H O hagi R R vastu lepingulise kohustuse täitmise ja matusekulude nõudes
Menetlusosalised, esindajad
HAGEJA H O, isikukood xxxx, elukoht xxxx; lepinguline esindaja Margit Halop. KOSTJA R R, isikukood xxxx, elukoht xxxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee Suuline menetlus- istung 24.01.2012 Hagi hind- 10 926.34 eurot
RESOLUTSIOON
hagi rahuldada osaliselt
1)Välja mõista R R`elt H O`i kasuks matusekulude katteks 1345.98 /üks tuhat kolmsada nelikümmend viis 98/ eurot. 2) kohaldades aegumist jätta rahuldamata H O`i nõue R R ́e vastu lepingulise kohustuse täitmisena esitatud 3832.70 /kolm tuhat kaheksasada kolmkümmend kaks 70 /euro ja 5432.49 /viis tuhat nelisada kolmkümmend kaks 49/ euro nõue. Menetluskulud Hageja menetluskulud jäävad kostja kanda 12,32% ulatuses ja hageja enda kanda ülejäänud ulatuses. Kostja kulud jäävad hageja kanda 87.68% ulatuses ja ülejäänud ulatuses kostja enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättettoimetamisele järgnevast päevast arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul.
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.15.09.2011 esitatud hagi kohaselt suri xxxx hageja poeg I O. Kogu I O vara päris I O abikaasa poeg R R.
2.Hageja ja I O (edaspidi võlgnik) leppisid 2001.aprillis kokku hageja poolt võlgnikule laenu andmises korteri ostmiseks. Kokkuleppe alusel kandis hageja 11.04.2001 võlgniku pangakontole 3834.70 eurot (60 000 krooni). Võlgnik kasutas laenuks saadud raha xxxx asuva korteri ostmisel omafinantseeringu katteks. Pooled leppisid kokku, et võlgnik tasub saadu laenu nii kiiresti, kui on võimalik, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul, s.t. 12.aprilliks 2011.
3.2003.a detsembris leppisid hageja ja võlgnik kokku laenu andmises hageja poolt I Oile xxxx asuva kinnistu ostmiseks. I O omandas 15.12.2003 kinnistu xxxx. Vastavalt hageja ja võlgniku kokkuleppele kandis hageja võlgniku eest 01.01.2004 müügihinna 5432.49 eurot (85 000) krooni OÜ-le Aale Ehitus. Vastavalt hageja ja võlgniku kokkuleppele kohustus võlgnik laenu tasuma vastavalt võimalustele, kuid mitte hiljem, kui 12.04.2011.
4.18.04.2009 võlgnik suri ja selle ajani ei olnud ta kogu võlgnetavast summast 9267.19 eurot (145 000 krooni) midagi tagasi maksnud. Võlgnik I O suri enne kohustuste täitmist. Pärast võlgniku surma ja tema kohustuste üleminekut kostjale lootis hageja, et kostja täidab võlgniku kohustused tema ees vabatahtlikult, arvestades nende suhteid, suhted aga halvenesid märgatavalt ning kostja keeldus hageja ees kohustuste täitmisest.
5.Hageja kandis I Oi matusekulud summas 1659.15 eurot (25 960 krooni) ning hageja soovib nimetatud matusekulude hüvitamist kostja poolt.
6.Nõue on esitatud tuginedes TsÜS § 6, PärS § 130, VÕS § 396, 100, 76, 101.
6.1.Hageja leiab, et kui 2001 aprilli märgitud õigussuhet ei käsitleta laenulepinguna, siiis palub hageja lugeda võlgniku eest tehtud ülekande alusetuks ja sellisel juhul on võlgnik (ja kostja) hageja arvelt alusetult rikastunud VÕS § 1028 lg.1 mõttes. Eeldus, et rikastumine on toimunud, on käesoleval juhul täidetud, sest hageja kandis kolmanda isiku arvele võlgniku eest 85 000 krooni, mille tulemusena sai võlgnik kinnistu omanikuks. Eeldus, et rikastumine peab toimuma soorituse kaudu, on samuti täidetud. Soorituseks on raha ülekande tegemine. Sooritusel puudus õiguslik alus, sest hagejal ei olnud kohustust I Oi eest makset teha ja seetõttu on kostja kohustatud tagastama 5432.49 eurot alusetu rikastumise sätete alusel.
6.2.Vastavalt PärS § 131 kannab pärija pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kostja on võlgniku kogu vara testamendijärgne pärija. Hageja võlgniku emana ei pärinud poja
järelt midagi, mistõttu on õiglane ja seaduslik, et kostja hüvitab hageja poolt kantud matusekulud kokku summas 1659.15 eurot. Kostja vastuväited
7.13.10.2011 esitatud kirjalikus vastuses Kostja ei võta hagi õigeks. 7.1.Lepingulise kohustuse täitmise nõue. I O suri xxxx.a. 29.05.2009.a on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded pärimisteade, millise kohaselt on Rakvere notar Irma Rahnu menetluses I O’ pärimisasi ning pärimistunnistuse väljastamise kavandatav tähtpäev on 29.08.2009.a . Hagiavalduse lisana 2 on esitatud ka Rakvere notar Irma Rahnu 05.06.2009.a teade Hagejale, millises notar teavitab Hagejat, et Kostja on esitanud 29.05.2009.a avalduse I O’ pärandvara vastuvõtmiseks, samuti sellest, et Kostja on 26.11.2003.a koostatud notariaalse testamendijärgseks (ase-) pärijaks. Remargi korras märgib Kostja seejuures, et asjaolust, et abikaasad K O ning I O tegid 26.11.2003.a abikaasade vastastikuse testamendi, millises nimetasid asepärijaks Kostja, oli Hageja teadlik hiljemalt 2004.a. Kostja on seisukohal, et olukorras, millises Hageja väidab, et tal oli nõudeõigus oma poja I Oi’ (ning seeläbi I O’ testamendijärgse pärija R R’) vastu, oleks Hageja pidanud vastavast asjaolust teavitama ka I O’ pärimisasja menetlenud Rakvere notar Irma Rahnu’t. Kostja, esitades 29.05.2009.a avalduse I O’ pärandvara vastuvõtmiseks, ei olnud teadlik mingisugustest pärandvara hulka kuuluvatest väidetavatest kohustustest Hageja ees. Kui Kostja oleks nendest teadlik olnud, oleks Kostja nendest notarit teavitanud, samuti oleks Kostja nõudnud pärandvara inventuuri. Alates I O’ surmast (xxxx.a) kuni 12.07.2011.a kohtuvälise ettepaneku esitamiseni ei teavitanud Hageja kordagi Kostjat, et tal oleks olnud I O’ga sõlmitud laenuleping(-ud) või et tal üldse oleks olnud nõudeid I O’ vastu.
