Võlaõigus › Töövõtulepingud

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

03.11.2010 Harju Maakohtusse saabunud hagiavaluse kohaselt hageja nõue kostja vastu põhineb 14.06.2010 allkirjastatud töövõtulepingul nr 02/06/10 (edaspidi nimetatud Leping), mille kohaselt pidi hageja teostama piirdeaia ehituse koos värava-automaatika paigaldusega. Kostja oli tööde tellijaks. Kostja suhtes oli omakorda töö tellijaks TP. Lepingu p 3.1 kohaselt pidi töö vastama keskmisele kvaliteedile. Eritingimused puudusid. Lepingu p 3.7 järgi oli kostjal õigus keelduda tööde vastuvõtmisest ja tasumisest, kui tööl ei olnud kokkulepitud omadusi või kui töö ei sobinud otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Lepingu p 7.1 järgi tuli tööde jooksev ja lõplik vastuvõtmine fikseerida kahepoolse aktiga. Lepingu p 7.2 mõtteks oli, et kostja omab tööde üleandmise akti saamisest alates õigust 3 päeva jooksul teatada oma keeldumisest tööde vastuvõtmise kohta, esitades selleks võimalikult täpse põhjendusega keeldumise. Sama punkti viimases lauses lepiti ühemõtteliselt kokku, et kui kostja rikub eelnimetatud 3 päevast tähtaega, loetakse töö tingimusteta vastu võetuks. Kostja on tasunud Lepingu järgi ettemaksu summas 49.800 krooni ehk 50% Lepingu hinnast. Ülejäänud osa kokkulepitud tasust on maksmata. Erinevalt kostjast on hageja seisukohal, et töö on valmis VÕS § 637 lg 3 mõttes ning kostja on selle ka vastu võtnud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei oleks teinud töid Lepingus ettenähtud mahus, näiteks et aed oleks paigaldamata või et puudu oleks väravaautomaatika. Vaidlus kvaliteedis ei tähenda vaidlust töö mahu osas. Hageja soovis tööd üle anda 10.09.2010. Sama kuupäeva kannab ka tööde üleandmise akt. Tööd esitati vastuvõtmiseks otse tööde lõpptellijale TP . Poolte hilisema kirjavahetuse käigus on selgunud, et kostja andis töö lõpptellijale TP volituse töö vastuvõtmisel esindada kostjat. Seega 10.09.2010 akti esitamisega TP pakuti töid kostjale vastuvõtmiseks. Järelikult ei saa olla vaieldav, et 10.09.2010 tegi hageja kostjale tahteavalduse tööd vastu võtta. Kostja on oma 05.10.2010 kirjas asunud seisukohale, et 10.09.2010 dateeritud tööde üleandmise akt esitati hoopis 17.09.2010. Eeltoodu aga ei vasta tegelikkusele. Esiteks ei ole kostja oma väidet

millegagi tõendanud. Teiseks kinnitab hageja ja tööde lõpptellija vaheline e-kirjade vahetus 10.09.2010 dateeritud akti esitamist just 10.09.2010. Ehkki kostja esindaja (TP) ei kirjutanud aktile alla, ei ole see automaatselt tõendiks, et töö jäi tegelikkuses vastu võtmata. Nimelt võimaldas Leping lugeda töö vastuvõtuks. Sama võimalus tuleneb ka VÕS §-st 638, mille kohaselt loetakse töö vastu võetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping pooltele kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb lepinguline kohustus täita vastavalt lepingu tingimustele. Pakkudes valminud tööd 10.09.2010 kostjale, pidi kostja Lepingu p 7.2 kohaselt 3 päeva jooksul esitama tööde vastuvõtmisest motiveeritud keeldumise. Nimetatud kohustuse mittetäitmise tagajärjeks vastavalt poolte ühisele tahtele oli tööde vastuvõetuks lugemine (Lepingu p 7.2 viimane lause). Kokkulepitud tähtaja jooksul töö vastuvõtmisest keeldumist ei esitatud. Järelikult kooskõlas Lepingu p-ga 7.2 tuleb lugeda tööd vastu võetuks alates 14.09.2010. Ka hiljem ei ole kostja esitanud selget tahteavaldust keelduda töö vastuvõtmisest. Küll on aga kostja 5.10.2010 kirja lk-l 1 selgelt ja ühemõtteliselt asunud seisukohale, et tööd on vastu võtud, kuivõrd kostja on selgelt osundanud VÕS § 637 lg-le 3 ning järgnevalt selgitanud, et puuduste mittelikvideerimisest tulenevalt kostja ei aktsepteeri hageja rahanõuet. Seega on kostja tuginenud VÕS § 111 lg-st 1 tulenevale õiguskaitsevahendile, mida saab rakendada ainult töö vastuvõtmise järgselt, s.t tasunõue on muutunud küll sissenõutavaks, kuid töö tellija kasutab VÕS § 111 tulenevat ajutist õigust kohustuse täitmine peatada teise poole täitmise vastu. Kostja on 19.10.2010 kirjas üllatuslikult märkinud ka seda, et tööde üleandmise akti allkirjastamata jätmise põhjus seisnes TP õiguse puudumises tööde üleandmise aktile allkirja anda. Samas on kostja eelnevalt selgelt märkinud, et TP oli volitus kostjat esindada. Nimetatud põhjusel allkirja mitteandmine on õiguslikult seletamatu. Ka olukorras, kus aktile oli kostja esindajana trükitud AK, oleks TP saanud kostja nimel akti allkirjastada, märkides aktile oma nime ja allkirja. VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Järelikult töö vastuvõtmisega (vastuvõetuks lugemisega) 14.09.2010 muutus hageja tasunõue VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks ning tõendamiskoormis osas, et vastu võetud töö ei vasta lepingutingimustele ning sellega seoses on kostjal õigus VÕS § 111 alusel keelduda tasu maksmisest, läks üle kostjale. Ka kostja käitumine viitab tööde vastuvõtmisele. Nimelt on kostja esitanud nõudeid kõrvaldada töös esinevad puudused. Puuduste kõrvaldamise nõuet saab aga esitada alles peale tööde vastuvõtmist (vastu võtuks lugemist). Nimelt tekib alles tööde vastuvõtmise järgselt võimalus töö üle vaadata ning avastatud puudustest töövõtjat teavitada. Olukorras, kus töid ei ole vastu võetud, ei saa ka tellija olla teadlik töö omadustest ega kujundada oma hinnangut, kas töö vastab lepingule. Õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. See põhimõte on kohaldatav juhul, kui leping ei näe tellijale ette võimalust jätta ebakvaliteetne töö puuduste kõrvaldamiseni vastu võtmata (Riigikohus, tsiviilasi nr 3-2-1-1606 p 11). Poolte Leping sellist õigust ei sätestanud. Lisaks ei ole kostja poolt välja toodud asjaolusid, mille põhjal võiks isegi oletada, et töö oleks kasutuskõlbmatu. Kostja esitas esimese pretensiooni hagejale 05.10.2010, milles kokkuvõtvalt märkis, et töö ei vasta Lepingu tingimustele ning pretensioonis ülesloetletud puudused tuleb kõrvaldada. Enne nimetatud pretensiooni esitati hagejale 17.09.2010 tööde lõpptellija poolt vaegtööde nimekiri, mille kättesaamist kinnitas hageja esindaja oma allkirjaga. Kuivõrd aga TP esitas vaegtööde nimekirja oma nimel, ei saanud see mõjutada kostja Lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. Esinduse kohta käivaid sätteid ei saa kohaldada, kui isik teeb tehingu iseenda nimel (Riigikohus, tsiviilasi nr 3-2-1- 47-99).

Kostja 5.10.2010 pretensioonile esitas hageja vastuse 13.10.2010. Vastusele vastas kostja omakorda 19.10.2010 kirjaga. Kostja kirja aluseks võttes ilmneb, et kostja ei soovi töö eest maksta, viidates puudustele töös. Samas on oluline, et kostja, kirjeldades küll töö teatud omadusi, ei ole selgitanud ega esitanud tõendeid/põhjendusi selle kohta, miks tuleb neid omadusi puudusena käsitleda. Ka 05.10.2010 pretensioonile lisatud asjatundja arvamus (OÜ AE) ei selgita vähemalgi määral, miks on töö omadused kostja arvates käsitletavad puudustena. Hageja osundas oma 13.10.2010 kirjas, et kuivõrd Leping nägi ette keskmise kvaliteedi, tuleb vaidluse korral esmalt välja selgitada, milline on keskmine kvaliteet ning kas sellest tulenevalt on töö omadused üldse puudusena käsitletavad. Seejuures ei saa keskmise kvaliteedi tuvastamine põhineda kellegi subjektiivsel ettekujutusel, vaid konkreetsel kontrollitaval alusel (ehitusnormid). Mitte üheski kirjas ei ole kostja oma etteheiteid rajanud selgele kontrollitavale alusele. Ühelgi kontrollitaval alusel ei põhine ka ülalviidatud OÜ AE hinnang. Samas on kostja oma 19.10.2010 kirjas selgelt möönnud, et eelnimetatud asjaolude (s.o keskmise kvaliteedi standard, töö omaduste käsitlemine puudusena) tõendamiskoormis on just temal. Tõendamiskoormis on kostjal ka tulenevalt asjaolust, et tööd on vastu võetud, mille tagajärg on muuhulgas tõendamiskoormise ümberpööramine (VÕS § 76 lg 4). Sellele vaatamata ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks ning piirdunud paljasõnaliste ja kohati isiklikuks minevate hinnangute esitamisega. Hageja hinnangul on kostja väited puuste kohta töös alusetud. Töö on hageja 10 aastase kogemuse põhjal tehtud laitmatult ning kostja poolt nimetatud töö omadused ei ole puudustena käsitletavad. Kostja on üksnes otsinud põhjusi vabaneda maksekohustusest. Hagejal on kostja vastu nõue põhisummas 49.800 krooni. Põhinõudele lisandub viivisnõue vastavalt Lepingu p-le 3.9 määras 0,15% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Lepingu lisa p 10 kohaselt tuli tasu maksmise kohustus täita 10 päeva jooksul peale tööde lõppakteerimist. Tööd saab lugeda vastu võetuks alates 14.09.2010. Seega hiljemalt 24.09.2010 tuli täita maksekohustus ning esimene viivituses olev päev on 25.09.2010. Viivise summa rahalise kohustuse suuruselt on 74,70 krooni. Päevade arv alates 25.10.2010 kuni 1. novembrini 2010 on 38 päeva, seega viivisnõue on 2.614,50 krooni. Lisaks palub hageja viivise väljamõistmist TsMS § 367 järgi määras 0,15% põhinõudelt kuni põhinõude täitmise päevani. Kostja poolt alusetu õigusvaidluse algatamine pani hageja olukorda, kus tal tuli oma õiguste kaitseks teha kohtuväliselt kulutusi õigusabile. Tulenevalt VÕS § 115 lg-st 1 ja § 128 lg-st 3 on õigusabile tehtud kulutus summas 9.090 krooni käsitletav varalise kahjuna ning tuleb kostja poolt hüvitada. 13.04.2011 esitatud vastuse kohaselt kostja vastusele leiab hageja, et kostja vastus ei kummuta vähimalgi määral hagis esitatud nõudeid ega nõudealuseid. Hageja leiab, et tööd on kostjale üle antud. Tööde üleandmine on toimunud 10.09.2010, mitte 19.09.2010 nagu väidab kostja. Vastuses väidab kostja ühemõtteliselt, et ta andis tööde lõpptellijale (TP) õiguse vaadata kostja nimel üle hageja poolt üleantavad tööd ning puuduste ilmnemisel esitada vastavad pretensioonid. Sama seisukoht on esitatud kostja kirjas, mille kohaselt kostja andis TP volituse tööd üle vaadata. Volituse andmisega muutus TP töövõtulepingu p 7.1 mõttes poole volitatud esindajaks. Seda, et tööde üleandmise tahteavaldus oli tehtud just TP (kes esindas kostjat), kinnitab ka kostja omavastuses. Kostja väide, et TP puudusid volitused tööde üleandmise aktile alla kirjutada, ehkki ta omas volitusi tööd üle vaadata, on sisutu. Volituse andmine tööde ülevaatamiseks ei vaja eraldi volitust tööde vastuvõtmise aktile allkirja andmiseks. Võrdluseks – volituse andmine lepingu sõlmimiseks ei vaja volitust lepingule allkirja andmiseks. Vastupidisele seisukohale ei saa asuda ka hageja poolt 27.09.2010 edastatud kirja põhjal, millele kostja on oma vastuses osundanud.

Siinkohal on määrav, et hagejal kujunes lõplik selgus TP volituste ulatuses välja alles kostja 19.10.2010 kirjaga tutvudes. Seetõttu on mõistetav, miks hageja oma 27.09.2010 kirjas mõningaid kahtlusi avaldas. Samas tuleb rõhutada, et hageja mõningane ebaselgus TP volituste ulatuses ei mõjutanud tegelikku õiguslikku olukorda - TP volitused ei saanud sellest kannatada ning tema poolt tehtud toimingute õiguslikud tagajärjed tabasid ikkagi kostjat. Vastuses väidab kostja, et hagi juurde lisatud 10.09.2010 tööde üleandmise akt oli kuidagimoodi „vale“, sest kostjal on originaalakt, millel puudub hageja esindaja allkiri. Hageja hinnangul on kostja analüüs „õige“ ja „vale“ akti osas asjakohatu, kuivõrd vaidluse all on üksnes tööde üleandmise kuupäev, mitte aga fakt kui selline, et tööde üleandmistvastuvõtmist pakuti. Tööde üleandmine on siiski õigustoiming, mille tegemist ei saa hinnata pelgalt seeläbi, kas selle õigustoimingu fikseerimiseks koostatud akti kõikidel eksemplaridel on üleandja allkiri või mitte. Öeldes täpsemalt – akt on üksnes tõend tahteavalduse tegemise kohta, mitte tahteavaldus ise. Samas on väljaspool vaidlust asjaolu, et hageja nimel pakkus töid üleandmiseks-vastuvõtmiseks just KK(kelle allkiri väidetavalt nn „originaaleksemplaril“ puudub). Järelikult isegi eeldades, et kostja avalduses oleva akti eksemplaril puudub KK allkiri, ei järeldu sellest, et hageja ei oleks oma esindaja KK ́e kaudu teinud tahteavaldust tööd üle anda. Kuivõrd vaidlus puudutab üksnes tööde üleandmise kuupäeva, tuleb akti nn „tegelik“ kuupäev tuvastada teiste tõendite alusel. Siinkohal osundab hageja veelkord oma 11.09.2010 kirja viimasele lausele: „Loodetavasti saate Kalmeri toodud aktil oma põhjendatud nõudmised ja vaegtööd välja kirjutada, et saaksime selles osas esitada oma konkreetsed seisukohad ja võimalikud meetmed“. Seega osundatakse 11.09.2010 kirjas faktile, et KK on toonud TP akti, millele on võimalik vaegtööd kirja panna. On loogiline, et kirjas mainitud „Kalmeri toodud akt“ pidi olema TP ́ni jõudnud enne, kui hageja 11.09.2010 oma kirja kirjutas. Juba sellest tulenevalt ei saa olla õige kostja väide, et tööde üleandmist pakuti 17.09.2010 ning et tööde üleandmise aktil on sellest tulenevalt vale kuupäev. Vastuses hagiavaldusele on kostja õigesti osundanud, et vaegtööde nimekiri märgiti tööde üleandmise akti tagaküljele. Sama asjaolu on kinnitanud ka hageja oma 13.10.2010 kirja p-s 3.3.3, selgitades, et KK ́e poolt 10.09.2010 toodud akti tagaküljele märgiti TP poolt vaegtööde nimekiri. See, et vaegtööde nimekiri jõudis TP poolt KK ́eni viimase poolt toodud akti tagaküljele märgituna just 17.09.2010, mil KK vaegtööde nimekirjale oma allkirja pani, on jälle väljaspool vaidlust. Kõike eeltoodut kokku võttes ilmneb, et enne 11.09.2010 (s.o ikkagi 10.09.2010 nagu on hageja algusest peale väitnud) oli KK toonud TP (kel tegelikkuses olid olemas kostja esindamise õigused) tööde üleandmise akti. Akti toomise põhjus oli hageja soov tehtud tööd üle anda, kuivõrd tööd olid lepingus sätestatud mahus lõpetatud. Vastupidist ei ole kostja ka väitnud (näiteks ei ole kostja väitnud, et aed on paigaldamata või et värava mootor puuduks vms). Kõnealuse akti üleandmisega KK ́e poolt tehti ühtlasi tööde üleandmise tahteavaldus. Fakt, et KK poolt üle antud akti tahaküljele märgiti TP poolt vaegtööd ning selle akti (koos tahaküljele märgitud vaegtöödega) andis TP oma nimel 17.09.2010 üle KK ́ele, kes ka sellele alla kirjutas, on väljaspool vaidlust. Järelikult kooskõlas kostja selgitustega ning hageja 11.09.2010 kirjaga on ainumõeldav asuda seisukohale, et tööde üleandmist-vastuvõtmist pakuti kostjale siiski 10.09.2010, mis KK akti TP andis. Vastupidine oleks ebaloogiline, sest sellisel juhul ei oleks hageja oma 11.09.2010 kirjas saanud kuidagi viidata „Kalmeri poolt toodud aktile“, kui see akt kostja selgituste kohaselt toodi TP alles 17.09.2010. VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. Andes TP õiguse tegutseda ASi T esindajana, pidi TP lepingu p 7.2 kohaselt 3 päeva jooksul alates akti saamisest esitama

pretensioonid puuduste kohta töös. Pretensioonide mitteesitamisel kokkulepitud tähtaja jooksul loetakse tööd tingimusteta vastuvõetuks. Hageja möönab, et tööde vastuvõtmine iseenesest ei võta kostjalt õigust keelduda VÕS § 111 järgi sissenõutavaks muutunud tasu maksmisest viitega puudustele töös, kuid nimetatud keeldumisõiguse kasutamise eelduseks on, et kostja tõendab puuduste olemasolu. Seda asjaolu ei ole kostja senini suutnud teha. Hageja leiab, et puuduste olemasolu töös ei ole leidnud tõendamist. Seda, kas töös esinevad puudused või mitte, tuleb hinnata ennekõike lepingutingimuste põhjal. Kuivõrd leping ei sätestanud konkreetseid kvaliteedinõudeid, siis kohaldub VÕS § 77 lg 1 järgne keskmine kvaliteet. Kõik need töö omadused, mis jäävad keskmisest kvaliteedist allapoole, on käsitletavad puudusena töös. Järelikult tuleb enne küsimuse otsustamist, kas konkreetne omadus on puudus või mitte, tuvastada, milline on keskmine kvaliteet sellistele piirdeaedadele sellises komplektis, nagu see oli täpsustatud töövõtulepingus. Siinkohal võib olla oluline ka see, et kostja ei tellinud piirdeaia nn täieliku väljaehitamist, kuivõrd lepinguga jäi hõlmamata näiteks laudise paigaldamine ning laudise kinnitamiseks vajalike tariraudade kinnitamine. Hageja rõhutab siinkohal, et kostja küll järjepidevalt kirjeldanud tehtud töö omadusi, kuid ühestki dokumendist ei tulene vastust küsimusele, miks peaks töö omadusi lugema puudusteks e keskmisest kvaliteedist allapoole jäävateks kvaliteeditingimusteks. Lisaks on oluline, et osad nn „puudused“ on hageja poolt parandatud tulenevalt vastutulekust lõpptellija soovidele. Näiteks on parandatud 17.09.2010 vaegtööde akti järgsed positsioonid 1, 6 ja 7. Vastav nähtub ka hageja 27.09.2010 kirjast. Samas osundab hageja sellele, et eelnimetatud nn „puuduste“ kõrvaldamine ei tähendanud kostja positsioonidega nõustumist. Hagejale oli lihtsalt majanduslikult kasulikum omal kulul kõrvaldada töö teatavad omadused lootuses kiirendada lepingu järgse tasu saamist. Samuti on oluline, et vaegtööde akti positsioonis 2 märgitud asjaolu (metalli kolin) puudusena käsitlemine on välistatud, kuivõrd lepingus ei olnud kokkulepet, et metallist liugvärav peab hääletult töötama. Pealegi asjaolu, et metall tekitab liikumisel häält, on üldteada ning füüsikalises mõttes paratamatu. Kummaline on käsitleda puudusena asjaolu, mis on paratamatu. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kui suur see müra siis tegelikkuses on ning kas see ületab Sotsiaalministri 04.03.2001 määrusega nr 42 kehtestatud „Müra normtasemed elu- ja puhkealadel, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ sätestatud norme. Vaegtööde positsioonis nr 3 märgitud tariraudade kinnituste lugemine puuduseks on välistatud, kuivõrd tariraudade kinnitamine ei olnud lepinguga hõlmatud. Hõlmatud oli üksnes tariraudade tarne. Vaegtööde akti positsioonis nr 4 märgitud asjaolu ei saa samuti puudusena käsitleda, kuivõrd puuduvad normid, mis reguleerivad keevisvõrgu „laine“ asendit. Lepingust keevisvõrgu laineasendile tingimusi ei tulenenud. Kostja ei ole seni suutnud näidata ühtegi normi, mis reguleeriks keevisvõrgu laineasendit ning annaks alust väita, et näiteks ülespidi laineasend on ebaõige ja seetõttu puudusega. Hageja lisab siinkohal uue tõendina MTÜ XXXteaduri ja nõukogu esimehe AS ́e (omab keemia alast teadusmagistri kraadi) arvamuse, et PVC keevisvõrgu vastupidavus, kasutatavus ega kestvus ei sõltu sellest, millist pidi on keevisvõrk aiapostidele asetatud (s.o kas lainehari on üles või alla). Vaegtööde akti positsioonis nr 5 sätestatud asjaolu on ääretult ebamäärane. Eeldada võib, et on püütud kirjeldada töö mingit omadust, kuid see kirjeldus ei võimalda töö omadust isegi aimata. Räägitakse üksnes mingi aiaposti otsast ning viidatakse värviparandustele, selgitamata seda, mis selle aiaposti otsaga ja värviparandusega siis lahti on. VÕS § 644 lg 2 kohaselt oleks kostja pidanud puudust piisavalt täpselt kirjeldama. Selle kohustuse rikkumise tagajärg on VÕS § 644 lg 3 järgi õiguse kadumine tugineda puudusele.

Samavõrd sisutu on ka 28.09.2010 koostatud AE OÜ arvamus, milles on kirjeldatud töö omadusi, kuid mille pinnalt on võimatu mõista, kas ja millistel põhjustel jäävad kirjeldatud töö omadused allapoole keskmist kvaliteeti. Pealegi on AE OÜ hinnang paljuski spekulatiivne. Olukord ei muutu paremaks ka ehitusinseneri KH ja riiklikult tunnustatud eksperdi KSi 26.11.2010 ekspertarvamuses. Esmalt tuleb osundada sellele, et riiklikult tunnustatud ekspert KS on andnud arvamuse asjale, mida ta ise vahetult ei ole tajunud. Nimelt on arvamuse lk 2 selgelt märgitud, et objekti ülevaatuse viis läbi ainult KH. Seega on riiklikult tunnustatud eksperdi poolt antud hinnang kõlbmatu, kuivõrd asjatundja poolt arvamuse andmise vältimatu eeldus on uuritava asjaga tutvumine ning selle vahetu tajumine. Lisaks ei ole teada ega ole ka kontrollitav, kas ja kui suures ulatuses mõjutas arvamuses kajastatud teksti kujunemist riiklikult tunnustatud ekspert, kellel uuritava objektiga puudus igasugune vahetu kontakt. Seetõttu ei ole välistatud, et 26.11.2010 ekspertiisiakt tuleb jätta tervikuna tähelepanuta. Lisaks on kõnealune ekspertarvamus olulisel määral spekulatiivne ja ebamäärane. Näiteks osundatakse arvamuse lk-l 7, et kui väravale asetatakse peale puitlaudis, siis värava omakaalu suurenemisega kaasneb väravat lükkava mootori liigne koormamine. Selgusetu on aga see, mida tähendab „liigne“ ning mis põhjusel on eksperdid üldse jõudnud arvamusele mootori liigsest koormamisest. Puuduvad mistahes andmed mootori tööjõudluse kohta. Arvamuse lk-l 8 avaldatakse, et aiapostide lõikepindade katmine värviga ei ole piisav ja toob pikemas perspektiivis kaasa aiapostide halvenemise. Sama punkti all lk 9 jätkub ebamäärane hinnang, mille kohaselt lõikepindu oleks pidanud töötlema selleks sobiva vahendiga. Selgusetuks aga jäävad väljend „ei ole piisav“, „selleks sobiva vahendiga“ ning „pikemas perspektiivis“. Lisaks on ebamäärane ka see, mil määral siis aiapostide väidetav halvenemine toimuma saab. On selge, et kui kostja oleks tellinud igikestva aia, oleks selle maksumus olnud kordades kõrgem. Täiesti kummaline on ekspertarvamuse lk-l 9 läbiviidud katsetus, mille tulemus näitas, et enamik võrkaia tugiposte annab välisele survele järgi ning neid on väga lihtsalt võimalik loodist välja lükata. Selgusetu on, mil määral siis väidetav loodist väljaviimine käib ning milline on see surve, mida tugipostid peaks kandma. Tugipostide ülesandeks on kanda võrkaeda sõltumata ilmastikust. Tugiposte ei kasutata nende otsas ronimiseks või nende lükkamiseks. Ekspertarvamusest selgub aga pigem see, et kui tugiposte jõuga kangutada, siis lähevad nad loodist välja. Nimetatud asjaolu puudusena käsitleda on ennekuulmatu. Veelgi üllatavam on aga ekspertarvamuse p 5, mis ei sisalda ekspertide enda arvamust, vaid kellegi IB ́i arvamust, mis on kajastatud ekspertarvamusele lisatud e-kirjade väljatrükis. Kes on aga IB jääb selgusetuks, samuti jääb selgusetuks IB ́i kui uue asjatundja pädevus hinnanguid anda. Teadmata on ka see, kas IB on oma arvamuse kujundanud konkreetset võrkaeda uurides või on ta oma hinnangu andnud samamoodi nagu riiklikult tunnustatud ekspert – distantsilt asjaga tutvumata. Lisaks on oluline, et lisatud e-kirjavahetust IB ́iga on pidanud hoopis keegi Kristiine. On selgusetu, kuidas saab kostja või kuidas saavad eksperdid tugineda seni tundmatu Kristiine ja IB ́i omavahelisele kirjavahetusele ning selle põhjal teha katseid järeldada hageja töö vastavusest nõuetele. Lisaks on oluline, et kirjavahetus on võõrkeelne, kuid TsMS § 32 lg 1 ja § 33 järgi peavad kõik dokumendid olema eesti keeles. Eraldi tuleb aga osundada sellele, et kostja poolt järjest uute ja uute arvamuste võtmine näitab ilmekalt kostja tegelikku eesmärki leida mingigi alus, et vabaneda maksekohustusest. Kui alguses sooviti ebamäärase vaegtööde aktiga maksekohustust vältida, siis peale seda võeti juba AE OÜ-lt hinnang. Ilmselt ei olnud ka see piisavalt eesmärgipärane, sest kostja on pöördunud nüüd juba riiklikult tunnustatud eksperdi poole, et saada uusi ja „tugevamaid“ aluseid maksekohustusest vabanemiseks. Kõikide eeltoodud dokumentide ühine omadus on aga see, et nendest ei selgu puudused töös. Alati on võimalik öelda, et seda või teist asja oleks

