2-10-65231/12 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 21.12.2010. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 11.12.2007. a kapitalirendilepingu nr XXX. Lepingu põhitingimuste kohaselt võttis kostja I liisingusse BMW registreerimisnumbriga XXX maksumusega 114 000 krooni ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 48 kuud, s.o. kuni 25.05.2010. a. vastavalt lepingu lahutamatuks osaks olevale maksegraafikule. Samuti kohustus kostja I tasuma ka vara kindlustamiseks sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmakseid. Kostja I ei tasunud rendimakseid graafikus kokkulepitud tähtajal ning hageja esitas kostjale I üldtingimuste p 10.1. alusel 13.11.2008. a vara tagastamise nõude ning palus üldtingimuste p 10.3 alusel viivitamatult tagastada lepingu objektiks olev vara. Leping on poolte vahel lõpetatud 13.11.2008. a. Lepingu ülesütlemisega on hageja nõue muutunud sissenõutavaks kogu ulatuses. Lepingut nr 271211 AS on käendanud KL 11.12.2007. a sõlmitud käenduslepingu nr KÄ-XXX alusel käendussummas 775 125 krooni. 06.08.2009. a edastas hageja kostjale II nõude käenduslepingu täitmiseks. Hageja esitas 15.11.2011. a haginõude täpsustuse, mille kohaselt kostjate poolt on tasumata kuumaksed summas 960 eurot, millest intress on 370,64 eurot. Kostjad on jätnud tasumata liiklus- ja kaskokindlustusmakseid summas 1 010,10 eurot. Pärast lepingu lõpetamist on hageja arvestanud viiviseid alates hageja poolt esitatud täitmata rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 15.08.2009. a kuni hagiavalduse esitamiseni 15.12.2010. a summas 1 169,23 eurot. Kostja I vastus Kohtule 28.03.2011. a esitatud vastuses tunnistab kostja hageja nõuet osaliselt. Kostja nõustub hagejaga, et hagejal on õigus nõuda lepingus kokkulepitud tasu, st lepingujärgset põhisummat, milline tuleneb lepingu lõppemise seisuga tasumata kuumaksetest ning sõiduki müümisest hageja poolt. Kostja nõustub hagejaga selles osas, et lepingu poolel on õigus seoses teise poole poolt toime pandud lepingurikkumisega sisse nõuda tekitatud kahju. Kostja leiab, et hageja väited lepingu rikkumisega kaasnenud kõrvalkulutuste kohta on paljasõnalised. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda kindlustusmakste tasumist perioodi eest, mil vara oli hageja valduses, ehk teisisõnu asus sõiduk müügiplatsil. Kostja hinnangul ei saanud varal olla puuduseid, mis oleks hagejale kaasa toonud kulutusi. Hageja poolt kantud kulutused ebamõistlikus osas ei kuulu kostja poolt hüvitamisele. Kostja II vastus Kostja II kirjalikke vastuväiteid hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele.

