Vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev Ida-Viru Advokaadibüroo, Rakvere 5 a, 41531 Jõhvi; e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Jätta AS If Eesti Kindlustuse hagi S. K. vastu rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud, sealhulgas vajalikud kohtuvälised kulud, kannab täies ulatuses hageja AS If Eesti Kindlustus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
1.Hagiavalduse kohaselt toimus 15.09.2006.a Läänemaal Kirblas liiklusõnnetus, milles sai kannatada Eesti Merelaevanduse sõiduk Volvo FH-440 (reg nr xxx). Kahju tekitati Nordea Finance Estonia AS-le kuuluvale ja S. K. juhitud sõidukiga Citroen Jumper (reg nrxxx). Kostja lahkus õnnetuspaigalt, rikkudes sellega kehtivad õigusakte.
2.Väärteoasjas nr 2570,06,002828 otsusega 05.10.2006 karistati kostjat LS § 7431 lg 1 alusel, liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest. Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a määruse nr 68 § 2 lg 2 kohaselt peab juht liiklusõnnetusest kohe teatama politseile ja tegutsema politseilt saadud korralduse kohaselt kui liiklusõnnetuses osalenud juhid ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimuses eriarvamusel või ka juhul kui kahju saaja ei ole teada.
3.Liiklusõnnetuses kannatada saanud sõiduki VolvoFH-440 registrimärk 812AXY juhi Raul Liitmaa kahjuteate kohaselt avastas ta, et parklas on sõidetud puruks sõiduki esinurk ja teatas sellest politseisse. Hageja peab ilmselgeks, et kannatanud sõiduki juhi politseisse pöördumise tingis kahju tekitanud juhi käitumine, so kahju tekitanud sõiduk lahkus kahjusaajat välja selgitamata. Kuna kahju saaja väljaselgitamise kohustus on kahju tekitajal, siis kahju tekitaja oleks pidanud jääma liiklusõnnetuses kohale kuni kannatanute väljaselgitamiseni või teatama liiklusõnnetusest politseile ja tegutsema vastavalt politsei juhistele. Kostja rikkus eelkirjeldatud korda ning teda ei vabasta seetõttu regressinõudest ka asjaolu, et teda ei ole politsei sündmuskohalt lahkumise eest karistatud.
4.AS IF Eesti Kindlustus hüvitas LKindlS § 35 kohaselt kannatanu sõiduki remondi maksumuse summas 90 529, 26 krooni Volvo Estonia OÜ-le. Vastavalt LKindlS § 48 lg 3 on kindlustusandjal õigus sisse nõuda ka kindlustusjuhtumi käsitluse põhjendatud kulud. AS If Eesti Kindlustus 07.09.2001 käskkirja nr 72 kohaselt on liiklusõnnetuse kahjukäsitluse summaks 800 krooni. LKindlS § 48 lg 2 p 7 sätestatu järgi on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu kui sõiduki juht lahkus liiklusõnnetuse kohalt rikkudes sellega kehtivaid õigusakte. Kostja vastuväidetega hageja ei nõustu ja märgib, et Volvo juht Raul Liitmaa selgitas, et kutsus ise kohale politsei, kuna liikluskahju põhjustanud sõidukit ei olnud parklas. Politsei kutsus välja kahju saaja mitte kostja. Hageja palub kostjalt välja mõista regressi korras kokku 91 329, 26 (90 529, 26 + 800) krooni ehk 5 837 eurot.
II KOSTJA VASTUS
5.Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagejal puudub regressiõigus. Kostja märgib, et kui ta oleks lahkunud liiklusõnnetuse sündmuskohalt, oleks see olnud süütegu, mille eest karistatakse LS § 74 32 järgi arestiga.
LKS § 48 lg 2 p 7 mõttest lähtuvalt oleks kostja pidanud tekitama kahju ning lahkuma sündmuskohalt. Kostja tekitas küll kahju, kuid ei lahkunud sündmuskohalt ega rikkunud õigusakte, mistõttu ei alustatud kostja suhtes väärteomenetlust LS § 74 32 järgi. Kostja selgitab, et 15.09.2006.a pani ta toime liiklusõnnetuse, sõites tagurdades otsa sõidukile Volvo FH-440. Kuna sõiduki omanikku kohal ei olnud, jäi ta teda ootama, istudes oma sõiduautos. Pärast seda kui nägi sõiduki omanikku, läks tema juurde ning nad vestlesid õnnetuse asjaolude suhtes. Mõne aja möödudes jõudis kohale politseipatrull. Kostja viibis sündmuskohal. VolvoFH-440 juht ei avaldanud, et kostja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hagejal puudub regressiõigus. Kostja ei nõustu ka kahju suurusega, leides, et sõiduauto VolvoFH-440 taastamisremondi maksumus ei saanud olla 90 529, 26 krooni.
