2-10-31594/25 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud AS DnB NORD Liising (uue ärinimega AS DNB Liising) (hageja) esitas 02.07.2010.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse AN(kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi maksettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 29.09.2010.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 25.10.2010.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25.02.2009.a käenduslepingu, millega kostja võttis kohustuse tagada kõiki hageja ja OÜ F vahel XXX.a sõlmitud liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi. Hageja ja OÜ F sõlmisid liisingulepingu veoauto Mistubishi Canter kasutamiseks. Kuna liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja liisingulepingu ennetähtaegselt üles. Siiamaani on hagejale tasumata lepingujärgsed osamaksed summas 19 850,38 krooni, intress 4200,02 krooni ja viivis 1289,39 krooni. 22.05.2009.a sõlmisid hageja ja AS SE tagasimüügilepingu, mille kohaselt oli vara müügihinnaks liisingu põhiosamaksete jääk ja nendele lisanduv käibemaks. Hageja võõrandas vara 462 703,25 krooni eest (käibemaksuta). Vara müügiprotsessis kandis hageja täiendavaid kulusid summas 10 903,04 krooni. Tasumata osamaksetelt ja vara müügiprotsessis kantud kuludelt võlgneb kostja hagejale ajavahemiku 16.04.2010.a – 02.07.2010.a eest täiendavalt viivist 5919,76 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista võla 42 583,24 krooni ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise 0,25 % põhivõlalt päevas alates 03.07.2010.a kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on rikkunud liisinguvõtjaga sõlmitud kokkulepet, jättes liisingueseme enne müüki hindamata. Kostjale ei antud võimalust osaleda müügiprotsessis. Liisinguandja ei teatanud kostjale, et ta müüb liisingueseme jääkväärtusega. Jääkväärtust ei saa pidada auto turuhinnaks. Selliseid autosid müüdi 2010.a augustis vähemalt hinnaga 592 360 krooni (koos käibemaksuga). Hageja ei ole esitanud tõendeid lisakulude põhjendatuse kohta. Põhjendamatu on ka viivisenõue alates 12.05.2010.a, kuna 12.05.2010.a kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Pankrotiseaduse kohaselt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega viivise arvestamine. Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja OÜ F sõlminud 25.02.2009.a liisingulepingu veoki Mitsubishi Canter suhtes. Samal kuupäeval on pooled sõlminud käenduslepingu, millega kostja kohustus tagama liisingulepingust tulenevaid OÜ F kohustusi. 02.02.2010.a avaldusega on hageja ütelnud liisingulepingu üles liisinguvõtja võlgnevuse tõttu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et liisinguvõtjal jäi tasumata lepingujärgsed osamaksed summas 19 850,38 krooni ja intress 4200,02 krooni. Seega on nimetatud osas hageja nõue põhjendatud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Pooled ei ole kohtule teatanud veoki liisinguandjale tagastamise täpset kuupäeva. Tsiviilasja materjalidest järeldub, et veok tagastati 2010.a veebruaris-märtsis. Hageja 08.04.2010.a arvest selgub, et hageja on müünud vaidlusaluse sõiduki SE AS-ile 555 243,90 krooni eest koos käibemaksuga (s.o 462 703,25 krooni eest käibemaksuta). Kohus leiab, et see müük ei tõenda veoki turuhinda. Hageja ja AS SE sõlmisid 25.02.2009.a tagasimüügilepingu, millega AS SE kohustus hagejalt tagasi ostma vaidlusaluse veoki hinnaga, milleks on liisingu põhiosamaksete jääk ja nendele lisanduv käibemaks. Sellest nähtub, et sõiduk müüdi eelnevalt kokkulepitud tingimustel ja müügihind ei kujunenud turutingimustes. Samuti ei tõenda turuhinda hageja poolt esitatud väljavõte Saksa sõidukite müügiportaalist. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Saksa müügiportaalis olevad hinnad ei ole kohalikud müügihinnad. Kohtu hinnangul ei tõenda piisavalt turuhinda ka kostja poolt esitatud väljavõte portaalist www.auto24.ee, mille kohaselt müüdi 2008.a augustis sarnast sõidukit 592 360 krooni eest (koos käibemaksuga). Tegemist on pakkumishinnaga ja kohtule ei ole esitatud infot, millise hinnaga sõiduk tegelikult võõrandati. Kohtu hinnangul tõendab kõige veenvamalt veoki turuväärtust tehing, millega AS SE võõrandas selle sama sõiduki edasi kolmandale isikule. AS SE 08.09.2011.a teatest selgub, et sõiduk võõrandati 09.07.2010.a AS E 570 000 krooni eest koos käibemaksuga. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et see müügihind ei oleks kujunenud turutingimustes. Seega loeb kohus vaidlusaluse sõiduki turuväärtuseks sõiduki tagastamise ajal 570 000 krooni koos käibemaksuga. Liisingulepingu üldtingimuste p 10.7 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingulepingu p 10.5-10.6 alusel tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Seega on liisingulepingus kokku lepitud, et liisinguandja kulutuste hüvitamisel ei arvestata mitte sõiduki turuväärtust, vaid liisingueseme võõrandamisest saadavat rahasummat. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on Riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Käesoleval juhul on hageja võõrandanud veoki hinnaerinevusega vähem kui 10 % veoki turuväärtusest. Seega tuleb käesoleval juhul lähtuda mitte veoki turuväärtusest, vaid veoki müügihinnast, milleks oli 462 703,25 krooni ilma käibemaksuta. Vaidlus puudub, et sõiduki võõrandamishind oli võrdne sõiduki jääkväärtusega.

VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on väitnud, et sõidukil oli katki ukselukk, armatuurlaua katteplastik ning esistange oli defektiga. Hageja nõuab kostjalt sõiduki parandustööde hüvitamist summas 10 903,04 krooni. Summas 10 903,04 krooni (käibemaksuta) on AS SE 25.03.2010.a esitanud hagejale arve parandustööde eest. Kohus leiab, et hageja nõue on selles osas tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud puudused sõidukil esinesid. Samuti ei ole hageja tõendanud, et väidetavad puudused ületasid normaalset kulumist. Kohtu hinnangul ei tõenda piisavalt puuduste olemasolu ka liisinguvõtja juhatuse liikme Kristiina Nisu 11.03.2010.a e-kiri selle kohta, et ta on nõus kulutused kompenseerima. Asjaolu, et liisingvõtja on nõus kulutused kompenseerima, ei tähenda, et käendaja ei saaks puuduste olemasolule vastu vaielda. Peale nimetatud e-kirja, et ole aga hageja esitanud ühtegi tõendit puuduste olemasolu kohta. Hageja nõuab kostjalt ka auto tehnilise seisukorra kontrollile ja tulekustuti kontrollile tehtud kulutuste hüvitamist (nimetatud tööd on samuti märgitud AS SE 25.03.2010.a arvel). Kohus leiab, et need tööd ei ole põhjuslikus seoses liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamisega ning liisinguvõtja tegevusega ning ka selles osas ei ole hageja nõue põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisinglepingus on viivisemääraks 0,25 % päevas. Hageja on palunud kostjalt muuhulgas välja mõista viivise 15.02.2010.a seisuga summas 1289,39 krooni ja ajavahemiku 16.04.2010.a - 02.07.2010.a eest viivise 5919,76 krooni. Kohus leiab, et osamaksete tasumisega viivitamise tõttu tuleb kostjal tasuda viivist 15.02.2010.a seisuga 1289,39 krooni ja ajavahemiku 16.04.2010.a – 02.07.2010.a eest viivist summas 3870,82 krooni. Viimati nimetatud summa on hageja nõutust väiksem, kuna hageja nõudis viivist summalt, kuhu oli sisse arvestatud ka müügiprotsessis kantud lisakulud. Ebaõige on kostja väide, et viivist saab nõuda üksnes kuni 12.05.2010.a, s.o kuni liisinguvõtja pankroti väljakuulutamiseni. Hageja nõuab viivist käendajalt, mitte põhivõlgnikult. Käendaja vastutab VÕS § 145 lg 2 järgi käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine ka juhul, kui kuulutatakse välja põhivõlgniku pankrot. Tulenevalt VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Ülaltoodut tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt hageja kasuks välja mõista 1866,90 eurot (29 210,61 krooni). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt lisaks välja mõista viivis 0,25 % päevas põhivõlalt (s.o 1268,67 eurolt) alates hagiavalduse esitamisest (s.o 25.10.2010.a) kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt