2-11-22322/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

2-11-22322 Vastavalt esitatud hagile sõlmisid A K (edaspidi nimetatud ka kui „kostja) ja AS SEB Pank (edaspidi nimetatud ka kui „Pank või „Hageja“) 19.10.2007 püsimaksega krediitkardi lepingu nr A070031160 (lisa 1),millega hageja väljastas kostja kasutusse krediitkaardi krediidilimiidiga 20 000.- Eesti krooni. Vastavalt AS SEB Pank lepingu üldtingimustele on püsimaksega krediitkaarti võimalik kasutada kokkulepitud limiidi ulatuses panga krediiti kaupade ja teenuste eest tasumiseks, sularaha väljavõtmiseks, tehingute kohta informatsiooni saamiseks ning toimingute tegemiseks. Lepingu p 4.2 kohaselt määratakse poolte kokkuleppel kaardi kasutajale maksimaalne piirsumma (kasutuslimiit), mille piires võib kaardi valdaja teha toiminguid ühes kalendrikuus. Tulenevalt lepingu p 5.4 debiteerib pank maksepäeval, milleks oli 5. kuupäev, arvelduskontot intressi summa ulatuses. 04.01.2008 sõlmitud lepingu lisaga muudeti maksepäevaks 15. kuupäev. Lepingu järgi on fikseeritud kohustusliku tagasimakse limiidi summaks 0.- Eesti krooni, mis tähendab, et kui 1. kuupäevaks on kasutatud krediidilimiiti üle kasutuslimiidi summa, siis debiteerib pank kohustusliku tagasimakse limiiti ületava summa, kuid mitte vähem kui 100.- Eesti krooni ja mitte rohkem kui kohustusliku tagasimakse summa, milleks on Lepingu kohaselt 833.Eesti krooni. Vastavalt laenulepingu punktile 4.13.2 oli hagejal õigus krediitkaart blokeerida, kui kostja on rikkunud laenulepingust tulenevat kohustust. Põhjusel, et kostja laenulepingust tulenevat tagasimakse kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, blokeeris hageja krediitkaardi 31.05.2009. Hageja saatis 16.07.2009 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate, milles palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 30.07.2009. Kostja võlgnevust ei tasunud ning laenuleping lõpetati 01.08.2009. 18.08.2009 saatis hageja kostjale kirja, milles teatas, et laenuleping on lõppenud ning andis täiendavalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks tähtaja 09.09.2009 (lisa 4). Kostja ei ole võlgnevust tasunud ega võtnud hagejaga ühendust lahenduse leidmiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja laenulepingust tulenevat laenu tagastamise ja intresside tasumise kohustust ei ole täitnud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on viiviste arvestamise perioodil lähtunud laenulepingu järgselt kehtinud intressimäärast (lisa 5). VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. 12.05.2011 seisuga on A K ́i laenulepingust nr A070031160 tulenev võlgnevus AS SEB Pank ees järgmine: Põhiosa: 1260,65 EUR

3.kohtukulud (riigilõiv) palun jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja leiab, et põhimõtteliselt õige on viide VÕS §-le 396 lg 1, mille kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja viitab, et tegutses lepingu (krediitkardi lepingu nr A070031160) sõlmimisel ja kohustuste võtmisel veendumuses, et neid suudetakse ka täita, kuid töökoha (müürsepana) ning sissetulekute kaotus 2009.aastal tingiski suutmatuse täita tema lepingulisi kohustusi. Käesoleval hetkeni ei ole kostjal õnnestunud püsivat töökohta leida, aga on asunud 2010.aastal ümberõppele ning seega isiklikku püsivat sissetulekut igakuiselt ei ole. Kostjat toetavad võimaluste piires, nii ümberõppe ajal ja kui ka õpingute perioodi lõpuni tema sugulased. Kostja leiab, et seoses tema majandusliku olukorraga ning kuna kohustuse rikkumise põhjustasid objektiivsed asjaolud (töökoha kaotus, töö leidmise ebaõnnestumine, majanduslangus terves riigis) on hageja nõue võlgnevusele lisanduva viivisega 18% aastas iga põhiosa tasumisega viivitatud päeva ees teda ebamõistlikult koormav ning sisuliselt lõplikult laostav. Samuti on kostjat äärmiselt kitsikusse tõukav hageja nõue ja selle võimalikul väljamõistmisel TsMS §-i 367 järgi viivisenõude koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (hagiavalduse lisa 6. viivise arvestuse aruanne). Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 415, mis näeb ette viivise ja ebapiisavate maksete tegemise puhul ette(lg1), et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Laenu viivisearvutuse juures toodud: võlas teenustasu summa 1170.- EEK-i alus ja arvestus on kostjale arusaamatu. VÕS § 415 lg kohaselt kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse:

2-11-22322 Kostja ei ole esitanud vastuväidet põhiosa võla 1260,65 € ja intressi 76,57 € nõudele, kokku 1337,22 €, seega kuulub hagi selles osas rahuldamisele vaidluseta. Kostja jaoks on selgusetu teenustasu nõue summas 74,77 €. Teenustasu nõuet ei ole hageja põhjendanud ega ka selgitanud, millistel alustel ja millises summas seda arvestati. Seetõttu jätab kohus nimetatud nõude osas hagi rahuldamata kui põhjendamata ja tõendamata. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415, mis näeb ette viivise ja ebapiisavate maksete tegemise puhul ette(lg1), et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Pooled on lepinguga kokku leppinud (üldtingimuste p.7.4.2) maksmisega viivituse korral viivise seaduses ettenähtud määras. Seetõttu ja põhjusel, et tegemist on tarbijalepinguga, ei saa hageja nõuet suurusjärgus 18% aastas pidada põhjendatuks. Seaduses ettenähtud viivisemäär kõnealusel ajavahemikul on olnud 1+7 % aastas. Seega on põhjendatud viivis hagis toodud perioodil 181,71 €, mis kuulub väljamõistmisele kostjalt. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on hageja sellekohane nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjale on korduvalt antud võimalusi võla tasumiseks või täiendavate kokkulepete sõlmimiseks võla tasumiseks. Kostja võlgnikuna ei ole võlausaldaja suhtes käitunud heauskselt ja ei ole teinud endapoolseid samme kokkulepete saavutamiseks. Menetluskulud TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.