saanud teisiti teha, kuivõrd on täiesti loogiline, et erinevad inimesed võivad lahendada ühte ja sama ehitusküsimust erineval moel. Samas aga asjaolust, et ühte ja sama asja saab teha mitut moodi, ei järeldu, et konkreetsel moel tehtud töö oleks puudusena käsitletav. Selleks on vaja siiski midagi enamat kui kellegi subjektiivne arvamus, et oleks saanud ka teistmoodi teha. Seda „enamat“ aga kohtumenetluses esitatud ei ole. Järelikult kohaldub tõendite puudumise tõttu asjas VÕS § 76 lg 4, mille kohaselt täitmise vastuvõtmisel eeldatakse selle täielikkust ja kohasust. Sama järeldus tuleneb ka töövõtulepingu p-st 7.2.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja hagi ei tunnista ja palub see jätta rahuldamata. Kostja selgitab, et kuna tema esindaja ei viibi alaliselt Tartus andis ta oma tellijale hr TP õiguse vaadata kostja kui tööde tellija nimel üle hageja poolt üle antavad tööd ja puuduste ilmnemisel esitada hagejale vastavad pretensioonid tööde kvaliteedile. Tööde vastuvõtmise aktile allkirja andmiseks TP volitusi polnud. Sellisest asjaolust oli hageja teadlik ja seda asjaolu on hageja kinnitanud oma kostjale saadetud e-kirjaga 27.09.2010. Töövõtulepingu p.

korda ega allkirjastanud 17.09.2010 nn. vaegtööde nimekirja. VÕS § 638 tulenevalt on Tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Juhul, kui hageja soovib väita, et tellija ei võtnud töid alusetult vastu ja töö tuleb lugeda vastuvõetuks, on tal kohustus tõendada eelkõige seda, et tööde üleandmine oli kokku lepitud ja töö vastuvõtmine oli töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö vastuvõetuks lugemisel tuleb töövõtjal tõendada, et tellija ei võtnud töid vastu alusetult ja ta on andnud tellijale tööde vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. Käesoleva vaidluse aluseks oleval tööl, mida soovitakse üle anda puuduvad omadused, milleks seda tööd vajatakse. Tellija pole alusetult keeldunud töid vastu võtmast ja töövõtja pole tellijale andnud täiendavat tähtaega töö vastuvõtmiseks. Muuhulgas tuleneks täiendava tähtaja andmise kohustus hagejal otseselt Lepingu p. 3.10. Vastupidi, töövõtja on algselt tunnistanud puuduste olemasolu ja asunud neid samu aktis märgitud puudusi osaliselt kõrvaldama. Kui hageja luges tööd kostjale üle antuks 14.09.2010, siis tekib põhjendatult küsimus, miks ta asus kõrvaldama puudusi, mida ei saa valmis tööl olla. Vaadeldes R.K ja T.P vahel toimunud kirjavahetust, ei teki mitte vähematki kahtlust, et pooled pole lugenud töid vastuvõetuks. Oma 27.09.2010 kirjaga kostjale kinnitab hageja, et vastavalt vaegtööde nimekirjale on mitmed puudused selle kirja koostamise hetkeks kõrvaldatud. Alles 27.09.2010 kirja koostamisega loeb hageja oma kohustused kostja ees täidetuks ja leiab, et tal on sellega tekkinud õigus esitada kostjale VÕS § 638 kohane arve. Eeltoodust tulenevalt on hageja kinnitanud, et luges kostja pretensioonid töödele esitatud tähtaegselt ja oma lepingulised kohustused kostja ees täidetuks mitte 14.09.2010 nagu väidetakse hagiavalduses vaid hoopis 27.09.2010. VÕS § 641 lg 1 kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Kuni käesoleva ajani pole hageja esitanud kostjale tööd puudutavad dokumentatsiooni sh. teostusjooniseid, paigaldus- ja kasutusjuhendeid, tootjapoolsed juhendusmaterjalid jms. Lähtudes töövõtja koostatud aktist 10.09.2010 pole hageja püüdnud kostjale mingit dokumentatsiooni üle anda. Dokumentatsiooni üleandmine on Lepingu oluline tingimus ja selline asjaolu peab kajastuma tööde üleandmise aktis (Lepingu p. 2.1, 7.1. Lepingu lisa 1 viimane leht ja vaidlusalune tööde üleandmise akt). Kostja julgeb arvata, et hagejal puudub igasugune ehitust puudutav dokumentatsioon, mis oleks aluseks otsustamisele, kas teostatud tööd vastavad kokkulepitud kvaliteedile ja mida tellijale kannataks üle anda. Kui puudub üleandmiseks vajalik ja lepingus kokku lepitud dokumentatsioon, siis järelikult ei saanud töövõtja tellijale üle anda töövõtulepingu tingimustele vastavat tööd. Töövõtulepingu p. 2.1. kohaselt Poolte õiguste ja kohustuste aluseks on Leping oma lisadega, Eesti Vabariigi seadusandlus ning teised Töödele esitatavaid nõudeid sätestavad ehitustehnilised jms. dokumendid. Muuhulgas sätestab töölepingu p. 7.1. et üleantavad tööd ja materjalid peavad vastama lepingutingimustele ning vastavat liiki asjale või teenusele tavaliselt esitatavatele kvaliteedinõuetele ja tootjapoolsetele juhendusmaterjalidele. Kui hageja soovib väita, et tema tööd vastavad nõuetele, tellija pretensioonid ja materjali tootja selgitused on paljasõnalised ning alusetud, siis selliste alusetute asjaolude ümberlükkamiseks tuleb tal endal oma väiteid kaitsta dokumentaalsete tõenditega, vastasel korral tekib küsimus, milliste ehitusnormide, tavaliselt esitatavatele kvaliteedinõuetele vastavalt või tootja juhendusmaterjalide järgi töövõtja töid üldse teostas. VÕS § 641 lg 4 kohaselt tööna tehtud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas töövõtja või kui seda tehti tema vastutusel. Isegi siis, kui hageja oleks kostjale tööd üle andnud ja kostja oleks need vastu võtnud, puuduks ikkagi

hagejal rahaline nõue kostja vastu. Kooskõlas VÕS 641 lg 2 p. 1 ja 2 kohaselt töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi ja kui kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Kostja on korduvalt teinud hagejale ettepanekuid viia tööd vastavusse lepingu tingimustega ja kõrvaldada puudused töös. VÕS § 114 lg 3 kohaselt, kui täiendav tähtaeg on antud lepingulise kohustuse rikkumise korral, võib võlausaldaja selle tähtaja jooksul keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuigi puuduste ilmnemisel asus hageja puudusi töös kõrvaldama ei ole ta seda käesoleva ajani nõuetekohaselt teinud ja on asunud väitlema teemal, et teostatud tööd vastavad lepingus kokkulepitud nõuetele. Kuna tekkis õiguslik vaidlus tööde lepingule vastavuse osas, tegi kostja hagejale 19.10.2010 ettepaneku viia läbi tööde kvaliteedi osas sõltumatu ehitustehniline ekspertiis, millest hageja keeldus ja pöördus oma tsiviilprotsessi õigusi pahatahtlikult kasutades, hagiavaldusega kohtusse. Hageja keeldus täitmast kostja korduvalt esitatud nõuet, viia tööd lepinguga vastavusse, s.o. hageja keeldus likvideerimast puuduseid oma töös ka kostja poolt täiendavalt antud tähtaja jooksul, siis taganes kostja lepingust alates 18.10.2010. VÕS § 188 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuigi hageja keeldus ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimisest lasi kostja siiski hageja teostatud töödele teha riiklikult tunnustatud ekspertide poolt ehitusekspertiisi. Nimetatud ekspertiisi kohta on 26.11.2010 valminud ekspertiisiakt, mis kinnitab hageja teostatud tööde kvaliteedile mittevastavust. Ekspertiisiakti kohaselt on hageja paigaldanud võrkaia postid, võrkaia enda valesti, ning teostanud muid töid valesti ja seega ei vasta töö lepingutingimustele. Isegi siis, kui saaks lugeda hageja poolt kostjale tööd üleantuks 10.09.2010 ja kostja oleks hilinenud hagejat töös olevatest puudustest teatamisega nö. neli kalendripäeva, ei muutu ebakvaliteetsed ja lepingule mittevastavad tööd iseenesest lepingule ja nõuetele vastavaks. Vastupidine seisukoht pole kooskõlas seadusega ja oleks ilmses vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kõike eeltoodut arvesse võttes puudub hagejal õigus nõuda kostjalt lepingule mittevastavate tööde eest lepingus ettenähtud tasu ja lugeda eelnimetatud lepingule mittevastavad tööd kostja poolt vastu võetuks. Kostja pole töid hagejalt vastu võtnud ja tal puudub kohustus ka lepingutingimustele mittevastavate tööde eest tasumiseks.

KOSTJA VASTUHAGI

Kostja on 30. 12.2010.a. esitanud ka vastuhagi. Vastuhagi kohaselt kuna peale 17.09.2010 vaegtööde nimekirja koostamist TP poolt ei järgnenud töös puuduste korrektset kõrvaldamist ning hageja asus väitma, et ilmselged puudused töös polegi tegelikult puudused, siis pöördus kostja tööde kvaliteedi kohta spetsialisti hinnangu saamiseks OÜ AE poole ja õigusliku hinnangu saamiseks Õigusbüroo Aspekt OÜ poole. 05.10.2010 edastati hagejale nõudekiri koos spetsialisti hinnanguga ning tehti hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt hagejale viimane ettepanek kõrvaldada puudused töös ühe nädala jooksul arvates eelnimetatud pretensiooni kättesaamisest. Kostja nõudele vastas hageja läbi oma lepingulise esindaja 13.10.2010 vastusega pretensioonile, rahalise kohustuse täitmise nõudega ja kahju hüvitamise nõudega. 13.10.2010 pöördumise kohaselt on kostja 05.10.2010 pretensioon läbinisti põhjendamatu ning kostja

pole tõendanud ühtegi väidetava puuduse olemasolu. Kostja on minetanud õiguse tugineda puudustele töös ning hageja teostatud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks kooskõlas Lepingu p.

hagejale viivist kuni lepingust taganemiseni 18.10.2010 summas 9262,80 krooni (592,07

EUR).

