05. märts 2012 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-11-12623 Swedbank Liising AS hagi LPOÜ ja TLvastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind
15 937,98 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn) Kostja I LPOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja II TL(isikukood XXX, elukoht XXX) Kirjalikus menetluses poolte nõusolekul
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista LPOÜ-lt ja TL’ilt solidaarselt võlgnevus 12 571,18 (kaksteist tuhat viissada seitsekümmend üks eurot ja 18 senti) Swedbank Liising AS kasuks.
3.Välja mõista LPOÜ-lt ja TL’ilt solidaarselt viivis protsendina põhinõudest (12 571,18 eurot) alates hagi esitamisest, s.o 21.03.2011 kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas Swedbank Liising AS kasuks. Menetluskulude jaotus Välja mõista LPOÜ-lt ja TL’ilt solidaarselt menetluskulud 78% ulatuses Swedbank Liising AS kasuks ning 22% ulatuses jätta menetluskulud Swedbank Liising AS enda kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
1.30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli BMW X 5, 3,0, reg.märgiga XXX, ehitusaasta 2004 (tl 10-14, 17-21).
2.30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr 0158207L, mille alusel võttis kostja II endale kohustuse tagada kostjaga I solidaarselt lepingust tulenevate kohustuse kohase ja täieliku täitmise eest summas 37 375,87 eurot (tl 27-28).
3.27.08.2009 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu lisa 1, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et liisingleping lõpetatakse ennetähtaegselt 27.08.2009 ning kostja I tagastab liisingueseme liisinguandjale 3 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest ehk hiljemalt 30.08.2009 (tl 31). Hageja nõue ja põhjendused
4.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 15 937,98 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt (15 937,98 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr XXX punktis 5.1. sätestatud määras (7% aastas) ning menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6, § 155 lg 1 § 367 lg 1 ja 4.
5.Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja I valdusesse ja kasutusse (tl 22) ning kostja I tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 15-16). Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1.
6.Kostja I kohustus sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, millised maksed ja kulutused tuli tasuda täielikult kostjal I. Kostja I kohustus tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise ning tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud. Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja I hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras 30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I seoses vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisega ka vastava kindlustusleppe (tl 23-24), mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS HV, kindlustusvõtjaks kostja I ja soodustatud isikuks hageja.
7.30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu teenuste lisa, mille kohaselt andis hageja kostja I kasutusse Statoil kütuse krediitkaardi limiidiga 639,12 eurot kalendrikuus (tl 25-26), mille ulatuses võib tehinguid teha ning kostja I kohustus teenuste eest tasuma 5,11 eurot.
8.Kostja I rikkus lepingust, kindlustusleppest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe alusel, tasumisele kuuluvad maksed. Kostja I poolt on hagejale tasumata esitatud arved ajavahemiku 13.12.2008 kuni 21.10.2009 eest kokku summas 11 256,04 eurot, s.h. osamakse, intress, kütusekaardi kuumaks, teenused, kütus ja kindlustusmaksed kokku summas 9 022,03 eurot (arved nr 8526544518 osaliselt, 8529920692, 8533580374 , 8537041848, 8540662748, 8544202997, 8547167084, 8550325321, 8553403169 ja 8557904842) (tl 49-58) ja viivismaksete võlgnevus summas 2 234,01 eurot (arved nr 8208173715, 8208415790, 8208756349, 8208912701, 8209164613 ja 8209405990) (tl 59-66).
9.19.05.2009 saatis hageja teatise kostjatele lepingu ülesütlemise kohta (tl 29-30), milles informeeris kostjaid võlgnevuse suurusest ja palus kostjatel võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Samuti palus hageja kostjatel võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Kostjad võlgnevust ei kustutanud.
10.27.08.2009 sõlmisid hageja ja kostja lepingu 1 lisa (tl 31), mille kohaselt lepiti kokku, et liisingleping lõpetatakse ennetähtaegselt 27.08.2009 ning liisinguvõtja tagastab liisingueseme liisinguandjale 3 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest ehk hiljemalt 30.08.2009. Kuna kostja I esindaja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastmiseks OÜ HIApoole.
