Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kanda.

Muud

Tsiviilasi nr 2-08-4591 tegemiseks kaebuse.

menetlusabi

taotletakse,

eelkõige

esitama

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid Kohtule esitatud hagiavalduse (tl 3-7), muudes menetlusdokumentides märgitu (tl 67-68, 8384) ja kohtuistungeil selgitatu kohaselt suri xx xx xxxx.a P.T. (surmatunnistus tõlkega tl 8-10), kelle pärandvara hulka kuulus muuhulgas sõiduauto Xxxxx xxxxx ja Hansapangaga sõlmitud väikelaenulepingust nr. 05-192992-VL tulenevad kohustused. Laenukohustuse jääk P.T. surma päeva seisuga oli 74 424.43 krooni. P.T. pärijaks oli tema alaealine poeg M. T. (pärimisõiguse tunnistus tl 11, edaspidi kostja I). Nõusoleku pärandvara vastuvõtmiseks ja alaealisele kuuluva varaga seotud tehinguks andis Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakond oma otsustega nr. 35/1110, 24.08.2007 ja 03.09.2007 nr. 3-5/115 (tl 12-13). Otsuse tingimuste kohaselt saavutasid R. T. ja S.R. kokkuleppe sõiduauto müümiseks ning selles, et sõiduauto võõrandamisest saadavast tulust tuleb R. T.le tagastada laenulepingu lõpetamiseks kulunud summa. P.T. isa R. T. maksis ära eelpoolnimetatud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused 74 424.43 krooni (maksekorraldus koos avaldusega pangale tl 14-15). 15.09.2007 müüs kostja I oma seadusliku esindaja ema S.R. (edaspidi kostja II) kaudu pärandvara hulka kuulunud sõiduki 98 000 krooni eest (müügileping tl 16). Sellelt müügilt saadud raha arvelt tuli Pärnu Linnavalituse otsustes määratud tingimuste kohaselt R. T.le tagastada laenulepingu lõpetamiseks kulunud summa 74 424.43 krooni. Ülejäänud rahasumma pidi jääma pärijale. Sellistel tingimustel on Pärnu Linnavalitsuse Sotsiaalosakond andnud nõusoleku alaealise kostja I pärandi vastuvõtmiseks ja tema poolt päritud sõiduki müügiks. R. T. pöördus korduvalt (tl 17-19) pärija ja tema seadusliku esindaja poole nõudega laenulepingu lõpetamiseks kulunud summa tagastamiseks, kuid rahasummat talle ei tagastanud. Kui lugeda, et laenukohustus kuulus pärandvara hulka, siis ei ole pärija eestkostja andnud nõusolekut selleks, et R. T. tasuks pärija eest ära tema poolt päritud laenulepingust tuleneva võla. Pärnu Linnavalitsuse 24.08.2007 ja 03.09.2007 otsustest nähtub kostja II nõusoleku andmine alaealisele kuuluva varaga seotud tehinguks, päritud sõiduauto Xxxxx xxxxxN võõrandamiseks. Kostja II sai nõusoleku alaealisele kuuluva sõiduki müügiks ainult otsustes kindlaks määratud tingimustel. Kostja ei ole sotsiaalosakonna otsust vaidlustanud. Kostja II on kostja I seadusliku esindajana selle otsuse alusel sõiduki müünud. Seega on pärandvara hulka kuuluva võla tasumine kostja poolt heaks kiidetud ning R. T.l tekkis tasutud võla osas tagasinõude õigus. R. T. loovutas oma nõude kostjate vastu hagejale, OÜ-le Secure Invest (nõudeõiguse loovutamise leping ja teade tl 20-22). Hageja nõuab seaduslikul alusel tekkinud viivist 3215.52 krooni ja viivist, mis ei ole hagi esitamise päevaks veel sissenõutavaks muutunud 0.03% ulatuses põhinõudest (seadusest tulenevat viivist) arvestades hagiavalduse esitamise päevast kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on seisukohal, et tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 2 sätetest pidi ja korraldaski sõiduauto müüki kostja II, kes vastutab seega alaealise pärija kõrval hageja ees täidetud kohustuse täitmise eest solidaarselt. Hageja palub nõutav põhisumma ja viivised kostjailt solidaarselt välja mõista. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidetele Kostjad oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 31-33), hilisemates menetlusdokumentides (tl 58-59, 76-77) hagi ei tunnista. Kostja I võttis pärandi vastu hiljem, kui R. T. tasus hagi nõude aluseks oleva rahasumma ning seega maksis R. T. laenujäägi tagasi enne pärandi vastuvõtmist. Hageja seisukoht, et pärija õigused ja kohustused läksid kostjale üle pärandi avanemise päevast, ei ole õige. Need läksid üle pärandi vastuvõtmise päevast, kuid siis enam pärandajal võlga Hansapanga ees ei olnud. Kui lugeda, et laenukohustus kuulus pärandvara hulka, siis ei ole pärija eestkostja/vanem andnud nõusolekut selleks, et R. T. tasuks pärija eest 2 (6)

