2-11-30571/14 - Võlaõigus - Muud lepinguvälised kohustused - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

18.augusti 2006 otsusega nr 0261. Avalduse esitamise ajaks oli tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisest tulenev nõude aegumistähtaeg ületatud 9 kuud ja 12 päeva. 3. mai 2011 avalduse esitamise ajaks oli Sotsiaalkindlustusameti 18. augusti 2006 otsuse nr 11.P38-2/65-2 tegemisest möödas 4 aastat 8 kuud ja 15 päeva, mistõttu oli möödunud TsÜS § 153 lõikes 1 sätestatud 3-aastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Aegumine ei olnud ka vahepeal katkenud, kuna Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-122-02 p-st 11 tulenevalt saab katkeda ainult see aegumistähtaeg, mis ei ole möödunud. Eelnevast tulenevalt algas tegelik kolmeaastane aegumistähtaeg juba TsÜS-i kehtima hakkamisest 1. juulil 2002. Seega olid hageja poolt esitatud avaldused alates 2. juulist 2005 juba aegunud ning hilisemad avaldused/tegevused ei saanud tuua kaasa uut aegumistähtaja arvestamist. Kui kohus ei pea võimalikuks asjas aegumist kohaldada, ei saa hagejale ikkagi hüvitist välja mõista. Õnnetusjuhtumi aktist nähtub, et XXXX ei täitnud instruktsiooni katlamaja personalile; vastutav isik A.L. ei täitnud katelde ekspluateerimise eeskirja punkti 103 -2,5. Kuna on tuvastatud kannatanu poolne ettevaatamatus ja süü, ei laiene temaga toimunud õnnetusjuhtumile Eesti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 vastu võetud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajate tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord.” Nimetatud korra punktist 1 tuleneb, et ettevõtted, asutused ja organisatsioonid kannavad materiaalset vastutust töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Sama ajutise korra punkt 10 sätestab kahju hüvitamise ulatuse vähendamise olenevalt kannatanu süü astmest, kui töövigastus tekkis mitte ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel. Sellest tulenevalt peab olema hüvitise määramise eeldusena kindlaks tehtud, kas kannatanu oli äärmiselt ettevaatamatu ja millises osas tööõnnetuse toimumises oli süüdi kannatanu ja millises osas tööandja. Toimunud õnnetusjuhtumi kohta esitatud dokumentidest ei nähtu tööõnnetuses süüdi olevate osapoolte süü suurusaste. Hageja on teinud ka vea töövõimetuspensioni arvutamisel ja selle suuruses.

17.augustil 1981. ENSV Töökoodeksi (TööK) § 147 lg 3 kohaselt on administratsioon kohustatud kasutusele võtma ajakohaseid ohutustehnika vahendeid, mis hoiavad ära töötraumad, ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigustesse. TööK § 153 lg 1 esimese lause kohaselt on ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon kohustatud instrueerima töölisi ja teenistujaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje- ja muudest töökaitse-eeskirjadest. Administratsioon on kohustatud õpetama töölistele ja teenistujatele ohutuid töövõtteid nii töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel, uute tootmisprotsesside rakendamisel, tootmistehnoloogia muutumisel kui ka uute ohutustehnika- ning töötervishoiu eeskirjade kehtestamisel. TööK § 166 kohaselt kannavad ettevõtted, asutused ja organisatsioonid vastavalt NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusele materiaalset vastutust kahju eest, mis töölistele ja teenistujatele on tekitatud tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega. TööK § 152 lg 1 esimene lause sätestab, et töölised ja teenistujad on kohustatud kinni pidama töökaitsejuhenditest, millega on kindlaks määratud tootmisruumides ja ehitusplatsidel töötamise ja käitumise kord. Hagejaga toimunud õnnetusjuhtumi kohta koostatud Pärnu Rajoonikoondise akti nr 4 kohaselt selgus õnnetusjuhtumi uurimise käigus, et elektriseadme isolatsioon oli töökorras ning hageja sai elektrilöögi, kuna lülitas parema käega juhtpuldil olevat käivitusnuppu, puudutas vasakus käes oleva tõrviku traatkäepidemega vastu põleti süüteelektroodi või sattus elektroodidele nii lähedale, et toimus ülelöök elektroodi ja tõrviku metallkäepidemete vahel. Akti kohaselt oli elektroodide puudutamine võimalik seetõttu, et elektroodide kate oli remondi käigus eemaldatud ja hiljem tagasi panemata jäetud. Samas on akti punktis 15 märgitud õnnetusjuhtumi põhjustena asjaolu, et XXXX ei täitnud katlamaja personalile mõeldud instruktsiooni kõiki punkte ning vastutav isik mehaanik A.L. ei täitnud soojaveekatelde ja kuni 0,7 atü rõhuga aurukatelde valmistamise, monteerimise ja ohutu ekspluateerimise eeskirja kõiki punkte (tl 8). Hageja on elektrilöögi tagajärjel saanud kutsehaiguse, mille tõttu on kaotanud sissetuleku. Seega on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Aktiga on kohtu hinnangul tuvastatud nn segasüü, st esineb nii kannatanu enda kui ka kahju tekitaja süü. Kohus nõustus Pärnu Pensioniameti esindaja T.M. 18. augustil 2006 töövigastusest tingitud tervisekahju hüvitise määramisest keeldumise otsuses nr 0261 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt peab hüvitise määramiseks olema tuvastatud see, kas kannatanu oli äärmiselt ettevaatamatu ja millises osas tööõnnetuse toimumises oli süüdi kannatanu, millises osas tööandja. Samasisulisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-139-00, et tervisekahjustuse hüvitise suurust võib sõltuvalt kannatanu süü astmest vähendada TsK § 462 lg 2 alusel, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, kuid kannatanu süü peab vastavalt olema tõendatud. Asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid (muu hulgas õnnetuse kohta koostatud akti) hinnates jõudis maakohus seisukohale, et süü õnnetusjuhtumi toimumises lasub 50% ulatuses hagejal ning 50% ulatuses tema tööandjal, kuivõrd hageja ei järginud katlamaja personalile mõeldud instruktsiooni täielikult ning tööandja ei loonud töötajale ohutuid töötingimusi, kui seadmete remondi järgselt jäeti elektroodidele kate paigaldamata. Tööõnnetuse toimumise asjaoludest nähtuvalt sai õnnetus toimuda üksnes mõlemapoolse rikkumise tulemusena ning ühe poole reeglitekohane käitumine oleks õnnetuse ära hoidnud. Seetõttu asus kohus seisukohale, et õnnetuse toimumise süü lasub ka hagejal vähemalt 50% ulatuses.