2-11-12623 16.09.2009 taastati vara valdus vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel ning vara tagastati SAplatsile aadressil XXX, Tallinn (tl 32-33). OÜ HIAja SAAS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved nr A 90230, nr 292604541 ja 292605026 kokku summas 1 161,41 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud (tl 34-39). Peale vara valduse saamist andis hageja vara võõrandamiseks üle AS-le SA. Vara võõrandati 30.11.2009 hinnaga 13 410,00 eurot (käibemaksuta) (tl 40). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja I vastu on 29 347,98 eurot (459 195,97 krooni), mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 16 930,53 eurot (264 905,23 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 9 022,03 eurot (141 164,24 krooni), viivismaksete võlgnevusest 2 234,01 eurot (34 954,51 krooni) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 1 161,41 eurot (18 171,99 krooni) (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 13 410,00 eurot (209 820,91 krooni (käibemaksuta). 29 347,98 – 13 410,00 = 15 937,98 eurot (tl 47-48).
11.01.02.2010 ja 19.10.2010 saatis hageja kostjatele kirja (tl 41-43) koos nõude kalkulatsiooniga (tl 45-46), milles informeeris kostjaid võlgnevuse suurusest ja palus kostjatel võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Samuti palus hageja kostjatel võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Kostjad võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud. Kostjad ei ole endale lepinguga võetud kohustusi täitnud, samuti ei ole kostjad teavitanud hagejat kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. Sellest tulenevalt ei ole kohustuse rikkumine kostjate poolt vabandatav.
12.Tulenevalt kostjate vastuväidetest, märgib hageja, et ei nõustu kostjate poolt märgitud vara turuhinnaga ja palub jätta tähelepanuta kostjate poolt esitatud tõend-hindamisakt, mis on koostatud AS poolt. Hageja leiab, et nimetatud hindamisakt ei ole usaldusväärne, kuna interneti andmetel on Põhja ringkonnaprokuratuur saatnud kohtu ette autofirma töötajad s.h. akti koostaja, kes uurimisandmetel sooritasid erinevate sõidukitega rida kelmuseid, nimelt koostas A. S hindamisakti, kus sõidukite hind oli tunduvalt kõrgem kui tegelik väärtus. Samuti ei ole kostjad proovinud ise vara võõrandada, et vältida kahju tekkimist.
13.Hageja selgitab, et alustas 28.09.2009 vara müüki hinnaga 375 000 krooni (käibemaksuga), mis on aktsepteeritav esmane müüki suunamise hind konkreetsele sõidukile, arvestades sõiduki tehnilist seisukorda (mootor suitses tugevalt). Hageja on tasunud vaidlusalusele varale rida remonttöid (tl 101). 04.11.2009 alandas hageja vara müügihinda 15%, mis sellel ajal, et oli „masu“, oli täiesti tavaline allahindluse %, sest sõidukite hinnad langesid praktiliselt päevadega ja uueks hinnaks kujunes 319 000 krooni (käibemaksuga). 16.11.2009 alandas hageja vara müügihinda 17% ja uueks müügihinnaks kujunes 265 000 krooni (käibemaksuga). Lõplikuks müügihinnaks kujunes 251 785 krooni (käibemaksuga). Hageja on seisukohal, et vara hinna kujunemisel, tuleb arvestada ka asjaoluga, et kostjal I oli võlgnevus summas 11 256,04 eurot (176 118,75 krooni), mis on 10 kuumakset + viivised võlgnevus. Kui poleks olnud nii suurt võlgnevust oleks sõiduki jääkväärtus olnud ca 265 000 krooni, mis olekski enam-vähem olnud selle hetke müügihind. Kui kostja I oleks käitunud mõistlikult ja oleks kohe, kui olukord halvaks läks, sõiduki tagastanud, oleks hageja saanud sõiduki müüki suunata ca 9 kuud varem, kui turuolukord polnud veel nii trastiliselt muutuv.