Tsiviilasi nr 2-08-4591 ära tema poolt päritud laenulepingust tuleneva võla. Hageja omandatud täidetud kohustus ei too kaasa kohustusi kostjate ees TsÜS § 7 lg 2, pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 ja § 130 lg 1 alusel. R.T. tegevus vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4, § 1018 ning § 1023 tunnustele. Kuna kostjad eelpool nimetatud sätete alusel kolmanda isiku tegevust heaks ei kiitnud, siis puudub kolmandal isikul nõudeõigus. Tegemist on õigustamata käsundita asjaajamisega. Kostjad on esitanud väikelaenulepingu ja sellega koos sõlmitud käenduslepingu (tl 173-176), millest viimase p 5 kohaselt ei oleks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral pööratud panga poolt nõuet P. T. või tema pärija vastu, vaid võetud võlgnetav summa maha käendajalt – P. T. tööandjalt OÜ x. Hageja leiab, et pärand avaneb isiku surmapäevast, kuid omand pärandvarale (sealhulgas vastutus võlgade ees) läheb pärijale üle vaid siis kui pärija pärandi vastu võtab. Kostja I on pärandi vastu võtnud. Ekslik on kostja seisukoht, et vara koosseis ja võlad määratakse pärandi vastuvõtmise päeva seisuga. Samuti ei ole õige kostja väide, et kui lugeda, et laenukohustus kuulus pärandvara hulka, siis ei ole pärija eestkostja selleks nõusolekut andnud ega heaks kiitnud. Pärnu Linnavalitsuse 24.08.2007.a ja 3.09.2007.a otsustest nähtuvalt on sotsiaalosakond andnud nõusoleku alaealisele kuuluva varaga seotud tehinguks, päritud sõiduauto Xxxxx xxxxxN võõrandamiseks. Otsuse kohaselt on R. T. ja S.R. saavutanud kokkuleppe sõiduauto müügis ja selles, et auto võõrandamisest saadavast tulust tagastatakse R. T.le laenulepingu lõpetamiseks kulunud summa. Seega on S.R. võla tasumise R. T. poolt heaks kiitnud. S. R. ei ole sotsiaalosakonna otsust vaidlustanud ja sõiduki müük oli talle lubatud ainult selles otsuses kindlaks määratud tingimustel. S. R. on M. T. seadusliku esindajana selle otsuse alusel sõiduki müünud. Hagejale ei ole usutav väikelaenulepingu järgse võla tekkimisel selle kohene sissenõudmine käendajalt, tema väitel oleks esmalt esitatud nõue ja antud vastav tähtaeg. Kostjad omakorda leiavad, Hageja seisukoht, et kostjad on võla tasumise R. T. poolt heaks kiitnud, on ekslik. Kohalik omavalitsus saab anda omapoolseid nõusolekuid vara võõrandamiseks, kuid ükski seadusesäte ei näe ette, et nimetatud korraldus saab ja seadusest tulenevalt võib olla lisatingimuse/lisanõudega. Hageja poolt viidatud lisatingimus/nõue kostjale sõiduki võõrandamise nõusoleku andmiseks on algusest peale õigustühine ning nimetatud ebaseaduslikku nõuet ei pea kostja täitma. Mingit kokkulepet R. T. ja S. R. vahel sõiduki müügitingimustes ja ka selles, et auto võõrandamisest saadavast tulust tagastab S. R. R. T.le laenulepingu lõpetamiseks kulunud summas, ei ole osapoolte vahel sõlmitud. Hageja märgib, et Pärnu Linnavalitsuse korraldused on selles tehingus määrava tähtsusega, kuivõrd nendes on määratud alaealisele kuuluva vara võõrandamise tingimused. Küsimus ei ole selles, kas S.R. tegutses vastuolus alaealise huvidega, vaid selles, et alaealise vara võõrandamine on seadusest tulenevalt lubatud vaid eestkosteasutuse nõusolekul. Selleks nõusolekuks olid Pärnu Linnavalitsuse korraldused ning need on järgimiseks kohustuslikud. Kostjad on väitnud nagu oleks korraldustega kehtestatud tingimused vastuolus seadusega viitamata seejuures, mis nende haldusaktide väidetava tühisuse võiks küll põhjustada. Kostjad haldusakte vaidlustanud ei ole. Tsiviilmenetluses nende väidetava õigusvastasuse või tühisuse tuvastamine ei ole võimalik.

Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi 3 (6)

Tsiviilasi nr 2-08-4591 ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et R. T., kes loovutas nõude, on oma poja P.T. kohustuse panga ees täitnud, vaidluse all ei ole täidetud kohustuse suurus. Kohustuse täitmine on tõendatud ka maksekorraldusega 30.06.2006.a (tl 14). Poolte vahel on vaidlus selle üle, millal läksid pärija õigused ja kohustused kostjale I üle ning kas ja millisel alusel tekkis R. T.l tasutud võla osas tagasinõude õigus. 26.06.2006.a suri P.T. ning pärijaks oli tema alaealine poeg M.T.. Vastavalt pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1 ja § 2 lg 1,2 on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev, kuid omand pärandvarale läheb pärijale üle vaid siis kui pärija pärandi vastu võtab. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Kuna kostja I võttis pärandi vastu, siis pärandi vastuvõtmisega läksid pärijale üle kõik õigused ja kohustused, mis pärandajal tema surmapäeval olid. Seega ei ole õige kostjate seisukoht, nagu ei saa pärija vastutada pärandaja võlgade eest, mis olid olemas pärandaja surmapäeval, kuid olid kustutatud kolmanda isiku poolt pärandi vastuvõtmise ajaks. Nõusoleku alaealisele kuuluva varaga seotud tehinguks andis Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakond oma otsustega nr. 3-5/1110, 24.08.2007 ja 03.09.2007 nr. 3-5/115. Otsuse kohaselt saavutasid R. T. ja kostja II kokkuleppe sõiduauto müümiseks ning kostjale I sõiduauto võõrandamisest saadavast tulust tuleb R. T.le tagastada laenulepingu lõpetamiseks kulunud summa. Kostja II sai nõusoleku alaealisele kuuluva sõiduki müügiks ainult otsustes kindlaks määratud tingimustel ning kostjad ei ole sotsiaalosakonna otsust vaidlustanud. Kostja II on kostja I seadusliku esindajana selle otsuse alusel sõiduki müünud, kuid R. T.le sõiduauto võõrandamisest saadavast tulust laenulepingu lõpetamiseks kulunud summat ei tagastatud. Kohtule ei ole mõistetav poolte väljendatud seisukoht, nagu oleks ka pärandi vastuvõtmiseks olnud vajalik linnavalitsuse kui sel ajal kehtinud perekonnaseaduse (PkS) § 95 lg 5 ja § 99 mõttes eestkosteasutuse nõusolek. PkS § 99 lõikes 1 oli sätestatud nimekiri eestkosteasutuse nõusolekut vajavatest tehingutest (läbi PkS § 99 lg 3 kehtis see ka vanema ja lapse suhete kohta), milline loetelu oli kohtu hinnangul ammendav. Selles aga ei sisaldu kohustust anda nõusolekut pärandi vastuvõtmiseks, seda ka olukorras, kus pärandvara hulka kuulusid kohustused. Alaealise pärija kaitseks olid (ja on ka praegu) olemas PärS § 136 sätted, mille lg 1 kohaselt tuli alaealise (piiratud teovõimega isiku) puhul läbi viia pärandi inventuur ning kui seda ei taotletud, pidi alaealise seaduslik esindaja oma varast katma pärandaja võlad, mis ületasid pärandvara. Inventuuri tegemise järgselt ei saanud pärija, sh alaealine, vastutada pärandaja kohustuste eest suuremas määras kui pärandvara väärtus (PärS § 135 lg 1), s.t oma varaga. Antud juhul ei saanud sellist küsimust üldse tekkida, sest asjas puudub vaidlus selles, et P.T. pärandvara väärtus oli suurem kui sellel lasuvad kohustused – sõiduk müüdi hinnaga 98 000 krooni, laenujääk oli surmapäeval oluliselt väiksem, lisaks kuulusid pärandvara hulka vastavalt pärimisõiguse tunnistusele arveldus- ja limiidikontod AS-s Hansapank. Oluline on seega sedastada, et Pärnu Linnavalitsuse Sotsiaalosakond andis oma otsustega nõusoleku mitte pärandi vastuvõtmiseks (see oli vastu võetud 6 kuud enne vastavate otsuste tegemist), vaid alaealisele kuuluva vara müügiks vastavalt PkS § 99 lg 1 p 2, millisele sättele viidatakse õigesti ka vastavates otsustes. Mis puutub kostjate väitesse, et eestkosteasutuse kehtestatud tingimus tagastada osa sõiduki müügist saadavast summast R. T.le on tühine, siis ka see seisukoht ei tugine asjas esitatud tõenditele ega seadusele. Esiteks ei ole Pärnu Linnavalitsuse Sotsiaalosakonna otsustes pandud kostjaile kohustust nimetatud summa tagastamiseks, sellisele R. T. ja S. R. väidetavale kokkuleppele on üksnes otsuste kirjeldavas osas viidatud. Teiseks ei välistanud kohtu hinnangul sel ajal kehtinud PkS sätted selliste tingimuste kehtestamist, sest eestkosteasutus pidi nõusolekute andmisel ja seega eestkostetava/lapse huvides tegutsejana igakülgselt silmas pidama alaealise varalisi huve ja isiklikke õigusi. 4 (6)

Tsiviilasi nr 2-08-4591 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 sätestab, et kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Asjaajamise heakskiitmine (VÕS § 1018 lg 1 p 1) on soodustatu poolt vajalik üksnes juhul, kui asjaajamine ei vasta soodustatu huvile, tema avaldatud või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2) ega ole oluline avalikes huvides (VÕS § 1018 lg 1 p 3). Kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või on kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kohus leiab, et VÕS § 1018 alusel nõude esitamiseks peab olema tõendatud, et käsundita asjaajaja on teinud midagi teise isiku kasuks. Antud juhul on kohus seisukohal, et pärandvara hulka kuuluva võla tasumine vastas kostja M. T. huvidele VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Kostjad on ise väitnud (kuigi ekslikult, nagu kohus ülalpool märkis), et M. T. sai pärandi vastu võtta vaid seetõttu, et sellel puudusid kohustused. Pärandi vastuvõtmisega omandas kostja I pärimisõiguse varale, mille väärtus oli oluliselt suurem kui R. T. poolt pärija eest täidetud kohustus, seega oli pärandi vastuvõtmine pärijale kasulik. Kostjate väited, et R. T. tegevus võla tasumisel 5 päeva pärast pärandaja surma ei olnud pärija huvides (kelle isik ei olnud siis teada), kuna pärija eeldatavasti tekkiva võla (vastavalt esitatud väikelaenulepingule oleks pidanud jätkuma igakuine laenu tagasimakse) oleks tasunud käendaja, on paljasõnaline. Käenduslepinguga andis OÜ x küll sellise õiguse (võtta käendaja kontolt raha) pangale, kuid isegi selle õiguse realiseerumisel oleks käendajal tekkinud tagasinõudeõigus tasutud summade ulatuses pärija vastu VÕS § 152 lg 1 alusel. Nimetatud sätte järgi läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Arvestades seda, et R. T. esitas oma nõude pärija vastu alles pärast pärandvara üheks osaks olnuks sõiduki müümist, veenab kohut selles, et tema ja pärija (kelle seadusliku esindajana tegutses S. R.) vahel oli kokkulepe tasutud võla tagastamiseks, millele viidatakse ka eestkosteasutuse otsustes. R. T. tasus pärandvaral lasuva kohustuse, mille eest pärija oli vastutav (ei ole vahet, kas panga või käendaja ees) ja ajas seega pärija asja. On väga tõenäoline, et kohustuse mittetäitmine oleks kaasa toonud selle täitmise viivituse panga või käendaja ees (maksete tasumise kohustus oli igakuine) ning pärandvaral lasunud pärijale üle läinud kohustus oleks suurenenud vähemalt viiviste näol. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega on hageja viivise nõue tuginev õiguslikule alusele ning hageja nõue selles osas tuleb rahuldada. Viivise arvutuse osas kuni hagi esitamiseni ei ole kostjad vastuväiteid esitanud, alates hagi esitamisest tuleb viivist arvutada vastavalt viidatud seadusesättele. Nagu eelnevast nähtub, peab kohus õigeks hagi rahuldamist pärija, kostja M. T., suhtes. Küll aga ei pea kohus põhjendatuks hagi rahuldamist S. R. vastu. Hageja ei ole suutnud selgitada, millisel alusel saab kostja I ja II panna vastutama solidaarvastutuse sätete alusel, hagis viidatud TsÜS § 50 lg 2 on asjakohatu, ilmselt on hageja pidanud silmas hagi esitamise ajal kehtinud PkS § 50 lg 2 sätteid. Nimetatud säte pani lapse vanemale kohustuse oma lapse õigusi ja huve kaitsta, tegutsedes tema seadusliku esindajana. Kohus rõhutab, et nimetatud säte andis S. R.le õiguse tegutseda lapse esindajana, s.t lapse nimel, mitte enda eest, ning ei saa mingil juhul anda 5 (6)

Tsiviilasi nr 2-08-4591 alust nõude esitamiseks ka seadusliku esindaja vastu. Seega ei ole hageja nõue S. R. vastu õiguslikult põhjendatud, sest tegemist ei ole solidaarkohustusega VÕS § 65 lg 2 või mõne muu seaduse mõttes. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas rahuldas kohus hagi ühe kostja osas (kes on alaealine), on kohtu hinnangul antud tsiviilasja asjaolusid arvestades õiglane välja mõista hageja kasuks M.T.lt hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõiv (mille tasumine oli vältimatu ja vajalik) ning poolte menetluskulud õigusabikulude osas jätta nende endi kanda, mitte koormates pooli erinevate võimalike tasaarvestustega (kostjaid on esindanud üks esindaja) ja alaealist niigi temale langeva kohustuse suurendamisega.

Toomas Talviste Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.