Kohus on tuvastanud, et hageja liisinguandjana ja kostja I liisinguvõtjana sõlmisid 11.12.2007.a kapitalirendilepingu nr XXX, mille alusel kostja I võttis liisingusse BMW registreerimisnumbriga XXX, maksumusega 114 000 krooni ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 48 kuud, s.o. kuni 25.05.2010. a. vastavalt lepingu lahutamatuks osaks olevale maksegraafikule. Samuti kohustus kostja I tasuma ka vara kindlustamiseks sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmakseid (tl 9-15). Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab solidaarselt AS kapitalirendilepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest 775 125 krooni ulatuses (tl 20). Hagiavalduse kohaselt esitas hageja liisingulepingu alusel kostjale arved 20081008430 ja 20081108374, kokku summas 960 EUR. Liisinguvõtja jättis arved tasumata. Hageja ütles lepingu 13.11.2008. a üles (tl 16). VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vaidlust ei ole selles, et kostja I sai liisingueseme oma kasutusse. Kostja I ei ole liisingueseme kasutamise eest vaidlusaluseid arveid maksnud (tl 42). Kostjad ei eita arvete maksmata jätmist ning kostja I tunnistab nõuet põhinõude ulatuses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on kohustatud tasuma hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste eest. Kostja I vastuväite kohaselt on hageja väited lepingu rikkumisega kaasnenud kõrvalkulutuste kohta paljasõnalised. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda kindlustusmakste tasumist perioodi eest, mil vara oli hageja valduses, ehk teisisõnu asus sõiduk müügiplatsil. Kostja hinnangul ei saanud varal olla puuduseid, mis oleks hagejale kaasa toonud kulutusi. Kohus ei nõustu kostja I vastuväidetega. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hind, millega ese tegelikult müüa õnnestub, on kohtu hinnangul seega vastava eseme turuhind. Hageja sõlmis uue liisinglepingu kostjate poolt tagastatud auto osas 26.06.2009. a. Vara maksumus selle liisinglepingu järgi on 23 647,31 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 22). Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et auto väärtus selle hagejale tagastamise hetkel oleks suurem olnud, mistõttu hind, millega auto müüdi, oligi auto väärtus selle tagastamise hetkel. Auto müügihind ei kata seega hageja nõuet kostjate vastu, mistõttu on hageja kohtu hinnangul õigesti esitanud nõude kostjate vastu arvestades maha tagasisaadud vara turuväärtuse hageja liisingulepingust tulenevast nõudest. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 kohaselt juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega VÕS § 367 lõike 3 järgi liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus tuleb maha arvata liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast, mida liisinguvõtja pole liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasunud, aga peaks sama paragrahvi lõike 1 järgi liisinguandjale maksma (Riigikohtu lahend 3-2-1-56-08, p 14). Käesoleval juhul vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud kõiki kostjate poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu on hageja nõue kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. Liisinguvõtja on VÕS § 367 lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale

ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus ei nõustu kostja järeldusega, et autole on tehtud põhjendamatuid kulutusi. Vastavalt TAOÜ kontrollaktile oli sõidukil puudu CD boxi magasin, puudu oli tagavararatas. Samuti oli puudu hooldusraamat, mistõttu ei ole veenev kostja I väide, et kõik hooldused olid korrektselt teostatud. Samuti oli auto kapotil värvikahjustus (tl 70). Eeltoodust tulenevalt vajas sõiduk enne müügiprotsessi lisakulutusi. Kohtu hinnangul on müügiprotsess läbi viidud mõõdukate kuludega. Kohtule esitatud TAOÜ arvelt nähtub, et teostatud on auto üldkontroll ja remonttööd ning värvitööd (tl 71), mille eest on väljastatud arve summas 4 624,50 krooni. Kohus leiab, et remontööde teostamise maksumuse hüvitamine hagejale on põhjendatud. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tööd on teostatud. Kohtu hinnangul on käibes tavaline, et sõidukid suunatakse müüki pärast tehnilist kontrolli ja hooldust. Hageja on remondikulusid tõendanud ja need tuleb kostjatelt välja mõista. Hageja on finantsasutus, mille puhul on tavapärane, et sõidukite realiseerimiseks ja remontimiseks kasutatakse vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid, seega on põhjendatud ka osutatud teenuste hüvitamine kostja poolt. Kostja I leiab, et hageja ei ole oma kindlustusmaksete nõuet tõendanud. Kohus kostjaga ei nõustu. Vaidlusaluse sõiduki kindlustuskaitse kehtis perioodil vara tagastamisest hagejale 26.03.2009. a kuni 26.06.2009. a, s.o. kuni uue liisingvõtja valdusse üleminekuni (tl 72), mille kohta on hageja ka tõendid esitanud. Kuivõrd hageja on oma nõuet tõendanud ning see on kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud, kuulub kostjatelt lepingu üldtingimuste p 8.3 ja 8.4 alusel 1 010,10 eurot kindlustusmaksete katteks väljamõistmisele. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on taotlenud viivise summas 1 169,23 euro väljamõistmist kostjatelt perioodi 15.08.2009. a kuni 15.12.2010. a eest (s.o n487 päeva). Hageja on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning lepingu üldtingimuste alusel õigustatud nõudma kostjalt viivist 0,017% päevas. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud