Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Moonika Tähtväli
Otsuse tegemise aeg ja koht
06. veebruar 2012
Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni
kohtumaja kohtukantselei Tsiviilasja number
2-11-6029
Tsiviilasja hind
12 782,40 eurot
Tsiviilasi
ML ja TL hagi AP vastu laenu tagastamiseks või alternatiivselt alusetult saadu tagastamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ML(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja TL(isikukood XXX, elukoht XXX) Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo (Advokaadibüroo Ehasoo & Partnerid, Suur-Karja 3, 10140 Tallinn; e-post: [email protected]) Kostja AP(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg (Advokaadibüroo Hansa Law Offices, Gonsiori 7, 10117 Tallinn; e-post: [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
24. jaanuar 2012
Istungil osalenud isikud
Hagejad ML ja TL, hagejate esidaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo, kostja AP, kostja esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg
Rahuldada ML ja TL hagi. Mõista AP ML kasuks välja 6 391,20 eurot ja TL kasuks 6 391,20 eurot. Jätta AP menetluskulud tema enda kanda. Jätta ML ja TL menetluskulud AP kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagejate tütar ja kostja olid elukaaslased ajavahemikul 2000 kuni 2009 aprill. 2008 septembris pöördus kostja hagejate poole ja palus laenu oma ettevõtluse tarbeks, soovides soetada väikebussi, mille maksumus kostja sõnul oli 195 000 krooni (12 462,8 eurot). Laenulepingu sõlmimisel laenu tähtajast ei räägitud, mistõttu võis laenuleping olla sõlmitud tähtajatult. Laenulepingut kirjalikult ei sõlmitud, kuna hagejad usaldasid kostjat kui tütre elukaaslast. Laenusummast pool 100 000 krooni (6391,2 eurot) kandis kostja isiklikule pangakontole hageja 1 ja pool 100 000 krooni (6391,2 eurot) hageja 2. 04.09.2009 kirjutas kostja hagejate tütrele e-kirja, kus teatas, et vestles telefoni teel hagejaga 1 ning et hagejal 1 on kostja auto raha tagasisaamisega kiire. Kostja teatab, et tal sellist raha hetkel võtta ei ole. Kirja lõpus märgib kostja oma auto väärtuseks 200 000 krooni (12 782,3 eurot). 14.07.2010 teatasid hagejad kostjale kirjalikult, et soovivad laenulepingu üles öelda ning soovivad laenu tagastamist. 21.07.2010 kostja vastas kirjalikult, et ei tagasta laenu, kuna tema kontole tehtud ülekanded olid vabast tahtest tehtud toetus, kompenseerimaks hagejate tütre tegemata kulutusi. Kostja märgib, et hageja tütre sissetulekud läksid pidutsemiste ja muude isiklike vajaduste katteks. 13.12.2010 tegid hagejad kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse, kus paluti kostjal hagejatele tagastada hagejate poolt kostjale kantud 200 000 krooni (12 782,3 eurot). 28.12.2010 teatas kostja, et ei tunnista laenulepingut ja hagejate nõuet. Hagejad leiavad, et laenuleping ja laenusuhe hagejate ja kostjate vahel on tuvastatav. Vaidlus puudub selles, et hagejad on kostja pangakontole üle kandnud 200 000 krooni (12 782,3 eurot). Samuti on tuvastatav asjaolu, et kostja pidi raha tagasi maksma ja et kostja sai sellest aru ka ise täpselt niimoodi. Nimetatud asjaolusid tõendab 04.09.2009 e-kiri hagejate tütrele, kus kostja märgib, et seoses sellega, et hageja 1 soovib tagasi nn „kostja auto raha“ (hiljem märgib kostja samas kirjas, et auto maksis 200 000 krooni (12 782,3 eurot), siis peaks edasi minema kostja ja hageja tütre ühise vara jagamisega, kuna kostja märgib, et tal seda raha praegu võtta ei ole. Nimetatuga kostja ise tunnistab, et tal esineb isiklik kohustus hagejate ees. Kostja ei märgi e-kirjas, et tal ei tule auto raha tagastada. Vastupidi, kostja märgib, et raha tuleb tagastada juba kaudselt sellega, kui ta möönab, et tal hetkel sellist summat võtta ei ole ning palub selleks, et raha tagastada maja müümise plaaniga edasi minna. Ebausaldusväärsed on kostja hilisemad väited, et hagejad andsid raha eesmärgiga kompenseerida tütre tegemata kulutusi. 21.07.2010 väidab kostja, et tal tegelikult mingeid kohustusi hagejate ees ei ole ja et hagejate ülekannete näol kostjale (kokku 200 000 krooni s.o 12 782,3 eurot) oli tegemist toetusega kostjale, kompenseerimaks hagejate tütre tegemata kulutusi. Hagejad paluvad rahuldada hagi ja mõista AP välja TL kasuks 6391,2 eurot ja ML kasuks 6391,2 eurot. Menetluskulud paluvad hagejad jätta AP kanda.
Kostja vastuväited hagile Kostja hagiga ei nõustu. Kostja leiab, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja soovis neilt laenu saada ja hagejad andsid kostjale 29.10.2008 ülekantud summa laenuna. Kostja ei ole hagejate poole pöördunud laenu saamiseks ega avaldanud muul viisil nõustumust või tahet hagejatelt laenu saada. Hagejate poolt esitatud kostja e-kiri (04.09.2009) oma endisele elukaaslasele ML ei tõenda ega saagi tõendada poolte vahel laenusuhet. Kostja ja ML vahel käisid toona läbirääkimised kooselu kestel tekkinud vara ja kohustuste jagamise osas ning kostja refereeris
oma kirjas nõuet, mille hageja 1 oli talle esitanud. Kostja ei ole nimetatud e-kirjas avaldanud omaksvõttu laenule. Kostja pidas tookord võimalikuks vaidlusaluse summa arvestamist vara jagamise protsessis, et aidata kokkuleppe sõlmimisele kaasa. Eeltoodu ei tähenda, et kostja oleks hagejatelt laenu saanud. Hagejate nõue laenulepingu alusel saadud raha tagastamiseks on alusetu ja põhjendamata Kostja ja hagejate tütar ML omandasid 25.07.2003 kaasomandisse võrdsetes osades kinnistu, mille kohta on Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonnas avatud registriosa nr XXX. Kinnistu ost ja selle parendamine (maja ehitamine ja remont) finantseeriti laenuga, kusjuures laenuvõtjateks olid nii kostja kui ka ML(solidaarvõlgnevus). Laenu kogusuurus oli 124685.82 eurot. Kostja ja ML olid AS-i SEB Pank suhtes laenulepingutest tulenevalt solidaarvõlgnikud. Kostja ja ML vahel puudus leping selle kohta, et solidaarvõlgnevus jaguneks nende endi vahel teisiti kui võrdselt. Kostja ja ML vaheliste isiklike suhete lõppedes ja enne kinnistu võõrandamist oli kostja tasunud laenudest 52623.68 eurot (54835.66 eurot, millest on maha arvestatud ML poolt kostja konto kaudu tasutud summad). ML oli kostja konto kaudu tasunud laenu 2211.98 eurot. Kinnistu võõrandamisest saadud tulemist kanti pangale 65288.02 eurot ning ülejäänud võrdsetes osades ML ja kostjale. Arvestades, et pooled olid võõrandatud kinnistu kaasomanikud võrdsetes osades, siis tasus kostja pangale laenukohustusi kokku 85267.69 (52623.68+65288.02/2) eurot ja ML 34855.99 (2211.98+65288.02/2) eurot. Seega tasus kostja enda ja ML solidaarkohustuse täitmisena pangale 52623.68 eurot enam, millest poole ulatuses oli kostjal ML vastu tagasinõue, s.t 52623.68/2=26311.84 eurot. Nimetatud tagasinõue täideti hagejate poolt kostja kontole kantud rahasumma arvelt kostja ja ML vara jagamise käigus, milliste suuliste kokkulepete sõlmimisest võtsid osa ka hagejad. Juhul, kui eelnimetatud tagasinõuet ei oleks selliselt rahuldatud, siis ei oleks ML saanud kinnistu võõrandamisel kostjaga võrdses osas raha, vaid see raha oleks pidanud antama kostjale. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hagejate kanda. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära poolte kohtuistungil vande all antud selgitused, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) 29.10.2008 kandis kumbki hagejatest kostja arvelduskontole 6 391,20 eurot (100 000 krooni) kokku 12 782,40 eurot (t.lk 7); 2) kostja ostis hagejate poolt kantud raha eest bussi (t.lk 126). Pooled vaidlevad selle üle, kas 29.10.2008 hagejate poolt ülekandena kostjale tasutud raha oli laen või kinge. Alternatiivselt vaidlevad pooled selle üle, et juhul kui tegemist ei olnud laenuga, siis kas kostjal on kohustus 29.10.2008 saadud 12 782,40 eurot tagasi maksta kui alusetult saadu.
Laenulepingust tulenev nõue VÕS § 396 lõikest 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Hageja ML vande all antud selgitustega (t.lk 125 pöördel) on tõendatud, et kirjalikku laenulepingut ei sõlminud pooled seetõttu, et pidasid tütre elukaaslast, kostjat, ausaks meheks. Hagejate (t-lk 125 pöördel) ja kostja (t.lk 126, 2. rida) selgitustega on tõendatud, et hageja TL laenas kostjale raha ka varem osaühingu sissemaksu tegemiseks (40 000 krooni) ning selle laenu maksis kostja hagejale tagasi. Hageja TL ütlustega (t.lk 125 pöördel) on tõendatud, et raha ülekandmisel ei märkinud hagejad selgitusse sõna „intressita laen“ seetõttu, et hagejad arvasid, et kostja võib solvuda. Hageja sõnul kirjutasid nad selgitusse „ülekanne“, kuna panga teller ütles, et ka nii võib panna. Kohtuistungil antud hagejate (t.lk 125, 125 pöördel) ja kostja selgitustega (t.lk 126, 16. rida) leidis tõendamist, et raha anti konkreetselt auto ostuks, auto maksis 195 000 – 200 000 krooni. Kostja vande all antud seletuste kohaselt osteti buss teise pereautona. Kohtu küsimusele, miks ei ostetud teise autona väikeautot või suuremat pereautot, vastas kostja, et ta vajas bussi oma töö tegemiseks, sest töötas ehitusvaldkonnas (t.lk 126 I lõigu 2 viimast rida). Bussi oli vaja selleks, et vedada ehitusmaterjale ja tööriistu. Hagejate selgituste kohaselt küsis kostja hagejatelt laenu oma ettevõtluse tarbeks, soovides soetada väikebussi (t.lk 2, 125, 125 pöördel). Kohus leiab, et poolte vande all antus selgitustega on tõendatud, et kostja sai hagejatelt laenu enda ettevõtluses kasutatava väikebussi soetamiseks. Kostja väide, et buss osteti teise pereautona on vastuolus nii hagejate vande all antud selgitustega kui ka kostja enda vande all antud selgitustega. Kohtuistungil kostja poolt antud selgitustega (t.lk 126, 2. lõigu viimane lause) loeb kohus tõendatuks, et hagejatel kostja ees kohustusi ei olnud. Eeltoodud tuvastatud asjaoludega loeb kohus tõendatuks, et hagejad kandsid kostjale raha auto ostuks ning hagejatel kostja ees mingeid kohustusi ei olnud. Seega ei ole põhjendatud kostja erinevad selgitused selle kohta, et hagejad kandsid kostjale raha muuks otstarbeks. Kohus leiab, et kostja selgitused raha saamise ja tagasimaksmise kohustuse olemasolu või selle puudumise üle on enne kohtumenetlust ja menetluse kestel olnud väga vastuolulised ja seetõttu ka ebausaldusväärsed. Kostja on põhjendanud hagejatelt raha saamise otstarvet järgnevate vastuoluliste selgitustega: 1) hagejad kandsid kostjale raha, sest raha oli vaja nende tütre kulutuste (pidutsemiste) katmiseks (t.lk 10); 2) hagejad kandsid raha selleks, et kompenseerida hagejate tütre osamakseid kostja ja hagejate tütre ühiselt võetud laenumakseteks (t.lk 94); 3) hagejad kandsid raha pere toetuseks s.o kingina (t.lk 126); 4) hagejad kandsid raha selleks, et kostja ei peaks sõlmima teise pereauto (bussi) soetamiseks liisinglepingut (t.lk 126). Kohus juhtis kohtuistungil kostja tähelepanu sellele, et ta on raha saamise ja tagasisaamise kohustuse olemasolu kohta andnud väga vastuolulisi selgitusi erinevates kirjades hagejatele ning küsis kostjalt selgituste vastuolulisuse põhjuseid. Kostja jäi oma selgituse (t.lk 126, 14. rida) juurde, mille kohaselt erinevates kirjades nimetatud põhjendused raha saamise kohta on vaidluse käigus tekkinud erinevad selgitused ning sellele lisandub kohtuistungil antud täiendav ja erinev selgitus. Kohtuistungil loobus kostja viitest VÕS § 78 lõikele s.t et hagejad oleksid kandnud raha kolmanda isiku kohustuste täitmiseks (t.lk 126 pöördel, 3.lõik).