14.Hageja selgitab, et kui vaadata müügihetke ajal müügis olnud analoogseid sõidukeid (auto24 väljavõte 23.11.2010 manuses) (tl 99-100), kus kõige odavam müügis olnud analoogne sõiduk maksis 270 000 krooni (käibemaksuga), mis olid selgelt paremas tehnilises seisukorras, kui vaidlusalune sõiduk, siis leiab hageja, et vaidlusaluse vara müügihind oli igati korrektne. Hageja on seisukohal, et kuulutuste hinnad ei ole müügihinnad, ehk kõik kuulutuste müügihinnad on kaubeldavad ning ei ole täpselt teada, kaua sõidukid on müügis olnud ja mis hinnaga need sõidukid müüdi. Hageja on seisukohal, et kui eseme müük toimub vabaturu
2-11-12623 tingimustes, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel. Müügihind eeldab, et sellise või sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ka ostja. Eseme väärtuse mõiste tuleneb „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65, mille kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, mis on eseme kohalik müügihind (turuhind). Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Hageja leiab, et vara realiseeriti turuhinnaga ning kahju, mis vara võõrandamisest saadi kuulub täies ulatuses kostjatelt solidaarselt välja mõistmisele. Kostjate vastuväited
15.Kostjad tunnistavad hageja nõuet osaliselt summas 12 571,18 eurot, ülejäänud osas paluvad kostjad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
16.Kostja I tunnistab, et jättis liisinguvõtjana liisingulepingust tulenevad lepingujärgsed kohustused täitmata ega tasunud makseid, millest tulenevalt teatas hageja liisingulepingu ülesütlemisest. Hagejal oli õigus liisinguleping üles öelda. Kostjad tunnistavad tasumata arveid ajavahemikus 13.12.2009-21.10.2009 kokku summas 11 256,04 eurot, osamaksete, intressi, kütusekaardi kuumakse, teenuste, kütuse ja kindlustusmaksete võlgnevust kokku summas 9 022,03 eurot, viivisemakse võlgnevust summas 2 234,01 eurot, OÜ HIA ja SAAS esitatud arveid osutatud teenuste eest kokku summas 1 161,41 eurot.
17.Hageja esitatud tõendite kohaselt andis kostja I vara valduse hagejale üle 16.09.2009. Enne valduse üleandmist tellis kostja 16.09.2009 hindamisakti nr XXX BROÜ-lt, milles hinnati vara väärtuseks 350 000 krooni käibemaksuga ehk 291 666,67 krooni käibemaksuta (tl 89). Hageja võõrandas vara ligikaudu 30% turuhinnast odavamalt. Kostjad nõustuvad, et kahe kuu jooksul, mil vara üritati realiseerida, võis arvestada turu olukorda ja vara väärtus võis väheneda 10%, seega oleks õiglaseks müügihinnaks vara müügimomendil 16 776,80 eurot käibemaksuta. Kostjad märgivad, et kostjatel puudus igasugune kontroll müügiprotsessi üle. Kostjad leiavad, et hageja ei ilmutanud vajalikku hoolsust vara võõrandamisel ning nõustus vara võõrandama oluliselt odavamalt vara tegelikust väärtuses, mis ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning seega on hagejale tekkinud kahju tema enda tegevuse tõttu. Kostjad on seisukoha, et hageja nõude arvestamisel tuleb lähtuda vara väärtusest, mitte müügihinnast. Kui hageja oleks vara realiseerinud tegeliku turuväärtusega ehk 16 776,80 euroga käibemaksuta, oleks kostjate tegelik võlgnevus 12 571,18 eurot (29 347,98 – 16 776,80).
18.Tulenevalt hageja seisukohast, märgivad kostjad, et hageja väited ei ole aluseks jätta hindamisakt arvesse võtmata, kuna hindaja suhtes alustatud kriminaalasi, mille kohta puuduvad täpsed andmed, ei saa olla aluseks hindamisakti arvesse võtmata jätmiseks. Interneti andmetel on hindamisakti väljastanud BRC AS endiselt ka hageja ametlik koostööpartner, seega puudub alus ettevõtte usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks.
19.Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et auto mootor suitses tugevalt auto müügimomendil. Varale tehti hageja lepingupartneri AS SA poolt tehniline ülevaatus ning vahetust vajavate detailide osas on tehtud kostjale I arve summas 403,03 eurot, seega eeldavad kostjad, et remonttööde käigus tuvastatu ja likvideeriti kõik tehnilised puudused. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid automootori suitsemise kohta. Kuna vara kehv tehniline seisukord müügimomendil ei ole tõendatud siis ei saa korrektseks pidada ka hageja väiteid, et vara oli kehvemas tehnilises seisukorras, kui samal perioodil müüdavad sarnased sõidukid. Pigem tõendab hageja poolt esitatud müügikuulutuste väljavõte, et keskmine sarnaste sõidukite turuhind sellel hetkel oli 319 900 krooni ja peale „masu“ ei ole hagejal ühtegi pädevat argumenti vara müügihinna kiire alandamise osas. Asjaolu, et sõiduki müügiplatsil hoidmine ja realiseerimine oli hageja jaoks majanduslikult liialt koormav, ei ole argument, millega põhjendada müügihinna kiiret langust, vaid hageja majandus- ja kutsetegevusest tulenev äririsk. Hageja ei ole piisavalt tõendanud, millisel eesmärgil alandas hageja müügihinda rohkem kui 30% võrra väga lühikese perioodi vältel.
2-11-12623 Kohtu põhjendused
20.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS)§ 403 lg 1 lahendab kohus antud asja poolte nõusolekul seda kohtuistungil arutamata. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
21.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
22.Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus, et 30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli BMW X 5, 3,0, reg.märgiga XXX, ehitusaasta 2004 (tl 10-14). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja I valdusesse ja kasutusse (tl 22) ning kostja I tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 15-16). Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis
2.1.30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I kindlustusleppe (tl 23-24), mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS HV, kindlustusvõtjaks kostja I ja soodustatud isikuks hageja. 30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu teenuste lisa, mille kohaselt andis hageja kostja I kasutusse Statoil kütuse krediitkaardi limiidiga 639,12 eurot kalendrikuus (tl 25-26), mille ulatuses võib tehinguid teha ning kostja I kohustus teenuste eest tasuma 5,11 eurot
23.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Poolte vahel puudub vaidlus, et 30.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr 0158207L, mille alusel võttis kostja II endale kohustuse tagada kostjaga I solidaarselt lepingust tulenevate kohustuse kohase ja täieliku täitmise eest summas 37 375,87 eurot (tl 27-28). Seega on kostja II kohustatud vastutama tekkinud võlgnevuse eest kostjaga I solidaarselt.
24.Lepingu üldtingimuste punkti 7.3 kohaselt, kui liisingfirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingfirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingfirma kannab seoses lepingu üles ütlemisega. VÕS § 367 lg 1 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel
2-11-12623 arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja I kui liisinguvõtja, jättis liisingulepingust tulenevad lepingujärgsed kohustused täitmata ega tasunud makseid, mistõttu oli hagejal õigus liisinguleping üles öelda, mille kohta hageja ja kostja I sõlmisid 27.08.2009 lepingu lisa 1, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et liisingleping lõpetatakse ennetähtaegselt 27.08.2009 ning kostja I tagastab liisingueseme liisinguandjale 3 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest ehk hiljemalt 30.08.2009 (tl 31). Kuna kostja I vara ei tagastanud, pöördus hageja vara tagasisaamiseks OÜ HIA poole, kes taastas hageja vara valduse 16.09.2009 (tl 32-33). Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja lepingust tulenev nõue kostja I vastu oli 29 347,98 eurot (459 195,97 krooni), mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 16 930,53 eurot (264 905,23 krooni (käibemaksuta) (tl 15-16), debitoorsest võlgnevusest summas 9 022,03 eurot (141 164,24 krooni) (tl tl 49-58), viivismaksete võlgnevusest 2 234,01 eurot (34 954,51 krooni) (tl 59-66) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 1 161,41 eurot (18 171,99 krooni) (käibemaksuta) (tl 34-39).
25.Poolte vahel on vaidlus vara turuhinna üle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Riigikohus on leidnud oma lahendis 3-2-1-33-08 p 19, et „.Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus.“ SAAS vara müügiaktiga nr XXX on tõendatud, et vara suunati müüki 28.09.2009 ning vara müüdi 30.11.2009 13 410,00 euroga (209 820,91 krooni (käibemaksuta) (tl 40). Kostjad nimetatud müügihinnaga ei nõustu. Kostjad on kohtule esitanud 17.09.2009 sõiduki hindamise akti nr XXX, mille kohaselt oli sõiduki hinnaks 350 000 krooni käibemaksuga ehk 291 666,67 krooni käibemaksuta (tl 89). Hageja leiab, et nimetatud hindamisakt ei ole usaldusväärne, kuna interneti andmetel on Põhja ringkonnaprokuratuur saatnud kohtu ette autofirma töötajad s.h. akti koostaja, kes uurimisandmetel sooritasid erinevate sõidukitega rida kelmusi, nimelt koostas A. S hindamisakti, kus sõidukite hind oli tunduvalt kõrgem kui tegelik väärtus. Lisaks märgib hageja, et hageja on tasunud vaidlusalusele varale rida remonttöid (tl 101) ning vara müüki suunamisel suitses tugevalt vara mootor. Samuti märgib hageja, et auto 24 väljavõttest (tl 99-100) nähtub, et kõige odavam müügis olnud analoogne sõiduk maksis 270 000 krooni (käibemaksuga), mis oli selgelt paremas tehnilises seisukorras, kui vaidlusalune sõiduk, siis leiab hageja, et vaidlusaluse vara müügihind oli igati korrektne. Hageja leiab, et vara realiseeriti turuhinnaga ning kahju, mis vara võõrandamisest saadi kuulub täies ulatuses kostjatelt solidaarselt välja mõistmisele. Riigikohus oma lahendi punktis 18 kohtuasjas nr 3-2-1-124-08 märkinud, et: “Riigikohus on leidnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab liisinguandja tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19). Kolleegium jagab seda seisukohta.“ Kohus on seisukohal, et eeltooduga on tõendatud, et vara turuhind selle tagastamise hetkel oli vastavalt sõiduki hindamise aktile nr XXX 291 666,67 krooni käibemaksuta (tl 89). Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja väited hindamisakti mitteusaldusväärsuse kohta on tõendamata. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et A S on seoses kohtule esitatud hindamise aktiga toime pannud kelmuse ja märkinud vara suuruseks suurema hinna kui see tegelikult on. Hagejal oli endal võimalus vara valduse tagasisaamisel lasta vara hinnata, mida hageja teinud ei ole. Lisaks on hageja ise suunanud vara müüki 28.09.2009 hinnaga 375 000 krooni käibemaksuga, mis on ligikaudne hind sellele, mis on märgitud hindamise aktis 350 000
2-11-12623 krooni käibemaksuga. Asjaolu, et hageja on müünud vara oluliselt väiksema hinnaga, on hageja enda risk. Tõendamata on hageja väited vara tehnilise seisukorra kohta ja mootori suitsemise kohta, hageja on ise esitanud kohtule tõendi, et on lasknud autot remontida (tl 101), seega ei saanud olla vara tehniline seisukord halb, mistõttu ei saan olla nimetatud asjaolu aluseks müügihinna vähendamisele üle 30%. Kuna vara tagastamisel on oluline vara väärtus selle tagastamisel, mitte müügihind, siis ei tõenda auto24 väljavõte konkreetse vara müügihinda, selle tagastamisel. Kohus on veendunud, et hageja ei saa hinnata ega võrrelda sõidukite tehnilist seisukorda kuulutuste põhjal. Kohus seisukohal, et käesoleval juhul on tõendatud, et vara turuhind selle tagastamisel oli 18 640,90 eurot (291 666,67 krooni) käibemaksuta (tl 89). Kuna kostjad nõustuvad, et kahe kuu jooksul, mil vara üritati realiseerida, võis vara väärtus väheneda kuni 10% ja nõustuvad, et vara turuhinnaks võis olla 16 776,80 eurot käibemaksuta, siis loeb kohus vara keskmiseks müügihinnaks 16 776,80 eurot käibemaksuta.
26.Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostjad võlgnevad lepingust tulenevalt hagejale 29 347,98 eurot ning vara keskmine müügihind vara tagastamisel oli 16 776,80 eurot, siis vara müügihind ei katnud kogu võlgnevust ning kostjad võlgnevad hagejale solidaarselt lepingust tuleneva võlgnevuse ja vara realiseerimisest saadu vahe summas 12 571,18 eurot (29 347,98 – 16 776,80), milline kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.
27.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt viivise protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et kuna kostjad on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise protsendina põhinõudest (12 571,18 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas. Menetluskulud
28.Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 ja § 165 lg 3 jätab kohus hageja menetluskulud 78% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. 22% ulatuses jäävad menetluskulud hageja enda kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.