohus kinnistu kostja ainuomandisse pĂ”hjendades seda muu hulgas sellega, et hagejat pole kinnistul keegi nĂ€inud ja et ta pidevalt elab vĂ€lismaal. Maakohus ei arvestanud hageja ĂŒtlusi, et pĂ€rast isa surma tekitas kostja kinnistul skandaale koos politsei vĂ€ljakutsumisega. Maakohus ei vĂ”tnud arvesse asjaolu, et hageja on ĂŒles kasvanud Eestis, siin on tema sugulased ja ta elab mitte kaugel Narvast ning regulaarselt kĂ€ib Eestis. Hagejal on eriline huvi kinnistu vastu, kuna see on tema vanemate vara. Kostja ei ole avaldanud oma erilist huvi kinnistu vastu. Kostja osa varas on hageja omast vĂ€iksem; 3) ei ole maakohus objektiivselt tĂ”endeid hinnanud. Tunnistaja V. N ajas segi 1994 toimunud tulekahju kuupĂ€eva. Tunnistaja ĂŒtluste kohaselt ei ole V. N pĂ€rast majapĂ”lengut seda maja vaatamas kĂ€inud ega ka kĂ€inud maja sees. Tunnistaja vĂ€ide selle kohta, et kostja ostis ehitusmaterjale katuse taastamiseks, ei ole kinnitatud kostja poolt ĂŒhegi tĂ”endiga. Tunnistaja V. B vĂ€itel on maja suur ja pĂ”les Ă€ra suur pind. Tegelikult ei ole maja kunagi olnud suur ega kahekorruseline. Hageja arvates on tunnistajad meelestatud hageja vastu. Tunnistaja V. B abikaasa teatas, et tema naine sĂ”brustab kostjaga. Maakohus ei andnud hinnangut tunnistaja V. N ĂŒtlustele selle kohta, et 1994 pĂ”letas isa maatĂŒkil vana ehituspraht. Kohale kutsutud pÀÀstjad tirisid pĂ”leva hunniku mööda maatĂŒkki laiali ja kustutasid pĂ”lengukoha. Samal aastal tegi V. N isaga katuse remonti. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et Ida-Virumaa PÀÀsteteenistuse 10.08.2005 tĂ”end lĂŒkkab ĂŒmber tunnistaja V. N ĂŒtlused selle kohta, et tulekahju ei ole toimunud. Tunnistaja V. N ei ole eitanud, et tulekahju toimus, mitte aga sellises suuruses, nagu tunnistajad ja kostja vĂ€idavad. Ida-Virumaa PÀÀsteteenistuse 10.08.2005 tĂ”end on koostatud ebakorrektselt. Kui 1994 tulekahju tagajĂ€rjel oleks ehitis hĂ€vinud, oleks sellest olnud teatatud kindlustusandjale hĂŒvitise saamiseks. Samuti oleksid sĂ€ilinud dokumendid ehitusmaterjalide ostmise ja remonttööde tegemise kohta. Mingeid dokumente ega fotosid maja pĂ”lengust ja maja taastamisest kostja ei esitanud. Vaatamata kohtu jĂ€reldustele kinnitab Ida-Virumaa PÀÀsteteenistuse 10.08.2005 tĂ”end tunnistaja V. N ĂŒtlusi selle kohta, et tulekahju oli vĂ€ike. Maakohtul puudusid tĂ”endid tuvastamaks seda, et 1994 toimunud tulekahju tagajĂ€rjel oli rikutud katus ja see vahetati uue vastu;
4) ei ole kostja tĂ”endanud, et maja oli taastatud abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste vahendite arvel vĂ”i ainult kostja enda töö ja vahendite arvel. G. N ja N.J. ei ole abielu kestel kinnistusse mingeid panuseid teinud. Asjaolu, et nad kasvatasid maatĂŒkil puu- ja juurvilju ning hoidsid korras maja ei saa vaadelda vara olulise suurendamisena, kuna seda tehti abikaasade endi jaoks; 5) hageja vaidleb Ida-Eesti PÀÀstekeskuse 17.10.2011 tĂ”endi materjalide juurde vĂ”tmisele vastu. Maakohus on 12.09.2011 tĂ€iendava otsusega leidnud, et hooned kuulusid vallasasjadena G. N lahusvara koosseisu ja maa oli erastatud G. N enda vahendite arvel.