6.Kohtuistungil selgitas kostja õnnetuse kohta järgmist (tl 175): auto aknad olid udused (kastest). Kostja käivitas auto, soojendas, sest oli vaja sõita tööliste järgi. Klaasid päris puhtaks ei saanud. Kostja ei arvestanud pöörde kiirust ega vajutanud õigel ajal pidurile. Inertsi mõjul sõitis auto platsil pargitud veoauto Volvole sisse. See oli kostja esimene avarii ning ta oli šokis. Kostja väljus autost, et vaadata, millised vigastused õnnetus põhjustas. Tagurdamisel oli ta purustanud Volvo esitule. Kostja juhitud sõidukil oli puruks tagatuli. Mõne aja pärast nägi kostja, et mees seisab teise auto juures, tuli välja et see oli Volvo juht. Kostja läks tema juurde, et kahju suurust välja selgitada. Volvo juht nimetas suure summa, kostja arvates oli see liiga suur ja selgusele jõudmiseks tegi kostja ise ettepaneku kutsuda kohale politsei. Volvo juht kutsus politsei. Kostjale koostati protokoll, määrati trahv. Trahv on tasutud. Mõne aja pärast hakkas kostjale tulema If Kindlustuse kirju, milles teatatakse, et kuna kostja lahkus sündmuskohalt, tuleb kindlustusele tasuda kogu kahju, mis Volvole tekitati (tl 175 pöördel).
III
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab kohus, et AS If Eesti Kindlustuse hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
8.Nordea Finance Estonia AS-le kuuluv ja S. K. juhitud (vastutav kasutaja Teede REV-2) ning liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk Citroen Jumper reg märk xxx oli õnnetuse toimumise hetkel kindlustatud hageja so If Eesti Kindlustuses, mida tõendab liikluskindlustuse tavalepingu poliis E2029921417 (tl 28). Kostja S. K. suhtes koostati väärteoprotokoll ning väärteoasjas nr 2570,06,002828 tehtud otsusega 05.10.2006 karistati kostjat LE § 91, 227 ja 228 nõuete rikkumise eest LS § 74 31 lg 1, § 74 17 lg 1 ja § 7421 lg 1 alusel rahatrahvi ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks (tl 29-31). Hageja AS If Eesti Kindlustus tasus Volvo Estonia OÜ-le sõiduki taastusremondi eest 18.10.2006 arve nr 812 AXY/5100041 alusel 3 250, 90 krooni ja arve nr 812AXY/5100039 alusel 87 278, 36 krooni (tl 33-34). If Eesti Kindlustuse liikluskahju nr E42064673L hüvitus on seega 90 529, 26 krooni ning kulu kokku 91 9329, 26 krooni (tl 35).
9.Liiklusõnnetus toimus 15.09.2006, hagi esitati kohtule 24.11.2008, seega kohaldab kohus kuni 30.06.2011 kehtinud liiklusseadust.
10.Poolte vahel ei ole vaidlust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude suhtes ning selles, et kostja S. K. juhitud sõiduk Citroen Jumper kahju tekitas.
Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on LKindlS § 48 lg 2 p 7 tulenev regressiõigus kostja vastu.
11.Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks LKindlS § 48 lg 2 p 7. Vastavalt LKindlS § 48 lg 2 p 7 on kindlustusandjal või garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu (LKindlS § 48 lg 3). Hageja väitel lahkus kostja sündmuskohalt ning jättis õnnetusest teatamata politseile. Politseid informeeris juhtunust Volvo FH-440 juht Raul Liitmaa. Kostja eeltooduga ei nõustu ja leiab, et hagejal ei ole õigust esitada regressinõuet tema vastu, kuna sündmuskohalt ta ei lahkunud. Kui see oleks toimunud, oleks tema suhtes algatatud väärteomenetlus LS § 74 32 alusel. Väärteomenetluses kostjat aga LS § 74 32 alusel karistatud ei ole.
12.Kohus märgib, et politseile teatamata jätmine (ehk LS § 74 31 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määruse nr 68 § 2 lg 2 ja LE § 227 rikkumine) ei ole iseenesest regressi alus LKindlS § 48 lg 2 mõttes. Samas märgib kohus ka seda, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades 3-2-1-97-05 ja 3-2-1-105-06). Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostja rikkus LS § 7432, s.o kas ta põgenes liiklusõnnetuse kohalt. Hageja leiab, et kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt kehtivaid õigusakte rikkudes, põgenes sündmuskohalt LS § 74 32 mõttes.
13.TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Regressinõude rahuldamiseks eelviidatud alusel peab hageja tõendama, et sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja õnnetusjuhtumi toimumise kohalt lahkumine oli vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kuna karistusseadustiku § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tekib kindlustusandja tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht lahkus õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt (vt Riigikohtu 11.01.2005 otsus tsiviilasjas 3-2-1-97-05). Järelikult tuleb hagejal tõendada LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu LS § 7432 järgi, sh süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Hageja tõendab kostja väidetavat sündmuskohalt lahkumist tunnistajate Raul Liitmaa ja Kaie Liitmaa ütlustega (tl 127, 161). Tunnistaja Raul Liitmaa selgitas, et õnnetuse toimumist ta pealt ei näinud. Kahju põhjustanud sõiduki juht ilmselt lahkus sündmuskohalt, sest kui ta välja läks, siis kedagi seal polnud. Politseid informeeris tunnistaja ise. Miks politsei väärteoprotokolli sündmuskohalt lahkumise suhtes ei koostanud, ta ei tea. Kahju tekitaja ilmus kohale siis kui politsei tuli. Ta (kostja) tuli ja hakkas midagi rääkima, et kas saadakse hakkama ilma politseita, aga politsei oli juba välja kutsutud. Kostja tööandja tõi ta sündmuskohale, edasi tegeles kostjaga juba politsei. Kaie Liitmaa selgitas, et 7.40 tööle minnes nägi, et maas olid klaasikillud ja auto esiots oli sees. Ütles sellest abikaasale ning viimane jäi politseid ootama. Rahvas kogunes vaatama.
Liiklusõnnetuse toimumist ei näinud. Parklas ühtegi teist autot ei olnud. Kui abikaasa helistas politseisse, ei olnud teist autot ega selle juhti. Kostja S. K. seevastu kinnitab, et sündmuskohalt ta ei lahkunud ja oma väiteid tõendab tunnistaja O. B. ja enda poolt vande all antud ütlustega (tl 175-175 pöördel). Tunnistaja B. selgitas kohtuistungil, et mäletab 2006. a sügisel toimunud avariid. Kell 8.00 hommikul pidid nad olema tööl, kuid kostja ütles talle, et ei saa ära sõita, kuna müksas teist autot. Mingi aja möödudes tuli teise auto juht ning tunnistaja nägi, et kostja ja teise auto juht vestlesid omavahel. Siis tuli politsei. Millest konkreetselt nad rääkisid, seda tunnistaja kirjeldada ei oska, sest nende jutuajamist pealt ta ei kuulnud. Kui tunnistaja välja läks, nägi, et kostja käis mõlema auto vahel, oli väga emotsionaalne ja rääkis, et ei saa kohalt ära sõita (tl 115).
14.Kohus hindab otsust tehes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas esitatud väide on tõendatud või mitte ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232). Kirjalikke tõendeid kostja sündmuskohalt lahkumise osas kohtule esitatud ei ole. Väärteoasjas 2570,06,002828 nimetatut ei menetletud. Kohus on seisukohal, et antud asjas ei ole vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et kostja oleks tahtlikult sündmuskohalt lahkunud eesmärgiga takistada asjaolude või kahju saaja välja selgitamist. Isegi kui lähtuda hagejapoolsete tunnistajate ütlustest, et välja minnes ei olnud kedagi auto juures ning kostja saabus sinna siis, kui tuli politsei - ei saa eelöeldu põhjal teha järeldust, et kostja oleks süüliselt lahkunud sündmuskohalt, mis annaks hagejale regressi esitamise aluse. Hageja ei ole tõendanud, et kostja käitumises oleks olnud soovi lahkuda sündmuskohalt kahjusaajat väljaselgitamata.. Kohtule ei ole esitatud usutavaid tõendeid selle kohta, kas kostja lahkus ja kui lahkus, siis millisel põhjusel. Kostja lahkumine iseenesest ei anna veel alust arvata, et ta tegi seda süüliselt. Hageja sellekohased väited on paljasõnalised. Seetõttu ei saa kohus tuvastada, et kostja põgenes sündmuskohalt LS § 74 32 tähenduses, mis annaks alust LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks.
15.Eeltoodud põhjendustel teeb kohus järelduse, et alust LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks ei ole, st et AS-il If Eesti Kindlus ei ole regressiõigust S. K. vastu. Kuna regressiõigus puudub, ei pea kohus vajalikuks analüüsida nõude suurust. Menetluskulude jaotus
16.Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega menetluskulud kannab hageja. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.