2-11-3209/35 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3) 20.10.2010. a ja 25.10.2010. a teostati Troost Auto OÜ remonditöökojas auto hooldust ja remonti; 4) 25.10.2010. a ei läbinud sõiduk tehnoülevaatust kulunud vasaku esirehvi ja ohutulede mittepõlemise tõttu; 5) 27.10.2010. a hakkas auto mootor tegema kolksuvat häält ning sõiduki mootoris on oluline rike; 6) 29.10.2010. a ja 15.01.2011. a esitas hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse (tl 29-30, 31-32); 7) hageja on kostjale tasunud sõiduki hinna 1661.70 eurot ja teinud sõidukile kulutusi 839.63 euro eest, kokku 2501.33 eurot. Seega sõlmisid pooled kasutatud sõiduki müügilepingu VÕS § 208 kohaselt. Kuna sõiduki ostjaks on füüsiline isik ning kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja kasutaks sõidukit oma majandus- või kutsetegevuses, on hageja tarbija VÕS § 34 tähenduses ja kohaldamisele kuuluvad tarbijamüüki reguleerivad sätted. Poolte vahel sõlmitud müügilepingu p 1 kohaselt kohustus müüja andma ostjale üle sõiduki Saab 9000 vin-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXX. Lepingu p 2 kohaselt ei oma ostja müüja suhtes pretensioone auto komplektsuse ja tehnilise seisukorra suhtes. Antud autoga ei kaasne müüja poolne üldgarantii (tl 16). Lisaks tuleb müügilepingu tingimustena arvestada ka müügikuulutuses toodud tingimusi (tl 73), kuid need puudutavad ainult sõiduki andmeid, varustust, tehnilisi näitajaid. Teavet sõiduki puuduste kohta müügikuulutuses ei ole. Muid tingimusi, mis reguleeriksid sõiduki seisukorda, pooled kokku leppinud ei ole. Hagejal on hoolimata lepingus kokkulepitust õigus tugineda VÕS § 217 lg 2 p-le 6. Samas mõjutab lepingus kokkulepitu tarbija mõistlikke ootusi asja kvaliteedi suhtes. Müügilepingu kohaselt on sõiduki hinnaks 26 000 krooni, sõiduki registreerimistunnistusest nähtuvalt toimus esmane registreerimine 07.03.1996. a. Seega oli sõiduk ostmise hetkel 14 aastat vana. Arvestades sõiduki iga pidi kostja arvestama sõiduki tavapärasest kasutamisest tingitud kulumise ja sellest tulenevate vigadega. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et 27.10.2010. a hakkas auto mootor tegema kolksuvat häält. Tunnistaja V.P. , kelle kohus luges asjatundjaks, ütlustega on tõendatud, et hageja sõidukil oli mootoris kolks, millega ei oleks tohtinud edasi sõita. Tunnistaja R.K. , kelle kohus luges samuti asjatundjaks, ütlustega on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduki korda saamiseks tuleks teha suurem remont. Seega on asjatundjate ütlustega ja kostja omaksvõtuga tõendatud, et sõidukil tekkis 27.10.2010. a oluline rike, mille tõttu ei olnud võimalik sellega sõita. Troost Auto 15.11.2010. a aruande kohaselt põhjustasid kolinat mootoris kepsu- ja raamsaaled, mis on kulunud (purunenud) ebapiisava õlitatuse tõttu (tl 23-24). Viking Motors AS 25.02.2011. a tõendi kohaselt on vaidlusalusel sõidukil mootoris kolks, mis on tekkinud kulunud raam- ja kepsusaaledest (tl 55). OÜ Autoeksperdi Grupp asjatundja K.L. on andnud fotode põhjal arvamuse, mille kohaselt on tegemist sõiduki ekspluatatsiooni käigus tekkinud rikkega – mootori väntmehhanismi liuglaagrite kulumisega. Kulumist kiirendas asjaolu, et õlivõtturi sõel on mehhaaniliste osade ummistuse tunnusega. Tegemist võis olla õlivaeguse tingimustes töötanud mootoridetailidega ja halvast õlitusest tulenenud kahjustustega (tl 162176). Seega oli mootor saanud kahjustada tulenevalt ebapiisavast õlitusest, mis ei saa olla tavapärane kasutatud sõiduki puudus ning millega hageja oleks pidanud tarbijana arvestama. Kohus asus seisukohale, et vaidlusalune sõiduk ei vasta eeltoodu alusel vähemalt alates 27.10.2010. a lepingutingimustele. Ülejäänud hagiavalduses toodud sõidukil 20.10.2010. a ja 25.10.2010. a tuvastatud puudused on oma olemuselt sellised, mis on tõenäoliselt 14 aastat

vanade sõidukite puhul tavapärased, hageja pidi nende puudustega arvestama ja need ei too kaasa sõiduki lepingutingimustele mittevastavust. Müüja vastutuse tekkimiseks pidi mittevastavus VÕS § 218 lg 1 kohaselt eksisteerima juba asja üleandmisel. Seaduse kohaselt ei pidanud mittevastavus avalduma asja üleandmisel, kuid selleks hetkeks pidi olemas olema mittevastavuse põhjustanud asjaolu. Järelikult ei pidanud sõiduki üleandmiseks olema kolksu mootoris, kuid autol pidi olema selle põhjustanud ebapiisav õlitus. Kuna puudus ilmnes kuue kuu jooksul asja üleandmisest, tuleks eeldada, et see oli olemas juba üleandmise ajal. Kostja peaks tõendama, et puudus on tekkinud hageja enda tegevuse tagajärjel. Kostja väidete kohaselt tekkis puudus seoses ebaõige õlivahetusega. Tunnistaja V.P. ütlustega on tõendatud, et 20.10.2010. a ei teinud sõiduki mootor tavapärasest erinevat häält. Asjatundja arvamuse kohaselt võib saale kolks tekkida õlivahetuse tagajärjel. Tunnistaja R.K. ütlustega on tõendatud, et ebapiisava õlituse põhjuseks oli see, et teine raamsaale laager oli ebapiisavalt kinnitatud, poldid olid lahti ning tavapärase õlivahetuse puhul neid polte lahti ei võeta. Tunnistaja viibis pidevalt sõiduki kõrval, kui seda Viking Motors AS-is defekteeriti ning kohtul ei ole alust tunnistaja ütlustes kahelda. Tunnistaja kui asjatundja ütlustega on tõendatud ka see, et antud juhul ei olnud kolksu tekkimise põhjuseks see, et karteri seinalt oli sete lahti tulnud. Kostja esitatud K.L. (tl 103-105, 223, 224) ja A.T. (tl 106-108, 225-226) seisukohtadest ei nähtu muud saale kolksu tekkimise põhjust, samas ei ole kostja esitatud asjatundjad ka vaidlusalust sõidukit näinud. Ka muudest kostja esitatud tõenditest (tl 147-150, 211-218) ei nähtu, et antud juhul tekkis saale kolks just õlivahetuse tagajärjel. Asjaolu, et tehnoülevaatusel ei tuvastatud saale kolksu, ei tõenda, et kolksu põhjust (ebapiisavalt kinnitatud poldid) ei olnud sõiduki müügi ajal. Seega tuleb eeldada, et puudus oli olemas juba asja üleandmisel. Kostja ei ole viidanud muudele müüja vastutustest vabanemise asjaoludele. Kohus jättis tähelepanuta poolte viited auto läbisõidule (tl 113-114, 152), kuna puudus ilmnes 6 kuu jooksul pärast asja üleandmist. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostja viited sellele, et hageja sõitis edasi kolinaga mootoris (tl 109-112, 137). Sõidukil olid puudused hoolimata hageja tegevusest. Kuna eeldused on täidetud, on hagejal õigus kasutada kostja vastu õiguskaitsevahendeid. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja esitas kostjale 29.10.2010. a avalduse lepingu tühistamiseks ning 15.01.2011. a avalduse lepingust taganemiseks. Kohus leidis, et kuivõrd hagejal ei pea olema õigusalaseid teadmisi ning ka esialgses avalduses on viidatud sõiduki vigadele, saab ka 29.10.2010. a avaldust käsitleda lepingust taganemise avaldusena. Hageja ei ole kohtumenetluse kestel väitnud, et leping oleks tühine TsÜS § 92, § 97 või § 86 alusel. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid lepingust taganemise avalduse aja, vormi ega VÕS § 220 alusel. Kuna asjatundjate arvamuste kohaselt ei tohi kolinaga mootoris sõita, ei saa hageja sõidukit kasutada ja kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud. Hagejal on õigus lepingust taganeda VÕS § 116 alusel, arvestades VÕS § 114 nõudeid. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt hageja takistas kostjal rikke olemuse ja põhjuse selgeks tegemist. Lepingust taganemine on VÕS § 116 kohaselt üldjuhul võimalik alles pärast ostja poolt müüjale müüdud asja parandamiseks või asendamiseks täiendava tähtaja andmist. Täiendavat tähtaega ei pea andma VÕS § 223 lg-tes 1 ja 2 nimetatud juhtudel. Kohus leidis, et kuivõrd sõiduki mootori remonti on üldjuhul võimalik korraldada mõistliku aja jooksul, ei saa eelduslikult asuda seisukohale, et asja parandamisega oleks tekitatud hagejale põhjendamatuid ebamugavusi. Samuti ei nähtu poolte esitatud asjaoludest, et asja parandamine või

asendamine ei ole võimalik. Seega ei kuulu VÕS § 223 kohaldamisele. Hageja taganes lepingust kaks päeva pärast puuduse avaldumist. Avaldustest ja poolte kirjavahetusest nähtuvalt esitas hageja ainult sõiduki eest tasutud raha tagastamise nõude, hageja ei ole kordagi nõudnud kostjalt sõiduki remontimist (tl 33-39, 79-99) ega võimaldanud selle remondiks kostja juurde transportimist. Toimikust nähtub, et hageja ei ole andnud kostjale täiendavat tähtaega sõiduki lepingujärgsesse seisukorda viimiseks, täidetud ei ole müügilepingust taganemise kõik eeldused ning hagejal ei olnud õigus sellist õiguskaitsevahendit kasutada. Kohus leidis eeltoodu alusel, et hagi 2501.33 euro ja viiviste väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kõik lepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, ei saa kohus tuvastada, et kostjal on VÕS § 189 alusel kohustus lepingule mittevastav asi vastu võtta ning VÕS § 191 alusel kulutused hüvitada. Kohus ei saa võtta eraldi seisukohta hageja taotluse osas tuvastada kostja poolt hagejale müüdud sõiduki lepingutingimustele mittevastavus. Kohus tuvastas nimetatud asjaolu ühe hagi rahuldamise eeldusena. Hagejal ei ole õiguslikku huvi ainult lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks. Kuna kohus jättis hagi 2501.33 euro ja viiviste väljamõistmiseks rahuldamata, ei analüüsinud kohus ka hageja poolt sõidukile tehtud kulutusi (tl 20, 21, 22, 23, 26, 27, 28, 53-54, 77-78). Kohus jättis tähelepanuta V.P. teadmisi kajastavad sertifikaadid (tl 132-133), kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et tegemist on asjatundjaga. Kohus jättis tähelepanuta Troost Auto OÜ aruandele lisatud dokumendi (tl 25), sest hageja väidetest ei selgu, mida sellega tõendada soovitakse. Samuti jättis kohus tähelepanuta garantii kohta käivad tõendid (tl 7477), kuivõrd hageja ei ole soovinud sõiduki remonti. Kohus jättis tähelepanuta R.K. kirjalikud seisukohad, isik on tunnistajana üle kuulatud (tl 40) ning Troost Auto OÜ-le esitatud arved (tl 134-136), kuna need ei ole asjakohased. Kohus jättis asjasse puutumatuna tähelepanuta Autotarvete OÜ kirjelduse (tl 219-222). Samuti ei ole asjakohane kostja viide, et hageja on osalenud rallil (tl 10-12) ning muud otsuses analüüsimata tõendid.

5) ei saa hageja kohtuotsusest aru, kuidas hageja takistas kostjal rikke olemuse ja põhjuse selgeks tegemist; kuidas ta esitas ainult sõiduki eest tasutud raha tagastamise nõude, kui ta allpool äratoodud kirjavahetuses küsib korduvalt remontimise ja muu vastava kohta; kuidas ta ei andnud täiendavat tähtaega kui kaks ja pool kuud kestnud kirjavahetuse kestel kogu aeg uuris vastustajalt, et mida ta võtab ette oma kohustuste täitmiseks ehk sõiduki lepingutingimustele vastavusse viimiseks; 6) oli vastustajale antud mõistlik täiendav tähtaeg oma kohustuse täitmiseks. Apellant tõendab oma nimetatud väidet apellatsioonimenetluses (kuna see on esimene koht, kus seda teha – TsMS § 5 lg 1 ja 2 ei nõudnud apellandilt, esimese astme kohtus, oma algatusel sellise asjaolu väljatoomist ega vastava väite tõendamist) poolte kirjavahetusega mida kohtuistungil ei uuritud; 7) jättis kohus käsitlemata, et VÕS § 116 lg 1 näeb ette, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud – siin ei ole sõnagi täiendava tähtaja andmisest; 8) asub apellant seisukohale, et alternatiivse väitena on täidetud VÕS § 116 lg 4 teise lause koosseis, kus nähakse ette, viidates vastavalt VÕS § 116 lg 2 p-le 2 õigus lepingust taganeda kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 9) kirjutab kohus kohtuotsuses, et kohus ei saa võtta eraldi seisukohta hageja taotluse osas tuvastada kostja poolt hagejale müüdud sõiduki lepingutingimustele mittevastavus. Hagejal ei ole õiguslikku huvi ainult lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks. Hagejal on väga konkreetne õiguslik huvi tuvastada lepingutingimustele mittevastavus; 10) ei vormistanud kohus hageja tuvastusnõuet eraldi resolutsioonipunktina. Sellega rikkus kohus TsMS § 442 lg-st 5 tulenevat kohustust lahendada otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused; 11) jättes menetluskulud hageja kanda rikkus kohus TsMS § 162 lg-st 1 tulenevat põhimõtet, et hagimenetluse kulud kannab pool kelle kahjuks otsus tehti.

9.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus lepingut oluliselt ja vastutab selle eest, samuti leidis põhjendatult, et hageja on käsitletav tarbijana. VÕS § 116 lg 2 sätestab lahtise loetelu asjaoludest, millal eelkõige on rikkumine oluline. Nimetatud üldiseid aluseid täiendab müügilepingu korral VÕS § 223 lg 1, mis loetleb alternatiivselt alused, millal loetakse müüja lepingut oluliselt rikkunuks. Müügilepingu puhul loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks VÕS § 223 lg 1 kohaselt muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui müüja ei ole asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist parandanud või asendanud. Puudustega asja saamisel peab ostja kõigepealt müüjat puudustest teavitama (VÕS § 220 lg 1). Lepingutingimustele mittevastavusest teavitamisest hakkab kulgema VÕS § 223 lõikes 1 mainitud mõistlik aeg, mille jooksul on müüjal võimalus oma kohustuse rikkumine heastada (VÕS § 107). Kui müüja selle aja jooksul oma kohustuse rikkumist ei heasta, on tegemist olulise lepingurikkumisega VÕS § 223 lõike 1 viimase alternatiivi mõttes ning ostja saab lepingust taganeda. Hageja teatas 28.10.2010, et kuna autol on ilmnenud oluline mootoririke, siis soovib ta sõidukit tagastada ja ostuhinda tagasi (I kd lk 79). Pärast 28.10.2010 toimus poolte vahel intensiivne kirjavahetus, kus tehti vastastikku etteheiteid ja seati tingimusi, mis päädisid sellega, et kostja ei saanud autot tema pakutud ajal viia puuduse kontrollimiseks Tallinnast Tartusse. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja andis kostjale võimaluse puudusega asi üle vaadata ja vajadusel parandada. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi kokkuleppele mittejõudmine auto Tartusse toimetamise aja ja tingimuste osas, ei takistanud kostjat heastada rikkumine.