8.N.J. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jĂ€tmist. N.J. palub jĂ€tta menetluskulud J.N. kanda. VastuvĂ€idete kohaselt: 1) oli vaidlusalune kinnistu G. N ja kostja ĂŒhisvara ning seda hoolimata sellest, et kinnistusraamatu vĂ€ljavĂ”ttest nĂ€htuvalt oli kinnistu omanik G. N. KuivĂ”rd vaidlusaluse kinnistu nĂ€ol oli tegemist abikaasade ĂŒhisvaraga, siis eelduslikult olid nende osad vĂ”rdsed; 2) vĂ€idab hageja, et G. N tööstaaĆŸ oli 40 aastat ning see oli saadud enne abielu. Kostja on töötanud kuni 2009 ning tema ĂŒldine tööstaaĆŸ on 51 aastat, s.o maa erastamise hetkel oli kostja tööstaaĆŸ sama kui G. N; 3) andis tunnistaja V. N vale ĂŒtlusi 1994 toimunud tulekahju kohta. Ida-Eesti PÀÀstekeskuse 17.10.2011 tĂ”endi kohaselt on 1994 tulekahju kĂ€igus hĂ€vinud maja katus, mansardkorrus, osaliselt vajus sisse korrustevaheline vahelagi. TĂ”endis on ka mĂ€rgitud, et maja on saanud kahjustusi mitte ainult tulekahju kĂ€igus, vaid ka veest tulekahju kustutamise kĂ€igus. Seega ei vasta tĂ”ele nii tunnistaja V. N ĂŒtlused kui ka hageja vĂ€ited, et majas ei ole kunagi olnud teist korrust. Samuti on ebaĂ”iged hageja vĂ€ited, et G. N ja kostja ei teinud mingeid rahalisi panuseid maja taastamiseks, sest kĂ€esoleva pĂ€eva seisuga on maja tĂ€ielikult taastatud ning sellel on kaks korrust. Kostja palus vĂ”tta asja materjalide juurde Ida-Eesti PÀÀstekeskuse 17.10.2011 tĂ”end.
RINGKONNAKOHTU PĂHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tĂŒhistab Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jĂ€tab kinnistu (Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru jaoskonna registriosa nr XXX) asukohaga Vaivara vald XXX kĂŒla, AĂ XX, krunt XXX, J.N. (sĂŒnd XXX) omandisse ning mĂ”istab J.N. lt vĂ€lja N.J. kasuks 599,17 eurot.
9.NĂ€htuvalt asja materjalidest suri 11.02.2005 G. N, tema testamendijĂ€rgne pĂ€rija on tĂŒtar J.N. ning seadusjĂ€rgne pĂ€rija abikaasa N.J. . Pooled on ĂŒhel meelel, et hagejal on Ă”igus pĂ€rida testamendi jĂ€rgi G. N pĂ€randvara ja kostjal kui ĂŒleelanud abikaasal on Ă”igus seadusest tulenevale sundosale pĂ€randvarast. Pooled vaidlevad selle ĂŒle, kas pĂ€randvara hulka kuulub Vaivara vallas XXX kĂŒlas AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XXX asuv kinnistu tervikuna vĂ”i 1â2 mĂ”ttelises osas, s.o poolte vahel on vaidlus pĂ€randaja vara koosseisu ĂŒle.
10.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-151-09 punktis 15 asunud seisukohale, et âPĂ€randvara koosseisu tuvastades saab mÀÀrata kindlaks, et mĂ”nest abikaasade ĂŒhisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pĂ€randvara hulka mitte 1â2 mĂ”ttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mĂ”tteline osa. Kolleegiumi arvates vĂ”ib kohus ka pĂ€randvara koosseisu mÀÀrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 mĂ€rgitud alustel kĂ”rvale abikaasade osade vĂ”rdsusest.â Antud juhul on G. N vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 19.04.2000, s.o abielu kestel. Ringkonnakohus nĂ”ustub maakohtuga selles, et kinnistu oli PKS § 14 lg 1
alusel abikaasade ĂŒhisvara. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesĂ”igusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ĂŒhisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ĂŒhele abikaasale lahusvarana (nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, 11. aprilli 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 ja 17. veebruari 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04).
11.PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt (enne 01.07.2010 kehtinud redaktsioon) vĂ”ib kohus kĂ”rvale kalduda abikaasade osade vĂ”rdsusest, kui ĂŒhisvara on omandatud ĂŒhe abikaasa lahusvara arvel. Hageja vĂ€ite kohaselt on antud juhul pĂ€randvara koosseisu mÀÀrates Ă”igustatud kĂ”rvale kalduda abikaasade osade vĂ”rdsusest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel, sest kinnistul asuvad ehitised olid G. N lahusvara ning maa oli erastatud G. N. erastamisvÀÀrtpaberite arvel, mis olid saadud tööaastate eest enne abielu sĂ”lmimist kostjaga. Kostja on hageja vĂ€itele vastu vaielnud ning leidnud, et kuna aiandusĂŒhistu andis tasuta G. N omandi aiamajale, saunale, majandushoonele ja istikutele ĂŒle 29. augusti 1993 aktiga, s.o abielu kestel, siis on tegemist ĂŒhisvaraga. Samuti on kostja vaielnud vastu asjaolule, et maa ostueesĂ”igusega erastamine toimus ainult G. N kuulunud erastamisvÀÀrtpaberite eest. Ringkonnakohus leiab, et kinnistul paiknev aiamaja, saun ja majandushoone ei olnud G. N lahusvara, vaid tegemist oli ĂŒhisvaraga. PKS § 14 lg 1 (kuni 01.07.2010 kehtinud redaktsioon) kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ĂŒhisvara. NĂ€htuvalt asja materjalidest andis aiandusĂŒhistu G. N tasuta omandi aiamajale, saunale, majandushoonele ja istikutele ĂŒle 29. augusti 1993 aktiga (II kd tl 81). Kuna omand ehitistele anti ĂŒle abielu ajal, siis vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on tegemist ĂŒhisvaraga. Asjas ei esine PKS §is 15 sĂ€testatud eeldusi, mis annaks aluse vĂ€ita, et tegemist on lahusvaraga. Samas aga on ĂŒhisvara ehitiste nĂ€ol omandatud ĂŒhe abikaasa lahusvara arvel (aiandusĂŒhistu liige oli G. N ja omand ehitistele anti ĂŒle tasuta seoses liikmelisusega aiandusĂŒhistus) ning seetĂ”ttu on Ă”igustatud ĂŒhisvara jagamisel kĂ”rvale kalduda abikaasade osade vĂ”rdsusest.
12.Hageja on oma vĂ€ite tĂ”endamiseks, et maa oli erastatud G. N erastamisvÀÀrtpaberite arvel, viidanud 15.10.1999 sĂ”lmitud maa ostu-mĂŒĂŒgilepingule ja asjaĂ”iguslepingule (I kd tl 22-24), mille punkti 4.2. kohaselt oli ostja tasunud 3276 krooni erastamisvÀÀrtpaberites. Ringkonnakohus leiab, et viidatud lepingu punkt ei tĂ”enda seda, et maa ostueesĂ”igusega erastamise eest tasuti just G. N kuulunud erastamisvÀÀrtpaberitega, mitte aga kostjale kuulunud erastamisvÀÀrtpaberitega. Samuti ei tĂ”enda asjaolu, et maa ostueesĂ”igusega erastamise eest tasuti G. N kuulunud erastamisvÀÀrtpaberitega, tunnistaja V.N. ĂŒtlused (II kd tl 137-138), mille kohaselt âIsal oli suur tööstaaĆŸ, umbes 40 aastat. Tol ajal olid nn kollased kaardid, see oli isa rahaâ. Ringkonnakohus leiab, et G.N. erastamisvÀÀrtpaberite olemasolu ei tĂ€henda seda, et maa ostueesĂ”igusega erastamise eest nendega ka tasuti. Hageja ei ole esitanud asjas tĂ”sikindlaid tĂ”endeid selle kohta, et maa erastamise eest tasuti erastamisvÀÀrtpaberitega, mis kuulusid G.N. e, kuigi kostja on kogu menetluse kestel sellele vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et lĂ€htudes eeltoodust ei ole alust ĂŒhisvara jagamisel kĂ”rvale kalduda abikaasade osade vĂ”rdsusest seetĂ”ttu, et G.N. oleks tasunud maa ostueesĂ”igusega erastamise eest lahusvaraga.
13.Tunnistajate V.N. ja V. B ĂŒtlustega (II kd tl 138-140) on tĂ”endatud, et 1994. aastal toimus tulekahju vaidlusaluses aiamajas. Samuti tĂ”endab tulekahju toimumist aiamajas 26.08.1994 IdaVirumaa PÀÀsteteenistuse 10.08.2005 tĂ”end (II kd tl 2). Tunnistaja V.N. ĂŒtlused selle kohta, et mingit tulekahju 1994. aastal ei olnud, vaid pĂ”les ehitusrisu, ei lĂŒkka ĂŒmber tunnistajate V.N. ja V. B ĂŒtlusi ja Ida-Virumaa PÀÀsteteenistuse 10.08.2005 tĂ”endit. Samas tunnistaja ĂŒtlused ega ka Ida-Virumaa PÀÀsteteenistuse tĂ”end ei vĂ”imalda tuvastada seda, kuivĂ”rd suures ulatuses (ja kas) oli vajalik aiamaja remont seoses tulekahjuga ning seetĂ”ttu ringkonnakohus leiab, et pĂ€randvara koosseisu tuvastamisel tuleb siiski arvestada asjaoluga, et ehitised (s.o aiamaja, saun,
majandushoone) olid omandatud ĂŒhe abikaasa (G.N. i) lahusvara arvel ja seetĂ”ttu on Ă”igustatud ĂŒhisvara jagamisel kĂ”rvale kalduda abikaasade osade vĂ”rdsusest.
