2-11-53770/7 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-11-53770 PankrS § 1 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada kuni kuue kuuni. Tähtaja pikendamisel määrab kohus kindlaks summa, mille taotluse esitanud isik peab tasuma likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja likvideerimiskulutuste katteks ning mis ei ole suurem kui 396.25 eurot. EEGOÜ (likvideerimise) seaduslik esindaja likvideerija on esitanud 04.11.2011 Harju Maakohtule avalduse EEGOÜ (likvideerimisel) pankroti väljakuulutamiseks. Esitatud pankrotiavalduse kohaselt on ettevõtte majandustegevus lõppenud ning osaühingul puudub igasugune vara. Pankrotiavalduse kohaselt on äriühing maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku vara koosneb pangakontdel olevast rahast summas 0.72 eurot. Täitmata kohustusi on võlgnikul vähemalt 162 382.95 eurot. Suurimaks võlausaldajaks on aktsiaselts SEB Pank nõudega summas 146 468.22 eurot. Võlgniku majandustegevus lõppes 2009. a. Võlgniku likvideerimismenetluse alustamise kohta on tehtud kanne äriregistrisse 08.10.2009. Likvideerimisteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 03.11.2009. Likvideerimismenetluse ajal on võõrandatud kogu võlgnikule kuulunud vara ja müügist laekunud raha arvelt on rahuldatud pandiga tagatud võlausaldaja nõuet. Pankrotiavaldus on esitatud pärast võlgniku kogu vara võõrandamist. Võlgniku likvideerija tunnistab võlgniku püsivat maksejõuetust. Võlgnikul puuduvad vahendid ja võimalused ettevõtte tegevuse jätkamiseks ja saneerimiseks. Võlgniku omakapital ei vasta ÄS § 136 nõuetele: seisega 26.09.2011 oli võlgniku omakapital -155 895 eurot (tl 88). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnikul on kohustusi vähemalt 162 382.95 eurot ja vara puudub, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 kohaselt maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud, võlgniku omakapital ei vasta ÄS § 136 nõuetele ja puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks muutuda, siis ei ole maksejõuetuse seisund ajutine. Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlgniku omakapital ei vastanud 26.09.2011 seisuga ÄS § 136 nõuetele, kuna omakapital oli -155 895 eurot (tl 88). Võlgniku ainuosanik on võtnud

2-11-53770 26.09.2011 vastu otsuse, et negatiivset omakapitali ei taastata ja likvideerijal tuleb esitada pankrotiavaldus Harju Maakohtule (tl 89). 26.09.2011 oli võlgniku vara täitemenetluse käigus võõrandatud. Võlgniku juhatuse liige ja likvideerijad on ajutisele pankrotihaldurile avaldanud, et pankrotiavaldust ei esitatud enne võlgniku vara müüki täitemenetluses, kuna võlgnikul oli lootus, et täitemenetluses õnnestub vara realiseerida selliselt, et saadud vahenditest oleks võimalik rahuldada kõigi võlausaldajate nõuded. Kohus leiab, et vara müügihinda täitemenetluses ei ole võimalik täpselt ette prognoosida, kuigi teataval määral võib enampakkumisel kujunevat hinda ette näha tulenevalt kinnisvara turuhinnast ja enampakkumiste praktikast. Olukorras, kus kinnisvara müük on korduvalt enampakkumise korras nurjunud, on vähetõenäoline, et kinnisvara õnnestuks müüa alghinnast kõrgema hinnaga. Võlgnikule kuulunud viimane kinnisvara müüdi kordusenampakkumisel alghinnaga summas 74 000 eurot (tl 90-92). Saadud rahast ei olnud võimalik rahuldada pandipidaja nõuet kogu ulatuses, samuti jäid rahuldamata teiste võlausaldajate nõuded. Võlgniku pankrotiavalduse on kohtule esitanud võlgniku likvideerija alles 04.11.2011. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on KarS § 3851 kohaselt süütegu. KarS § 384 kohaselt on süütegu juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige, kelle kohustuseks on võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada 20 päeva jooksul pankrotiavaldus, jättis pankrotiavalduse esitamata ja jätkas võlgniku vara võõrandamist olukorras, kus võlgniku püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud, mistõttu võlgniku varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine ja maksejõuetuse oluline vähendamine on karistusseadustiku kohaselt süüteod, siis on võlgniku juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise ja sellega kaasneva maksevõime olulise vähendamisega toime pannud raske juhtimisvea. Võlgniku vara müük võlgniku maksejõuetuse korral täitemenetluses kahjustab teiste võlausaldajate õigusi seetõttu, et võlgniku vara müügi korral tuleks tulenevalt PankrS 153 lg 2 pandieseme müügist saadud rahast 15/100 maha arvata pankrotimenetluse kulude katteks, mis võimaldaks pankrotimenetluse läbi viia selliselt, et toimiks nõuete kaitsmine, kus selguksid võlausaldajate nõuete suurused ja mis võimaldaks kohtul pankrotimenetluse lõpetamisel rahuldamata jäänud nõuete suurused märkida pankrotimenetluse lõpetamise määrusesse, mis tulenevalt PankrS § 168 oleks täitedokumendiks. Võlgniku vara võõrandamise eest on täituri tasu suuruseks koos käibemaksuga olnud 221 804.66 krooni. Kohus leiab, et võlgniku vara müük täitemenetluses rikub teiste võlausaldajate õiguseid läbi selle, et täituri seadusjärgne tasu määr on oluliselt suurem pankrotihaldurile seaduse järgi maksmisele kuuluvast summast, mistõttu pandipidaja nõue jääb rahuldamata oluliselt suuremas osas kui pankrotimenetluses ja kuulub ülejäänud osas rahuldamisele võrdselt teiste teise järgu võlausaldajatega, kellele olukorras, kus pankrotipesas on raha teise järgu võlausaldajatele raha väljamaksmiseks, kuulub pandipidaja suurema nõude korral väljamaksmisele oluliselt väiksem summa. Pankrotivara üheks moodustamise aluseks on vara tagasivõitmine või –nõudmine. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik