Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. märts 2012 Tartu
Tsiviilasja number
2-11-30571
Tsiviilasi
Hilde Rokk hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu tervisekahjustusest tingitud kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5986.61 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti
Vabariigi
(Sotsiaalkindlustusameti
kaudu)
apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu, RK: 70001975), esindaja Pille Martin Vastustaja (hageja): Hilde Rokk (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja Lembit Auväärt
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
1.Tühistada Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2011 otsus ja jätta Hilde Rokk hagi Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu tervisekahjustusest tingitud kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja Hilde Rokk kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hilde Rokk (hageja) esitas 28. juunil 2011 Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlususameti kaudu, kostja) vastu hagi tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt toimus hagejaga 17. augustil 1981 tööõnnetus. Hageja töötas XXXX na Pärnu Rajooni Põllumajandustehnika Tootmiskoondises ning 17. augustil 1981 sai ta tööülesandeid täites elektrilöögi. Vigastuste tõttu pidi hageja lahkuma töölt 31. jaanuaril 1984. Aja jooksul on tervis veelgi halvenenud ning praegu on töövõime kaotuseks 80%. 21. märtsil 1984 taotles hageja tööõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamist, kuid tema tööandja (Pärnu rajooni Põllumajandustehnika Tootmiskoondis) keeldus hüvitist maksmast põhjendusega, et määratud töövõimetuspension on võimalikust hüvitisest suurem ning seetõttu juba katab kahju. Samas ei vaidlustanud tööandja oma vastutust tekitatud kahju eest täies ulatuses. 13. aprillil 2006 pöördus hageja Sotsiaalkindlustusameti poole. Sotsiaalkindlustusamet ei pidanud võimalikuks hüvitist maksta, kuna esitatud dokumentidest ei nähtunud poolte süü suurust.
3.mail 2011 pöördus H. Rokk hüvitise saamiseks Pensioniameti poole, kust vastati, et hüvitist pole võimalik saada nõude aegumise tõttu. Hageja on seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud. Vastavalt NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riikliku Töö ja Töötasu komitee ja ÜAÜKN-i Presiidiumi 22.detsembri 1961 määrusega kinnitatud Eeskirjadest töölistele ja teenistujatele seoses nende tööga tekitatud vigastuse või mõne muu tervisekahjustusepuhul ettevõtete, asutuste ja organisastioonide poolt kahju hüvitamise kohta p-le 28 hagi aegumine ei laiene nende eeeskirjadega reguleeritud kahju nõuetele. Need nõuded on aegumatud. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 472 tulenevalt toimub tervisekahjustusest tuleneva kahju hüvitamine igakuiste maksetena. Seega tekib iga kuu uus nõue ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 tulenevalt ei ole viimase kolme aasta nõuded aegunud. Arvestades hageja keskmist palka tööõnnetuse toimumise ajal ning talle makstavat töövõimetuspensionit on hagejal perioodi 1. juuli 2008 kuni 30. juuni 2011 eest õigus saada ühekordset hüvitist 8010,70 eurot ning alates 1. juulist 2011 igakuist hüvitist 220,14 eurot, millised summad palub hageja TsK § 464 alusel kostjalt tema kasuks välja mõista.
2.Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) nõuet ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on nõue aegunud. Algselt oli tervisekahjustusest tuleneva kahju hüvitamise nõue küll aegumatu, kuid võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lõike 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-is või võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumist hakkas antud nõuetele reguleerima TSÜS alates kehtima
hakkamisest 1. juulil 2002. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt aeguvad nimetatud nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
13.aprillil 2006 pöördus hageja esmakordselt Sotsiaalkindlustusameti Pärnu Pensioniameti poole tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitise taotlemiseks. Avaldus jäeti rahuldamata
18.augusti 2006 otsusega nr 0261. Avalduse esitamise ajaks oli tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisest tulenev nõude aegumistähtaeg ületatud 9 kuud ja 12 päeva. 3. mai 2011 avalduse esitamise ajaks oli Sotsiaalkindlustusameti 18. augusti 2006 otsuse nr 11.P38-2/65-2 tegemisest möödas 4 aastat 8 kuud ja 15 päeva, mistõttu oli möödunud TsÜS § 153 lõikes 1 sätestatud 3-aastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Aegumine ei olnud ka vahepeal katkenud, kuna Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-122-02 p-st 11 tulenevalt saab katkeda ainult see aegumistähtaeg, mis ei ole möödunud. Eelnevast tulenevalt algas tegelik kolmeaastane aegumistähtaeg juba TsÜS-i kehtima hakkamisest 1. juulil 2002. Seega olid hageja poolt esitatud avaldused alates 2. juulist 2005 juba aegunud ning hilisemad avaldused/tegevused ei saanud tuua kaasa uut aegumistähtaja arvestamist. Kui kohus ei pea võimalikuks asjas aegumist kohaldada, ei saa hagejale ikkagi hüvitist välja mõista. Õnnetusjuhtumi aktist nähtub, et XXXX ei täitnud instruktsiooni katlamaja personalile; vastutav isik A.L. ei täitnud katelde ekspluateerimise eeskirja punkti 103 -2,5. Kuna on tuvastatud kannatanu poolne ettevaatamatus ja süü, ei laiene temaga toimunud õnnetusjuhtumile Eesti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 vastu võetud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajate tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord.” Nimetatud korra punktist 1 tuleneb, et ettevõtted, asutused ja organisatsioonid kannavad materiaalset vastutust töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Sama ajutise korra punkt 10 sätestab kahju hüvitamise ulatuse vähendamise olenevalt kannatanu süü astmest, kui töövigastus tekkis mitte ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel. Sellest tulenevalt peab olema hüvitise määramise eeldusena kindlaks tehtud, kas kannatanu oli äärmiselt ettevaatamatu ja millises osas tööõnnetuse toimumises oli süüdi kannatanu ja millises osas tööandja. Toimunud õnnetusjuhtumi kohta esitatud dokumentidest ei nähtu tööõnnetuses süüdi olevate osapoolte süü suurusaste. Hageja on teinud ka vea töövõimetuspensioni arvutamisel ja selle suuruses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2011 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise 4005,35 eurot perioodi 1. juuli 2008 kuni 30. juuni 2011 eest ja 220.14 eurot kuus alates 1. juulist 2011. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb antud juhtumi lahendamisel arvestades tööõnnetuse toimumise aega, juhinduda tsiviilkoodeksi sätetest. VÕSRS § 11 tulenevalt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Sama seaduse § 22 lg 1 sätestab, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 kinnitatud ”Ettevõtete, asutuste, organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise kord“ punktist 17 tuleneb, et juriidilise isiku likvideerimise korral ja õigusjärglase puudumisel maksab töötajatele hüvitist kahju eest elukohajärgne sotsiaalkindlustusorgan, käesoleval juhul Pärnu Pensioniamet.
TsK § 81 sätestab, et hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kehtestatakse kolm aastat, riiklikele organisatsioonidele, kolhoosidele ning muudele kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele aga nende hagide puhul üksteise vastu – üks aasta ja hageja nõue alates 2008. aasta juulikuust hüvitise saamiseks ei ole aegunud. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldise aluse nägi enne 1. juulit 2002 ette TsK § 448, tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise reeglid sisaldusid TsK §-des 463-468. TsK kohaselt tuli vastutuse aluse kindlakstegemiseks hinnata õigusvastase teo olemasolu, kahjuliku tagajärje esinemist, põhjuslikku seost nende vahel ning süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja kaotas töövõime seoses tööõnnetusega