7.2.1.2001.a aprillis väidetavalt Hageja ja I O’ vahel sõlmitud laenuleping. Hageja väidab, et ta andis 2001.a aprillis I O’le laenu korteri ostmiseks summas 60,000.00 EEK (3,834.70 EUR), millise summa kandis Hageja oma pojale üle 11.04.2001.a. Hageja väidab, et pooled leppisid kokku, et I O tasub laenu „nii kiiresti, kui on võimalik, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul, st 12. aprilliks 2011“. Arvestades, et Hageja väidete kohaselt on laenuleping sõlmitud 2001.a aprillis, kuulub kohaldamisele kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilkoodeks (edaspidi TsK), mitte aga võlaõigusseadus (edaspidi VÕS), nagu on Hageja ekslikult arvanud. TsK § 273 sätestas, et laenuleping summaga üle viie krooni peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. On ilmne, et pelgalt 11.04.2001.a maksekorraldus selgitusega „laen“ ei asenda kirjalikku laenulepingut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) (redaktsioon 01.01.2000.a kuni 01.07.2002.a) § 93 lg 1 sätestas, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei tulene seadusest teisiti. TsÜS §-st 66 lg 2 tuleneb, et seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. TsÜS § 66 lg 3 kohaselt on tühine tehing kehtetu algusest peale ning lg 4 kohaselt ei pea tühist tehingut täitma. Eeltoodust johtuvalt, kui asuda seisukohale, et Hageja ja I O’ vahel oli 2001.a aprillis sõlmitud väidetav laenuleping, on tegemist vorminõude rikkumise tõttu tühise tehinguga, millisest ei tulenenud I O’le ega tulene ka Kostjale mingisuguseid tagajärgi, sh kohustust väidetavat laenulepingut täita.
7.2.2.2003.a detsembris väidetavalt Hageja ja I O’ vahel sõlmitud laenuleping.
Hageja väidab esitatud hagis, et „Hageja ja võlgnik leppisid 2003.aasta detsembris kokku laenu andmises hageja poolt võlgnikule kinnistu ostmiseks xxxx külas./.../Vastavalt hageja ja võlgniku kokkuleppele kohustus võlgnik laenu tasuma vastavalt võimalustele, kuid mitte hiljem kui 12. aprilliks 2011.“. Hageja tugineb nõudes VÕS §-dele 101 lg 1 (õigus nõuda õiguskaitsevahendina kohustuse täitmist) ning 396 lg 1 (laenulepingu täitmine). Alternatiivselt palub Hageja olukorras, millises kohus ei käsitle Hageja poolt väidetavalt I O’ eest tasutud summat laenulepinguna, „lugeda võlgniku eest tehtud ülekande alusetuks, sellisel juhul on võlgnik (ja kostja) hageja arvel alusetult rikastunud“, Hageja viitab alternatiivse nõude alusena VÕS §-le 1028 lg 1. Hageja soovib oma vastavasisulist nõuet tõendada 01.01.2004.a maksekorraldusega. Kostja viitab asjaolule, et nimetatud maksekorralduse kohaselt on Hageja kandnud 01.01.2004.a AALE EHITUSE OÜ-le 85,000.00 EEK, selgitusega „Kinnistu ost, xxxx“. Puudub igasugune viide sellele, et Hageja oleks vastava ülekande teinud I O’ eest, samuti sellele, et tegemist oleks laenuga I O’le. Kui Hageja väidab, et tegemist on alusetu rikastumisega, siis saab vastavat ülekannet arvestades olla alusetult rikastunud isikuks vaid AALE EHITUSE OÜ, kelle vastu on Hagejal võimalik vastavasisuline nõue esitada, milline arvestades ülekande tegemise aega, on ilmselgelt aegunud. Samuti tuleneb hagiavalduse lisana 1 esitatud 15.12.2003.a notariaalsest kinnistu müügilepingust ja asjaõiguslepingust (p 3.1.), et Müüja (AALE EHITUSE OÜ) müüb Ostjale (I O) kinnistu hinnaga 106,000.00 EEK, millise summa kohustub Ostja tasuma Müüja kontole hiljemalt 2 pangapäeva jooksul arvates käesoleva lepingu sõlmimisest, s.o hiljemalt 17.12.2003.a. Hageja tegi ülekande AALE EHITUSE OÜ-le tunduvalt hiljem, s.o 01.01.2004.a. Lisaks peab Kostja vastava nõude juures vajalikuks märkida, et Hageja ei ole tõendanud, et Hageja ja tema poja I O’ vahel oleks 2003.a detsembril sõlmitud laenuleping, pigem möönab Hageja alternatiivselt alusetu rikastumise nõuet esitades, et laenulepingut sõlmitud ei olnud. Samuti ei ole Hageja tõendanud, et I O ja/või Kostja oleksid Hageja arvel alusetult rikastunud, s.o midagi Hageja arvelt ilma õigusliku aluseta omandanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) §-le 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on seisukohal, et esitatud nõuded on täielikult tõendamata. 7.3.Matusekulude nõue. Hageja on esitanud Kostja vastu nõude matusekulude, summas 1,659.15 EUR, hüvitamiseks, märkides vastava nõude alusena pärimisseaduse (edaspidi PärS) § 131 lg 1, milline sätestab, et pärija kannab pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kostja on seisukohal, et PärS § 131 lg 1 ei ole norm, millise alusel saaks Hageja Kostjalt nõuda matusekulude hüvitamist. Lisaks rõhutab Kostja, et Hageja soov ja tahe oli kanda oma poja matusekulud, millist asjaolu on Hageja kinnitanud ka Kostjale, samuti I O’ lähedastele sõpradele (Kostja kaalub edasiselt vastava asjaolu tõendamiseks taotluse esitamist tunnistaja(te) ülekuulamiseks). Hageja avaldas juba oma poja I O’ eluajal, et arvestades poja tervislikku seisundit, arvestab ta sellega, et peab kandma oma poja matusekulud. Hageja ei ole mitte kunagi nõudnud matusekulude hüvitamist Kostja poolt. Hageja ei nõudnud seda Kostjalt matuste-järgselt, samuti ei teavitanud ta Rakvere notar Irma Rahnu’t, kelle menetluses oli I O’ pärimisasi, et Hagejal oleks mistahes nõudeid I O’ pärijate vastu. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et Hageja poolt Kostjale 12.07.2011.a esitatud ettepanekus ei nõudnud Hageja Kostjalt matusekulude hüvitamist. Hageja 12.07.2011.a kohtuvälisest ettepanekust Kostjale kui ka hagiavaldusest nähtub, et Hageja on arvamusel, et Kostja ei ole temaga käitunud „heatahtlikult ja õiglaselt“, mistõttu peab Hageja end „moraalselt õigustatuks“ Kostja vastu nõudeid esitama. Kostja on seisukohal, et vastav emotsionaalne käsitlus ei ole kooskõlas seadusega, mistõttu tuleb Hageja vastavasisuline nõue jätta rahuldamata. Kostja märgib, et Kostja arvestuste alusel ei ole Hageja kandnud matusekulusid summas 1,659.15 EUR (25,960.06 EEK), vaid summas 1,528.13 EUR (23,910.00 EEK) (10,800.00 EEK+11,210.00 EEK+1,500.00 EEK+400.00
EEK). Samuti sai Hageja Kostjale teadaolevalt matusekulude kandmiseks matusetoetust – vastavalt 2009.a riigieelarve seadusele oli matusetoetuse suurus 3000 krooni vastavalt riikliku matusetoetuse seaduse §-le 6 lg 1 (01.07.2009.a jõustus matusetoetuse seaduse muudatus, millise kohaselt ei maksta riiklikku matusetoetust enam eraisikutele). Eeltoodust johtuvalt tuleb Hageja vastavast nõudest maha arvestada ka Hagejale I O’ matusetoetusena välja makstud summa 3,000.00 EEK (191.73 EUR).
7.4.R R palub jätta H O’ hagi R R’ vastu lepingulise kohustuse täitmise ja matusekulude hüvitamise nõudes täies ulatuses rahuldamata ja palub jätta kõik menetluskulud H O’ kanda. Edasine menetlus
8.28.10.2011 esitas hageja vastuse kostja vastusele. 8.1.Kohustuste täitmise nõue. Vastavalt PärS § 130 lõikele 1 lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pärija enda huvides on teha kindlaks, millest pärandvara koosneb. Üheks selliseks võimaluseks on pärandvara inventuuri nõudmine, millist võimalust kostja ei kasutanud. Ebausutav on, et kostja oleks loobunud pärandist, kui ta oleks saanud hageja nõuetest enne pärandi vastuvõtmist teada, sest pärandvara väärtus ületas hageja nõudeid tunduvalt. PäS § 143 lg 1 kohaselt on aga pärast inventuuri tegemist pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Notari poolt hagejale esitatud teade kostja 29.05.2009 esitatud pärandi vastuvõtmise avalduse kohta ei sisaldanud teavet selle kohta, et hageja peaks teavitama oma nõuetest kostja vastu. Teade sisaldas informatsiooni testamendi ja sellega tutvumise võimaluste kohta. Tõepoolest oli hageja teadlik I Oi testamendi olemasolust juba varem, poja eluajal, kuid poeg oli kinnitanud, et hageja pärib sundosa. Hageja varasem teadmine testamendist ei oma aga käesolevas asjas tähendust, sest testamendi puhul on tegemist ühepoolse tahteavaldusega, millega tehakse korraldusi surma puhuks. Testaator võib testamenti elu jooksul korduvalt muuta ja tühistada. 8.2.Laenuleping Hageja on nõus kostja väitega, et 2001.aasta aprillis sõlmitud laenulepingu ajal ei kehtinud VÕS, vaid Tsiviilkoodeks (TsK). TsK § 273 sätestas üle 5 krooni (50 rubla) korral laenulepingu kirjaliku vorminõude. TsK § 166 annab lepingu kirjaliku vormi suhtes mitmeid võimalusi, muuhulgas ka ühe dokumendi koostamise, milleks käesoleval juhul võib pidada hageja esitatud maksekorraldust laenu ülekandmiseks kostja eelõigusjärglase pangakontole. Kui aga asuda seisukohale, et poolte vahel puudus kirjalik leping, siis ei too vorminõude järgimata jätmine iseenesest kaasa lepingu kehtetust. TsK § 48 lg 1 sätestas, et seadusega nõutud vormi mittejärgimine toob kaasa tehingu kehtetuse vaid juhul, kui see on seadusega otseselt ette nähtud. TsK § 273 ei näe ette lepingu kehtetust vorminõude rikkumise puhuks. Kui aga tegemist oligi tühise tehinguga vorminõude mittejärgimise tõttu, siis sellisel juhul tuleb kehtiva TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühise tehingu alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Sama põhimõtte sätestas ka TsK § 51 lg 2 – kummalgi poolel oli kohustus tagastada kogu tehingu järgu saadu. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜSi § 66, mille lõigetele 1-4 ka kostja oma vastuses viitab, lõige 5 sätestas, et tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Seega - kui tehing on tühine, siis kostja eelõigusjärglane on rikastunud hageja poolt talle ülekantud 60 000 krooni ehk 3 834,70 euro võrra ja kostjal tuleb see rahasumma hagejale tagastada kui alusetult saadu.
8.3.Kohustuse täitmine kolmandale isikule Hageja kohustuse täitmine kostja eest xxxx kinnistu müügihinna tasumisel ei ole alusetult rikastunud kinnistu müüja (Aale Ehituse OÜ). Müüja andis ostjale üle kinnistu ja sai selle eest vastu raha. Müüja oleks alusetult rikastunud sel juhul, kui kinnistu müügihinna oleksid talle tasunud nii ostja (I O) kui hageja. Kostja ei ole esitanud tõendit müügihinna tasumise kohta. Seetõttu puudub alus arvata, et müüja sai müügihinna kahekordselt ja seetõttu rikastus alusetult. Küll aga on alusetult rikastunud kostja, sest tema on saanud kinnistu omanikuks vastusoorituseta. Asjaolu, et hageja kandis kinnistu müügihinnast 85 000 krooni müüja arvele 01.01.2004, mitte aga müüja ja ostja lepingus kokkulepitud tähtajaks (17.12.2003), näitabki, et ostja ei suutnud oma lepinguga võetud kohustust ise õigeaegselt täita ja palus selleks hageja abi. Hageja täitis kostja eest tema kohustuse. Vastavalt VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Nõude saab esitada, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Käesoleval juhul on tegemist võlgniku ja kolmanda isiku omavahelise kokkuleppega. 8.4.Matusekulud Matusekulude osas teeb hageja vastuseks kostja vastuväitele paranduse kulude suuruse osas – hageja on kandnud matusekulud summas 1537,71 eurot (24 060 krooni), mitte 1659,15 eurot (25 960,06 krooni) nagu hagiavalduses ekslikult on märgitud. Matusekulud koosnevad: hauaplaadi ümbertegemine 400 kr, kiriklik tseremoonia 1500 kr, matuseteenus 11210 kr, peielaud 10800 kr, leinateade 150 kr. Lisaks maksti hagejale välja riiklik matusetoetus summas 3000 krooni (191,73 eurot). Matusekulude suuruseks jääb seega 1345,98 eurot. Kostja vastuväide, et hageja ei ole matusekulusid kostjalt varem nõudnud, ei oma tähendust. Vastavalt PärS § 140 lõikele 3 ei pea matusekulude nõuet esitama isegi inventuuri käigus tehtavas üleskutsemenetluses. Mis puudutab vastava nõude puudumist hageja 12.07.2011 esitatud ettepanekus, siis tulenes matusekulude lisamine hagisse nimelt kostja soovist eelnimetatud ettepanekut isegi mitte arutada. Kui kostja oleks nõustunud hageja ettepaneku üle läbi rääkima, oleks hageja jätnud matusekulud enda kanda. Kostja muud vastuväited hageja varasemate tahteavalduste kohta kanda ise poja matusekulud, ei ole asjassepuutuvad ja ei oma tähendust. Matusekulude nõude esitas hageja PärS § 131 lg 1 alusel. Kulude väljamõistmisel rakendub VÕSi regulatsioon käsundita asjaajamisel väljaandmiskohustuse alusel vastavalt VÕS § 1021 lõikele 1.
9.29.11.2011 esitas kostja täiendavad seisukohad hageja seisukohtadele ning taotluse vaheotsuse tegemiseks 9.1.Hageja kandis 11.04.2001.a I Oi’ arveldusarvele 60,000.00 EEK (3,834.70 EUR), selgitusega „laen“. Kostja märkis 13.10.2011.a vastuses, et kui nimetatud raha ülekannet käsitleda Hageja poolt antud laenuna, siis tulenevalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK §-st 273 oleks nimetatud laenuleping pidanud olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS (redaktsioon 01.01.2000.a kuni 01.07.2002.a) § 93 lg 1 sätestas, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti, ja käesoleval juhul ei tulene seadusest teisiti. Hageja viited TsK §-le 48, mis sätestas, et seadusega nõutud vormi mitte järgimine toob kaasa tehingu kehtetuse vaid juhul, kui see on seadusega otseselt ette nähtud, tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd aastal 2001 reguleeris tehingu vormi järgimata jätmise tagajärgi TsÜS, mitte TsK ning TsÜS § 180 lg 1 kohaselt olid alates 01.01.2000.a TsK §-d 1-94
ja 566-573 tunnistatud kehtetuks. I O’ ja Hageja vaheline laenuleping on seega kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu igal juhul tühine.
9.2.Puutuvalt Hageja võimalikku alusetu rikastumise nõudesse 11.04.2001.a I Oi’le ülekantud summa tagasisaamiseks, on Hageja nõue aegunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 9 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 tuleneb, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kehtiva TsÜS § 151 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna enne 1. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 113 kohaselt oli õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, siis kohaldub VÕSRS § 9 lg 2 ja käesoleval juhul tuleb aegumistähtaega arvestada alates 1. juulist 2002.a. Arvestades, et kehtiva TsÜS § 151 kohaselt on alusetust rikastumistest tuleneva nõude tähtaeg 3 aastat, siis aegus Hageja võimalik alusetu rikastumise nõue 01.07.2005.a, s.o enam kui kuus aastat tagasi.