4.Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning hageja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hüvitise määramise eeldusena peab olema kindlaks tehtud tööõnnetuses osalenud osapoolte süü suurusaste. 18. augustil 2006 jäeti hageja avaldus rahuldamata põhjendusel, et õnnetusjuhtumi kohta esitatud dokumentidest ei nähtu tööõnnetuses süüdi olevate osapoolte süü suurusastet. Tööõnnetuse registreerimise aktist nähtuvalt ei täitnud XXXX H. Rokk ning mehhaanik A.L. vastavaid instruktsioone. Arvestades sündmuskohal koostatud õnnetusjuhtumi akti, ei nähtu tööandja süüd, kuna mõõtmistulemuste kontrolli järgi oli seadmete isolatsioon töökorras ning mingeid rikkeid ei täheldatud. Eelnevast tulenevalt ei saa kohus kuidagi eeldada, et tööandjapoolne tegevus või tegevusetus põhjustas õnnetusjuhtumi vastustajale ning tööandja süü suuruseks ei saa olemasolevate tõendite alusel määrata 50%. Õnnetusjuhtumi aktis on fikseeritud, et õnnetusjuhtumi põhjustajaks oli vastustaja ise ning temaga koos teine mehaanik. Antud juhul on faktilise asjaoluna olemas nii põhjuslik seos õnnetusjuhtumi tekkimise, ettevaatamatu käitumise kui ka tagajärje vahel ning mis oli toimunud vastustaja enese käitumise tulemusena. Juhul, kui vastustaja oleks järginud vastavalt ohutustehnika-, töötervishoiu-, tuletõrje- ja töökaitse eeskirju, poleks olnud õnnetusjuhtumit ega sellest tingitud tervisekahjustust olnud; 2) on maakohus ebaõigesti lähtunud hagi aegumise hindamisel üksnes TsK §-st 81, jättes tähelepanuta apellandi viited TsÜS-ile ja VÕSRS-le; 3) oli avalduse esitamise ajaks hageja nõue aegunud. 3. mail 2011 esitas hageja Lõuna Pensioniametile nõude rahuldada avaldus 17. augustil 1981 toimunud õnnetusjuhtumist tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamiseks. Antud avalduse esitamise ajaks oli Sotsiaalkindlustusameti 18. augusti 2006 otsuse tegemisest möödas 4 aastat 8 kuud ja 15 päeva, mistõttu oli möödunud TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg; 4) ei saa antud tsiviilasjas kohaldada aegumise peatumist, kuna selle tähtaeg oli avalduse esitamise ajaks juba möödunud. 1. septembril 1994 kehtima hakanud TsÜS sätestas nõuete aegumise kohta järgmist: § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TSÜS § 178 lg 3 kohaselt kui enne 1994. aasta