14.Ringkonnakohus leiab, et arvestades ehitiste omandamist G.N. i lahusvara arvelt, kuulub pĂ€randvara hulka 3â4 mĂ”ttelist osa kinnistust asukohaga Vaivara vald XXX kĂŒla AiandusĂŒhistus XXX tĂ€naval nr X maatĂŒkil nr XXX ning 1â4 mĂ”ttelist osa kinnistust kuulub kostjale.
15.Vastavalt PĂ€rS §-le 180 kohaldatakse pĂ€rimisele pĂ€randi avanemise ajal kehtinud Ă”igust, kui kĂ€esoleva seaduse rakendussĂ€tetest ei tulene teisiti Kuna pĂ€rand avanes 11.02.2005, siis kuulub kohaldamisele kuni 01.01.2009 kehtinud PĂ€rS. PĂ€rS § 104 kohaselt kui pĂ€randaja on testamendi vĂ”i pĂ€rimislepinguga jĂ€tnud pĂ€randist ilma seaduse jĂ€rgi pĂ€rima Ă”igustatud töövĂ”imetu ĂŒleneja vĂ”i alaneja sugulase vĂ”i töövĂ”imetu abikaasa vĂ”i on seadusjĂ€rgse pĂ€rimisega vĂ”rreldes nende pĂ€randiosi vĂ€hendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal Ă”igus pĂ€rida sundosa. NĂ€htuvalt asja materjalidest (II kd tl 70 â hageja vastus; II kd tl 92-93 â hageja vastus jne) ei ole hageja vaidlustanud seda, et kostjal on PĂ€rS §- st 104 tulenev sundosa Ă”igus. Vastavalt PĂ€rS §-le 105 on sundosa pool pĂ€randiosast, mille pĂ€rija oleks seadusjĂ€rgse pĂ€rimise korral saanud, kui pĂ€randi oleksid vastu vĂ”tnud kĂ”ik seadusjĂ€rgsed pĂ€rijad. Asja materjalide kohaselt on seadusjĂ€rgseid pĂ€rijaid kolm - G.N. i abikaasa, tĂŒtar ja poeg. Seega moodustab kostja sundosa 1/6 pĂ€randvarast, s.o 1/6 kinnistu 3/4-st mĂ”ttelisest osast. Kokku jÀÀb kostja osaks vaidlusalusest kinnistust 3/8 mĂ”ttelist osa (talle kuuluv osa 1/4 kinnistust + 1/6 osa pĂ€randvarast) ning hageja osaks on 5/8 mĂ”ttelist osa. Pooled on mĂ”lemad soovinud kinnisasja enda omandisse. Hageja vĂ€itel on tal kinnistu vastu huvi seoses sellega, et see kuulus tema isale ja emale ning tegemist on seetĂ”ttu kohaga, millega tal on emotsionaalne side. Kostja seisukoha kohaselt peaks kinnistu jÀÀma tema omandisse, sest ta on harinud aiamaad, hoidnud korras aiamaja ning pĂ€rast tulekahju remontis seda. Ringkonnakohus leiab, et mĂ”lema poole esitatud argumendid on kaalukad ning seetĂ”ttu otsustamaks, kumma omandisse kinnistu jĂ€tta, tuleb lĂ€htuda nendele kuuluvast mĂ”ttelisest osast asjas. Kuna hagejale kuuluv osa on suurem, siis jĂ€tab ringkonnakohus kinnistu hagejale ning hageja peab hĂŒvitama kostjale tema osa rahas 9 375 krooni (1/8 25 000 = 3125x3 = 9 375), s.o 599,17 eurot.
16.Kostja on esitanud ringkonnakohtule Ida-Eesti PÀÀstekeskuse 25.10.2011 tÔendi. Ringkonnakohus jÀtab esitatud tÔendi tÀhelepanuta, kuna ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sÀtestatud aluseid.
17.Vastavalt 01.01.2006 jÔustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tÀitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne kÀesoleva seaduse jÔustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmÀÀramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sÀtestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mÔistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks vÀlja vajalikud ja pÔhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mÔistetakse kohtukulud hagejale vÔrdeliselt rahuldatud nÔuete suurusega, kostjale aga vÔrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jÀeti. Hagi osalise rahuldamise korral vÔib kohus jÀtta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist on Ôigustatud jÀtta menetluskulud poolte endi kanda. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka sellega, et menetlus asjas on veninud seetÔttu, et hageja ei ole suutnud kohtule esitada korrektset arusaadavat nÔuet.
Samuti seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jÀtab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Andra PÀrsimÀgi
Ăllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. FĂŒĂŒsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonĂŒmiseeritud. Andmed on informatiivsed.