9.3.Kostja on seisukohal, et aegunud on ka 2003.a detsembris väidetavalt Hageja ja I O’ vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded või alusetu rikastumise sätete alusel esitatavad nõuded. Samuti on Kostja jätkuvalt seisukohal, et Hageja peab tõendama, et Aale Ehitus OÜ-le makstud summa puhul on tegemist Hageja poolt I O’le antud laenuga, millist Hageja tõendanud ei ole. Sellest johtuvalt ei ole välistatud, et tegemist oli kinkelepinguga või hoopis Hageja poolt tagasi makstava võlaga I O`ile. Samuti ei ole Hageja tõendanud, et maksis nimetatud rahasumma Aale Ehitus OÜ-le I O’ eest. Puutuvalt vastavate nõuete aegumisse, viitab Kostja TsÜS §-le 146 lg 1, millise kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja märgib hagiavalduses, et 2003.a detsembris väidetavalt antud laenu tagasimaksmise tähtaeg oli „nii pea kui võimalik“. Seega muutus väidetav kohustus sissenõutavaks alates lepingu sõlmimise hetkest, s.o 2003.a detsembris. Johtuvalt eelnevast aegusid Hageja väidetavast 2003.a laenulepingust tulenevad nõuded juba 2006.a detsembris. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 kohaselt kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja sai teada väidetava alusetu rikastumise nõude aluseks olevatest asjaoludest 2003.a detsembris, seega aegus alusetust rikastumisest tulenev nõue samuti 2006.a detsembris. Lisaks tuleb märkida, et VÕS §-s 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude saaks Hageja esitada vaid juhul, kui Hageja oleks soovinud raha üleandmisega täita mingisugust kohustust alusetult rikastunud isiku (I O’) ees. Alusetu rikastumise nõude alus on kohustuse, millist kas ei ole olemas, ei teki või langeb hiljem ära, olemasolu (VÕS § 1028 lg 1). Seega peab Hageja tõendama, millise kohustusega käesoleval juhul tegemist oli viidatud sätte tähenduses. Käesoleval juhul Hageja seda teinud ei ole. Samas on tegemist üksnes Kostjapoolse remargi korras tehtud märkusega, Kostja jääb vastava nõude puhul siiski esmajoones aegumise vastuväite juurde.
9.4.Kostja märkis 13.10.2011.a vastuses, et PärS 131 lg 1 ei ole normiks, millise alusel saaks Hageja matusekulude hüvitamist nõuda. Hageja on 28.10.2011.a seisukohtades nõude alust täiendanud, leides, et matusekulud kuuluvad hüvitamisele käsundita asjaajamise sätete alusel vastavalt VÕS §-le 1021 lg 1. Kostja ei nõustu Hageja seisukohaga järgnevatel põhjustel. Esiteks märgib Kostja, et käsundita asjaajamisel tekkiva nõude aluseks saab olla nt VÕS § 1018
lg 1, aga mitte VÕS § 1021 lg 1. VÕS § 1021 lg 1 reguleerib olukorda, millises käsundita asjaajaja (käesoleval juhul Hageja) on asja ajamise käigus midagi saanud, sellisel juhul tekiks Hagejal selle asja väljaandmiskohustus. Kui Hageja on matusekulutuste hüvitamisel tõepoolest midagi saanud, mis temale ei kuulu, siis palub Kostja selle temale kindlasti üle anda. Selguse huvides märgib Kostja, et käesoleval juhul ei kohalduks ka VÕS § 1018 lg 1. Nimetatud paragrahvi kohaldamise eelduseks on asjaajaja tahe ajada võõrast asja. Oma poja matuse organiseerimist ja matusekulude eest maksmist ei saa lugeda võõra asja ajamiseks VÕS § 1018 lg 1 tähenduses. Hageja on võtnud omaks, et tegutses matusekulude maksmisel enda huvides st Hageja tahtis ise oma poja matusekulud hüvitada – vastava asjaolu võtab Hageja omaks, avaldades, et „Hageja varasemad tahteavaldused kanda ise poja matusekulud ei ole asjassepuutuvad ja ei oma tähendust“ . Puutuvalt Hageja seisukohta, et see ei oma käesolevas asjas tähendust, märgib Kostja, et just Hageja varasemad sellised tahteavaldused omavad käesoleval juhul määravat tähendust ja välistavad nõude esitamise käsundita asjaajamise sätete alusel.
9.5.Lähtuvalt eeltoodust, Kostja 13.11.2011.a menetlusdokumendis avaldatust ning TsMS §-st 449 lg 3 palub kostja rahuldada taotlus vaheotsuse tegemiseks ning kohaldada aegumist H O’ lepingulise kohustuse täitmisest ning alternatiivselt esitatud alusetust rikastumisest tulenevate nõuete osas; jätta H O’ hagi R R’ vastu lepingulise kohustuse täitmise nõudes, alternatiivselt esitatud alusetu rikastumise nõudes, ja matusekulude hüvitamise nõudes täies ulatuses rahuldamata; jätta kõik menetluskulud H O’ kanda.
10.13.12.2011 esitas hageja vastuse kostja taotlusele
10.1.Hageja on seisukohal, et tema nõuded ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Laenulepingutest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 11.04.2011. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldjuhul kolm aastat. Tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja jaoks sai asjaolu, et tema nõue võiks olla mitte laenulepingust, vaid alusetu rikastumise sätetest tulenev, teatavaks alles käesoleva aasta suvel kostjalt kohustuse täitmist nõudes ja kostja keeldumisest teada saades. Hageja on seisukohal, et lahendada tuleb pooltevaheline sisuline põhivaidlus ja tuvastada õigussuhe. Nii on ka Riigikohtu kolleegium leidnud tsiviilasjas nr. 3-2-1-63-08 (p 14), et (ref): „Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe“. 10.2 Kostja taotlus matusekulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks Kostja on ebaõigesti tõlgendanud hageja märkust oma tahte asjassepuutumatuse kohta matusekulude tasumisel. Tegemist ei ole omaksvõtuga. TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus selline nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Hageja ei ole kinnitanud oma tahet ning on kostja vastavatele väidetele vastu vaielnud. Lisaks peab hageja vajalikuks märkida kostja seisukoha kohta, et PärS § 131 lg 1 ei ole norm, mille alusel saab nõuda kohustuse täitmise järgimist. Pooled ei ole kohustatud andma
õiguslikule suhtele kvalifikatsiooni, sest õigust rakendab asjaolude suhtes kohus iseseisvalt. Sellele viitavad TsMS § 4, 338, 363 ja 399.