Kohus leiab, eelpool toodud tõendeid kogumis hinnates, et hagejate ja kostja vahel sõlmiti suuline tähtajatu laenuleping. Kinkeleping Kostja esindaja leidis kohtuistungil, et tema hinnangul on kostjale antud raha hagejate kingitus, mida tõendab kostja vande all antud seletus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et poolte vahel sõlmiti kinkeleping. Asjaolu, et tegemist ei olnud kinkelepinguga kinnitavad hageja TL poolt antud selgitused (t.lk 125 pöördel), mille kohaselt peale kostjalt laenu tagasiküsimist ütles kostja hagejale telefonis, et tal ei ole raha kusagilt võtta. Seejärel pakkus kostja hagejale raha asemel kostja ja hagejate tütre majas olevaid esemeid. Hageja selgituste kohaselt ütles ta kostjale, et kostja ja tütre maja müük ning hagejate antud laen on kaks erinevat asja (t.lk 126 pöördel, 2. lõik). Samuti kinnitas hageja ML kohtuistungil (t.lk 125 pöördel), et kostja pakkus laenu katteks bussi, kuid seda hagejad ei tahtnud, kuna see oli kasutatud. Samuti kinnitab kostja poolt hagejate tütrele 04.09.2009 kirjutatud e-kirjas (t.lk 8), et eile oli tal (kostjal) lühike vestlus tema isaga (hagejaga) ja tundub, et tal (hagejal) on kostja auto raha tagasi saamisega üsna kiire. Kostja kinnitab kirjas, et sellist summat tal praegu võtta ei ole. Kohus leiab, et eeltoodud tõenditest nähtuvalt ei pidanud nii hagejad kui ka kostja 29.10.2008 üle kantud raha kinkeks, vaid rahaks mis tuleb kostjal tagasi maksta s.o laenuks. Kohus leiab, et kinkega ei ole tegemist ka seetõttu, et tsiviilasja juurde kogutud tõenditest (t.lk 8, 10) ja poolte vande all antud selgitustest ei tulene hagejate tahe kostjat rikastada s.t anda vara tasuta kostja omandusse. Kohus leiab, et asjas ei ole leidnud tõendamist ka kostja poolt väidetu, et hagejad toetasid tütre perekonda (s.t kinkisid vara kostjale ja hagejate tütrele). Kostja on vande all kinnitanud (t.lk 126, 21. rida), et esialgselt ei kavatsenud ta bussi ostuks raha laenata isiklikult, vaid liisingut pidi taotlema kostja loodud osaühing. Samuti on kostja märkinud, et raha sai ta hagejatelt konkreetselt bussi ostuks. Kohus leiab, et seega on kostja enda selgitustega tõendatud, et ta sai hagejatelt raha A OÜ ettevõtluses kasutatava bussi ostuks mitte pereauto soetamiseks. Seega ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et bussi oli vaja pereautoks ning et hagejad oleksid seetõttu pidanud perele tegema 200 000 kroonise kinke. Kooskõlas VÕS § 261 lõikega 1 peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole hagejate ja kostja vahel sõlmitud kirjalikku kinkelepingut, mis kinnitaks hagejate tahet kostjale raha kinkimiseks. Kohus leiab, et hagejad ei ole väljendanud selget ja üheselt mõistetavat tahet kostjale 12 782,40 euro (200 000 krooni) kinkimiseks ja seega ei ole kostja tõendanud kinkelepingu olemasolu. 14.07.2010 hagejate kirjaga, 13.12.2010 avaldusega (t.lk 9, 11) ja hagejate vande all antud seletustega on tõendatud, et hagejad soovisid ja soovivad laenatud raha kostjalt tagasi.
VÕS § 398 lõikest 1 tulenevalt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hagejate avaldusega laenulepingu ülesütlemiseks (t.lk 11) on tõendatud, et hagejad on laenulepingu üles öelnud ning teatanud sellest ette vähemalt kaks kuud. Hagejatel on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 punktiga 1 ja § 108 lõikega 1 võivad hagejad võlausaldajatena nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostja on keeldunud laenu tasumisest (t.lk 14) ja rikkunud seega raha tagasimaksmise kohustust. Seega eeltoodule tuginedes tuleb hagi rahuldada ja mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 6391,20 eurot. Kostja istungil antud selgituste kohaselt tasaarvestas ta bussi eest saadud raha ML ühise vara jagamisel. Kohus leiab, et kostja on pidanud hagejate poolt antud laenu tasaarvestatavaks nõudeks. Kostja ei saanud tasaarvestada hagejatelt saadud laenu oma endise elukaaslasega vara jagamisel. Kohus leiab, et asjas ei oma tähtsust kostja poolt vastuses esile toodud asjaolud kostja ja hagejate tütre vara jagamisel (laenumaksete arvestus). Käesolevas asjas on hagejad esitanud kostja vastu hagi laenu tagasi saamiseks ning seetõttu ei oma kostja ja hagejate tütre varalised suhted käesoleva asjaga puutumust. Samuti on kostja ise vande all kinnitanud, et raha sai ta hagejatelt väikebussi ostmiseks, mitte tema ja hagejate tütre varaliste suhete tasaarvestamiseks. Kohus leiab, et asjas ei oma tähtsust kostja esitatud tõendid (t.lk 47-79), kuna käesolev vaidlus ei puuduta kostja ja hagejate tütre vahelist kokkulepet ühisvara jagamises. Kohus leiab, et kuna hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele laenulepingust tuleneva kohustusena, siis menetlusökonoomilistel kaalutlustel ei analüüsi kohus hageja esitatud alternatiivset nõuet alusetult saadu tagastamiseks.
Menetluskulud Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus leiab, et kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejad võivad kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.