Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.jaanuar 2012.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-11-38407 AK hagi TM vastu 7 669,40 euro ja viivise nõudes
esindajad
Hageja – AK(isikukood XXX) Hageja lepinguline esindaja advokaat Helvia Räägel Kostja – TM(isikukood XXX) Kostja lepinguline esindaja AleksanderLaus
Hagi hind
7 669,40 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Resolutsioon
Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja TM`elt AK kasuks 2 636,9 eurot. Mõista välja TM`elt AK kasuks viivis põhinõudest (2 636,9 eurot) VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 19.05.2010.a kuni põhinõude täitmiseni. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 13.07.2009.a pooled väljaostukohustusega rendilepingu, mille kohaselt ostis hageja kostjalt sõiduauto GMC Savana, numbrimärgiga XXX. Ostuhind oli 120 000 krooni, mille tasumise leppisid pooled kokku maksegraafiku järgi. Viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 10.01.2010.a ning lepingu p 2.1 sätestas, et hageja omandab sõiduauto pärast viimase osamakse tasumist. Lepingu tingimustest nähtuvalt oli tegemist järelmaksuga omandireservatsiooniga vallasasja müügilepinguga. Hageja maksis lepingu sõlmimisel kostjale sularahas esimese osamakse summas 50 000 krooni ja sõiduki valdus anti hagejale üle. Jaanuaris 2010.a tekkisid hagejal raskused osamaksete tasumisega ning ta pöördus 01.02.2010.a e-kirjaga kostja poole, paludes viimase osamakse maksmise tähtaja pikendamist kuni 2010.a märtsi lõpuni. Müüja reageeris 16.04.2010.a teatades, et ta on 26.04.2010.a kell 15.00 Valgas ja siis võivad pooled läbi rääkida. 26.04.2010.a saatis hageja kostjale kirja, kus palus vastavalt 26.04.2010.a sõlmitud suulisele kokkuleppele tulla 17.05.2010.a Valga ARK-i sõidukit ümber vormistama ja kinnitas, et tasub sealsamas ka osamaksete võlgnevuse summas 27 000 krooni. Kostja sõidukit ümber vormistama ei tulnud. 11.05.2010.a saatis kostja hagejale kirja, milles teatas, et osamaksete võlgnevus summas 27 000 krooni tuleb tasuda hiljemalt 15.05.2010.a ja esitas ka viivisearve summas 25 540 krooni, mille palus tasuda hiljemalt 17.05.2010.a. Hagejal ei olnud võimalik tasuda kostja nõutud summasid. 20.05.2010.a saatis kostja hagejale lepingu ülesütlemise avalduse, teatades, et kui hageja maksab hiljemalt 03.06.2010.a põhivõlgnevuse summas 27 000 krooni ja viivise summas 25 540 krooni on kostja valmis sõiduki omandi üle andma. Samas andis kostja teada, et kui nõutud summa ei ole tema arveldusarvele laekunud, siis tuleb sõiduk 03.06.2010.a tagastada. Lootuses, et vaatamata lepingu ülesütlemisele annab kostja siiski sõiduki omandi üle tasus hageja 02.06.2010.a kostjale 27 000 krooni. Tasutud summa arvelt luges kostja tasutuks viivise ning teatas 10.06.2010.a kirjaga sellest ja hagejale andes ühtlasi teada, et tasumata on veel põhikohustus summas 25 540 krooni. 23.04.2011.a ilmus hageja elukohta kostja tuttav TM nõudes sõiduki üleandmist. Hageja sõidukit ei andnud. 19.05.2011.a tulid hageja elukohta TM volitatud isikud, näitasid hagejale müügilepingut, mille kohaselt oli kostja võõrandanud sõiduki TM ja viisid sõiduki minema. Kokku on hageja kostjale maksnud 120 000 krooni. 09.06.2011.a esitas hageja kostjale nõude lepingu alusel saadu tagastamiseks ja viiviste maksmiseks. Kostja saadut ei tagastanud. Alates lepingust taganemisest kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 18.05.2010.a kuni 16.08.2011.a moodustab viivise summa 766,08 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista müügilepingu alusel saadu 7 669,40 eurot, viivise hagiavalduse esitamiseni summas 766,08 eurot ja viivise edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja väide, et tal on õigus saada kasutuseeliseid on tõendamata. Kostja nõudis sõiduki tagastamist 03.06.2010.a, kuid peale seda ei ole kostja kordagi hagejalt sõiduki tagastamise nõuet esitanud, hageja juures käis sõidukit 23.04.2011.a ja 19.05.2011.a tagasi nõudmas TM. TM ei esitanud 23.04.2011.a sõiduki omandiõigust tõendavat dokumenti, siis hageja talle sõidukit üle ei andnud. 19.05.2011.a sai TM sõiduki enda valdusesse. Alates 17.05.2010.a kandis kostja sõiduki passi kasutajaks TM. Sellest ajast ei ole hageja sõidukit kasutanud, kuna volikirja tal kostjalt sõiduki kasutamiseks ka ei olnud. Kostja tegi võimatuks hagejal sõiduki kasutamise ja seega ei kuulu kasutuseelise nõue rahuldamisele.
Kostja hagi ei tunnista. Pooled sõlmisid tehingu, mis oli suunatud kostjale kuulunud sõiduki rentimisele hagejale tähtajaga kuni 10.01.2010.a ja hageja poolsete lepinguliste kohustuste kohase täitmise korral, kohustus kostja hagejale, tema poolt renditud sõiduki omandiõiguse üle andma. Kostja ei vaidle vastu, et ta soovis kõnealust sõidukit müüa. Samas rõhutab kostja asjaolu, et vaatamata hagejal vajaliku rahasumma puudumisele, tuli kostja hagejale vastu ja pooled leppisid kokku selles, et hageja rendib kostjalt eelpool märgitud sõiduki ja tasub sõiduki kasutamise eest kostjale kokkulepitud rendimakseid. Kuna hagejal puudus sõiduki ostuks vajalik raha, kuid tal oli tungiv vajadus sõidukit koheselt kasutama hakata, siis kostja tuli hagejale vastu ja nõustus hagejale sõiduki valduse üleandmisega peale 50 000 krooni suuruse sissemakse tegemist ja sellega, et peale rendimaksete kohast tasumist kokkulepitud summas, annab ta sõiduki omandiõiguse hagejale üle. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla kostjaga sõlmitud tehingu kehtivust ega ole taotlenud kostja poolt rendilepingu nr 5 ülesütlemise tühisuse tuvastamist. 20.05.2011.a esitas kostja hagejale, peale korduvate täiendavate tähtaegade andmist hagejale lõpetada lepingu rikkumine ja tasuda lepingu järgi võlgnetavad maksed, rendilepingu nr 5 ülesütlemise avalduse. Kostja on seisukohal, et ta ei ole kohustatud tagastama hagejale hageja poolt tasutud rendimakseid. Kostja ei tunnista ka hageja poolt esitatud viivisenõuet, kuna hageja arvestab viivist nõudelt, mida ta nõuab kostjalt alusetult. 28.12.2011.a täiendas kostja oma vastuväiteid. Juhuks, kui kohus jõuab seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud omandireservatsiooniga vallasasja müügileping ning pooltel on õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist on kostja seisukohal, et hagejal puudub õigus nõuda kostjaga sõlmitud lepingu alusel makstud raha ja sellelt viiviseid, kuna hageja ei ole kostjale tagastanud üleantud sõidukit. Kostja on hagejalt sõiduki tagastamist nõudnud kuid hageja on sõiduki tagastamisest keeldunud. Hageja nõudis sõiduki tagastamist hiljemalt 03.06.2010.a kella 15-00 –ks. Hageja kostjale sõidukit ei tagastanud ning kostjale kuulunud sõiduk oli hageja valduses kuni 19.05.2011.a. Ka peale 19.05.2011.a ei ole hageja kostjale sõidukit üle andnud. Kostjale kuulunud sõiduk oli hageja valduses ja kasutuses kokku 676 päeva. Kostjal on õigus nõuda sõiduki kasutamise eest kasutuseelist. Hageja sai kostjale kuulunud sõiduki kasutamiseks kasutuseelist, kuna ei pidanud selle muretsemiseks tegema kulutusi. Samaväärse sõiduki kasutuseelise väljaselgitamiseks saab kasutada eeldatavat üüritulu. Kostjale kuulunud sõidukiga samaväärse sõiduki rendihinnaks 12 kuulise rendilepingu alusel oleks 33 eurot päevas e 990 eurot kuus. Üürisumma 676 päeva eest oleks 22 308 eurot, kui sellest maha arvata 50 % sõiduki väljaüürimise kuludeks, siis oleks hageja poolt saadud kasutuseelise väärtuseks 11 154 eurot. Hageja nõuab kostjalt 8 435,48 eurot. Kostja leiab, et kui kohus tuvastab selle, et kostja peaks lepingu järgi saadud summa hagejale tagastama, siis kuulub kostja nõue hageja vastu tasaarvestamisele. Kuna kostja nõue on suurem, tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Asja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et pooled sõlmisid 13.07.2009.a lepingu, selle lepingu järgi on hageja kostjale tasunud 120 000 krooni e 7 669,40 eurot, võlasuhe on lõppenud.
Poolte vahel on vaidlus selles kas poolte vahel sõlmitud leping oli rendileping (üürileping) või omandireservatsiooniga müügileping ning sellest tulenevalt kas hageja poolt tasutud summad olid rendimaksed või müügisumma maksed. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe, lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Asja materjalidele lisatud poolte vahel sõlmitud lepingu pealkirjaks on rendileping (väljaostu kohustusega). Lepingu p 2.1 sätestab, et rentnik/ostja rendib ja peale viimast osa-/rendimakset (edaspidi nimetatud rendimaks) omandab sõiduauto GMC Savana, väljalaskeaasta 1997, numbrimärgiga XXX. Rentnik/ostja kohustub maksma rentija/müüjale rendimaksu käesolevas lepingus toodud alustel ja korras. Lepingu p. 5.1 kohaselt rentija/müüja kohustub sõiduki üle andma rentijale /ostjale peale sissemaksu tasumist, p.5.3 kohaselt rentija/müüja kohustub mõistliku aja jooksul sõiduki ümber registreerima rentija/ostja nimele peale viimast rendimakset. Lepingu p 7 sätestas, et lepingu hind on kokku 120 000 krooni, maksete tasumise korra, sissemaksuga 50 000 krooni ja ülejäänud maksed 7 osamaksega igaüks 10 000 krooni. Üürilepingu mõiste, st selle, millistele tunnustele vastavat lepingut saab lugeda üürilepinguks sätestab VÕS § 271, mille kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 334 lg-st 1 nähtuvalt peab üürnik üüritud asja pärast lepingu lõppemist tagastama. Müügilepingu mõiste ja müügilepingust tulenevate lepingupoolte põhikohustused sätestab VÕS § 208 lg 1, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Omandireservatsiooni mõiste avab VÕS § 233 lg 1, mille kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Kuigi üürilepingu pooled võivad sõlmida ka lepingu, mis sisaldab üürniku õigust üüritud asi teatud kindla ajaperioodi jooksul ette kindlaksmääratud rahasumma eest omandada, on kohus seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping ei ole asja omandamise õigust sisaldav üürileping. Nimelt ei nähtu poolte vahel sõlmitud lepingust, et peale üürilepingu lõppu kohustub kostja hagejale sõiduki müüma ja asja omandi üle andma. Lepingu p-s 5.1 nähtuvalt on rentija/müüja kohustuseks peale viimast makset sõiduk ümber registreerida hageja nimele. Seega leppisid pooled kokku, et peale lepingus märgitud summade tasumist tekib kostjal omandi üleandmise kohustus. Tuleb osutada, et omandireservatsioon on vallasasja müügilepingu juures sõlmitav lisakokkulepe, millega ühe müüja põhikohustuse – müüdud asjale omandi üleandmise kohustuse – täitmine lükatakse edasi kuni ostja poolt ostuhinna täieliku tasumiseni. Lepingust nähtuvalt on pooled konkreetselt selles ka kokku leppinud. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et enne lepingu sõlmimist oli kostja tahteks sõlmida sõiduki müügileping ja sellesisulise
kuulutuse avaldas ta portaalis auto.24 (tlk 16), kusjuures sõiduki müügihinnaks koos käibemaksuga oli 119 000 krooni. Hageja on avaldanud, et tema tahteks oli müügilepingu sõlmimine ja kostjaga kontakteerus ta müügilepingu sõlmimiseks, peale seda kui oli näinud sõiduki müügikuulutust portaalis auto.24. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et asjas on veenvamalt tõendamist leidnud poolte vahel omandireservatsiooniga müügilepingu sõlmimine. Asjaolu, et pooled on pealkirjastanud lepingu rendilepinguna (väljaostu kohustusega) ning lepingus sisalduvad nii mõisted rendile andja/müüja, rentnik/ostja, kui ka osa-/rendimakse, kohtu arvates seda seisukohta ümber ei lükka. Kuna käesolevas asjas oli poolte vahel vaidlus selles, milline leping poolte vahel sõlmitud, tuli lepingut tõlgendada. Tõlgendamise kaudu lepingu sisu väljaselgitamisel leiab kohus, et veenvamalt on tõendatud hageja väited, mille kohaselt sõlmiti poolte vahel omandireservatsiooniga müügileping. Poolte vahel puudub vaidlus, et võlasuhe poolte vahel on lõppenud st kostja on lepingust taganenud. VÕS § 188 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kuna poolte vahel puudub vaidlus, et lepingu järgi on hageja kostjale tasunud 120 000 krooni (7669,40 eurot), siis on hagejal õigus kostjalt tagasitäitmisena saada 7 669,40 eurot.. Kostja on esitanud alternatiivsed vastuväited juhuks, kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmiti omandireservatsiooniga müügileping ning kostjal on kohustus lepingu järgi saadu tagastada. Kostja on seisukohal, et tal on õigus nõuda sõiduki kasutamisest saadud kasutuseelise tasumist. Kostja väidete kohaselt oleks samasuguse sõiduki üürisumma hageja kasutuses olnud 676 päeva eest olnud 22 308 eurot, kostja on arvestanud sellest summas 50 % sõiduki väljaüürimise kuludeks ja on seega seisukohal, et tal on õigus hagejalt nõuda kasutuseelist 11 154 eurot, millele lisandub viivis. Käesolevas asjas on tuvastatud, et lepingu sõlmimisest 13.07.2009.a kuni lepingust taganemiseni 18.05.2010.a oli hagejal õigus vaidlusalust sõidukit kasutada. Kuna lepingust on taganetud ja taganemise tagajärjena peavad lepingupooled teineteisele tagastama lepingu järgi üleantu, siis on hagejal kohustus tagastada kostjale kasu, mida ta sõiduki kasutamise hüvena on saanud VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Menetluses on esitatud asja kasutamise väärtuse tõendamiseks ainult üks tõend. Nimetatud A OÜ pakkumise kohaselt oleks vaidlusaluse sõidukiga samaväärse sõiduki rendihinnaks päevas 33 eurot. Kostja on kasutuseelise väärtuseks arvestanud 50 % rendihinna maksumusest. Hageja omapoolset eeldatavat kasutuseelise väärtust esitanud ei ole, on jäänud ainult paljasõnaliste väidete juurde. Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud sõiduki kasutuseelise väärtus päevas summas 16,5 eurot. Lepingu sõlmimisest kuni lepingu lõppemiseni oli sõiduk hageja kasutada, seega 305 päeva. Kasutuseelis nimetatud aja eest moodustab seega 5 032, 5 eurot. Seega on kostjal õigus saada hagejalt 5 032,5 eurot. Asjas puudub vaidlus, et ka pärast lepingust taganemist jäi sõiduk hageja valdusesse. Lepingus taganemise avalduses nõudis kostja hagejalt sõiduki tagastamist 03.06.2010.a. Hageja sõidukit ei tagastanud.
VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks, teise isiku õiguse rikkumine ilma õigustatud isiku nõusolekuta ning rikkuja poolt rikkumise tulemusena millegi omandamine või saamine. Hageja väidete kohaselt peale lepingu lõppemist ta sõidukit ei kasutanud ja ta ei saanudki seda teha kuna tal puudusid sõiduki kasutamiseks nõuetekohased dokumendid. Ta ei olnud kantud kasutajana sõiduki registreerimistunnistusele ja volikiri omanikult puudus. Asja materjalidele lisatud sõiduki registreerimistunnistusest nähtub, et tunnistusele on kantud sõiduki omanikuna kostja ja kasutajana TM. Kuna poolte vahel puudub vaidlus, et lepingust taganes kostja 18.05.2010.a, tuleb asuda seisukohale, et veenev on hageja väide selle kohta, et tal sõiduki kasutamiseks kostja poolt volikiri peale kostjapoolset lepingust taganemist puudus. Kehtinud liiklusseaduse § 17 lg 3 kohaselt Eestis registreeritud sõiduki juhil, kui ta ei ole selle sõiduki omanik või tema nimi ei ole kantud sõiduki registreerimistunnistusele sõiduki kasutajana, peab kaasas olema omaniku või registreerimistunnistusele kasutajana kantud juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja poolt väljaantud sõiduki kasutamise volikiri, kui omanik ei ole kaassõitja. Volikiri võib olla lihtkirjalik, kui seadus ei nõua ametlikult kinnitatud volikirja. Kuna asjas on tõendamist leidnud, et sõiduki kasutamiseks peale lepingust taganemist hagejal nõuetekohased dokumendid puudusid, leiab kohus, et kostja kasutuseelise nõue peale lepingust taganemist tuleb jätta rahuldamata. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja sõiduki valdamisest kasu sai. Veenev on hageja väide, et sõiduk seisis hoovis, hageja seda kasutada ei saanud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Mõlemad pooled leiavad, et neil on õigus teiselt poolelt nõuda viivist. Kostja on 28.12.2011.a menetlusdokumendis esitanud tasaarvestusavalduse. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti.
Mõlemad pooled on asunud seisukohale, et kohustus tagastada saadu, nii tasutud müügisumma kui kasutuseelis, muutus sissenõutavaks 18.05.2010, seega vaidlus nõuete sissenõutavaks muutumise aja suhtes puudub. Seega tuleb tasaarvestada poolte tõendatud nõuded e 7669,40 eurot -5 032, 5 eurot = 2 636,9 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on põhjendatud ja tõendatud hageja nõue summas 2 636, 9 eurot. Arvestades, et kostja ei ole oma kohustust tasuda hagejale 2 636, 9 eurot täitnud seniajani, leiab kohus, et hageja nõue, mõista kostjalt välja viivis põhinõude tasumisega, so 2636,9 eurot, viivitamise tõttu kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras, on põhjendatud ja tõendatud. Viivis nimetatud summalt tuleb välja mõista alates 19.05.2010.a.
Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, hagi rahuldatud ja rahuldamata osade suurust, vaidluse asjaolusid, leiab kohus, et poolte menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.