Käesolevas asjas on Õigusbüroo Aspekt OÜ koostanud hageja esindajana 05.10.2010 ja 19.10.2010 õiguslikult argumenteeritud seisukohad-nõudekirjad hagejale s.h. lepingust taganemise avalduse, mille eest Õigusbüroo Aspekt OÜ on esitanud kostjale arve 100056 summas 4 800 krooni ja arve 100062 summas 3 840 krooni. Kostja on teinud kulutusi hageja töödele ekspertiisi teostamiseks, mille kohta on ekspert KH esitanud arve 05 summas 3 000 krooni. Lisaks on kostja teinud hagejaga vaidluse tekkimisel kulutusi hageja tööde kohta spetsialisti arvamuse saamiseks. Seoses vaidluse tekkimisega palus kostja TPl pöörduda arvamuse saamiseks erapooletu spetsialisti poole. AE OÜ väljastas 28.09.2010 hinnangu leides, et liugvärav ja piirdeaia paigaldus ei ole teostatud nõuetekohasel. TP tasus AE OÜ-le hinnangu eest, arve 201013 alusel 540 krooni. Kostja hüvitas TP eelnimetatud arvest tuleneva kulutuse. Kostja palub eelnimetatud kulutused summas 12 180 krooni (778,40 EUR) hagejalt kahjuhüvitisena välja mõista. Kostja on hagejale teatanud oma kulutusest õigusabile ja spetsialisti hinnangule summas 9180 krooni 19.10.2010 paludes nimetatud kahjuhüvitis tasuda kolme päeva jooksul. Kostja arvestab eelnimetatud kahjuhüvitiselt hagejale seadusest tulenevat viivist alates 23.10.2010 kuni käesoleva ajani summas 134,70 krooni (8,60 EUR), mille väljamõistmist kostja taotleb. Kostja palub hagejal välja mõista ka seadusest tulenev viivis kahjuhüvitiselt (ekspertiisisile tehtud kulutustel) summalt 3 000 krooni arvates hagejale käesoleva hagimaterjali kättetoimetamisest arvates kuni kahjuhüvitise tasumiseni hageja poolt. 01.11.2011 esitas kostja vastuhagi täpsustuse. Vastuhagi täpsustuse kohaselt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg 3 kohaselt ei pea tellija eelnimetatud juhul määrama töövõtjale täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Ka poolte vahel 14.06.2010.a. sõlmitud töövõtulepingu nr 02/06/10 punkt 3.11. annab tellijale õiguse leping ennetähtaegselt lõpetada ja nõuda kahjude hüvitamist, kui töövõtja ei täida endale lepinguga võetud kohustusi või täidab neid mittekohaselt. 19.10.2010. a. esitas kostja hagejale dokumendi „AS T seisukohad OÜ EI esindaja kirjale 13.10.2010“. Nimetatud dokumendis märgib kostja, et juhul, kui hageja ei kõrvalda tema tööl esinevaid puudusi või ei esita omapoolseid ettepanekuid ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimise ja eksperdi isiku osas, loeb kostja hagejaga sõlmitud töövõtulepingu alates 18.10.2010.a. üles öelduks. Hageja puudusi ei kõrvaldanud ega omapoolseid ettepanekuid ei esitanud, seega tuleb kostja lugeda töövõtulepingust taganenuks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 17.09.2010. a. kirjutasid hageja OÜ esindaja hr Kalmer Kikkas ja hr TP alla käsitsi kirjutatud dokumendile pealkirjaga „Vaegtööd“, mille sisuks on seitsmepunktiline loetelu erinevatest hageja poolt töövõtulepingu alusel teostatud töödega seonduvatest aspektidest. Nimetatud dokument on koostatud valmistrükitud dokumendi „Akt-saatekiri valmistoodangu üleandmise-vastuvõtmise kohta“ pöördel olevale teisele, puhtale leheküljele. Akt-saatekirja ennast ei ole ei hr Kikkas ega hr P allkirjastanud. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millise mahuga volitused oli kostja andnud tööde ülevaatamiseks või vastuvõtmiseks hr P le; samas puudub poolte vahel vaidlus hageja poolt hr

K antud volituste ja nende mahu üle. Kostja märgib, et akt-saatekiri on koostatud hageja poolt, kes on enda esindajaks ise märkinud hr K (kostja esindajaks on märgitud hr AK, mitte hr P ). Samuti sisaldab akt-saatekiri märkust: „Töövõtja vaegtööd (juhul, kui need on) tuleb loetleda ja allkirjastada käesoleva akti pöördel. [...]“ Seega puudub vaidlus selle üle, et 17.09.2010. a. allkirjastas hageja esindaja dokumendi, milles ta nõustus seitsmepunktilise vaegtööde nimekirjaga, ning et järelikult puudus eelnimetatud kuupäeva seisuga ka poolte vahel vaidlus selle üle, et nimekirjas sisalduvate vaegtööde puhul on tõepoolest tegemist vaegtöödega. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta nõustus kajastama dokumendis „Vaegtööd“ vaegtöödena selliseid tema töödega seonduvaid aspekte [„Töövõtja vaegtööd (juhul, kui need on“], mis hageja praeguse hinnangu kohaselt polevatki tegelikult käsitletavad vaegtöödena. Dokumenti „Vaegtööd“ ei koostanud hr P (kostja) ühepoolselt ega saatnud seda hagejale teadmiseks, seisukohavõtuks või hinnangu andmiseks: hageja esindaja osales ise akti koostamisel ja kirjutas sellele ka (ilma omapoolsete märkuste või vastuväideteta) alla. Eeltoodut arvestades ei ole asjakohased hageja lepingulisest esindajast advokaadi hilisemad väited selle kohta, et eelnimetatud dokumendi sõnastus olevat kohati ebaselge ning et tema ei saavat sellest aru: puudub alus arvata, nagu oleks 17.09.2010. a. dokumendi koostamisel midagi hr P või hr K jaoks ebaselgeks või arusaamatuks jäänud (vastasel juhul oleks kumbki eelnimetatud isikutest võinud dokumenti enne selle allkirjastamist omalt poolt täpsustada). Seetõttu on kostja ka seisukohal, et esmase (ja kõige õigema) hinnangu on antud juhul oma tööle ja selle kvaliteedile andnud töövõtja hageja ning kostja peagi käesolevas kohtumenetluses tõendama, kas mõni töödel esinev aspekt, mille EIOÜ ise on 17.09.2010. a. dokumendis „Vaegtööd“ üheselt määratlenud kui „vaegtöö“, on siis ehitustehnilisest seisukohast tõepoolest käsitletav vaegtööna või mitte. Näiteks on dokumendi „Vaegtööd“ punktis 4 üheselt mõistetavalt fikseeritud: „Paigaldatud keevisvõrk asendada uuega ning paigaldada õieti – sarnaselt jalgvärava ja naaberaia keevisvõrgu nn „lainega“.“ Seega on antud näite puhul esmatähtis see, et hageja ise käsitles 17.09.2010. a. vale „lainega“ paigaldatud keevisvõrku oma tööl esineva puudusena, mille ta pidi kõrvaldama. Eelnimetatud järeldusega võrreldes küllalt teisejärguliseks tuleb lugeda seda, kas keevisvõrgu selline paigaldus on täiesti lubamatu ja ehitusnormidele mittevastav või on pigem tegemist esteetilise ja visuaalset laadi puudusega (kostja on esimesel seisukohal, hageja teisel seisukohal). Ükskõik, kumba määratlusega ka nõustuda, siis 17.09.2010. a. käsitles hageja ise sellist puudust vaegtööna. Samuti ei saa olla vaidlust selle üle, mida hageja selle puuduse kõrvaldamiseks oleks vastavalt 17.09.2010. a. dokumendile pidanud tegema (keevisvõrgu asendama ja õigesti paigaldama). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.05.2002. a. otsuse nr 3-2-1-56-02 punktis 17 märgitakse: „On ilmne, et lepingu enda tekst ei paku piisavalt lähtekohti vaidluse lahendamiseks, kuna on liiga üldine ehitustööde mahtu ja hinda arvestades. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu töövõtja. [...] Ehitise kvaliteedinõuete ja ehitaja vastutuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas üldisi nõudeid sätestava TsÜS §-ga 108, mis kohustab isikuid tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimima heas usus [...] Arvestades ehitise iseloomu ja kasutusotstarvet, ei pea isegi minimaalsetele kvaliteedinormidele vastavuse tuvastamine tähendama tingimata veel kooskõla lepinguga.“ Kohustuse täitmise kvaliteedi määramisel tuleb seega eeskätt juhinduda pooltevahelisest lepingulisest suhtest. Kui töövõtja kui kohustatud isik on lepingu täitmise käigus sõnaselgelt kinnitanud, et teatud tema töös esinevad aspektid on tema enda hinnangul käsitletavad vaegtöödena (viimatinimetatud näite puhul, keevisevõrgu paigaldus), on töövõtjast ilmselgelt pahauskne oma sellekohane kinnitus hiljem taktikalistel kaalutustel „tagasi võtta“ ning hakata väitma, et tegelikult ei olegi tegemist vaegtööga ja et hoopis tellija

peab suutma näidata ja tõendada, milliste konkreetsete ehitusnormide või kvaliteedinõuete rikkumise tõttu ta antud tööd vaegtööna käsitleb. Lisaks sellele, et hageja käsitles teatud oma tööga seonduvaid aspekte 17.09.2010. a. dokumendis puudustena, asus ta nimetatud dokumendis loetletud puudusi järgnevalt osaliselt (valikuliselt) ka reaalselt kõrvaldama (mille järgi puudunuks arusaadavalt vajadus, kui tegemist poleks olnud puudustega). Hageja juhatuse liikme hr RK 27.09.2010.a. kirja kohaselt oli hageja nimetatud kirja väljasaatmise hetkeks kas juba kõrvaldanud või vähemalt asunud kõrvaldama nelja vaegtööd seitsmest loetletust (liug- ja jalgvärava värviparandused, liugvärava müra vähendamiseks tugilaagri asendamine plastpuksiga, liugvärava vastuse värviparandused, liugpinna lisakatte paigaldus). Ühe vaegtöö (tariraudade kinnitamine) osas asus hageja seisukohale, et see teostati väljaspool olemasoleva töövõtulepingu mahtu; kaht vaegtööd (keevisvõrgu asendamine ja õige paigaldus, tasalõigatud võrkaia postidel esinevate puuduse kõrvaldamine) keeldus hageja kategooriliselt tegemast. Siinkohal väärib tähelepanu asjaolu, et kui 17.09.2010. a. dokumendis on hageja tunnustanud samaväärsete vaegtöödena kõiki dokumendis nimetatud puudusi, ühtki neist teistest eraldi välja toomata, siis 27.09.2010. a. loeb hageja enda jaoks siduvaks vaid selliste vaegtööde kõrvaldamise kohustuse, mida on eeldatavalt võimalik teha väiksema vaevaga, kiiremini ja odavamalt. Seega muutis hageja oma ehitustehnilisi hinnanguid sellele, mida siis ikkagi käsitleda vaegtööna ja mida mitte, ajavahemikus 17.09.2010. a. (mil kõik puudused olid töövõtja jaoks käsitletavad vaegtöödena) kuni 27.09.2010. a. (mil osa puuduseid ei olnud enam töövõtja jaoks käsitletavad vaegtöödena) eelkõige majanduslikest kaalutlustest juhinduvalt. Riiklikult tunnustatud eksperdi, Eesti volitatud ehitusinseneri ja kutselise kinnisvarahindaja hr KS`i poolt 26.11.2010. a. koostatud dokumendi „Ekspertarvamus Tartu maakonnas, XXX asuva eramu piirdeaia ning väravate ehitustehnilise seisukorra hindamiseks“ punktis 5 kinnitatakse, et 17.09.2010. a. dokumendi „Vaegtööd“ punktis 4 fikseeritud puudus, mis on seotud keevisvõrgu vale „lainega“ paigaldamisega, ei ole vaegtöö mitte ainult kostja ja hageja hinnangul, vaid kujutab endast konkreetset võrgu õige paigaldusviisi rikkumist („Võrgu asendusvajadus on tingitud asjaolust, et kogu võrkaia ulatuses on aiavõrk paigaldatud valesti, st võrgu traadi lained suunaga üles. Valmistootena muretsetud jalgväraval on tootja poolt võrk paigaldatud õigesti, lained suunaga alla.“). Seejuures on viidatud keevisvõrgu tootja ATBB sellekohastele suunistele. Kostja ja hageja vahelise töövõtulepingu punkti 7.1. teine lause sätestab: „Üleantavad tööd ja materjalid peavad vastama lepingutingimustele ning vastavat liiki asjale või teenusele tavaliselt esitatavatele kvaliteedinõuetele ja tootjapoolsetele juhendmaterjalidele.“ Nimetatud asjaolu kinnitab ka OÜ AE 28.09.2010. a. hinnangu punkt 3. Hageja ei ole seevastu väitnud ega tõendanud, nagu tuleneks keevisvõrgu tootja ATBB juhenditest vastupidine suunis, s.t. et keevisvõrk tuleb paigaldada laine suunaga just nimelt üles või et keevisvõrgu paigaldamisel ei ole üldse oluline, millise suunaga see paigaldatakse. Sarnaselt kostja ja hagejaga, loeb ka riiklikult tunnustatud ekspert hr KS oma ekspertarvamuse punktis 3 võrkaia postide tasalõikamist hageja poolt teostatud tööl esinevaks puuduseks („Võrkaia ehitusel paigaldati aia piirdepostid esmalt ebaühtlase kõrgusega [...] ning hiljem lõigati postide otsad võrdsele (?) kõrgusele. Nimetatud tehnoloogilise teostuse tulemusena vigastati tasalõikamise käigus töötamisel nurklõikuriga metallpostide kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest. [...] Veelgi enam, osade lõikearmide pindadele on osaliselt tekkinud juba ka rooste laike (roosteoreoole), mis viitab kahjustuste progresseeruvale iseloomule. Eksperdid on siinjuures seisukohal, et viidatud kahjustuste kohtkatmine värviga ei ole samase kvaliteeditasemega kui vastav tehaselise valmidusega protektorkiht ega peata seeläbi rooste edasist arenemist ja pikema perspektiivis

aiapostide kui konstruktsioonielementlude degradeerumist“). Nimetatud asjaolu kinnitab ka OÜ AE 28.09.2010. a. hinnangu punkt 2. Ka eelnimetatud puudust ei ole hageja kõrvaldanud. 17.09.2010. a. koostatud dokumendis nõustus hageja sellega, et tariraudade kinnitus on tõepoolest käsitletav vaegtööna („Tariraudade kinnitused üle kontrollida – lõtkuga detailid paigaldada uuesti.“), 27.09.2010. a. on hageja sellessamas küsimuses võtnud aga täiesti üllatusliku seisukoha („Tariraudade kinnitamist ei ole üldse meie lepinguga ette nähtud ja tegemist on sisuliselt teie poolt alusetu nõudega, mille teostamise eest esitame teile lisaarve.“). Kahjuks ei ole suutnud hageja oma hilisemast seisukohast juhindudes loogiliselt selgitada ega põhjendada tariraudade kinnitamisega seonduvaid järgmisi asjaolusid: miks ja mille alusel (kas suuline või kirjalik leping? millal ja kellega sõlmitud?) ta üldse teostas sellise töö, mille teostamine ei sisaldunud tema hilisema hinnangu kohaselt väidetavalt üldse EIOÜ lepinguliste kohustuste mahus; miks ta ei teostanud antud tööd kvaliteetselt ja nõuetekohaselt (vastus „tariraudade kinnitamist ei ole üldse ette nähtud“, ei selgita sisuliselt tööl esinevaid puudusi) ja miks hageja OÜ aktsepteeris 17.09.2010. a. dokumendis, et tegemist on vaegtööga; miks ei ole EIOÜ oma käsitluses järjepidev ega ole siiani esitanud lisaarvet töö eest, mis tema hinnangul (kostja selle hinnanguga ei nõustu) oli lisatöö ning mida võis teostada hageja käsitluse kohaselt (kostja selle käsitlusega ei nõustu) ükskõik, millise kvaliteediga. Tulenevalt eeltoodust on kostja jätkuvalt seisukohal, et tariraudade kinnitusega seonduvad vaegtööd on käsitletavad hageja tööl esinevate puudustena. Riiklikult tunnustatud eksperdi hr S ekspertarvamuse punkti 2 kohaselt ei liigu värav sulgemisel sujuvalt vastuse sisse, sest vastus paikneb 10 mm võrra värava alumisest pinnast kõrgemal. Nimetatud asjaolu on põhjustatud vastusele plastikust kaitseplaadi paigaldamisest, mille omakorda tingis vajadus kaitsta vastust värvikahjustuste eest. 17.09.2010. a. dokumendi „Vaegtööd“ punktis 7 märgitakse: „Töövõtja poolt teha ettepanek liugvärava vastuse liugpinna värvikahjustuste vältimiseks ning see ettepanek teostada.“ Ka 27.09.2010. a. on hageja jätkuvalt seisukohal, et tegemist oli tõepoolest töövõtja-poolse vaegtööga (kuivõrd vastasel juhul poleks ta ilmselt seda kõrvaldama asunud). Ühe puuduse ebapiisav ja läbimõtlematu kõrvaldamine hageja poolt (värvikahjustuste tekkimise vältimiseks vastusele kaitseplaadi paigaldamine ilma vastust ennast reguleerimata) tekitaski uue puuduse, s.t. olukorra, kus vastus on küll värvikahjustuste eest kaitstud, kuid värav ei liigu sulgemisel enam vastuse sisse. Riiklikult tunnustatud eksperdi hr S ekspertarvamuse punkti 4 kohaselt esinevad võrkaia tugipostide paigaldusel järgmised puudused: metallist toepostide ümber maapinda valatud betoonikihi läbimõõt on minimaalselt nõutava 200 mm asemel ainult 150 mm; metallist toepostide ümber maapinda valatud betoonikihi sügavus on minimaalselt nõutava 1000 mm asemel ainult 450 mm; betoonikiht ulatub maapinnani, kuigi tema pealmine kiht peaks olema ca 50 mm maapinnast sügavamal ning olema kaetud pinnasega. Nõuded võrkaia tugipostide õigele paigaldusele ei kajasta mitte riiklikult tunnustatud eksperdi isiklikku seisukohta, vaid tulenevalt otseselt keevisaia paigaldusjuhendist; paigaldusjuhendi järgimise muudab töövõtjale omakorda kohustuslikuks poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punkt 7.1. Puudused võrkaia tugipostide paigaldusel on põhjustanud olukorra, kus postid ei ole piisavalt jäigad ega kohtkindlad. Tugiposti paigaldamine ebapiisava sügavusega vundamendile (tingituna ilmselt soovist saavutada vundamendi valamiseks kasutatava betooni osas vähemalt 50%-line kokkuhoid) ei takista posti liikumist külmakergete või loodusjõudude

(tugev tuul, sademed) mõjul. Faktiliselt on nimetatud mõjud praeguseks ka juba avaldunud ning mõned tugipostidest on peale 2010-2011. a. talve loodist välja vajunud. Nagu juba eelpool märgitud, oli hagejale antud reaalne võimalus võtta oma esindajate kaudu osa oma tööle sõltumatu hinnangu andmisest. Kasutades eelnimetatud võimalust ja viibides ekspertiisi läbiviimise juures, oleks hageja saanud oma seisukohti kaitsta ja põhjendada, millest juhindudes loeb ta oma tööd kvaliteetseks ja näiteks aiapostide vundamendi 450 millimeetrist betoonkihi sügavust (1000 millimeetri asemel) antud juhul piisavaks. Kahjuks on hageja eelistanud sisulistest selgitustest hoiduda ja piirdunud selle asemel riiklikult tunnustatud eksperdi naeruvääristamisega (ekspert olevat jõuga aiaposte loodist välja viinud, aia otsas roninud vms). Tulenevalt eeltoodust tuleb ka hageja tööl esinevad puudused lugeda võrkaia tugipostide paigalduse osas tõendatuks. Kostja leiab jätkuvalt, et ta ei ole töid hagejalt vastu võtnud. Samas soovib kostja rõhutada, et käesolevas asjas on esmatähtis töövõtulepingust taganemise fakt, mitte niivõrd tööde vastuvõtmise või mittevastuvõtmise fakt. Kostjal oli õigus töövõtulepingust taganeda, sõltumata sellest, kas lugeda kostja töö vastuvõtnuks või mitte. Hageja on asunud seisukohale, et kuivõrd hagejale kuulunud ja töö teostamiseks kasutatud materjal on püsivalt ühendatud hr P kinnisasjaga ja kuulub nüüd hr P omandisse, ei saavat kostja nimetatud materjali hagejale tagastada ning pidavat hüvitama selle maksumuse. Kostja ei ole kategooriliselt sellise seisukohaga nõus. Asjaolu, et kõnealune materjal on ühendatud hr P kinnisasjaga ja kuulub talle, ei tähenda, et kostja ei oleks ei faktiliselt ega juriidiliselt võimalik materjali hr P tagasi omandada ning seda omakorda hagejale tagastada. Kostja kinnitab, et ta suudab seda hageja vastavasisulise nõude laekumise korral mõistliku aja jooksul teha.

HAGEJA SEISUKOHT VASTUHAGILE

Hageja ei tunnista vastuhagi ning vaidlustab selle täies ulatuses. Vastuhagi põhineb asjaolul, et kostja taganes lepingust. Seejuures väidab kostja oma vastuhagis, et taganemisõigust on teostatud üheaegselt VÕS § 116 lg 2 p-des 1-5 sätestatud alustel, kuivõrd kõik need alused esinesid. Nimetatud asjaolu on aga niivõrd ebausutav, et ilmselt ei vaja see ka põhjendamist. Alljärgnevad positsioonid on aga kujundatud eeldusest, et põhihagi on alusetu ja vastuhagi põhinõude ulatuses põhjendatud. Lepingust taganemise tagajärjeks on lepingu tagasitäitmine (VÕS § 189 lg 1). Seetõttu peavad lepingulise soorituse tagastama mõlemad lepingupooled, k.a AS T. Kuivõrd EIOÜ teostas tööd omast materjalist ning materjal on püsivalt ühendatud TP kinnisasjaga, on materjal muutunud TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks ning kuulub TP omandisse. Sellest tulenevalt ei saa kostja lepingu tagasitäitmise korras sama materjali tagastada. Järelikult peab kostja VÕS § 189 lg 2 alusel hüvitama materjali maksumuse. Kokku on materjali maksumus 51.424 krooni e 3.286,59 eurot, mis tuleks hageja poolt kostjale tagastada. TSM § 19 lg 1 kohaselt kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. VÕS § 111 lg 1 annab hagejale õiguse keelduda omapoolsest tagasitäitmisest, kuni hageja on omapoolse tagasitäitmiskohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kinnitanud kohustuse täitmist. TMS § 21 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule, ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud või kui sissenõudja või kohtutäitur on võlgnikule pakkunud sissenõudja kohustuse

täitmist ja võlgnik on alusetult keeldunud täitmist vastu võtmast või muulpõhjusel täitmise vastuvõtmisega viivitanud. TsMS § 442 lg 5 ei keela seada hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni täitmine TMS § 19 lg 1 alusel sõltuvusse hageja enda sissenõutava kohustuse täitmisest. Analoogiliselt on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-09 p 15 tunnustanud kohtu õigust seada hageja nõude rahuldamine sõltuvusse hageja poolt kostja ees oma kohustuse täitmisest. Seda palub ka hageja, et kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt oleks kostja tagasitäitmise nõude täitmise eeltingimuseks kostja poolt oma tagasitäitmiskohustuse täielik täitmine vastavalt TMS § 21 lg-le 1. Põhjendamatu on kostja nõue kahjuhüvitise saamiseks. Olles küll viidanud erinevatele õigusnormidele ja kohtupraktikale, ei ole kostja toonud välja siiski põhilist – asjaolusid, mis näitaks kahju hüvitamise koosseisu täitumist ning hageja vastutust tekkinud kahju eest. Ainuüksi väidete pinnalt, et poolte vahel on õiguslik vaidlus ning et kostja on teinud lisakulutusi, ei saa järeldada hageja vastutust. Vastupidine seisukoht tähendaks, et õigusvaidlustesse laskumine on õigusvastane, kuivõrd see annab automaatselt aluse kahjuhüvitisnõuete esitamiseks. Pealegi on lisakulutuste tegemine tõendamata. Samuti on põhjendamatu viivisenõue tulenevalt tööde üleandmisega hilinemise eest. AS T on tuginenud lepingu p-le 3.10 ning esitanud viivisnõude määras 0,15%, jättes samas tähelepanuta, et leping ei andnud õigust arvestada viivist lepingu hinnast. Lepingu p 3.15 järgi oli kokkulepe üksnes viivise määras. 15.11.2011 hageja poolt esitatud seisukohas vastuhagi täpsustusele hageja märgib, et kostja on põhjendanud töövõtulepingust taganemist seoses töövõtulepingu rikkumisega hageja poolt, mis seisnes selles, et hageja ei kõrvaldanud töös esinevaid puudusi. Nimetatuga seoses märgib hageja järgmist: 1) see, kas töös puudused esinevad, selgub alles kohtuotsuse jõustumisel. Seni ei ole kostja suutnud välja tuua konkreetseid ja kontrollitavaid põhjusi, miks tema poolt loetletud töö iseloomuomadused on käsitletavad puudustena e allapoole keskmist kvaliteeti jäävate iseloomuomadustena (nn võrdlus olemasoleva ja olemapidava vahel); 2) isegi kui nõustuda kostjaga, et töös esinesid puudused, on väljaspool vaidlust asjaolu, et hageja on osad nn puudused kõrvaldanud (seda kinnitab ka kostja vastuhagi täpsustuses. 3). Kõrvaldamata jäeti: a) tariraudadega kinnitustega seonduv, sest tariraudade kinnitamine ei olnud hagi aluseks oleva lepinguga hõlmatud; b) uue keevisvõrgu paigaldamine, sest etteheide keevisvõrgu laineasendiga seonduvalt ei põhinenud millelgi ja seetõttu ei saanud seda puudusena käsitleda; c) aiapostide värviparandused, sest dokumendist pealkirjaga„Vaegtööd“ ei selgunud puuduse olemus (VÕS § 644 lg 2 rikkumine). Kuivõrd muutmata jäi kolm töö iseloomuomadust, mille käsitlemine puudusena oli töövõtulepingu järgi välistatud, tõusetub vältimatult küsimus kostja poolt lepingust taganemise vastavuses hea usu põhimõttele. Kostja ei ole tuginenud asjaolule ega esitanud tõendeid selle kohta, et töö (isegi kui sellel oleks kostja poolt viidatud ja hageja poolt kõrvaldamata jäetud puudused) on kasutamiskõlbmatu, s.t, et aed on aiana kasutamiskõlbmatu. Küll aga on kostja öelnud vastupidist: näiteks seonduvalt võrkaia lainega (mis ilmselt on kostja jaoks kõige suurem probleem) on kostja varasemalt leidnud, et see on üksnes TPle vastuvõetamatu „kuigi ta tõepoolest saaks ju seda võrkaeda kasutada ka selliselt.“

Õige ei ole väide, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et 17.09.20101. a allkirjastati hageja ja kostja esindajate poolt vaegtööde akt. Hageja ei ole kunagi väitnud, et KK(hageja poolt) ning TP (kostja poolt) allkirjastasid 17.09.2010. a vaegtööde akti. Hageja on läbivalt selgitanud, et vaegtööde akt edastati KK ́ele 17.09.2010.a, mille kättesaamist kinnitas KK oma allkirjaga 17.09.2010. a (Millal TP vaegtööde akti täitis ja allkirjastas, on hagejale teadmata. Tegelikkusele mittevastav on väide, et tööde üleandmise akt (Akt-saatekiri) on jäänud hageja esindaja poolt allkirjastamata. Toimiku lk 22 nähtuvalt on tööde üleandmise akt hageja poolt allkirjastatud. Kostja ei ole seninitõendanud vastupidist, s.o asjaolu, et tööde üleandmise akt oli ja jäi faktiliselt allkirjastamata. Alusetu on väide, mille kohaselt puudub vaidlus selle üle, kas 17.09.2010.a allkirjastas hageja akti, millega nõustus seitsmepunktilise vaegtööde nimekirjaga või mitte. Vaegtööde aktile allakirjutamine ei tähendanud nõustumist vaegtöödega, vaid nagu hageja on juba korduvalt selgitanud, anti allkiri vaegtööde akti kättesaamise kohta. Kostja arusaam vaegtööde akti tähendusest on ebaõige, sest küsimus sellest, kas töö iseloomuomadust saab käsitleda puudusena, sõltub siiski lepingutingimustest, mitte vaegtööde aktist. Leping, mitte vaegtööde akt, on see, mis määrab, millistele tingimustele peab töö vastama. Vaegtööde akti koostamisel ei saa tugineda uutele/täiendavatele kvaliteedinõuetele, mida lepingust ei nähtu. Samuti ei saa vaegtööde akt ise olla dokumendiks, millega kehtestatakse uued/täiendavad kvaliteedinõuded (sisuliselt muudetakse lepingut) ning millele tuginedes loetakse puuduseks ka need töö iseloomuomadused, mis lepingu tingimust kohaselt oleks vastanud kvaliteedinõuetele. Arusaamatu ja tegelikkusele mittevastav on väide, et „Hageja ei ole põhjendanud, miks ta nõustus kajastama dokumendis „Vaegtööd“ vaegtöödena selliseid tema töödega seonduvaid aspekte /.../, mis hageja praeguse hinnangu kohaselt polevatki tegelikult käsitletavad vaegtöödena.“ Ebaõige on väide, et hageja esindaja osales vaegtööde akti koostamisel. Vastavaid tõendeid esitatud ei ole. Jääb selgusetuks, millel selline väide põhineb. Ainuüksi hageja esindaja allkirjast ei saa järeldada, et hageja esindaja ning TP käisid koos üle antud töid kontrollimas ning koostasid üheskoos vaegtööde akti. Üllatav on kostja seisukoht, et (hoolimata Harju Maakohtu ettepanekust) ta ei peagi tõendama, kas „mõni töödel esinev aspekt /.../ on ehitustehnilisest seisukohast tõepoolest käsitletav vaegtööna või mitte.“ Samas ei ole hagejal midagi selle vastu, kui kostja jätab tähelepanuta Harju Maakohtu ettepanekud tõendamiskoormise osas. Kostja viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasja nr 3-2-1-56-02 p-s 17 on asjakohatu, kuivõrd Kostja tegutses töövõtusuhetes peatöövõtjana ning identifitseeris end seeläbi kui spetsialistina piirdeaedade ehituse alal. Hageja seisukohad küsimuses üleantu väljaandmine lepingust taganemise korral on alljärgnevad: Lepingust taganemisega võivad pooled nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist (VÕS § 189 lg 1). Tegemist on endise olukorra taastamisega. Endine olukord on taastatud siis, kui tagastatakse samad esemed samas seisukorras, millises need olid enne üleandmist. Hageja hinnangul on võimatu tagastada aiavõrku, aiaposte, betoneerimiseks kasutatud liiva, tsementi ja teisi materjale ning abivahendeid samas seisundis, kui need olid ajal, mil need lepingu täitmiseks üle anti. Selles olukorras saab kõne alla tulla üksnes esemete väärtuse hüvitamine (VÕS § 189 lg 2 p 1). Hageja õigust saada üle antud eseme väärtusele vastav rahaline hüvitis ei väära hageja ja TP vaheline kokkulepe, millega TP käsutab enda omandis olevat asja kostja kasuks. Kui eeldada, et hagejal on kohustus võtta kostjalt vastu esemed, mille on TP kostja omandisse andnud, siis jääks endise olukorra taastamine faktiliselt saavutamatuks. Kostja ja

TP ei saa omavahelise kokkuleppega kitsendada hagejale VÕS § 189 lg 2p-st 1 tulenevaid õigus. Eraldi peab hageja vajalikuks avaldada oma seisukoha tulenevalt väitest, mis puudutab kostja faktilist ja õiguslikku suutlikkust omandada TP esemed tagasi. Kuivõrd tagasi on võimalik omandada ainult eelnevalt üle antut, siis järelikult on kostja eelnevalt TPle lepingu alusel midagi üle andnud. Hageja poolt lepingu täitmise käigus materjali ühendamine TP kinnisasjaga ei olnud käsitletav kostja poolt TP materjali üleandmisena, sest hageja ei tegutsenud lepingu täitmisel kostja esindajana. Samuti puudub õiguslik alus lugeda hageja tegevus tegevuseks ning seeläbi võrdsustada hageja poolt materjali ühendamist TP kinnisasjaga kostja tegevusega. Järelikult on kostja ise andnud töö (peatöövõtjana tegutsedes) üle lõpptellijale (TP), kuivõrd vastupidises olukorras (s.t olukorras, kus kostja ei ole TPle midagi üle andnud), puuduks võimaluseset tagasi omandada. Eeltoodust järeldub, et: a) kostja on lugenud suhetes hagejaga töö vastu võetuks, kuivõrd vastupidisel juhul puuduks kostjal õiguslik võimalus töös kasutatud materjalid TP ́lt tagasi omandada; b) töö üleandmisega TPle on kostja esmajärjekorras kinnitanud tehtud töö vastavust TPga sõlmitud lepingule. Samas võimaldab kostja käitumine (hagejalt saadud töö üleandmine TPle) järeldada, et kostja on saadud tööd pidanud täielikuks ja nõuetekohaseks, et seda lepingu täitmisena omakorda pakkuda TPle. Eeltoodu omab tähtsust otsustamisel, kas kostja väited puuduste kohta töös on põhjendatud.

MENETLUSE KÄIK

Kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses esitatud väidete ja nõuete juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jäta see rahuldada ja rahuldada vastuhagi.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud kohtule esitatud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes: -

14.06.2010 sõlmiti hageja ja kostja vahel töövõtuleping nr 02/06/10, milles tellijaks oli kostja ja töövõtjaks hageja.

-

Lepingu kohaselt pidi hageja teostama kostja tellimusel piirdeaia ehituse koos väravaautomaatika paigaldusega aadressil XXX

-

Kostja on hagejale tasunud Lepingust tuleneva ettemaksu 50% lepingu hinnast so 48 900 krooni.

-

10.09.2010 akt-saatekirjal puudub kostja allkiri.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas töö on kostja poolt vastu võetud/saab lugeda vastuvõetuks, ning kas hageja täitis oma lepingust tulenevad kohustused kohaselt või mitte. Samuti selles kas kostja poolt lepingust taganemine on kehtiv. Põhihagis hageja kui töövõtja nõuab lepingust tuleneva kohustuse - lepingujärgse tasu - maksmist, samuti viivist ja kahju hüvitisena hageja poolt õigusabile tehtud kulutusi. Vastuhagis kostja tugineb tellija poolsele lepingust taganemisele töövõtja lepingurikkuse tõttu ning nõuab nii üleantud summa tagastamist, ettemaksult tasutud intressi, lepingu rikkumiselt tulenevat viivitusintressi ja kahju hüvitist. Kohus peab seonduvalt käesoleva otsusega esmalt vajalikuks osundada TsMS § 5 lg-le 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Pooltel on vaidlus töö üleandmise üle. VÕS § 636 lg 1 järgi peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma. VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omandustest tulenevalt tavaline. VÕS § 643 järgi lasub majandus-või kutsetegevuses töövõtulepingu tellijal kohustus vaadata või lasta töö viivitamatult üle vaadata. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Pooled on lepingu punktides 7.1. ja 7.3. on kokku leppinud töö üleandmise viisis. Töövõtuleping punkt 7.1. kohaselt tööde lõplik vastuvõtmine Tellija poolt toimub kahepoolse üleandmis-vastuvõtu aktiga, millele kirjutavad alla mõlema poole volitatud esindajad. Töövõtulepingu punkt 7.3. sätestab, et töö või toimingute etappide lõpetamisel esitab töövõtja tellijale kahes eksemplaris üleandmis-vastuvõti aktid, milles on fikseeritud teostatud tööde maksumus, millistest ühe allkirjastatud eksemplari on tellija kohustatud tagastama töövõtjale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul. Tööde või toimingute vastuvõtmisest keeldumise korral peab tellija eelnimetatud kolme tööpäeva jooksul töövõtjale esitama kirjaliku, võimalikult täpse põhjendusega motiveeritud keeldumise. Allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt või motiveeritud keeldumine tuleb töövõtjale edastada töövõtja lepingus näidatud aadressil. Kui tellija rikub märgitud tähtaega, loetakse tööd tingimusteta vastu võetuks. Töövõtuleping täitmisel on töövõtja aktiivkohustuseks töö tegemine ja tellijale üleandmise korraldamine (vastuvõtmise võimaldamine); tellija aktiivkohustuseks on töö vastuvõtmine (ülevaatamine) ja selle eest tasumine. Seega peab vaidluses töö üleandmise üle töövõtja tõendama, et ta on töö teinud ja võimaldanud kokkulepitud viisil tellijale töö vastuvõtmise. Töö aktiga tellijale esitamise ajast muutub töövõtja üleandmise kohustus tellija vastuvõtmise kohustuseks. Asjas puudub vaidlus, et kostja üleandmise-vastuvõtmise aktile alla kirjutanud ei ole. Hageja väidete kohaselt soovis ta tööd üle anda 10.09.2010. Hageja on 10.09.2010 vormistanud aktsaatekirja (tl 22). Tööd esitati vastuvõtmiseks otse tööde lõpptellijale TPle. Hageja leiab, et poolte hilisema kirjavahetuse käigus on selgunud, et kostja andis töö lõpptellijale TPle volituse töö vastuvõtmisel esindada kostjat. Kostja väidab, et kuna tema esindaja ei viibi alaliselt Tartus andis ta oma tellijale TPl õiguse vaadata kostja kui tööde tellija nimel üle hageja poolt üle antavad tööd ja puuduste ilmnemisel esitada hagejale vastavad pretensioonid tööde kvaliteedile. Tööde vastuvõtmise aktile allkirja andmiseks TPl volitust ei olnud. Kostja ei eita, et akt-saatekiri on TPle esitatud, kuid mitte 10.09.2010 nagu väidab hageja vaid 17.09.2010. Kostja väidab, et kohtumine toimus 17.09.2010 ning hageja esindaja Kalmer Kikkas poolt anti TPle üle allkirjastamata akt. Eelnimetatud akt-saatekirja pöördel on TP käsikirjas märgitud vaegtööd, millele on töövõtja esindaja KKpoolt antud originaalallkiri ja dateeritud 17.09.2010. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et hageja soovis 10.09.2010 töid kostja üle anda. Tööde üleandmise kuupäev nähtub akt-saatelehest, milleks on 10.09.2010. Tööde üleandmist 10.09.2010 tõendab TP ja hageja esindaja RK vaheline e-kirjavahetus. Nimelt on TP poolt 10.09.2010 hagejale saadetud e-kiri, milles TP viitab sellele, et piltidelt on näha, et jalgväraval ja võrkaial jooksevad nn. lained erinevalt, ühel pildil on näha ka võrgu defekt (tl 77-78). Seega osundatakse TP poolt saadetud e-kirjas puudustele hageja poolt teostatud öös. Kui hageja esindaja KKei oleks 10.09.2010 soovinud kostjale töid üle anda, siis ei oleks TPl olnud ka aust puudustele töös viidata. Hageja esindaja RK’i poolt on 11.09.2010 TPle saadetud vastus, mille viimane lause on alljärgnev: „Loodetavasti saate Kalmeri toodud aktil

oma põhjendatud nõudmised ja vaegtööd välja kirjutada, et saaksime selles osas esitada oma konkreetsed seisukohad ja võimalikud meetmed“(tl 34-35). Seega osundatakse hageja esindaja RK’i e-kirjas asjaolule, et KK on toonud TPle akti, millele on võimalik vaegtööd kirja panna. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et on loogiline, et e-kirjas mainitud Kalmeri tood akti pidi olema TP’ni jõudnud enne kui hageja esindaja oma 11.09.2010 kirja kirjutas. Kostja ei ole hageja esindaja poolt nimetud kirja saatmisele vastu vaielnud. Seega 10.09.2010 tegi hageja kostjale tahteavalduse tööd vastu võtta. Kui töövõtja on tellinud teinud tahteavalduse töö üle anda, siis on tellija kohustus töö vastu võtta. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et TPl ei olnud volitust tööd vastu võtta. Kostja väidab oma vastuses hagile, et kuna tema esindaja ei viibi alaliselt Tartus andis ta oma tellijale TPle õiguse vaadata kostja kui tööde tellija nimel üle hageja poolt üle antavad tööd ja puuduste ilmnemisel esitada hagejale vastavad pretensioonid kvaliteedile, tööde vastuvõtmise aktile allkirja andmiseks TPl volitusi polnud. Kohus leiab, et kostjalt volituse saamisega tööd üle vaadata, muutus TP töövõtulepingu punkt 7.1. mõttes kostja esindajaks. Volituse andmine tööde ülevaatamiseks ei vaja eraldi volitust tööde vastuvõtmise aktile allkirja andmiseks. Seega nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja väide, et TPl puudusid volitused tööde üleandmise aktile alla kirjutada, ehkki ta omas volitusi tööd üle vaadata, on sisutu. TP volitus tööd tellija nimel vastu võttu kinnitab ka kostja enda seisukoht, et TPl oli õigus tööde ülevaatamisel puuduste ilmnemisel esitada vastavad pretensioonid tööde kvaliteedile. Kui TPl ei oleks olnud volitust tööd vastu võtta, siis ei oleks TPl saanud olla ka volitust tööde kvaliteedi osas pretensioone esitada. Kostja ei ole väitnud, et TPl ei olnud õigus kostja nimel teostatud tööde osas pretensioone esitada. Kuivõrd kostja on ka ise kinnitanud, et TPl oli volitus tööd üle vaadata, siis sellega on kohtu hinnangul tuvastatud, et hageja tegi tööde üleandmise tahteavalduse õigele isikule. Seega tuleb lugeda töö hageja poolt kostjale üleantuks. Poolte vahel on vaidlus selles kas kostja on esitanud pretensioonid hageja poolt tehtud töödele tähtaegselt. Töövõtulepingu punkti 7.2. sätestab, et tööde või toimingute vastuvõtmisest keeldumise korral peab tellija kolme tööpäeva jooksul üleandmise-vastuvõtmise akti esitamisest kolme tööpäevas jooksul töövõtjale esitama kirjaliku, võimalikult täpse põhjendusega motiveeritud keeldumise. Allkirjastatud motiveeritud keeldumine tuleb töövõtjale edastada töövõtja lepingus märgitud aadressil. Kui tellija rikub käesolevas punktis nimetatud tähtaega, loetakse tööd tingimusteta vastuvõetuks. Hageja leiab, et kuivõrd kostja sai üleandmise-vastuvõtmise akti kätte 10.09.2010 ning kokkulepitud tähtaja jooksul vastuvõtmisest keeldumist kostja ei esitanud, siis järelikult kooskõlas töövõtulepingu punktida

on tegemist vaegtöödega. Seda, et hageja tunnistas 17.09.2010 aktis tema poolt teostatud tööga seonduvaid aspekte puudustena ja leidis, et kostja poolt on esitatud pretensioonid tähtaegselt, kinnitab asjaolu, et hagejas asus ka osaliselt puuduseid kõrvaldama. Nimelt hageja poolt 27.09.2010 saadetud e-kiri kohaselt oli selleks hetkeks hageja kas juba kõrvaldanud või vähemalt asunud kõrvaldama nelja vaegtööd seitsmest loetletust (liug-ja jalgvärava värviparandused, liguvärava müra vähendamiseks tugilaagri asendamine plastpukiga liugvärava vastuse värviparandused, liugpinna lisakatte paigaldus (tl 85). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuivõrd hageja ja kostja sõlmisid 17.09.2010 vaegtööde akti ja hageja asus ka seejärel osasid puudusi kõrvaldama, siis hageja käsitles kostja poolt tööde osas esitatud pretensioone tähtaegsena. Alles hiljem on hageja asunud väitma, et kostja poolt ei ole pretensioone esitatud tähtaegselt ning tööd tuleb lugeda vastuvõetuks 14.09.2010. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja poolt on tööd teostatud nõuetekohaselt. VÕS § 641 lg 1 kohaselt töö peab vastama lepingutingimustele. VÕS § 641 lg 2 p 1 järgi töö ei vasta lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 3.1. on pooled kokku leppinud, et töövõtja on kohustatud teostama tööd lepingus, selle lisas ja muude poolte jaoks kohustuslikes dokumentides sätestatud tingimustel ja korras ning seda liiki töödele tavaliselt omase kvaliteediga, tagades tööde õigeaegse alustamise, teostamise, valmimise ja tellijale üleandmise. Töövõtulepingu punkt 7.1. kohaselt üleantavad tööd ja materjalid peavad vastama lepingutingimustele ning vastavat liik asjade ja teenuste tavaliselt esitatavatele kvaliteedinõuetele ja tootjapoolsetele juhendmaterjalidele. Kuivõrd leping ei sätestanud konkreetseid kvaliteedinõudeid, siis kohaldub VÕS 88 lg 1 järgne keskmine kvaliteet. Kostja vastuhagi täpsustusest ning kohtuistungil antud selgitustest, aga samuti asjas esitatud kirjalikest tõenditest järelduvalt seisnevad puudused hageja poolt teostatud töödes alljärgnevas: keevisvõrk oli vale lainega paigaldatud, võrkaia postide lõikamisel on vigastatud kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest, tariraudade kinnistusega seonduv, värav ei liigu sulgemisel vastuse sisse ning võrkaia postid ei ole maapinna sisse õigesti paigaldatud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 17.09.2010 kirjutasid hageja esindaja KKja TP alla käsitsi kirjutatud dokumendile Vaegtööd, mille sisuks oli seitsmepunktiline loetelu erinevatest hageja poolt töövõtulepingu alusel teostatud tööde aspektidest (tl 36) . Kostja vastuse kohaselt on osad 17.09.2010 koostatud vaegtööde aktis märgitud puudused siiani kõrvaldamata. Hageja leiab, et vaegtööde aktile allakirjutamine ei tähendanud nõustumust vaegtöödega, vaid hageja andis allkirja vaegtööde akti kättesaamise kohta. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Vaetööde aktist ei nähtu, et töövõtja esindaja KKon 17.09.2011 üksnes kinnitanud vaegtööde akti kättesaamist. Oma 27.09.2010 e-kirjas hageja esindaja kinnitab, et vastavalt vaegtööde nimekirjale järgimised puudused kõrvaldatud: värviparandused on tehtud, liugvärava vastuse värviparandused on teostatud, töövõtja on paigaldanud liugpinna lisakatte, mida teistel tellijatel teha pole vaja olnud. Ülaltoodud vastusega loeb hageja oma lepingulised kohustused kosja ees täidetuks ja leiab, et tal on sellega tekkinud õigus esitada kostjale VÕS § 638 kohane arve (tl 85). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kui 17.09.2010 on hageja tunnistanud vaegtööna kõiki 17.09.2010 koostatud dokumendis nimetatud puudusi, siis 27.09.2010 loeb hageja enda jaoks siduvaks vaid osade vaegtööde kõrvaldamise kohustuse. Seega muutis hageja oma ehitustehnilisi hinnanguid sellele, mida käsitleda vaegtööna ajavahemikus 17.09.2010 kuni 27.09.2010. Samas ei ole kohtu hinnangul hageja põhjendanud, miks ta nõustus kajastama dokumendis „Vaegtööd“ vaegtöödena selliseid tema poolt teostatud töödega seonduvaid aspekte, mis hageja hilisema hinnanguna ei ole käsitletavad vaegtöödena

Samas nõustub kohus hageja seisukohaga, et küsimus sellest, kas töö iseloomuomadust saab käsitelda puudusena, sõltub siiski lepingutingimustest, mitte vaegtööde aktist. Leping, mitte vaegtööde akt on see, mis määratleb, millistele tingimustele peab töö akt vastama. Samuti ei saa vaegtööde akt ise olla dokumendiks, millega kehtestatakse uued/täiendavad kvaliteedinõuded ning millele tuginedes loetakse ka puuduseks ka need töö iseloomuomadused, mis lepingu tingimuste kohaselt oleks saanud vastata kvaliteedinõuetele. Kohus ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt tõendab töödel kvaliteedi puudumist kostja poolt esitatud riiklikult tunnustatud eksperdi KSi ja eksperdi abi KHpoolt 26. novembril 2010.a. koostatud ekspertarvamus (tlk 197-203). Seda tõendit arvestab kohus TsMS § 293 lg 2 alusel dokumentaalse tõendina. Samas ei nõustu hageja seisukohale, et 26.10.2010 koostatud ekspertarvamus, ei ole usaldusväärne seetõttu, et ekspert KS ise kohalpeal ei käinud. Ekspertarvamuse on koostanud kaks isikut- KS ja KHning eksperdi abi KHon 20.10.2010 läbi viinud objekti kohapealse vaatluse. Seega on ekspertarvamus koostatud siiski ekspertarvamuse koostaja poolt kohapealsele ülevaatusele tuginedes ning uuritavat asja vahetult tajudes. Ekspertarvamuse koostamisel on tuginetud 17.09.2010 ehitustööde tellija poolt koostatud vaegtööde nimekirjale. Esimese puudusena käsitleb kostja keevisvõrgu vale lainega paigaldust. Ekspertarvamuses on välja toodud, et võrgu asendusvajadus on tingitud asjaolust, et kogu võrkaia ulatuses on aiavõrk paigaldatud valesti, st võrgu traadi lained suunaga üles. Valmistootena muretsetud jalgväraval on tootja poolt võrk paigaldatud õigesti, lained suunaga alla. Võrgu laineline profiil tagab veetilkade kogunemise võrgu ruudu keskele ning sellega vähendab survet keevisliidetele võrgu ühenduskohtades. Valesti paigaldatud võrk ei kuiva piisava kiirusega ning vesi tekitab võrgule lisaraksuse. UV-kiirguse tulemusel tekkivate mikropragude korral aga selline lisaraskus lõhub omakorda traadi pinda ning keevisliiteid. Vastavalt kirjavahetusele ekspertarvamuse koostamisel on tuginetud väidetavalt viidatud keevisvõrgu tootja AMBB sellekohastele suunistele. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ekspertarvamusele lisatud kellegi Kristiine ja IB vahelise kirjavahetusega ei saa tõendada, millised on võrkaia tootja poolt võrkaia paigaldamiseks esitatud juhised. Väidetavalt on IB kuidagimoodi seotud võrkaia tootjaga, kuid puudub igasugune info, kes see IB on, millised on tema teadmised, volitused. Kuna kohtul ei ole võimalik kontrollida ekspertarvamuses esitatud järeldusi, siis ei saa kohus pidada ekspertarvamuses esitatud seisukohta võrkaia vale paigaldusviisi kohta. Kohus leiab, et MTÜ XXX 07.04.2011 vastusega hageja järelepärimisele on tõendatud, et sõltumata selles, kumba pidi on hageja paigaldatud keevisvõrgu aiaraami või siis postide külge, puudub mistahes erinevus toote vastupidavusele, kestvusele ja kasutusomadustele (tl 144-145). Ekspertavamusel esitatud fotost 8 nähtuvalt ei ole kohtu hinnangul asjaolu, et jalgväraval on lained suuand alla, hageja poolt paigaldatud võrkaial aga lained suunad üles, tegemist ka esteetilise või visuaalset laadi puudusega, kuna jalgvärvava ja keevisvõrgu laine erinevus on märgatav vaid neid väga lähedalt ning täpselt omavahel võrreldes, aga mitte tavapärase vaatluse käigus (tl 207). Eeltoodust tuleneval kohtu hinnangul hageja poolt keevisvõrgu paigaldamisel võrgu traadi lained suunaga üles ei ole tegemist puudusega keevisvõrgu paigaldamisel. Teise puudusena käsitleb kostja võrkaia postide lõikamisel on vigastatud kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest. Ekspertarvamuse kohaselt loetakse võrkaia postide tasalõikamine hageja poolt tööl esinevaks puuduseks. Ekspertarvamuses on leitud, et võrkaia ehitusel paigaldati aia piirdepostid esmalt ebaühtlase kõrgusega /../ ning

hiljem lõigati postide otsad võrdsele (?) kõrgusele. Nimetatud tehnoloogilise teostuse tulemusena vigastati tasalõikamise käigus töötamisel nurklõikuriga metallpostide kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest. [...] Postide otsad on kaetud plastikust katetega (kuplitega), mille eemaldamisel on selgesti näha lõikejälgi kui ebakorrektsest ehitustehnoloogilisest teostusest tekkinud arme. Veelgi enam, osade lõikearmide pindadele on osaliselt tekkinud juba ka rooste laike (roosteoreoole), mis viitab kahjustuste progresseeruvale iseloomule. Eksperdid on siinjuures seisukohal, et viidatud kahjustuste kohtkatmine värviga ei ole samase kvaliteeditasemega kui vastav tehaselise valmidusega protektorkiht ega peata seeläbi rooste edasist arenemist ja pikema perspektiivis aiapostide kui konstruktsioonielementide degradeerumist“). Kohus leiab, et võrkaia postide tasalõikamine hageja poolt selliselt, et tasalõikamise käigus on vigastatud metallposti kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest, on tegemist puudusega metallpostide paigaldamisega, sest seoses metallpostide tasalõikamisega on tekkinud metallpostidele rooste. Vaidlust ei ole selles eelnimetatud puudust ei ole hageja kõrvaldanud. Kolmanda puudusena käsitleb kostja tariraudade kinnitusi. 17.09.2010 koostatud dokumendis nõustus hageja sellega, et tariraudade kinnitus on käsitletav vaegtööna. 27.09.2010 vastuses on hageja asunud seisukohale, et tariraudade kinnitamist ei ole üldse lepinguga ette nähtud ning tegemist on alusetu nõudega. Töövõtulepingu lisa 1 on välja toodud piirdeaia materjalide koosseisus tarirauad postidele. Vaidlust ei ole, et hageja on need tarirauad piireaia paigaldamisel postidele paigaldanud. Samas ei nähtu töövõtulepingus lisas 1, et tariraudade kinnitamine oleks lepinguga hõlmatud. 26.10.2010.a. koostatud eksperthinnang tariraudade kinnitusi tööde teostamisel puudusena ei käsitlenud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et on tõendamata, et tariraudade kinnitused on käsitletavad puudusena. Neljanda puudusena käsitleb kostja vastuse ebapiisavat reguleerimist. Ekspertarvamuse kohaselt ei liigu värav sulgemisel sujuvalt vastuse sisse, sest vastus paikneb 10 mm võrra värava alumisest pinnast kõrgemal. Nimetatud asjaolu on põhjustatud vastusele plastikust kaitseplaadi paigaldamisest, mille omakorda tingis vajadus kaitsta vastust värvikahjustuste eest. 17.09.2010. dokumendi „Vaegtööd“ punktis 7 märgitakse: „Töövõtja poolt teha ettepanek liugvärava vastuse liugpinna värvikahjustuste vältimiseks ning see ettepanek teostada.“ Kohus leiab, et ühe puuduse kõrvaldamisega hageja poolt (värvikahjustuste tekkimise vältimiseks vastusele kaitseplaadi paigaldamine) tekitas uue puuduse, s.t. olukorra, kus vastus on küll värvikahjustuste eest kaitstud, kuid värav ei liigu sulgemisel enam vastuse sisse. Seega on kohtu hinnangult vastuse ebapiisava reguleerimise näol tegemist puudusega. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud. Viienda puudusena käsitleb kosja võrkaia postide vale paigaldamist. Ekspertarvamuse kohaselt ülevaatuse käigus selgus, et enamik võrkaia metallist tugipostidest annab järele välisele survele ning poste on väga lihtsalt võimalik loodist välja lükata. Ekspertarvamuses leitakse, et esinevad võrkaia tugipostide paigaldusel järgmised puudused: metallist toepostide ümber maapinda valatud betoonikihi läbimõõt on minimaalselt nõutava 200 mm asemel ainult 150 mm; metallist toepostide ümber maapinda valatud betoonikihi sügavus on minimaalselt nõutava 1000 mm asemel ainult 450 mm; betoonikiht ulatub maapinnani, kuigi tema pealmine kiht peaks olema ca 50 mm maapinnast sügavamal ning olema kaetud pinnasega. Tugipostide õige paigalduse puhul oleks tagatud aiapostide piisav jäikus ning kohtkindlus. Hageja ja

kostja vahel 17.09.2010 koostatud vaegtööde akti ei ole pooled nimetatud puudust välja toonud. Samas ei ole hageja esitanud vastuväidet, et nimetatud puudus oleks esitatud hilinemisega. Kohus leiab, et ekspertiisiaktist ei selgu ühelgi moel, millistele normidele vastavust on eksperdid hinnanud ja milles nähtuval on asutud eelnimetatud seisukohale. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole pooled leppinud kokku, millistele standardile pidi metallist tugipostide paigaldamine vastama, siis on kohtule selgusetud, millistele nõuetele vastavust on asjatundja hinnanud ja kuidas on järeldusele jõudnud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tugipostide paigalduse näol on tegemist puudusega. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd AE 26.10.2010. elamu piirdeaiale antud hinnanguga niivõrd üldsõnaline ja puudub põhistus, samuti puuduvad viited ehitusnormidele, siis ka AE poolt elamu piirdraiale antud hinnangu ei ole tõendatud, et hageja poolt esitatud tööd olid tehtud kostja poolt väidetud puudustega(tl 43). Kohus märgib, et 11.10.2011 eelistungil tegi kohus ettepaneku määrata ekspertiis hageja poolt teostatud tööde nõuetekohasuse väljaselgitamiseks, kuid pooled ei olnud sellest huvitatud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja poolt teostatud töös esinesid puudused selles, et võrkaia postide lõikamisel on vigastatud kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest ning vastuse ebapiisaval reguleerimisel. Kostja on käesolevas asjas märkinud, et hageja ei kõrvaldanud töös esinevaid puudusi. Ülejäänud puuduste esinemist kostja piisavalt tõendanud ei ole. Kostja vastuhagi kohaselt on kostja taganenud lepingust alates 18.10.2010. 19.10.2010 on kostja esitanud hagejale dokumendi pealkirjaga AS T seisukohad OÜ EI esindaja kirjale 13.10.2010. Nimetatud dokumendis märgib kostja, et juhul kui hageja ei kõrvalda tema tööl esinevaid puudusi või ei esita omapoolseid ettepanekuid ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimise ja eksperdi isiku osas, loeb kostja hagejaga sõlmitud töövõtulepingu alates 18.10.2010 üles öelduks ning märgib, et VÕS § 646 lg 5 tuginedes korraldab tööde parendamise või uue töö teostamise ning esitab peale vastavate kulude kandmist hagejal kahjunõude. Kuigi kostja poolt 18.10.2010 saadetud kirjas räägib kostja lepingu ülesütlemisest, siis kostja vastuhagi kohaselt loeb kostja ennast alates 18.10.2010 lepingust taganenuks. Hageja ei vaidle vastu, et kostja on alates 18.10.2010 pooltevahelisest lepingust taganenud. Külla aga hageja leiab, et puudusid VÕS § 116 lg 2 p-des 1-5 sätestatud alused taganemiseks. VÕS § 101 lg 1 p 4 annab võlausaldajale võlgniku poolse kohustuse rikkumise puhuks muu hulgas õiguse lepingust taganeda (või leping üles öelda). VÕS § 188 lg 1 kohaselt toimub lepingust taganemine taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest (VÕS § 188 lg 2). Vastuhagi rahuldamise üle otsustamiseks on vaja tuvastada, kas käesoleval juhul esinesid alused kostja kui tellija poolt töövõtulepingust taganemiseks ning kas kostja on teinud piisavalt selge ja ühemõttelise avalduse lepingust taganemiseks. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja poolt teostatud töös esinesid puudused selles, e võrkaia postide lõikamisel on vigastatud kaitsekihti, mis kaitseb posti konstruktsiooni metallosa korrosiooni eest ning vastuse ebapiisaval reguleerimisel. Ülejäänud kostja pretensioonides märgitud puudused kohtus tõendamist ei ole leidnud. Selleks, et tõendatud kvaliteedipuudused annaks kostjale aluse lepingust taganeda, pidi kostja tõendama, et puudus on oluline lepingurikkumine. Arvestades hageja poolt nõuekohaselt teostatud tööde mahtu ja seda, et hageja poolt ebakvaliteetselt teostatud tööd moodustasid hageja poolt teostatud töödest väikese osa, siis kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et nimetatud puudused on käsitletava olulise lepingurikkumisena, mis annaks kostjale aluse lepingust

taganeda. VÕS § 116 lg 1 järgi eeldab taganemine lepingu olulist rikkumist. Tulenevalt VÕS § 646 lg –st 1 on töö lepingutingimustele mittevastavuse korral tellija esmaseks õiguskaitsevahendiks lepingu täitmise nõue: tellija võib nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. VÕS § 646 lg 2 kohaselt võib uue töö tegemist nõuda üksnes siis, kui töö lepingutingimustele mittevastavuse näol on tegemist olulise lepingurikkumisega. VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kostja on küll esitanud hagejale nõue töö parandamiseks ja hageja on sellest keeldunud. Kuivõrd hageja poolt teostatud töös esinevate puuduste näol ei ole kohtu hinnangul tegemist olulise lepingu rikkumisega, siis ei olnud kostjal õiguslikku alust lepingu ülesütlemisel (lepingust taganemisel) tugineda hageja poolsele töövõtulepingu olulisele rikkumisele. VÕS § 655 lg 1 kohaselt tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Seega on kostjal tellijana õigus leping üles öelda, makstes hagejale enne ülesütlemist tehtud tööde eest. Pooltevaheline leping tuleb lugeda lõpetatuks kostja ülesütlemisavalduses märgitud 19.10.2010. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja poolt teostatud töös esinesid puudused võrkaia metallpostide paigaldamises ja vastuse ebapiisaval reguleerimisel. Vaidlust ei ole, et kostja neid puuduseid kõrvaldanud ei ole. VÕS § 646 lg 5 sätestab, et kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlikke kulutusi. Kostja on käesolevas vaidluses leidnud, et tal puudub tervikuna kohustus tasuda hagejale töövõtulepingus viidatud tasu. Riigikohus on leidnud, et kokku lepitud tasu maksmisest saab tellija lõplikult keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks, mille tellija tasaarvestab tasunõudega. Lisaks võib ta keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 alusel, hinna alandamise võrra (Riigikohtu 28.20.2008 otsus tsiviilasja nr 3-2-1-80-08, p 32). Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõuet ega alandanud lepingujärgset hinda. VÕs § 111 lg 1 alusel võib vastastikust kohustuste puhul üks lepingupool oma kohustuste täitmisest keelduda, kuna teine pool on oma lepingulise kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmise tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudustega täitnud. Käesolevas asjas on kohtu hinnangul tõendatud, et hageja täitis oma lepingulised kohustused suuremas ulatuses ning käesolevas asjas tõendamist leidnud puudused olid leping mahuga võrreldes ebaolulised. Seega ei saanud kostja keelduda tervikuna oma lepinguliste kohustuste täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue põhivõlgnevuse summas 49 800 krooni ehk 3 182,80 eurot kuulub rahuldamisele.

Hageja taotles kostjalt välja mõista lisaks põhinõudele 49 800 krooni ehk 3 182,80 eurot 25.10.2010 seisuga sissenõutavaks muutnud viiviseid 2614,50 krooni ehk 157,10 eurot ning TsMS § 367 järgi määras 0,15% põhinõudelt kuni põhinõude täitmise päevani. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud viivise arvestusele. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetaks viivisemääraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Pooled on lepingu punktis 3.9. kokku leppinud viivisemääras 0.15% iga tellija poolt töövõtjale tasude maksmisega viivitatud pangapäeva eest. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks 25.10.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 157,10 eurot ning alates 02.11.2010 määras 0,15% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud kostja vastu nõude varalise kahju hüvitamiseks summas 9090 krooni, mida hageja on sunnitud kulutama õigusabile seoses alusetu õigusvaidluse algatamisega kohtu poolt. Riigikohus leidis 05.11.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08 (p18), et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). Käesoleval juhul on hagejale kahju tekkimine põhjuslikus seoses, sest hageja ja kostja vahel tekkinud õigusliku vaidlusega hageja poolt lepingu kohase täitmise osas pidi hageja tegema kulutusi õigusabile. Kui kostjaga õigusvaidlust ei oleks tekkinud, ei oleks hageja pidanud ka neid kulusid kandma. Eeltoodust tulenevat kuulub hageja nõua varalise kahju summas 580,95 eurot ehk 9090 krooni hüvitamisele. Kuivõrd hagi kuulub täielikult rahuldamisele jätab kohus rahuldamata kostja vastuhagi. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, jäävad kohtukulud kostja kanda. Vastavalt TsMs § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.