Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

KOSTJA VASTUVÄITED

15.11.2010.a esitatud vastusest nähtuvalt kostja hagi ei tunnista. Kostja selgitustest nähtuvalt tegi ta hageja maamajas remonti 2007.a kevadel koos töökaaslasega. Paraku on töökaaslane surnud, seega puudub tunnistaja. Samuti on hageja teinud kostjale ettepaneku, et ta aitaks maamaja müümisel ning vajadusel transpordiga. Kostja sõidutas hagejat poole aasta vältel. Peale maamaja müümist ostis hageja linna remonti vajava korteri, kostja abistas kostjat korteri remontimisel. Maamaja müümise järgselt kandis hageja 50 000 krooni töörahana kostja pangaarvele. Kümme päeva hiljem andis hageja veel 50 000 krooni auto remontimiseks. Kostja on hageja autojuht olnud viimased kolm aastat ja sõitude eest ei ole kostja raha küsinud. Kostjal ei ole hageja väidetud võlgasid, samuti ei ole kostja lubanud hagejale müüa oma autot.

MENETLUSE KÄIK

06.09.2011.a esitas hageja arvamuse kostja vastuväitele, millest nähtuvalt tasus 2007.a kevadel kostjale maamaja remontimise eest 5000 krooni, seega ei vasta tõele kostja vastuväide tööraha osas. Ettepaneku maamaja müümiseks tegi kostja, müümisel abistas maakler, mitte kostja. Valga linna korteri ostmisel ei ole kostja hagejat samuti abistanud, korter oli remonditud. Kostja abi seisnes soojaveeboileri ja kraani paigaldamises, samuti mööbli paigaldamises korterisse. Kuigi hageja on korduvalt koos kostjaga käinud kalal, marjul ja seenel puudus tal tegelikult vajadus autojuhi kasutamiseks, kuna autojuhiload on tal enesel 1986.-ndast aastast. 15.12.2010.a on kostja esitanud vastuse hageja seisukohtadele, millest nähtuvalt jääb varasemalt esitatu juurde. 13.12.2011.a toimunud kohtuistungil jäid hageja ja kostja varasemalt kirjalikult avaldatud seisukohtade juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud 6391.16 euro ulatuses, mille palub välja mõista VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Kohus on otsust tehes uurinud ja hinnanud järgmisi ärakirjadena esitatud tõendeid: 1) Hageja poolt kostja pangaarvele sooritatud rahaliste ülekannete maksekorraldused 20.11.2007.a summas 50 000 krooni s.o 3195.58 eurot selgitusega ”auto makse” ning 09.11.2007.a summas 50 000 krooni s.o 3195.58 eurot selgitusega ”auto võlg” (tl 3); 2) Hageja poolt kostjale esitatud pretensioon 05.03.2010.a, millest nähtuvalt tegi kostjale ettepaneku raha tagastamiseks hiljemalt 05.04.2010.a (tl 6-7). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Seega ei ole antud juhul kostja poolt kohtule esitatud kirjalikud selgitused kolmandate isikute poolt arvestatavad tunnistajate ütlustena. TsMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimustele kohtu määratud tähtaja jooksul, kui tunnistaja kohtusse ilmumine on tunnistajale ebamõistlikult koormav ja kirjaliku ütluse andmine on kohtu arvates küsimuse sisu ning tunnistaja isikut arvestades tõendamiseks piisav. Kohtule nähtuvalt ei ole kostja esitanud kohtule asjaolusid, millest nähtuvalt oli tunnistajate kohtusse ilmumine tunnistajatele ebamõistlikult koormav. Samas on kohtunik 13.12.2011.a toimunud kohtuistungil kostja käest küsinud, kas ta soovib antud tsiviilasjas kutsuda tunnistajaid ütlusi andma, kostja ei pidanud tunnistajate kutsumist vajalikuks. Seega jätab kohus tõenditena arvestamata TsMS § 238 lg 5 alusel kostja esitatud kirjalikud tunnistused: 1) 12.11.2010.a ja 12.12.2010.a S. K. (tl 41, 51); 2) 09.12.2010.a A. K. (tl 52); 3) 12.12.2010.a S. E. (tl 53). VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida alusetust rikastumisest. Hageja on tuginenud oma nõude alusena VÕS §-le 1028 lg 1, mille kohaselt juhul, kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et hageja on kandnud kostja arveldusarvele rahalisi vahendeid 20.11.2007.a summas 50 000 krooni s.o 3195.58 eurot selgitusega ”auto makse” ning 09.11.2007.a summas 50 000 krooni s.o 3195.58 eurot selgitusega ”auto võlg” (tl 3). Poolte vahel on vaidlus asjaolus: 1) kas kostja kohustus hagejale müüma auto tasutud rahasummade eest; 2) kas kostjal oli olemas õiguslik alus vaidlusaluste rahasummade saamiseks mingi muu lepingulise õigussuhte raames. Kostja esitatud vastuväitest nähtuvalt ei ole kostja alusetult rikastunud vaidlusaluse summa ulatuses (100 000 krooni s.o 6391.16 eurot).

Kohus on seisukohal, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: teisele isikule on midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud, üleandmine on toimunud ilma õigusliku aluseta ning ei esine lg 2 nimetatud nõuet välistavaid asjaolusid. Saaduks lg 1 tähenduses võib olla kõik, mida on võimalik teatava kohustuse täitmiseks teisele isikule üle anda: antud juhul on selleks rahasumma. Sooritus olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks lg 1 tähenduses tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, s.t kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Seetõttu on oluline üleandjapoolne tahe teha sooritus teatava kohustuse täitmiseks. Sooritus ilma õigusliku aluseta tähendab seda, et kohustust, mida üleandja täita soovis, ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb pärast selle täitmist ära. Vastav õiguslik alus võib tulla m.h pooltevahelisest lepingust. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja rahasummad kandnud kostjale üle sõiduauto Opel Astra ostmiseks kostjalt, seega tuleb tsiviilasja lahendamiseks tuvastada järgnevalt kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv sõiduauto ostu-müügileping. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seega on ostja põhikohustuseks asja eest tasumine ning asja vastu võtmine ning müüja põhikohustuseks asja üleandmine ning omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemine. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamisega ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt on tehingud ühepoolsed ja mitmepoolsed. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Kohus selgitab, et müügileping on mitmepoolne tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Lepingu kohustuslikeks elementideks on tahe, tahteavaldus, lepingu alus ja motiiv. Leping kui õiguslikele tagajärgedele suunatud kokkulepe eeldab alati lepingut sõlmivate isikute sellekohast soovi ehk seesmist tahet, mis on tahteavalduse subjektiivseks koosseisutunnuseks. Tahteavalduse objektiivseks koosseisutunnuseks on tahte avaldamine. Kohus on seisukohal, et hageja selgitustest nähtuvalt oli tema tahteks ostu-müügilepingu sõlmimine ja täitmine, kostja selgitustest nähtuvalt sõiduauto ostu-müügilepingut ei sõlmitud. Juhul, kui poolte tahteavaldused ei ole selged, peab kohus poolte tahteavaldusi TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tõlgendama. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud või ei pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohaldatakse TsÜS § 75 lg 1 sätestatut ka isiku muu õigusliku tähendusega teo tõlgendamisel. Kohtule on tõendina esitatud ärakiri maksekorraldustest, mille alusel hageja kandis kostja pangaarvele 20.11.2007.a summas 50 000 krooni s.o 3195.58 eurot selgitusega ”auto makse” ning 09.11.2007.a summas 50 000 krooni s.o 3195.58 eurot selgitusega ”auto võlg” (tl 3). Seega võib hageja rahaliste ülekannete sooritusi mõista hageja tahteavaldusteks lepingu sõlmimisel ja täitmisel. Samuti on hageja kohtule nähtuvalt esitanud kostjale pretensiooni 05.03.2010.a, millega tegi kostjale ettepaneku raha tagastamiseks lepingulise kohustuse rikkumise tõttu

hiljemalt 05.04.2010.a (tl 6-7). Samas puuduvad tõendid, mis kinnitaks kostja tahet sõiduauto ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja täitmiseks. Kohus asub seisukohale, et antud juhul ei ole hageja ja kostja sõlminud kehtivat sõiduauto ostu-müügilepingut. Kostja on selgitanud kohtule, et hageja kandis raha summas 100 000 krooni talle üle töötasuks ja auto remontimiseks. Kohus selgitab kostjale, et kokkulepped, millele menetlusosaline oma vastuväidetes soovib tugineda, peavad olema tõendatud. Kohus viitab siinjuures korduvalt TsMS § 230 lg-le 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Juhul, kui kostjal oli olemas kokkulepe, mille kohaselt hageja kandis kostja pangakontole raha mingil muul eesmärgil, näiteks töötasu või mingite kulude katteks, siis on vaja vastavat asjaolu tõendada. Paljasõnaline väide, et kostja on teostanud erinevaid töid hageja kasuks ei tõenda vastava õigusliku aluse olemasolu. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid kokkuleppe olemasolu kohta. Kohus on seisukohal, et esitatud tõenditest nähtub hageja tahteavaldus vaidlusaluste summade eest soetada auto, seega põhjusel, et kostja ei ole rahasumma saamiseks muul õiguslikul alusel esitanud tõendeid on kohaldatavad VÕS § 1028 sätted. Hageja on selgitusega „auto makse ja auto võlg“ 100 000 krooni s.o 6391.16 euro ulatuses sooritanud kostjale ülekandeid ilma õigusliku aluseta. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul VÕS § 1028 lg 2 nimetatud nõuet välistavaid asjaolusid. Kohus asub seisukohale, et kostja on hagejalt õigusliku aluseta saanud kokku 100 000 krooni s.o 6391.16 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Hele Ilisson Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.