11.09.01.2012 istungil esitas hageja taotluse tema vande all ära kuulamiseks. Kohus leidis, et taotlus on esitatud hilinenult ning jättis selle rahuldamata. Kohtuistung lükati edasi mitte selleks, et täiendavalt esitada tõendeid või tõendite kogumise taotlust, vaid et pooled saaksid kohtuväliselt arutada kompromissi sõlmimise võimalikkust. 11.1 Hageja esitas 17.01.2012 kirjalikult taotluse ennistada kohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtaeg ning võtta vastu taotlus hageja vande all ärakuulamiseks. Taotlust põhistati väitega, et taotluse rahuldamine ei tooks kaasa menetluse viibimist, vaid aitab kaasa lahendamisele.
11.2.Kostja on 18.01.2012 teatanud, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd hageja vande all ärakuulamise taotlus jäeti juba istungil rahuldamata - põhjendusel, et tõendite esitamiseks oli antud tähtaeg. Kostja märgib, et hageja ei ole oma taotluses, ei istungil ega ka 17.01.2012 kirjalikult põhistanud, miks on taotlus esitatud pärast kohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtaega. Hagi on esitatud 14.09.2011, kostja on vastuse esitanud 13.10.2011 (märkides, millised asjaolud on hageja poolt tõendamata), hageja esitas täiendavalt dokumente 28.10.2011 ning 13.12.2011. Sealjuures on hagejat algusest peale esindanud õigusteadmistega isik. TsMS § 331 tuleneb kohtule diskretsiooniõigus lubada menetlusosalisel erandjuhtudel esitada tõendeid hilinenult. Käesoleval juhul ei ole tegemist erandjuhuga. Hageja saanuks esitada vastuväite kohtu tegevusele, kui ta leidnuks, et tema poolt istungil esitatud taotlus jäeti põhjendamatult rahuldamata, kuid tänaseks on minetatud ka vastuväite esitamise õigus. Kostja leiab, et taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
12.Kohus leidis 24.01.2012 istungil, et taotlus hageja vande all ärakuulamiseks esitati hilinenult. Hagejal tulnuks kõik oma hagis väidetud asjaolud tõendada juba hagile lisatavate tõenditega. Järgmisena olnuks hagejal ajaliselt võimalus reageerida kostja vastusest lähtuvalt taotlusega täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja küll reageeris kostja vastusele 28.10.2011 koostatud kirjaliku dokumendiga, kuid selles ei ole esitatud taotlust hageja vande all ärakuulamiseks. Kohtu 31.10.2011 korraldava määrusega anti pooltele tähtaeg kõigi seni esitamata tõenditetaotluste esitamiseks hiljemalt 01.12.2011. Hageja ei ole selleks tähtajaks ühtegi tõenditega seonduvat taotlust esitanud ja ei ole seda teinud ka 13.12.2011 vastamisel kostja poolt 29.11.2011 esitatule. Hageja esitas taotluse tema vande all ärakuulamiseks esmakordselt suulises menetluses 09.01.2012 istungil ja ka siis alles peale seda, kui kostja uuesti väitis, et laenusuhe ei ole tõendatud. Kuna kostja vaidles hageja esitatud taotlusele vastu ja kohus leidis, et taotluse hilinenult esitamiseks puudus põhjendus, jäeti tõendi- hageja alla vande all antavad ütlused- esitamise taotlus rahuldamata. Kohus nõustub kostjaga, et ka vande all ärakuulamise taotluse esitamise tähtaja ennistamise avalduses ei selgitata ega põhistata, miks seda taotlust ei olnud võimalik esitada varasemalt. Kohus leiab, et taotlus ei kuulu läbi vaatamisele. Kohus saab ennistada seaduses määratud tähtaegasid. Kohtu poolt määratud tähtaega, s.t. käesoleval juhul 31.10.2011 määrusega tõendite esitamiseks antud tähtaega, saab taotleda pikendada, mitte ennistada. Pikendamise taotlust esitatud ei ole.
Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid
13.Aegumise taotluse lahendamiseks tuleb tuvastada kõigepealt pooltevaheline õigussuhe, puutuvalt kahte väidetavasse laenusuhtesse. 13.1 11.04.2001 suulise laenulepingu sõlmimist tõendab hageja väitel 11.04.2001 maksekorraldus, millega ta kandis I Oile laenuks üle 60 000 krooni. Kostja väitel ei piisa sellest dokumendist laenusuhte tõendamiseks, kuna 2001 kehtinud TsK järgi pidi laenuleping sellises summas olema sõlmitud kirjalikus vormis ja kuna hageja pole esitanud vorminõuetele vastavat tehingut, siis on väidetavalt aprillis 2001 sõlmitud laenutehing tühine.
13.2.Kohus leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et sõlmiti laenuleping, kuid vaidlust ei saa olla ka selles, kas 2001 suuliselt sõlmitud laenuleping on kirjaliku vormi mittejärgimise tõttu tühine või mitte. TsÜS § 180 lg.1 kohaselt olid alates 01.01.2000 TsK §§ 1-94 tunnistatud kehtetuks, seega reguleeris 2001 lepingu sõlmimise ajal tehingu vormi küsimusi mitte hageja viidatud TsK § 49, vaid TsÜS § 93 lg.1, mille kohaselt seaduses sätestatud lihtkirjaliku vormi järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kehtib TsK § 273, mille kohaselt laenuleping summaga üle 50 rubla pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis ja ei olnud enam võimalust, et kui § 273 otseselt ei viita tehingu kehtetusele vormi mittejärgimise tõttu, et siis võiks tehing kehtida. Hetkel kehtiva TsÜS § 83 (aastal 2001 sätestas sama § 93) kohaselt on tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad või mitte. Kirjaliku vorminõude eesmärk on kaitsta isikuid liigse kiirustamise eest tehingu tegemisel (hoiatusfunktsioon), aga ka tehingu teinud isikute või kolmandate isikute huvi tehingu sisu selguse ja tõendamise lihtsustamise osas ( tõendamisfunktsioon). Kui vorminõue täidab hoiatusfunkstiooni, on vorminõude eesmärk välistada vorminõudele mittevastava tehingu kehtivus. TsÜS § 78 kohaselt, kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. Vorminõude järgimist peab tõendama see pool, kes tugineb vorminõudega tehingust tulenevale õigusele. 13.3 Kohus leiab, et ühepoolse maksedokumendiga ei ole tõendatud asjaolu, et H O on sõlminud laenulepingu I Oiga. Esitatud maksedokument ei vasta eelpool kirjeldatud kirjaliku tehingu vorminõudele, mille kohaselt peab tehingu dokument sisaldama mõlema lepingupoole omakäelist allkirja. Maksedokument ei võimalda identifitseerida laenusaajat ja kannab vaid laenuandja H Oi omakäelist allkirja. Viidatud maksekorraldusest ei nähtu, kes on see perekonnanime Oll kandev isik, kellele raha üle kanti. Hetkel on rahvastikuregistri andmebaasis üle 100 perekonnanime Oll kandvat isikut, ei ole välistatud, et ka aastal 2001 oli neid umbkaudu sama arv. Sealjuures kohus märgib, et teadaolevalt oli samal ajal sama perekonnanime kandjaks lähikondsena ka I Oi abikaasa Katrin Oll, mis võimaldab omakorda resümeerida, et laenusaajaks ei pruukinudki olla I O. Nõue aga baseerub R Rele kui I Oi õigusjärglasele, mitte mis iganes muu Olli nimelise isiku, s.h. Katrin Olli, õigusjärglusele. Seega on ebaselge väidetava laenusuhte laenaja poolel asunud isik. 13.4 Kohus on suulises menetluses hagejale selgitanud, et maksekorraldusest nähtuvat saaja konto seost I Oiga on võimalik tõendada, kuid hageja ei ole seda soovinud teha.
Kuna laenusuhte teiseks pooleks olnud isik on tuvastamatu, siis ei ole alust väita, et hagejal oleks ka alternatiivselt alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu. 13.5 Maksekorralduse kaudu ei ole võimalik tuvastada ega tõendada laenulepingu tingimusi, eriti neid, mis mõjutavad ja mida tuleb hinnata tänasel päeval esitatud aegumise vastuväite tõttu. Maksekorraldusest ei nähtu kas, kes, millal ja millistel tingimustel pidi laenu tagastama. Hageja väitel oli kokkuleppeks-tingimuseks saadud laen tagastada nii kiiresti kui on võimalik, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul. Hageja kinnitas ka suulise menetluse käigus, et ta küsis I Oilt laenu tagasi. Seega on põhjendatud kostja väide, et ka hageja ise pidas laenu tagastamise tähtaja alguseks väidetava laenusuhte sõlmimise hetke ja sellest tulenevalt on põhjendatud kostja väide, et nõue on aegunud. 13.6 Tõendamata on hageja väide, et I O ( eelpool toodud arvestades on tõendamata seegi, et selle summa sai I O) on saadud summat kasutanud korteri omandamisel omafinantseeringu katteks ja hageja ei ole ka selgitanud, kuidas see laenusuhte olemasolu ja tingimusi mõjutab, mis eesmärgil väidetav laenaja summat kasutanud on või kasutama pidi. 13.7 Kuna hageja jäi ka kohtuliku vaidluse käigus hagis ja hilisemalt kirjalikes menetlusdokumentides esitatud asjaolude-väidete juurde, siis 2001.a. sõlmitud õigussuhte puhul ei ole hageja soovinudki tugineda alusetu rikastumise sätetele ja kohus ei näe vajadust antud juhul nõude kvalifikatsiooni muuta. 13.8 Sellele vaatamata märgib kohus antud laenusuhte puhul alusetu rikastumisega seonduvalt, et: a) Kui eeldada, et tõendamata on, et esitatud maksekorralduse alusel on raha ülekande saanud I O, siis on välistatud alusetu rikastumise nõude esitamine R Re kui I Oi õigusjärglase vastu. b)Kui eeldada, et konto omanik oli siiski I O ja kui eeldada, et pangatoimingute reeglitest johtuvalt ülekande tegemise hetkel või hiljemalt järgmisel pangatööpäeval see raha I Oi kontole laekus, siis tuleb sellest kuupäevast lugeda alusetu rikastumise nõude aegumise tähtaja algust ja sellisel juhul oleks nõue aegunud ka alusetu rikastumise nõudena. c) Selleks et saada hüvitist VÕS § 1028 alusel, peaks hageja tõendama, et laenulepingust ei tulenenud talle kohustust maksta I Oile 60 000 krooni. Vastasel juhul oli hagejal selle makse tegemiseks olemas tehingust tulenev alus, mistõttu on alust rikastumisest tulenev nõue välistatud. Hageja on väitnud, et tema ja I Oi vahel oli kehtiv laenusuhe, seega puudub ka sisuline alus nõude esitamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. 13.9 Kohus nõustub, kordamata siinkohal üle kostja vastavaid ja käesolevas otsuses kostja vastuväidete osises refereeritud väiteid, kostjaga selles, et antud laenusuhe on tühine kirjaliku vorminõude järgimata jätmise tõttu ja nõustub ka selles, et nõue on aegunud.
14.2003 detsembris sõlmitud suulist laenulepingut tõendab hageja kinnitusel maksekorraldus, millega hageja kandis OÜ Aale Ehitus arvele 85 000 krooni, selgitusega ”kinnistu ost, xxxx Kostja väitel ei nähtu nimetatud dokumendist seost ei I Oiga ja seetõttu õigusjärglusest tulenevalt ka praeguse kostja R Rega. Samuti ei nähtu sellest, et tegemist oleks laenuga. Ükski hagis esitatud asjaolu või tõend ei tõenda, et hageja oleks I Oile laenanud 85 000 krooni ja/või missugused olid selle laenu tagastamise tingimused. Lisatud kinnistu ostumüügi lepingus puudub ka vähimgi viide sellele, et kinnistu omandamiseks on hageja andnud laenu I Oile ja et viimane saadud laenu arvel on omandanud kinnistu. H Oil ei olnud keelatud finantseerida I Oi poolt ja tema nimel kinnisvara soetamist, kuid see ei tähenda, et nende vahel ilmtingimata olnuks sõlmitud laenusuhe.
