Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tulenevalt liisingulepingu p 6.9 on kostja I kohustatud tasuma hagejale viivist 0,3 % tähtaegselt tasumata summast päevas. Hageja palus välja mõista viivise müügikahju hüvitamisega viivitamise eest summas 1510,65 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista kokku 5951,97 eurot. Kostja I vastuväited Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I tagastas liisingueseme vabatahtlikult, mistõttu ei ole tagastusteenuse eest tasu nõudmine põhjendatud. Kuna A OÜ ostis sõiduki ise, siis on põhjendamatu müügiteenuse eest tasu nõudmine. Autopesu arve on arusaamatu. Kostja II vastuväited Kostja II vaidles samuti hagile vastu. Käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Selleks, et kostja I saaks sõiduki kätte, pidi kostja II käenduslepingu allkirjastama. Käendusleping sõlmiti kostja II sõltuvussuhet ära kasutades. Kostja II abikaasa ja lapsed olid kostja I juhatuse liikmed ja osanikud. Kuna tegemist on kostja II perekonnaliikmetega, siis ei olnud kostjal II käenduslepingu sõlmimisel valikuvõimalust. Kostjale II mõjus pereliikme emotsionaalne surve käendada pereliikmetele kuuluvale äriühingule vajaliku sõiduki liisimist. Kostjal II puudus isiklik majanduslik huvi võetud kohustuse suhtes. Hageja ei ole liisingueseme müügiks kahju saanud. Hageja sai liisingueseme müügist 3463,19 euro võrra rohkem raha, kui oli kostja I liisingumaksetest tulenev võlg. Puhastusteenuse hind oli 16,23 eurot, mitte 84,49 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et A OÜ osutas vahendusteenust, kuna ta ostis sõiduki ise ära. Hageja ei ole põhjendanud leppetrahvi suurust. Alates 01.12.2010.a ei ole hagejal õigus nõuda intressi, kuna liisinguleping öeldi üles 30.11.2010.a. Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja kostja I sõlminud 13.02.2008.a liisingulepingu Nissan Pathfinder kasutamiseks. 03.11.2008.a on hageja ja kostja II sõlminud käenduslepingu, millega kostja II käendas liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi. 22.11.2010.a avaldusega ütles hageja liisingulepingu üles alates 30.11.2010.a, kuna kostja I ei tasunud liisingulepingu järgi tasumisele kuuluvaid makseid nõuetekohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja esitatud arvetest selgub, et kostja I debitoorne võlgnevus hageja ees on 1776,80 eurot. See sisaldab liisingumakseid, intressi, kindlustusmakseid, leppetrahvi ja lepingu lõpetamise teatise tasu. Hageja ei ole hagiavalduses selgitanud, millise konkreetse lepingurikkumise eest hageja leppetrahvi nõuab. Kuna hageja ei ole esile toonud, millisel põhjusel ta leppetrahvi nõuab, siis ei saa kohus leppetrahvi nõuet summas 319,56 eurot lugeda põhjendatuks. Eeltoodust

tulenevalt tuleb põhjendatud debitoorse võla nõudeks lugeda 1457,24 eurot. Ebaõige on kostja II seisukoht, et hageja on arvestanud intressi ka pärast lepingu ülesütlemist. Arvetest nähtuvalt ei ole hageja seda teinud. Hageja esitatud liisingumaksete arvestuse tabelist nähtub, et sõiduki jääkmaksumus pärast lepingu ülesütlemist oli 22 286,20 eurot. Hageja ja A OÜ vahel 19.01.2011.a sõlmitud müügilepingust selgub, et sõiduk võõrandati 20 717,50 euro eest (ilma käibemaksuta). Kostjad ei ole müügihinda vaidlustanud, st kostjad ei ole esitanud väiteid, et sõiduki müügihind ei vastanud sõiduki turuhinnale sõiduki liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega on hageja nõue müügikahjumi hüvitamiseks summas 1568,69 eurot põhjendatud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõuab kostjatelt vara tagastusteenuse eest 191,73 euro tasumist. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole selles osas põhjendatud, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja I ei tagastanud sõidukit vabatahtlikult. Sõiduki keemilise sisepesu eest on A OÜ esitanud hagejale arve summas 70,41 eurot (1101,69 krooni), millele lisandub käibemaks. Hoolimata sellest, et arve kohaselt kuulub hageja poolt A OÜ-le tasumisele 16,23 eurot, ei anna see alust asuda seisukohale, et nimetatu ongi puhastusteenuse hind. A OÜ esitatud arvest nähtuvalt on hageja ja A OÜ teinud omavahel tasaarvestusi, mille tagajärjel kuulus hageja poolt A OÜ-le tasumisele 16,23 eurot. Arvest ilmneb, et tasaarvestuste tegemisel on arvesse võetud puhastusteenuse hinda 70,41 eurot (1101,69 krooni). Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et nimetatu ongi hageja poolt A OÜ-le hüvitatud keemilise sisepesu hind. Kohus leib, et kulutused sõiduki pesule on põhjendatud, kuna on mõistlik, et enne sõiduki müüki panemist sõiduk puhastatakse. Kohtu hinnangul ei ole aga põhjendatud kostjatelt välja mõista pesemisteenusele lisatud käibemaksu. Kuna hageja ja A OÜ on käibemaksukohustuslased, siis tasutud käibemaksu osas hagejal kahju ei teki. Hageja nõuab kostjatelt ka sõiduki müügi vahendustasu hüvitamist. Hageja esindaja selgituste kohaselt on A OÜ müügi vahendaja ning ostja leidmisel ostab A OÜ enne sõiduki edasimüüki selle hagejalt ära. A OÜ on esitanud 31.01.2011.a vahendusteenuse osutamise eest hagejale arve summas 671,07 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et hageja nõue sõiduki müügiteenuse tasu hüvitamiseks on põhjendatud, kuna tegemist on sõiduki võõrandamisega tekkinud lisakuluga. Asjaolu, et hageja suhtes oli sõiduki ostjaks A OÜ ise, mitte kolmas isik, ei oma iseenesest tähendust. Hageja on maksnud tasu ostja leidmise teenuse eest ning hageja kui müüja jaoks ei ole vahet, kas ostjaks on teenust osutanud isik või keegi muu. Kohtu hinnangul ei ole aga põhjendatud kostjatelt välja mõista vahendustasule lisatud käibemaksu. Kuna hageja ja A OÜ on käibemaksukohustuslased, siis tasutud käibemaksu osas hagejal kahju ei teki. Seega tuleb põhjendatud lisakuludeks lugeda kokku 741,48 eurot. Liisingulepingu p 6.9 sätestab, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingumakse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega (välja arvatud intress, millelt viivist ei arvutata), maksab ta iga viivitatud päeva eest liisinguandjale viivist 0,3 % tähtaegselt tasumata summast

päevas. Hageja nõuab kostjatelt viivist müügikahjult 05.12.2011.a seisuga summas 1510,65 eurot. Kuna nimetatud kahju hüvitamisega on viivitatud, siis on hagejal iseenesest õigus viivist nõuda. Küll aga ei ole põhjendatud arvestada viivist alates 19.01.2011.a. Nimetatud päeval sõiduk alles müüdi. Hageja on 22.02.2011.a kirjaga nõudnud liisinguvõtjalt võla, sealhulgas ka müügikahju, tasumist 8. märtsiks 2011.a. Seega on hagejal õigus viivist arvestada alates 09.03.2011.a. Sellest tulenevalt on hageja viivisenõude suuruseks 1280,05 eurot. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Ebaõige on kostja II seisukoht, et käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja II ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et käendusleping on heade kommetega vastuolus. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et perekonnaliikme kohustuse käendamine on heade kommetega vastuolus. Kostja II väide, et ta oli käenduslepingut sõlmides emotsionaalse surve all, on tõendamata. Lisaks ei käendanud kostja II oma perekonnaliikme kohustust, vaid perekonnaliikmega seotud äriühingu kohustust. Ebaõige on ka kostja II väide, et käenduslepingu sõlmimine oli vajalik selleks, et kostja I saaks sõiduki kätte. Käendusleping sõlmiti oluliselt hiljem kui liisinguleping. Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks kokku välja mõista 5047,46 eurot (1457,24 + 1568,69 + 741,48 + 1280,05). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb kõik menetluskulud jätta 15 % ulatuses hageja kanda ja 85 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.