17.augustil 1981. ENSV Töökoodeksi (TööK) § 147 lg 3 kohaselt on administratsioon kohustatud kasutusele võtma ajakohaseid ohutustehnika vahendeid, mis hoiavad ära töötraumad, ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigustesse. TööK § 153 lg 1 esimese lause kohaselt on ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon kohustatud instrueerima töölisi ja teenistujaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje- ja muudest töökaitse-eeskirjadest. Administratsioon on kohustatud õpetama töölistele ja teenistujatele ohutuid töövõtteid nii töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel, uute tootmisprotsesside rakendamisel, tootmistehnoloogia muutumisel kui ka uute ohutustehnika- ning töötervishoiu eeskirjade kehtestamisel. TööK § 166 kohaselt kannavad ettevõtted, asutused ja organisatsioonid vastavalt NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusele materiaalset vastutust kahju eest, mis töölistele ja teenistujatele on tekitatud tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega. TööK § 152 lg 1 esimene lause sätestab, et töölised ja teenistujad on kohustatud kinni pidama töökaitsejuhenditest, millega on kindlaks määratud tootmisruumides ja ehitusplatsidel töötamise ja käitumise kord. Hagejaga toimunud õnnetusjuhtumi kohta koostatud Pärnu Rajoonikoondise akti nr 4 kohaselt selgus õnnetusjuhtumi uurimise käigus, et elektriseadme isolatsioon oli töökorras ning hageja sai elektrilöögi, kuna lülitas parema käega juhtpuldil olevat käivitusnuppu, puudutas vasakus käes oleva tõrviku traatkäepidemega vastu põleti süüteelektroodi või sattus elektroodidele nii lähedale, et toimus ülelöök elektroodi ja tõrviku metallkäepidemete vahel. Akti kohaselt oli elektroodide puudutamine võimalik seetõttu, et elektroodide kate oli remondi käigus eemaldatud ja hiljem tagasi panemata jäetud. Samas on akti punktis 15 märgitud õnnetusjuhtumi põhjustena asjaolu, et XXXX ei täitnud katlamaja personalile mõeldud instruktsiooni kõiki punkte ning vastutav isik mehaanik A.L. ei täitnud soojaveekatelde ja kuni 0,7 atü rõhuga aurukatelde valmistamise, monteerimise ja ohutu ekspluateerimise eeskirja kõiki punkte (tl 8). Hageja on elektrilöögi tagajärjel saanud kutsehaiguse, mille tõttu on kaotanud sissetuleku. Seega on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Aktiga on kohtu hinnangul tuvastatud nn segasüü, st esineb nii kannatanu enda kui ka kahju tekitaja süü. Kohus nõustus Pärnu Pensioniameti esindaja T.M. 18. augustil 2006 töövigastusest tingitud tervisekahju hüvitise määramisest keeldumise otsuses nr 0261 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt peab hüvitise määramiseks olema tuvastatud see, kas kannatanu oli äärmiselt ettevaatamatu ja millises osas tööõnnetuse toimumises oli süüdi kannatanu, millises osas tööandja. Samasisulisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-139-00, et tervisekahjustuse hüvitise suurust võib sõltuvalt kannatanu süü astmest vähendada TsK § 462 lg 2 alusel, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, kuid kannatanu süü peab vastavalt olema tõendatud. Asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid (muu hulgas õnnetuse kohta koostatud akti) hinnates jõudis maakohus seisukohale, et süü õnnetusjuhtumi toimumises lasub 50% ulatuses hagejal ning 50% ulatuses tema tööandjal, kuivõrd hageja ei järginud katlamaja personalile mõeldud instruktsiooni täielikult ning tööandja ei loonud töötajale ohutuid töötingimusi, kui seadmete remondi järgselt jäeti elektroodidele kate paigaldamata. Tööõnnetuse toimumise asjaoludest nähtuvalt sai õnnetus toimuda üksnes mõlemapoolse rikkumise tulemusena ning ühe poole reeglitekohane käitumine oleks õnnetuse ära hoidnud. Seetõttu asus kohus seisukohale, et õnnetuse toimumise süü lasub ka hagejal vähemalt 50% ulatuses.
Vastavalt TsK §-le 461 võib hüvitamisele kuuluva kahju välja mõista natuuras või kohustada kahju tekitajat hüvitama täielikult tekitatud kahju (§ 222). Kahju hüvitatakse TsK § 463 lg 3 p 3 kohaselt invaliidile töövõimetuse kogu aja kestel. Hageja on arvutanud nõutava hüvitise suuruse (aktsepteerides kostja parandusi), mille suuruseks on hagi esitamise seisuga 8010,70 eurot. Summat on põhimõtteliselt aktsepteerinud ka kostja. Kuivõrd kohus määras poolte süü võrdseks, tuli hageja kasuks välja mõista ühekordne hüvitis 400,35 eurot (s.o 50% kogu hüvitisest, mida hagejal oleks olnud õigus saada, kui hagejal endal ei lasuks osaliselt süüd õnnetusjuhtumi toimumises) ning igakuuliselt 220,14 eurot alates 1. juulist 2011. TsK § 472 sätestab, et kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju, samuti surmaga seotud kahju hüvitamine toimub igakuuste maksetena. Töövõimetuspension määratakse ning makstakse lähtuvalt RPKS §-st 14, § 32 lõigetest 1 ja 2, §-dest 36-38. Seega tuleb kostjal maksta lisaks ühekordsele hüvitisele igakuuliselt töövõimetushüvitist hagejale. Kui hageja töövõime kaotuse protsent muutub, muutub ka hagejale väljamakstava igakuulise hüvitise suurus.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning hageja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hüvitise määramise eeldusena peab olema kindlaks tehtud tööõnnetuses osalenud osapoolte süü suurusaste. 18. augustil 2006 jäeti hageja avaldus rahuldamata põhjendusel, et õnnetusjuhtumi kohta esitatud dokumentidest ei nähtu tööõnnetuses süüdi olevate osapoolte süü suurusastet. Tööõnnetuse registreerimise aktist nähtuvalt ei täitnud XXXX H. Rokk ning mehhaanik A.L. vastavaid instruktsioone. Arvestades sündmuskohal koostatud õnnetusjuhtumi akti, ei nähtu tööandja süüd, kuna mõõtmistulemuste kontrolli järgi oli seadmete isolatsioon töökorras ning mingeid rikkeid ei täheldatud. Eelnevast tulenevalt ei saa kohus kuidagi eeldada, et tööandjapoolne tegevus või tegevusetus põhjustas õnnetusjuhtumi vastustajale ning tööandja süü suuruseks ei saa olemasolevate tõendite alusel määrata 50%. Õnnetusjuhtumi aktis on fikseeritud, et õnnetusjuhtumi põhjustajaks oli vastustaja ise ning temaga koos teine mehaanik. Antud juhul on faktilise asjaoluna olemas nii põhjuslik seos õnnetusjuhtumi tekkimise, ettevaatamatu käitumise kui ka tagajärje vahel ning mis oli toimunud vastustaja enese käitumise tulemusena. Juhul, kui vastustaja oleks järginud vastavalt ohutustehnika-, töötervishoiu-, tuletõrje- ja töökaitse eeskirju, poleks olnud õnnetusjuhtumit ega sellest tingitud tervisekahjustust olnud; 2) on maakohus ebaõigesti lähtunud hagi aegumise hindamisel üksnes TsK §-st 81, jättes tähelepanuta apellandi viited TsÜS-ile ja VÕSRS-le; 3) oli avalduse esitamise ajaks hageja nõue aegunud. 3. mail 2011 esitas hageja Lõuna Pensioniametile nõude rahuldada avaldus 17. augustil 1981 toimunud õnnetusjuhtumist tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamiseks. Antud avalduse esitamise ajaks oli Sotsiaalkindlustusameti 18. augusti 2006 otsuse tegemisest möödas 4 aastat 8 kuud ja 15 päeva, mistõttu oli möödunud TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg; 4) ei saa antud tsiviilasjas kohaldada aegumise peatumist, kuna selle tähtaeg oli avalduse esitamise ajaks juba möödunud. 1. septembril 1994 kehtima hakanud TsÜS sätestas nõuete aegumise kohta järgmist: § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TSÜS § 178 lg 3 kohaselt kui enne 1994. aasta
1.septembrit kehtinud seaduse kohaselt hagi aegumist ei kohaldatud, kuid TsÜS-is on see ette nähtud või kehtestatud varasemast aegumistähtajast lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse
TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega, arvutades selle algust seaduse jõustumisest. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli nõude aegumistähtaeg pikem (10 aastat), kui alates 1. juulist 2002.a kehtiva TsÜS § 153 lg 1 järgne aegumistähtaeg (3 aastat). Kui hakata aegumistähtaega lugema alates 1. septembrist 1994, siis lõpeks see varasema TsÜS § 113 ja § 178 järgi
1.septembril 2004, st varem kui oleks lõppenud VÕSRS § 9 lõike 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg, mis hakanuks kulgema 1. juulist 2002 ja lõppenuks 1. juulil 2005; 5) hakkas TsÜS § 153 lg 2 nimetatud 30-aastane aegumistähtaeg vastustaja jaoks kulgema alates õnnetusjuhtumi toimumise päevast s.o 17. augustist 1981 ning oli apellandi poolt
31.augusti 2011 täiendava seisukoha esitamise kuupäevaks möödunud. Selleks hetkeks oli tulenevalt TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatust möödunud 30 aastat ja 12 päeva.
5.H. Rokk vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on apellandi väited paljasõnalised. VÕS § 136 ja ja TsK § 472 kohaselt hüvitatakse kahju perioodiliste maksetena igakuiselt, aegumist haaktakse arvestama iga makse sissenõutavaks muutumisest ja aegumise tähtaeg on kolm aastat; 2) ei ole apellant maakohtus esitanud väiteid hüvitise maksmise üldiste aluste kohta tervisekahju tekkimise puhul. Kuna aga neid väiteid pole esitatud esimese astme kohtus, tuleks need jätta tähelepanuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohus on eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel ja jätnud seetõttu ebaõigesti aegumise kohaldamata. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega jätab hagi, kui aegunud, rahuldamata.
7.Maakohus on tuvastanud, et asjas ei ole vaidlust selles, et hageja kaotas töövõime seoses
17.augustil 1981 toimunud tööõnnetusega. Hageja taotleb hüvise väljamõistmist perioodil 1. juuli 2008 – 30. juuni 2011 8306,83 eurot ja alates juulist 2011 igakuuliselt 220,14 eurot. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse üksnes kohustatud isiku taotlusel. Kohustatud isik/kostja on käesolevas asjas vastava taotluse esitanud. Pooled vaidlevad selles, millise seaduse alusel tuleb nõude aegumist arvestada. Hageja leiab, et hageja nõue on aegumatu ja iga kuu tekib õigus uuele nõudele. Hageja viimase kolme aasta hüvisenõuded ei ole aegunud. Kostja leidis maakohtus, et VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt hakkas aegumist antud nõudele reguleerima tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Kolmeaastane aegumise tähtaeg nõudele hakkas kehtima alates 1. juulist 2002 ja hagi on aegunud alates 2. juulist 2005. Apellatsioonkaebuses muutis kostja oma seisukohta ja leidis, et alates 1. septembrist 1994 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 ja § 178 kohaselt aegus hageja nõue 1. septembril 2004. Maakohus kohaldas asjas tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid ja leidis TsK § 81 alusel, et hageja hüvisenõue alates 2008. aasta juulikuust hüvituse saamiseks ei ole aegunud ning kostja vastuväited hagi aegumise osas ei ole põhjendatud.
8.Maakohus on jätnud nõude aegumise kontrollimisel ebaõigesti kohaldamata VÕSRS –i aegumist käsitlevad sätted. Kostja on asjas esitanud põhjendatult aegumise vastuväite ja on apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et hageja nõue on aegunud 1. septembrist 2004. VÕSRS § 9 lõike 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-is ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. 18. augustil 1981 kehtinud TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise
tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Asjas ei ole vaidlust, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada tööõnnetuse päeval. Seega algas hageja nõude aegumine 18. augustil 1981. Sellel ajal kehtinud TsK § 94 kohaselt ei kohaldatud hagi aegumist isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisest tulenevatele nõuetele. 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt kohaldus tervisekahju hüvitamise nõudele 10-aastane hagi aegumise tähtaeg. Sama TsÜS § 178 lg 3 kohaselt oleks nõue aegunud 1. septembril 2004.
1.juulil 2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervisekahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Vastavalt VÕSRS § 9 lg 3, kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. Seega on hageja nõude aegumisele kohaldatav enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus. Hageja nõue aegus 1. septembril 2004. Vastuseks apellandi seisukohale, et asjas tuleks arvestada ka TsÜS § 153 lg 2 sätestatud 30aastase aegumistähtajaga, märgib ringkonnakohus järgmist. TsÜS § 153 lg 2 kohaselt aeguvad kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevad nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. TsÜS § 153 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka sama paragrahvi lõikes 1 sätestatuga. Hagi on esitatud enne 30 aasta möödumist kahju põhjustanud sündmusest. TsÜS § 153 lg 2 asjas kohaldamisele ei kuulu.
9.Hageja viitab nõude perioodilisele kordumisele ja iga makse iseseisvalt sissenõutavaks muutumisele ning on leidnud, et nõue ei ole aegunud alates juulist 2008. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kui kahju põhjustanud sündmus on toimunud ühekordselt, peab nõude aegumise kohaldamisel lähtuma nn kahju ühtsuse printsiibist. Niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas nõuda (st selles osas on kahju hüvitamise nõude aegumise eeldused täidetud), muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue. Kui kannatanule on kohtulahendiga välja mõistetud perioodiline kahjuhüvis, kuid muutuvad selle määramise aluseks olevad asjaolud, võib kannatanu nõuda perioodiliste maksete suuruse muutmist alates hagi esitamisest, tegemist ei ole täiendava kahju hüvitamise nõudega. Käesoleval juhul kahju tekitav tegevus ei jätkunud ega kordunud, kahju ei tekitanud mitu eraldi tegu või sündmust, seega puudub alus kohaldada asjas TsÜS § 154 sätteid, mis reguleerivad korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist.
10.Asja materjalide kohaselt ei esine asjas ka aegumise katkemise ja peatumise aluseid. Hageja on pöördunud kohtuvälise nõudega Pärnu Pensioniameti poole alles pärast hagi aegumist
18.augustil 2006.
11.Kuna hagi jääb rahuldamata aegumise tõttu, siis jätab ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidete osas seisukoha võtmata.
12.TsMS § 162 ja §171 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.