14.1 Kohus palus menetluse kestel hagejal täpsustada alusetu rikastumise nõudega seonduvat, kuivõrd Hageja leidis hagi p.s 2.5. viimases lõigus, et kui esimene laenuleping (viitega hagi p.1.2., milles hageja käsitles 2001a. laenusuhet summas 60 000 krooni) ei leia laenusuhtena tõendamist, siis tuleks seda käsitleda alusetu rikastumise nõudena, kuid märkis, et alusetu rikastumise summa on 85 000 krooni, mis ei ole mitte esimese väidetava laenusuhte summa, vaid, teise, s.o. Xxxxl asuva kinnistu ostmiseks väidetavalt sõlmitud laenusuhte summa. Seega jäi ebaselgeks, kas hageja käsitleb mõlemat laenusuhet alusetu rikastumise sätete alusel, aga sellisel juhul peaks rikastumise summa olema 60 000 + 85 000 krooni. Kohtuliku uurimise ja vaidluse käigus jäi hageja selle juurde, et alusetu rikastumisena tuleb, alternatiivse nõudealusena, käsitleda vaid 2003 lepingus kokkulepitud summat ehk 85 000 krooni. 14.2 Ka selle väidetava laenusuhte jaoks on oluline määratleda laenu tagastamise aeg, kuna sellest sõltub aegumise kohaldamine. Kuivõrd hageja väitel mõlema lepingu puhul oli tingimuseks tagasimaksmine ”nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul” ja väide 10. aasta tingimuses kokkuleppimise kohta ei ole kohtumenetluses leidnud tõendamist, siis tuleb nõustuda kostjaga, et laenusuhtest tulenev võlanõue on esitatud aegunult. 14.3 Kui laenusuhe võiks hageja taotlusel olla käsitletav alusetu rikastumisena, siis on õigus kostjal, kes väidab, et kinnistu ostmiseks tehtud ülekanne ei ole seotud I Oiga ja kui hageja leiab, et ta on teinud alusetu makse, siis saab ta raha tagasi nõuda isikult, kellele ta makse tegi, ehk OÜ-lt Aale Ehitus. 14.4 Kui hageja leiab, et tegemist on alusetu rikastumisega, siis ei näe kohus põhjust, mis takistas hagejal kolme aasta ehk aegumistähtaja jooksul soorituse tegemisest esitada nõuet I Oi vastu, arvestades, et väidetav kokkulepe tasumiseks ”mitte hiljem kui 10 jooksul” pole tõendatud. 14.5 Kohus leiab eeltoodu alusel, et pigem tuleb nõuet käsitleda alusetust rikastumisest tuleneva nõudena kui laenunõudena, kuid sõltumata sellest, kas nõue on käsitletav laenusuhtena või alusetu rikastumisena, on ta mõlemal juhul aegunud, sest nii tehingust tuleneva nõude kui alusetu rikastumise nõude puhul on nõude aegumistähtajaks 3 aastat. Väidet, et OÜ Aale Ehitus ei ole raha saanud, ei ole esitatud, seega tuleb eeldada, et H Oi poolt 01.01.2004 maksekorraldusega OÜ-le Aale Ehitus tehtud ülekanne on adressaadini jõudnud hiljemalt järgmisel panga tööpäeval ja sellest hetkest algab kulgema ka aegumine. Aegumistähtaeg algaks antud kaasuse puhul, sõltumata nõude alusest, makse tegemise hetkest ehk 01.01.2004 ja seega on 15.09.2011 esitatud hagi 2003 õigussuhtest tuleneva nõude kohta esitatud aegunult. Kohus nõustub, kordamata siinkohal üle kostja vastavaid ja käesolevas otsuses kostja vastuväidete osises refereeritud väiteid, kostjaga selles, et nõue on aegunud.
15.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, ehk hageja poolt vähendatud ( t lk. 40) ulatuses, matusekulude nõude osas summas 1345.98 eurot. Nõue on esitatud ja kuulub ka rahuldamisele PärS § 131 lg.1 alusel ja ehkki kostja on leidnud, et see ei ole asjakohane nõudenorm, ei ole kohus sellega nõus ja ka kujunenud kohtupraktika ( vt.
nt. lahendeid tsiviilasjades nr. 2-09-57403, 2-10-19557) on matuskekulude nõudeid rahuldanud PärS §-le 131 tuginevalt. Asjaolu, et hageja väidetavalt seni ei ole matusekulude nõuet esitanud, ei võta temalt õigust seda käesoleva hagiga teha. Kostja esitatud pretensiooni matusekulude summalise suuruse osas on hageja arvestanud ja selle võrra nõuet vähendanud. Allesjäänud kulude põhjendatuse-tõendatuse üle vaidlust ei ole. Menetluskulud
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Hagi on rahuldatud 12,32 % ulatuses. TsMS § 162 lg1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kuuluvad hageja menetluskulud kostjalt väljamõistmisele samas suurusjärgus ehk 12.32% ja ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. Samaväärselt kannab hageja kostja menetluskulusid 100-12,32= 87.68% ulatuses ja ülejäänud osas jäävad kostja kulud tema enda kanda.
17.Kostja on esitanud taotluse arvestada menetluskulude määramisel matusekulude nõude osas TsMS § 168 lg.4 sätestatuga. Kohus leiab, et matusekulude nõude summaline vähendamine on TsMS § 206 tulenev poole õigus nõude vähendamisele ja ei ole võrdsustatav hagist loobumisega § 428 mõttes, mistõttu antud juhul menetluskulude osas TsMS § 168 lg.4 kohaldamisele ei kuulu. 18.Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 174 lõikest 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 20. märtsil 2012.a. Nooremreferent
/allkiri/
Marika Leimann Tea Toming
Tea Toming
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.